Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robin Hobb ·

Assassin`s Apprentice

(romaan aastast 1995)

eesti keeles: «Salamõrtsuka õpilane»
Tallin «Varrak» 2000 (F-sari)
Tallin «Varrak» 2007 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
28
2
2
2
0
Keskmine hinne
4.647
Arvustused (34)
Roland Tepp

Tagantjärgi tundub naljakas, et selle raamatu ostmisega venitasin oma poolteist aastat, enne kui lõppeks raatsisin...   Kaanekujundus hakkas kohe silma - otsustasin sisemas, et nii stiilsel kestal PEAB olema hea sisu...

Kuid lõppeks tegin südame kõvaks, kraapisin kokku selle vähese krabiseva, mis veel viimasest palgast järel oli ja ostsin endale raamatu, mille kohta võin julgelt väita, et see on konkurentsitult parim ja omapäraseim kunstmuinasjutu (loe: fantasy) teos, mis seni minu kätte on sattunud.  Olen peaaegu kindel, et vähemalt Jürka vaidleb mulle vastu, kui püüan väita, et tegemist on kõige sümpaatsema, huvitavama ja originaalsema fantaasia maailmaga, mis ühe kirjaniku sulest sündinud on , kuid vaigistan tema (ja teiste õiglusenõidjate) pahameelepursked mööndusega, et minu lugemus ei ole nii suur, et oleksin nõus seda väidet ka oma pea ja õlgade vahelise kehaosa terviklikuse pantimisega toetada...

Pean tegelikult hoiatama neid, kes (nii uskumatu ja võõras kui see mõte ka poleks:)minu arvustusest tiivustatuna kohe kannalt raamatupoodi või amazoni poole tuhisevad, et tegemist ei ole mingi mõõga ja maagia saagaga, mille maailm on täis kõikmõeldavaid kolle ja lohesid, nõidu ja maagisid - kes kõik üksteise võidu häid kangelasi kord võimsate maagiliste kataklüsmide, kord katkematu füüsilise vägivalla lainetega üle külvaksid.  Pigem tuleb nentida, et maagiad, mida selle raamatu tegelased kasutavad on võrdlemisi mannetud - lausa usutavad..
Raamatus vihjatakse põhiliselt kahele koolkonnale: Võime (raamatus: Skill)oli võime, mille abil selle omandanud isik võis siseneda teise inimese mõtetesse (hoolimata füüsilisest kaugusest), neid lugeda ja suunata vastavalt oma vajadustele. Taip (raamatus: Wit) oli esimesega mõnevõrra sarnane oskus suhelda loomadega. Samuti andis Taip kasutajale võime tajuda enda ümber elusa hinge (inimese või looma) lähedust...
Mõlemad "maagiad" paistsid olevat seotud sünnipäraga- Võimeoli seotud kuningliku perekonna ja selle lähemate sugulastega, samas kui Taipoli lihtrahva pärusmaa (oli ajuti ka põlatud kunst)...

Raamatupeategelasel paistab olevat eeldusi mõlemaks, kuna tegemist on kroonprintsi sohilapsega.  Lugu algab (pärast meeleolu loovat sissejuhatust)sellest, kui kuueaastane poiss kuninglikku õukonda tuuakse... Suhteliselt loogiliselt ja sujuvalt laieneb jutu maailm vastavalt sellele, kuidas poiss kasvab ja teadmised ümbritsevast maailmast suurenevad.
Mingil hetkel hakkab poisil (muide umbes poole raamatu jooksul tal muud nime polegi)ka mitmekülgne sihipärane koolitus, mille ühe salajase osana pühendatakse ta ka mürkide ja pistoda diplomaatia tumedatesse saladustesse.
Kuigi üsna suure osa raamatust võtab enda alla peaaegu täiesti actioni vaba jutt, on raamat sellegi poolest tänu kirjaniku väga heale jutuvestja oskusele ülimalt nauditav lugemiselamus.Ostan kindlasti endale peatselt ka triloogia ülejäänud raamatud...
ja soovitan Teilegi...
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tõepoolest igati mõnus lugemine see Farseer`i triloogia algatus. Kuigi arvestades seda, et mu juttu loevad vist peamiselt ulmefännid, tahaksin öelda, et ulmeliin ei ole siin mitte eksponeeritud, vaid on ainult üks paljudest võrdväärsetest, mis moodustavad kogu loo. Näib, nagu oleks autoril kirjutama asudes mõttes mõlkunud mitte iga hinna eest ulmeraamat, vaid lihtsalt hea raamat. Välja tuli, midagi pole öelda.
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Julgen o"elda, et Robin Hobb kuulub minu arvates viimase 10-15 aasta kolme parima epic-fantasy autori hulka. Teised kaks oleks suurepa"rane Guy Kavriel Kay (Tigana) ja kyll vahel ebayhtlane Stephen Donaldson. Aga mis neid ja"rjestusi ikka teha, eks maitsed ka erine. Hobbi Farseer-i triloogia ja ta uus Liveship Traders-i seeria on m6lemad lihtsalt vaimustavalt head. Roland on juba pikema seletusto"o" a"ra teinud, nii et mina lisan ainult oma muljed. Yldiselt mulle mina-vormis kirjutatud romaanid ei meeldi, v6i 6igemini, paljud kirjanikud ei suuda neid va"lja pidada. Eriti epic-fantasy tyypi lugudel, kus on vaja luua suur ja va"rvikas maailm, on seda lihtsam teha paljude tegelaste vaatenurgast. A"a"rmuslik na"ide siin oleks na"iteks GRR Martin, kelle muidu yllatavalt hea seeria pideva vaatenurkade muutuse t6ttu kannatab. Hobb on suutnud aga kogu loo minategelase FitzChivalry vaatenurgast kirjutada -- kuigi see on FitzChivalry, kes vanana oma ma"lestusi ja kuningriigi ajalugu kirjutab, ning nii ka oma poisikese-eale perspektiivi lisab. Lugu on va"ga ha"sti konstrueeritud, p6nev, suhteliselt originaalne, ning tegelaskujud meeldeja"a"vad. Maailm pole ehk nii originaalne ja sa"rav, nagu v6iks olla, ent tegelaskujud ja syzhee pingelisus teevad selle tasa. FitzChivalry arengut on eriti huvitav ja"lgida. Raamatus ei puudu ka tumedad toonid, mis siin t6epoolest k6hedalt m6juvad. Soovitan kindlasti lugeda!
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Raha oli vähe. Raamatupood kutsus. Astusin sisse. Näppisin raamatut. Pärast oli raha veel vähem. Aga raamat oli seda igati väärt. Sümpaatne ja huvitav, kuigi sõna taid (Rolandi tõlkes Võime ) on eesti keeles nii harvaesinev, et päris tükk aega läks, enne kui taipasin, millega tegu. Ja koerakesed olid väga sümpaatsed, tekkis kohe tahtmine endalegi uus kutsikas muretseda. Huvitav, millal järg Eestisse jõuab?
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Ja tõesti - igati tasemel fantasy. Yhinen eelkõnelejate sõnavõttudega ning soovitan - väärt asi. Yhtlasi maani kummardus tõlkija poole, tänutäheks selle eest et ta tegelaste nimed rahule jättis.

