Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· H. P. Lovecraft ·

The Shadow over Innsmouth

(lühiromaan aastast 1936)

eesti keeles: «Vari Innsmouthi kohal»
antoloogia «Sünged varjud» 2001

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
7
2
0
0
Keskmine hinne
4.353
Arvustused (17)

Tõeliselt õudne lühiromaan sajandi esimese poole kõige (?) olulisema õuduskirjaniku mahukast loomingust.

Vaid eesti keeles lugejatele peaks Innsmouthi nimi meenuma jutustusest «Olevus ukselävel», oli selline degenereerunud väike mereäärne linn Massachusettsi põhjapiiril (huvilised võivad selle koha ka kaardilt enam-vähem kätte leida, kuna Innsmouthi naabruses asuvad Newburyport ja Ipswich on ka reaalselt olemas), mille elanikud kala järgi haisevad ja suht nende moodi ka välja näevad (ei pilguta silmi, on kitsa näo ja lapiku ninaga jne). HPL vihjab ka miskile perverssele läbikäimisele innsmouthlaste ja nende mereasukate vahel...

Loo alguses saame teada, et 1920ndate lõpus põhjustas üsna suurt uudishimu rida föderaalvõimude poolt selles kolkalinnas toime pandud arreteerimisi, ka suur hulk hooneid lasti dünamiidiga õhku... Kui miskid inimõiguste organisatsioonid seepeale kisama hakkasid, näitas föderaalvalitsus neile arreteerituid ning kisa lõppes paugupealt. Selline algus siis!

Edasi jutustab minategelane, mis asjaoludel need sündmused täpselt teoks said, räägib oma juhuslikust sattumisest Innsmouthi, pea väljakannatamatust kalahaisust, kummalistest asukatest, kes teda kalapilgul jõllitavad. Ühelt kohalikult parmult kuuleb ta loo, kuidas 19. sajandi esimesel poolel Innsmouthist pärit kapten Obed Marsh ühel Lõunamere saarel veidraid olevusi kohtas...

Edasi järgneb pealesunnitud ööbimine Innsmouthi kalahaisulises hotellis, kummalised helid öösel koridoris ja naabertubades, keegi püüab varuvõtmega minategelase tuppa tungida. Noh põgenema peategelane lõpuks läbi häda saab, enne näeb ta aga ka Innsmouthi värdjastunud asukaid - inimesesuurusi kala pea ja konna kerega olendeid, näeb merd linnakese juures neist olendeist kihamas...

Kui lugeda miskeid Wagneri või Jonesi aasta parimate õudusjuttude antoloogiaid, ei või kunagi teada, mille otsa satud, puhas ja räige horror näib igatahes mida kümnend edasi seda harvemaks nähtuseks muutuvat. Ennemini võib leida miskit kõrgliteratuurset joga (Jones) või amatöörlikke laaste, mis pakuvad suvalist ja justkui sihilikult ebaoriginaalset stseeni suvalisest B-õudusfilmist (Wagner). Vot Lovecrafti puhul võib olla kindel, et saad seda, mida tahad. Siin on ikka räiget rajuõudust, õõvaseid kirjeldusi, degenereerunud värdjaid jm.

Teksti loeti inglise keeles

Vihik lühiromaaniga «Vari Innsmouthi kohal» oli esimene H. P. Lovecrafti raamat. Ilmus teine mingis väikekirjastuses ning ilmselt tuleb tänapäeval selle korraliku eksemplari eest mingi nelja-viiekohaline summa välja käia... noh, õnneks minust jäävad sellised kired rahuldamata.

Lühiromaan on antud minavormis jutustusena (nagu seda autor ikka tavatseb teha). See jutustus on muidugi omajagu hämar ja hüplik... ning see oli vist esimene kord, kus mind hakkas häirima see H. P. Lovecrafti komme seletada, et kui kole see õudus ikka oli... et autor tükk aega seletab ning siis lõpuks ütleb, et mis tegelikult juhtus. See lovecraftlus hakkas mind häirima ilmselt just seetõttu, et ometi ükskord oli autoril õnnestunud luua tõeline hoogne põnevuslugu, mille ta samas omaenda tüüpilise kirjutamislaadiga kohe ka tappis. Sellest siis ka see nõrgavõitu viis hindeks.