Mis mulle eestikeelse väljaande puhul arusaamatuks jäi oli see, et kuidas ometi nad selle köite kubatuuri sedavõrd suureks suutsid paisutada? Välja näeb nii nagu oleks tohutupaks raamat. Ma arvestasin enne lugema asumist vähemalt nädalavahetusega. Laupäeva hommikupäike paistis aga juba viimasele lehekyljele. Tyhja nendest vihmametsadest aga kui nii edasi läheb, siis olen ma varsti sunnitud Varraku köidetest omale toanurka uue riiuli laduma ;)
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Ulmeraamat, mida - erinevalt paljudest teistest - iseloomustab inimlik mõõde. Südamlik, kuid mitte kordagi sentimentaalsusse libastuv. Hea näide sellest, et pinge tekitamiseks ja alalhoidmiseks ei ole ilmtingimata vaja pidevas gradatsioonis kulgevat actionit. Üks õnnestunumaid tänavusi tõlkevalikuid eesti kirjastustelt.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Niikaua kuni polnud lõpuni jõudnud, oli raamat minugi jaoks igati tore ja hea. Kuid lõpp oli kuidagi väga mannetu. Ma ütleksin isegi et labane. Pahad said palga kuid millisel moel? Nagu higiga pastakast väljaimetud kombel. Ei uskunud. Seepärast enam ei meeldinudki ja hinne langes kahe võrra.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Minu jaoks on raamat olnud näide heast fantasy`st. Sellisest, kus küll ühelt poolt on tekst puhastatud argielu tühistest kirjeldustest (lisan täpsustuseks - just kirjeldamine on tühine, mitte askeldused ise - on see ju elu; aga huvi võiks see pakkuda vaid ajaloolastele alates kahesaja aasta möödumisest...), teiselt poolt aga ei ole ka sisse toodud massiliselt veidraid eluvorme, mis on vajalikud vaid mahalöömiseks ja mis oma olemuselt on nii mõttetud, et panevad vaid õlgu kehitama. Selle natuke nõidust, mis ka kuidagi ei taha isegi iseenda loogilistes raamides püsida, ma kannatan ära, mis sest, et lugemisel tabasin end mõttelt, et kas autori maailmapilt ei ole ka selline... vähe hämar - noh et ega ta ikka päriselt aru ei saa, kuidas meie maailm koos püsib ja toimib... See nagu üks uitmõte, mida teistegi tänapäevaste sword-&-sorcery tekstide puhul märganud, nimelt et nõidused on seal natuke nagu tänapäeva massihävitusrelvade analoogid. Tunnen ära keemia- või bakterioloogilise sõja, kui vastased kaugel massiliselt surevad, tunnen ära elektroonikasõja, kui merel olevaid vaenlase laevu karidele juhitakse et cetera Olgu, enam ei mõnita, aga kui nimetet relvadel on teatud toimimisparameetrid, siis vastav, analoogne nõidus toimib nagu (autoril) pähe tuleb...

Kokkuvõtvalt on siiski tegemist väga hea raamatuga, mida suuremas osas sai nautida. On paar kunstlikku konstruktsiooni (nagu peategelase pikka aega arvamuselpüsimine, et ta koer maha löödi), on deus ex machina`t, aga muidu on põnevalt üles ehitatud, elus ja nauditav tekst.

-----

02.05.2012
Lugesin MK arvustust. Võtsin riiulist. No aru ma ei saa, mis mulle seal kunagi meeldis. Nii tühi jura. Vist polnud mul tollal veel mürgitust sellest SciFi ajudeta poolvennast... Hinne langetatud ühe palli võrra.
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

Tõesti oli hea raamat.Mõnes kohas kohe naersin pikalt. Lõpp läks eriti heaks kui mindi printsessile järgi ja sealt järgnev.Sepast ja Nösust oli nii kahju...
Teksti loeti eesti keeles
Raul Sulbi

Pean seda parimaks 2000. aastal ilmunud eestikeelseks ulmeraamatuks!

Ei oleks kunagi uskunud, et epic fantasy nii meeldida võib, noh meeldis ta ilmselt selle kole inimliku mõõte pärast, mulle kui emotsionaalsele lugejale läks see kohutavalt korda! Ja õnneks polnud siin raamatus ka seda fantasyle tüüpilist questi. Kena ümberlüke ka nende jutule, kes väidavad, et iga fantaasiaraamat kindlasti rohkem või vähem quest on. Ja meeldis ka just rohkete poliitintriigide jms pärast. Hoolimata sellest, et autori üllatuskatsed igasugu sohipoegade väljatulekute jms suutsin ma miskipärast tükk maad varem ära arvata...

Tohutult meeldis veel see filmilik vaatenurk, millega kogu asi algas... Kuueaastase FitzChivalry lugejate ette astumine toimuks justkui läbi ta enda silmade pakutuna, samas on tunne justkui istuksid kinos ja näeks neid võrratuid kaadreid natuke ehk isegi aegluubis ja kõrvaltvaatajana.

Pagana vinge raamat! Pärast Teppert ja Mäkkäfrit Varrak lihtsalt pidi kellegagi naisulmekirjanikud Eesti lugeja silmis rehabiliteerima. Loomulikult on üsna mõttetud kohalike pintslikeerutajate harjutused seal, kus on kõrvale panna Michael Whelani kaanepildid. Vähemal määral ka John Howe ja Stephen Youlli omad.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Teostus hea, ülesehitus surepärane, õhkkond päris õnnestunud. Aga ei meeldinud sellepärast, et peitub veel minu sees see idealist, kes inimväärikust au sees peab. Masendav raamat, assassiini elukutset romantiseeriv. Seda raamatut loevad enamuses teismelised lapsed (voodistseene pole, veristamist ei kirjeldata - igati tsensuurinormidele vastav teos). Muidugi on hea kirjanduse puhul mõttetu niisuguse vanainimesliku vaatenurga eripära pärast häält tõsta, aga me ei ela enam keskajas, kus elu väärtust üksikisiku puhul ei hinnatud.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

See raamat on nagu Enderi mäng" või "Hüperion" eraldamatu osa tervikteosest, nii et tegelikult on pisut totter triloogia osi eraldi arvustada. Ja pole ka eriti vajadust - romaani kallal, mille "raisku" läks enamik uneajast, ei tahaks eriti kobiseda. Veidi üledramatiseeritud tegelased saavad kähku omaseks. Autor suudab ka üllatada. Umbes 100 lehekülge enne lõppu koitis, et praktiliselt kõigi probleemide lahendused lükkuvad järgedesse, oli pisut kahju, et seda asja ühe raamatuga lahendada ei anna; aga mine sa tea, täiuslikuks eskapismiks 500st leheküljest ehk ei piisagi.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Hargla

Kirjaniku poolt on "Assassin" kindla peale minek... muidugi peavad ka oskused kaasa tulema. Radikaalid võiksid öelda, et ega enne end kirjanikuks saagi pidada, kui selliseks romaaniks võimeline oled.

On võetud klassikaline sohipoja/tõugatu süzhee; mingi olivertvistilik kangelane, jälgitud tema elukäiku, kasvamist, õpiaastaid. Kangelane õpib palju - koondab endasse väga erinevaid oskusi; ta on veterinaar, tallipoiss, assassiin. Autor on loonud äärmiselt masendava ja depressiivse maailma ning tegelased ning nende teotsemised - isegi romantilisemad Fitzi stseenid Mollyga - on kantud lootusetusest.

Nii et üpris standartne süzhee tundub olevat (esialgu), ent oodatud rööbastesse see ei pööragi. Hobb/Lindholm peab romaani lõpuni originaalses võtmes välja; väldib klisheesid eriti tegelaste lahtikirjutamisel, ei tee neid väga arhetüüpide sarnaseks. Mis tegelikult üllataski... Tundub, et autor jättis mitmed tegelased veel endalegi mõistatuseks. Keegi ei käitu klisheeliselt ega ootuspäraselt. Ja see veenabki nende eheduses.

Veenev on ka olustik. Fookuses on ratsionaalsed tegevused - igapäevane eluolu, mitte fantasy puhul tavaline draakonijaht maailmas, kus kõik argine puudub. Korralikult on läbitehtud ajalookursus keskaegse (inglise) kindluse majanduse ja halduse poole pealt. Detailid riietusest, relvadest, taimedest, loomade kaustamisest jms on usutavad ja haaravad.

Algul tundus, et saarlaste /hertsogkondade rivaliteedi loomise juures on Hobb kasutanud midagi normannide ajaloost... igatahes mitmed seoses näikse inglise ajaloost pärinevat. Hiljem see tunne kadus.Autor on vältinud romantikat ja seksi; tapmisest, surmast on aga rohkesti juttu; ka alkoholi (kuri)tarvitamisega tegeletakse ohtralt. Selline valik on üsna originaalne. Mulle meeldis ja pole põhjust arvata, et järgmised osadad kehvemad oleksid. Kui veidi uriseda - siis kolme asja sai nagu veidi palju: künofiiliat, lehekülgi ja tinistamist(taidumist). Aga muidu igati hea, lubab loodud maailma kõrvadeni sisse vajuda; tõepoolest läind aasta 5 parima tõlkeromaani seas.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lihtsalt hea fantasy. Kuigi mingi koha peal kiskus naza igavaks ja uni tuli. ja jutt väga mõtteid ei mõjutanud, seega unes Fitzi ei näinud. Siiski - eeskujuks teistele kirjanikele.
Teksti loeti eesti keeles
Lily Tamm

Parim raamat mida ma lugenud olen(kui ehk mitte arvestada sarja ülejäänud osasid).Minu arvates oli kõige lahedam tegelane Chade-mulle meeldib salapärasus. Kohati kippusid lihtsalt jutustuse kohad tüütuks muutuma, kuid raamatutes ainult action mulle EI meeldi.

Peale raamatu uuesti läbilugemist tule tahtmine arvustust uuendada, aga millegi pärast ei tundu algse arvustuse kustutamine õige...Niisiis on siin veel üks täiendus eelnevale.

Teose mõistmiseks on kasulik lugemise ajal kaasa mõelda, sest muidu võivad olulised asjad kõrvust(silmadest) mööda minna. Minu nägemuse jaoks on sündmused ja teose olemus hiilgavalt kirjapandud ning kujutis on sügav ja läbimõeldud. Minu vaieldamatuteks lemmikuteks kirjandusemaailmas on Fitz, Chade ja Fool(Narr).
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Kaur Virunurm

1) Epic Fantasy kui zhanr on mõttetu nähtus.
2) Hobb on kirjanikuna küündimatu.

1) ei vaja selgitamist, 2) ehk küll.

* Karakterid on LAMEDAD. RH on maalinud neid nii paksude värvidega, et tulemus on elutu, usutamatu, ühekülgne. Mõni erand? Patience ehk. Narr kah.

* Tegelased on LOLLID. Nende käitumine on mõttetu, rumal, charide enda rollist lähtudes ebaloogiline. Alates esimesest stseenist - talupoeg annab käest ära just kaela kandma hakand nooruki - kuni lõpurabelemiseni,kus ükski char vähimatki mõistuseraasu ei ilmuta. See häirib, janii KOGU LUGEMISE AEG.

* KEEL ja STIIL on mannetud. Laused on pikad, lohisevad ja üksluised, nagu oleks tegu keskkooliõpilase harjutusega põimlause teemal. Tõlkija on nendega ilmselt üsna hädas olnud :) Iga nimisõna juurde on püüdlikult lisatud mitu epiteeti, et "detailirikast" muljet jätta. Ladusust ei ole, lugema ei meelita.

* Hobbi paljukiidetud "elav ja usutav maailm" on üsna keskmine ja vähe intrigeeriv setting.

* Tegevuse algus v-e-n-i-b. Midagi ei juhtu.. ikka midagi ei juhtu.. ikka veel...Kui mõnusama stiiliga autorit loeks ka niisama, siis Hobbi küll mitte.

* Vanity ja Chivalry ümber esinev pateetika mõjub üsna tülgastavalt.Tõsi, mitte alati.

* Nooruki tundemaailma muidugi SAAB igavalt kujutada, aga miks peaks?

* (vt hr Kastanje märkus Fool`s Errandi`i kohta, millega ma 100% nõus olen)
"Naiselikud" sisevõitlused iseenda tegude eetilisuse üle on täiesti mööda. Ma saan aru küll, et RH seda üheks Fitzi iseloomu põhijooneks peab, aga, kurat, kirjutagu see siis usutavalt lahti!

Tulemusena jääb raamatust kuidagi ... maavillane mulje. Ja selle autor võiks ollapigem algaja provintsikirjanik kui maailmakuulus meister.

Raamat ei saa hindeks 1, vaid 2, kuna, noh - loetav ta ju on.Mõtled küll igal lehel, et "issand, veel üks vaimse peetusega tegelane"ja "kas IKKA ei hakka miskit juhtuma??", aga päris käest ära ka ei pane.

Moraal:
aja surnukslöömiseks ehk sobib,
aga hea kirjandus see küll ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Agnes Tammik

Kõhklesin kaua, enne kui lugema asusin, aga raamat oli tõeliselt köitev: harva olen kohanud nii filigraanselt väljatöötatud õhustikuga raamatut. Mitte just füüsiliste detailidega, kuigi ka sellele poolele pole eriti midagi ette heita, pigem lummas mind just selle loo õhustik.

Ja mullegi oli üllatuseks see, et autor on naissoost - avastasin selle alles BAASist.

Ei jõua kuidagi järge ära oodata...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kahtlemata üks noorukitele suunatud - young adult - imeulme tippe. Teeb pika puuga ära igasugustele kõndivatele linnadele ja muule saastale, mida kirjanduse pähe eksponeeritakse.

Mulle avaldas muljet eeskätt käsitöö professionaalsus... Autor teab, kuhu ta tahab jõuda, aga milliste loogetega ja lugejale valejälgi puistates see mõtteline teekond edeneb! Pole ju näiteks lõputut maadlemist tallmeistriga põhiliini jaoks otseselt millekski vaja... Või siis emand Kannatlikkusega veedetud aega. Aga ilma nende kohtadeta oleks tulemus niisama hüplik ja vahelejätlik kui Maniakkide Tänava esikromaan.

Kaur Virunurme kriitikaga tuleb teatud määral nõustuda. Ma ootasin huviga, et kuidas Hobb kõigi seiklusjuttude autorite suure mure ehk siis usutava lõpumadina lahendab. Ei lahendanud temagi eriti hästi; kui peni poisi tallist ära päästis, oli see veel enam-vähem, kuid saunas toimus siiski juba selge jamps.

Mõned väiksemad loogikavead:


  • Sepistus Punalaevastiku meestega kohtudes sörkis tegelane alguses vanast laohoonest eemale, aga kui sepistatud ta tabasid, siis taandus ta äkki tollesama ehitise seina äärde.

  • Pimemale nüüd küll kuidagi võlukunsti mõõtmiseks ei sobi :)

  • Tegelane käitub ja võitleb, nagu oleks mitu aastat vanem (raamatus vististi 13-15), aga muidugi pole kuskil kirjas, et sealmaal inimesed sama kiirusega kasvasid & arenesid, kui meil siin.

Tõlke koha pealt: ilmselt oleks olnud õigem tähendusega nimed tõlkida, nagu seda tehti Meremaa sarja puhul.

Üldse on muidugi noorte salateenistujate romaanidest esimene ja parim Rudyard Kiplingi "Kim". "Salamõrtsuka õpilase" taolistel oopustel on seetõttu paratamatult taaskäitlemise maik man.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Väga hea ja omapärane. Lugesin kohe, kui ilmus e.k ja jõudsin korduvalt ja korduvalt üle lugeda, enne kui teine raamat tõlgi.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Ühinen siinkohal arvustaja Kaur Virunurmega. Epic fantasy jutustab ikka ühte ja sama lugu. Vahel pikemalt, vahel lühemalt. Vahel paremini, vahel kehvemini. Erinevused on tühistes pisiasjades: milliseid katsumusi ja kannatusi on autor vaevaks võtnud lasta oma tegelasele osaks saada, enne kui otsad kokku tõmmatakse. Antud juhul on tulemuseks tädilik soga.

Tädilikuks nimetasin ma juba Bujoldi. Kellelt ma lugesin küll ainult ühe raamatu ja rohkem ei kavatsegi. Siiski näis Bujoldil olevat selgem ettekujutus, mida ta oskab ja mida mitte. See, mida oskavad vaid väga, väga vähesed autorid – ja Hobb nende hulka kindlasti ei kuulu – on vastassoost peategelase kujutamine. Ning isegi need vähesed väga head kirjanikud on ettevaatlikud, kui faabula tõesti nõuab kandvasse rolli vastassoost inimest. Meeskirjanik teeb paremini, valides pigem pisut meheliku, oma erialasse süvenenud naiskangelanna, mitte sõbrannadest ümbritsetud udupea. Ning naiskirjanikul oleks mõistlik – kui just tõesti peab – keskenduda passiivsele pederastile või õrnahingelisele "kultuuritegelasele". Mitte mingil juhul kuningale või kindralile.

Antud juhul: need paar lehekülge, mis olid kulutatud hüsteerilise Patience kirjeldamisele, olid romaani kõige õnnestunumad. Fitziga seotu oli igav, ebausutav, eemaletõukav. Koeri jälestan ma muidugi ka. Kui ametikohustused ei sunniks, poleks seda jama lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Valge Vares
1955
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Valge Vares

Hinne pigem nelja ja viie vahel. Tugev paralleel Clark Ashton Smithiga - mitte ainult temaatika, vaid ka ebaühtluse poolest. Osa lugusid (nagu "Liane The Wayfarer") on tõelised pärlid, osa kannatab paraku konstrueerituse või lihtsalt ebaloogilisuse käes. Rohkem kui poole sajandi taguse klassika kohta ometi täiesti tasemel kogumik - ehk ka tõlkimist väärt.
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Ja-ha, iseenesest tore tekst. Aga kogu minu sümpaatia juures asjaliku vene ulme vastu ei ole Lukjanenko siiski sama mõõtu näiteks Simmonsi ega McDonaldiga. Võib-olla jääb puudu lihtsalt mastaabist, millele lisandub mingi venelaslikult igritsev sentimentalism, mis ei lase jäägitult nautida näiteks sama autori ühte enim hinnatud juttu "Provodnik otsjuda".

Virtuaaljumalikkuse teema on vene uuemas ulmes rohkemgi rakendust leidnud - huvilistele soovitaks eelkõige Andrei Plehhanovi romaani "Slepoje pjatno" (2002), mis kohati üsna võimsaks kisub, kuid tervikuna Lukjanenkole siiski alla jääb. Aga see on loomulikult vaid siinarvustaja maitse eelistus. Paralleelid on huvitavad sellegipoolest.
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Masendav lugu tõepoolest, mille avaldamine antud antoloogias ainsana mõjub lugupidamatuseavaldusena lugeja suhtes.

Kriitikat on eespool juba piisavalt tehtud, ja enamjaolt õiget. Küll ei ole ma nõus Orcus K. väitega "autori positiivsest keelekasutusest". Otse vastupidi - pikad lohisevad osalaused, mis meenutavad halba tõlget ega kanna enam hästi mõtet, lausa kisendavad toimetaja käe järele. Samas ei ühine ma ka Musta Kassi arvamusega, et on "üsna süüdimatu jätta autorile muljet, nagu oleks tal vähemaidki eeldusi kirjanduslikuks tegevuseks". Märt Lauril on (ulme)kirjanduslikud eeldused ning ka võimed täiesti olemas, mida tõendavad varasemad "Inkubaator"Dekadents"" ja (kahe kolmandiku ulatuses) ka "Patukahetsuse lävi". Ka ei demonstreeri käesolev jutustus ilmselt mitte autori kirjanduslikku taandarengut (kuulu järgi olla tegu juba hulk varem kirjutatud jutuga), vaid tema liiga vähest nõudlikkust oma loomingu suhtes. Tulevikus tasuks lihtsalt oma juttude keelelise viimistlemisega rohkem vaeva näha, ebaõnnestunud mõtte- ja vormieksperimendid julgelt Trash kausta tõsta ja leida endas jõudu loobuda sellistest ahvatlustest, nagu pakkumine avaldada laialivalguv mustand respektaablis antoloogias, nimiloona veel pealegi.
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Huvitav eksperiment - igavikulise mõõtme lisamine kosmosevesternile - jätab üsna sümpaatse mulje, olemata samas siiski midagi väga erilist, kuid tubli nelja teenib välja igatahes.

Üks hinnet mittemõjutanud tähelepanek: soolikarappimise ja muu ihupurustamise stseeni naturalism mind otseselt ei häirinud, kuid tekitas küsimuse, kuidas paha mehe sisused nii kähku otsa said (oli vist kuus jalga või kuus meetrit, vahet pole; koolipingist mäletan nagu, et inimese kõhukoopas peituvate soolikate metraazh ulatub sirgeks tõmmatuna ikka kümneteni kui mitte sadadeni). Aga võib-olla sõltus see lihtsalt sellest, kustkohast need pooleks kaksati ja kuhupoole lahti harutama hakati...
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Käed tõstavad mässu oma peremehe vastu. Esialgu vaid kaks (peategelase vasak ja parem), kuid sündmuste edenedes leidub ka kaaslasi. Ja tundub, et iseseisvust oma peremeesorganismidest ihkavad teisedki organid...

Omapärase kiiksuga lugu, mis "Books Of Blood" maailmaga esimest korda kokku puutudes mõjub päris edukalt. Neile, kes hindavad verist absurdimängu, on Barker kindlasti õige lugemisvalik. Doseerimine oleks siiski kasulik ettevaatusabinõu, sest Barkeri jutte ühtejutti lugedes sulab kõik peagi üheks amorfseks veriseks pudruks...
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Tunnistan, et olen Turtledove`ilt seni lugenud vaid "Hammer and Anvil"it Videssose-sarjast ja saadud mulje osutus üpris eemaletõukavaks... Antud lühem vorm jätab autorist tunduvalt soodsama mulje. Kõrgeima hinde saamiseks napib lool minu jaoks küll teravust, aga igal juhul on tegu sümpaatse lugemistväärt palaga.
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Iseenest sümpaatne etüüd, kuigi ei enamat. Etüüdi-kategoorias võiks lugu väärida ka kõrgemat hinnet, mille aga rikub ära joonealune (antud juhul küll nihkega tärnitagune) kõrtsijutt koerakesest, mis ei anna põhiloole küll midagi juurde, pigem rikub sellest saadud fiilingut, täidab rohkem mahulist kui sisulist eesmärki (kuigi pole sellena ilmselt mõeldud). Brooklandi varasema «Tuulekallima» (mis oli tõeliselt särav lugu, klass omaette) kõrval oluliselt mannetum tükk.

Ajaloolise tõe huvides olgu lisatud, et «Marduse"-antoloogia avaldamislatti see lugu omal ajal ei ületanud.
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Nõus Marekiga kahes asjas - kindlasti parim Gromov, mida lugenud olen (alles kolmas või neljas jutt) ja väga karm (ilma reservatsioonideta). Headuse koha pealt... hea tõesti. Soo floora ja fauna kirjeldus on klass omaette. Inimsuhted ja -olemus on suurepäraselt lahti joonistatud. Ambivalentne (un)happy end - just minu maitse järgi. Aga "väga heast" jääb siiski midagi puudu. Õigemini, midagi on ülemäära. Kogu seda dramaatilist ja pinget üleval hoidvat, kuid lõpupoole paratamatult üksluiseks muutuvat soos müttamist oleks autor võinud kümnekonna lehekülje jagu kokku tõmmata/tihendada ja sellest oleks reservatsioonideta piisanud kõrgeima hinde saamiseks.
Teksti loeti vene keeles
Valge Vares

Tondijutt saksa üliõpilasest, kes satud 18. sajandi lõpul Prantsuse revolutsiooni veriste sündmuste tunnistajaks. Noormees hakkab nägema pidevaid unenägusid haruldasest ilusast naisolevusest ja ennäe - ühel õhtul giljotiini juurest möödudes näeb ta tapalava trepil istumas just sedasama oma unelmate naist...

Keskmine korralik tondijutt, mis aga paraku nii ammu kirjutatud, et tollane stiil kipub aegumatut sisu lämmatama. 2,5 punkti ümardatud ülespoole, seega kolmeks.
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Lugu sellest, mis juhtub üürilistega majas, mis on ehitatud mingi muistse kalmistu kohale. Muidu üsna traditsiooniline ja erilise särata, kuid üks ilus detail päris lõpus kallutab hinde siiski neljaks.
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Meeldivalt ebatraditsiooniline õudusjutt, mis algab humoristlikus (kohati lausa paroodialikus) võtmes, läheb edasi üpris karmiks (mitmed võikad detailid), kogub pinget klassikalise tondijutu vaimus ja kulmineerub ning lõpeb - kui mitte just omapäraselt, siis üllatavalt siiski. Sajanditaguste stiililiste iseärasuste eest küll üks hinne alla, kuid tubli neli igatahes. Benson on - vähemalt seni loetu põhjal - kvaliteedimärgiga kirjanik.
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Ei olnud paha lugemine. Swanwick oli muidugi pettumus, mille McDonald aga kompenseeris. Ja Browni jutt mind ka nördimusest õhku ahmima ei pannud - Nabokovi «Lolita» ilmus ju juba ligi 40 aastat varem, nii et aega harjuda küll... Igatahes ei olnud RSi seekordses antoloogias ühtegi sellist teksti, mis oleks kõhu keerama pannud või erilist vaimset vastumeelsust tekitanud. Teisalt jäi ka sära väheks, aga tean omast käest, kui raskelt see pärlite püüdmine ühe antoloogia tarbeks käib... Nii et kui minu poolt «Süngetele varjudele» antud neli sisaldas endas teatud avanssi, siis nüüd võib selle küll kustutatuks lugeda!
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Selle jutu(stuse)ga on KS järjekordselt tõestanud, et oskab hästi kirjutada - tehnilises mõttes. Kas halvemini, sama hästi või paremini kui Strugatskid, keda antud juhul kloonitud on, jäägu ekspertidest tekstianalüütikute otsustada. Aga ühtlasi on KS järjekordselt demonstreerinud ka oma suutmatust (või tahtmatust) looga kuhugi välja jõuda, ja see peegeldub paratamatult ka hindes.

Ka Strugatskid ei sõlmi oma romaanides alati kõiki otsi kokku - näiteks «Ajastu ahistavad asjad», millele hr. Golikov oma arvustuses viidanud on ja mille lõpus lugeja võib vabalt küsida «aga mis edasi sai?» Aga ometi jääb teosest lõpetatuse mulje, igatahes saab selgeks see, kes on kes ja mis on mis, milles on toimuva põhiprobleem. «Veel pole õhtu» puhul jääb see mulle - ja tundub, et mitte ainult mulle - selgusetuks. Milles on õieti point? Kes keda ja milleks? Kas asja sisu on meelega hämaraks jäetud ja kogu tegevus on lihtsalt möödapääsmatu taust karakterite joonistamisel? Tekib tahtmine tõmmata äraspidine paralleel (andke mulle, patusele, juba ette andeks!) Lew R. Bergi jutuga «Ühes väikeses rannalinnas», kus samuti leiab aset rodu seletamatuid sündmusi, mis jäävad lõpuni seletamatuks ja lõpp ise nö. õhkurippuvaks; ainult et Bergil on põhirõhk madinal, Sanderil aga sellel, mis toimub peategelase hinges ja peas. Kes eelistab ühte, kes teist... kuid katkendi mulje jätavad mõlemad. Või ongi - taas, nagu «Galahari» puhul - tegu katkendiga mingist pikemaks mõeldud asjast? See seletaks muidugi mõndagi...

Eelöeldu valguses tekitab hinde panek teatud raskusi. Aga asja teeb siiski lihtsamaks see, et olgu selle lõpetatusega, kuidas on, kuid nii hästi kirja pandud tekstile alla nelja anda ei saa.
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Oma aja - külm sõda - kontekstis vägagi vinge teos. Ega sisule nüüdki midagi ette heita ole. Ja tegevusvälja - inimorganismi - detailsed kirjeldused on vaimustavalt autentsed - Asimov käsitles ka oma ilukirjanduslikke teemasid tõsiteaduslikult. Pinge luuakse kohe alguses ja see tõuseb hüppeliselt, põnevust lisab spiooniromaanilik element, et kes seltskonnast siis ikkagi pahade käsilane on. Hinnet võtab maha ainult see pisike jamesbond, salaagent Grant, üsna värvitu ja ebaveenev kuju, ja tema sehkendamine kauni naisassistendi ümber, olgu allvepaadi akende taga parajasti süda, kops või aju. Ei pea, kurat, igasse ulmekasse ilmtingimata naistegelasi ja mingit armuliini sisse keevitama, et muidu äkki koduperenaised ei loe! Mõistlikud koduperenaised loevad ilma selletagi...

Idee eest kindel viis, lõppresultaadi eest tugev neli.
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Jälle vihmametsad, issand halasta... Poliitiliselt korrektne ja kuum teema, millega loodetakse ka jubekirjanduses loorbereid lõigata... Loorberi asemel on antud juhul küll kobruleht välja kukkunud. Et siis jälle pahad valged Brasiilias ürgmetsa raiumas ja aborigeene mürgitamas, ei jää viimastel muud üle, kui saadavad süüdioleva firma asjamehi külastama isehakanud shamaani, kellel taskus taltsas, kuid tapvalt mürgine ja teadusele senitundmatu ämmelgas elik tarantel...

Loo idee on muidugi kena ja pärismaalaste elu kujutavad stseenid korralikult kirja pandud. Laipu koguneb palju ja kättemaks teostub põhjalikult. Aga kuidagi õpitud ning puust tehtud tundub see kõik - ja see puu pole mitte araukaaria või mõni muu vihmametsade iludus, vaid pigem sihuke kidur lepapäss...

Jutu kirjutanud tädi näeb pildi peal ise küll sümpaatne välja, aga see hinnet ei mõjuta.
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Karm jutt. Seniilne - õigemini, seniilseks peetav - vanaproua, keda painavad koonduslaagri mälestused. Eriti kujutluspildid rottidest. Või kas need ongi kujutluspildid..?

Koonduslaagri teema on ka õuduskirjanduses üsna ära leierdatud, aga viimasel ajal tihti ekspluateeritud vihmametsade pseudoeksootika taustal mõjub ikka küll.
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Horror-fantasy. Kangelane satub vaenlaste eest põgenedes koopasse, kus tal tekib probleeme aardeotsijate jõugu ja müstiliste olevustega, kelle järele jutule on ka nimi pandud. Koledaid asju juhtub, aga lõpp on - vähemalt kangelase jaoks - õnnelik.

Korralik stamplugu, mis ei vääri siiski eriti maakeelde tõlkimist.
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Kas see on mingi kild vendade mingist muust, põhjalikumalt läbi kirjutatud maailmast? Allusioonid tekivad küll «Raske on olla jumalaga», aga... Igatahes on laast iseseisva teosena kirjas ja sellisena üpris nõrguke. Keskaegsel võõrplaneedil on toimumas riigipööre ja võimult tõugatav isevalitseja põgeneb templisse, paluma abi jumalalt, kelle kuju elustub ülempreestri käepuudutuse peale ja kelle inglid on juba mõnda aega maa peal viibinud ning oma tulenooltega vaenlase horde tagasi tõrjuda aidanud... Intriig niisiis huvitav, teostus aga jääb kahjuks laastulikuks.

Muide, kas keegi (Jyrka?) oskab öelda, miks seisab BAASis teose taga aastaarv 1989? Moshkowis on see kantud vendade kõige varasemate juttude nimekirja...
Teksti loeti vene keeles
Valge Vares

Jutu tegevus toimub aastal 1813, tegevuskohaks Hispaania, kus ühe rannaküla juures heidab ankrusse inglaste luup ja üks maale läinud meestest saadetakse mägedesse, et viia salasõnum seal prantsuse vägede eest redutavate geriljade juhile. Mitmed kahtlased vihjed ja veidrad asjaolud aga panevad missiooni koordineeriva ohvitseri Edgar Byrne`i kahtlema, kas teele saadetud mees ikka eluga tagasi jõuab. Sellepärast asub ta kaaslase kannul ka ise teele ja jõuab öö hakul kohta, mida üks külaelanikest on maininud kurjakõlalise nimega «Kahe nõia kõrts»...

Nagu eelneva põhjal arvata võib, on tegu õuduslooga, mis üsnagi meenutab Poe terrorjutte, kuid milles ka üleloomulik element siiski olemas, nii et siinne arvustus ei ole päris kohatu. Hoolimata sajanditagusele ilukirjandusele - või vähemalt suurele osale sellest - tüüpilisest pateetikast ja uiutavast sissejuhatusest kulmineerub jutt päris õõvaselt ning sugestiivsed stseenid kõrtsi magamiskambris päästavad loo hindest, mis selles stiilis kirjutatud asjadele muidu kiire tulema oleks...
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Vaga vesi, sügav põhi, võiks öelda lühikokkuvõtteks. Jah, sügavust on selles tekstis tõesti, on tundeid, veenvat sisseelamist... Aga selle sügavusega kaasnev vagurus on minu jaoks natuke liiga suur. Võiks olla siiski dünaamilisem! Ma ei mõtle muidugi sellist plakatlikku rabelemist nagu noore Silverbergi ühes esimestest romaanidest Invaders from Earth, kuid tegevuslikku pinget jäi siiski väheks. Eks Silverberg olegi muidugi suuresti selline mõtisklev ja rahulik kirjanik, aga paraku ei kuulu ta mu lemmikute hulka ja ka see - küll väga hästi kirjutatud - lühiromaan ei suutnud minu hoiakut kõigutada...
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Ameerikas korduvalt kultusraamatute mitteametlikesse nimekirjadesse kantud romaan, millel seost ulmega nii palju, et kui mingid tüübid panevad tee ääres püsti tasulise lõbustuskoha, mille atraktsiooniks on Jeesus Kristuse maised säilmed, siis eks see üks üsna speculative fiction ole ikka küll...

Raamat kubiseb kõikvõimalikest kildudest ja pullitegemisest hipiajastu Ühendriikide üle. Kohati päris vaimukas, aga paraku ei suuda minusugune mitte-ameeriklane seda asja kaua kaifida, vaid peagi saabub sarnane tüdimus, mis valdaks ilmselt ka mõnda elupõlist njuujorklast Kivirähu «Rehepappi» lugedes. Nii et hinne ei tulene antud juhul mitte niivõrd raamatust kui lugejast, õigemini totaalselt erinevast kultuurikontekstist. Teatud tüüpi kirjanduse puhul see nii lihtsalt paraku on...
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Kogumiku, kus jutt ilmunud, parim lugu! Vormilt pretensioonitu, kuid sisult bulgakovlik. Kujutan ette, millise laia muhelusega Woland & Co vend Rusi kloostris müttamist jälginud oleksid...

Ja see suur raamat seal lõpus - see väärib eraldi viit.
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Romaani lühiiseloomustuseks sobiks ehk kõige paremini väljend «vaese mehe Hyperion». Kusjuures see pole mõeldud halvustuseks - lihtsalt Bester oli «Tähti» kirjutades ajast 40 aasta võrra vaesem, kui Simmons oma Hyperioni-tetraloogiat kirja pannes, ja SF-i puhul on juba kümnelgi aastal paraku kõva kaal...

Romaanis on feelingut, on mastaapi! On kahjuks ka nõrku kohti (nagu see õnnetu PyrE), mis ei lubagi viit panna. Loogikaapsud - kui neist lähtuda, siis tuleks suurem osa möödunud sajandil kirjutatud SF-i üldse julmalt maha kanda... Besteri kergelt crazy stiil ei pruugi muidugi kõigile meeldida, aga mulle läks küll peale. Ja lõpp oli tõsiselt hea. Need, kes Hyperioni-saaga lõpuni lugenud, oskavad ilmselt paralleele tõmmata.

Neljale + ka veel sappa!
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Ray Bradbury (kes on kirjutanud sellele kogumikule eessõna) ja Charles Beaumont olid sõbrad. Charles hakkas kirjutama hiljem kui Ray ja temast tuli üks pisike Bradbury. Ja ma ei usu hästi, et temast oleks midagi rohkemat saanudki, ehkki ta suri juba aastal 1967 ja vana Ray on siiani elus.

The Magic Man meenutab oma koostiselt tüüpilist Bradbury jutukogu - siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku. Siin leidub psühhopatoloogilist terrorit (jutud Miss Gentilbelle, mis vägagi meenutab Bradbury lühijuttu Jack-in-the-Box, ja The New People), sedasama musta huumori kastmes (Open House), musta huumorit SF-garneeringus (The Last Caper ja The Monster Show) ja realistliku settinguga jutukesi (Fair Lady, A Death in the Country), milles pole midagi ulmelist. Kõike seda on kahjuks üsna tüütu lugeda. Asi läheb paremaks siis, kui Beaumont toob mängu sense of wonderi nagu näiteks urban fantasys The Vanishing American, mis lõhnab juba üsna hästi Bradbury järele. Ja samas võtmes on kirjutatud ka kogumiku parim lugu Last Rites, mis üsna omanäoliselt käsitleb robotiteemat, ja ainsana selles raamatus päriselt küündib Beaumonti klassikust sõbra - ning ka ilmse eeskuju - tasemele.

Aga kokkuvõtteks ei tunne ma mingit tahtmist Beaumonti rohkem lugeda. Parem võtan ja loen veel kord üle Ray`d.
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Tuli jälle üle hulga aja tuju ketserlusega tegelda ja võrrelda (kuigivõrd) nimeka an-am autori juttu Lew R. Bergi loominguga... Ühiseid nimetajaid leidub mitu: esiplaanil on puhas action, lõpp jääb nö. õhku rippuma ja - mis antud juhul olulisim - siingi on autor oma tegelaskujudest (olgugi peategelane minavormis) distantseerunud, kasutades neid peamiselt vaid tegevuse arendamise vahenditena ega üritagi neid insightida ja lugejat neile kuidagi kaasa elama panna. Ja kas see, et Reynoldsi kirjutamislaad tundub mulle nimme distantseerituna ning omaenda tegelaste suhtes kergelt üleoleva-ironiseerivana, annab Bergiga võrreldes mingi lisaväärtuse..?

Lugeda polnud paha, kuid suurem sära lool puudus. Kõhklesin seetõttu hinde panekul, aga jutu lõpuosa pani asja siiski paika. See, kuidas kaks ellujäänud kõva meest, ühel kõht sodi ja teine ribadeks, elu eest võidu üle kuumaastiku kosmoselaeva poole roomavad ja seejuures üksteisega sundimatult lobisevad, oli tõsiselt naljakas. Ja luugilahendus oli ka hea. Nii et ikkagi neli.
Teksti loeti eesti keeles