Mulle tõesti meeldis see unine ja halvaendeline päev Innsmouthis. Meeldis see allakäinud linna kirjeldus... pean silmas neid pikki heietusi kinnilöödud akendest, auklikest katustest ja mülgastunud tänavatest. Samas oli suur osa toimuvast üsnagi naeruväärne ja ajuvaba. Ütlekski, et minu elamus tekkis sellest, mida ma ette kujutasin... mitte aga sellest, mida autor mulle näidata tahtis. Ühtpidi on see ju hea tekst, mis lugejas mängima hakkab, kuid kui selle vastukaja põhjused pole päris autori «süü»... et tegelikult läksid mulle korda pisut teised asjad, aga mitte need, millele autor rõhku oli pannud.

Sisust ei oskagi pärast Raul Sulbi ülipõhjalikku tutvustust enam kirjutada. Räägiks hoopis sellest, et miks see lühiromaan eestikeelsest Lovecrafti kogust välja jäi? Noh, ei pea seda kirjaniku olulisemaks tekstiks ning hoolimata kõikvõimalikest objektiivsustaotlustest on iga valik siiski koostaja nägu ja maitse-eelistusi näitav. Sellest olen ma juba eespool rääkinud, et mis mulle selles lühiromaanis ei meeldinud. Tõttöelda ei näeks ma ka 500. leheküljelises H. P. Lovecrafti valikkogus sellele lühiromaanile kohta... mitte, et ta halb oleks, aga autoril on hulk paremaid ja olulisemaid tekste.

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Nii et ma olen siis esimene, kes eestikeelset varianti arvustab? Üks neist lugudest, mille lugemist kindlasti ei kahetse, kuigi natuke võiks norida selle kallal, et milleks kuradi pärast pidi peategelane ka kala olema? Aeg vist nõudis, ja lõpuks - miks mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Selliseid tekste kirjutavad muidugi ainult meistrid... Loo skeem on lihtne ja tuntud - tegelane satub üksildasse viirastuslinna kuskil kolkas. Sedapuhku on kolgas mere ääres ja koletised sügavikest. Minuga juhtus nii, et enne HPL`i originaalteksti olin juhtunud lugema Brian Lumley Cthulhu tuletisi ja jätke, mis just Innsmouthist inspireeritud. Jätab ju ka HPL loos otsad lahti - FBI tõrjetöö Innsmouthis ju sügavikeni ei ulatunud. Lumley siis jätkab - ja hulka globaalsemas plaanis võitlust Sügavike Omadega. Lovecraft muidugi lööb noort Lumley`t igast asendist...

Kummati näikse see jutt mõnest muust HPLi skeemist erinevat. Kui seni oli vanameister mind rabanud just oma võimega õudusdoosi pidevalt suurendada - ka siis, kui see juba võimatuna tundus - siis Innsmouthis jääb poole peal tekst kuidagi seisma...

Mõtlen seda olendite kallaletungi ja põgenemist. Selles - ehk liigagi mahukaks venitatud osas - polnud midagi üllatavat. Läbi joodikust rauga suu oli lugejalt juba kõik teada, ning edasi minna polnud enam kuhugi. Tuli lasta minategelasel põgeneda. Samas on selline asjade käik muidugi loogiline, ent see orienteerumismaraton Innsmouthi ümbritseval maastikul kippus üsna igavaks... Üldse jäi mulle kohati tunne, et teksti on rohkem kui sisu.

Millest aga vaimustada, on muidugi linnakese kirjeldus, tõepärane ja usutav miljöö, allakäigu kirjeldus. Samuti ka innsmautlaste välimus, see ristsugutiste idee üldse. Kahtlemata oleks Lovecraft Innsmouthi temaatikal jätkanud, kui mitte enneaegne surm.

Nii et igati tugev tekst... Ja pagemise stseen võis igav tunduda ainult mulle. Veel selline ketserlik mõte, et mõni tänapäeva trillerimeister võiks loo lihtsalt stiililiselt üle käia ja teha pisut hoogsamaks. Lõpulahendus aga üllatas ja keeras asjad niiöelda peapeale.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku "Sünged varjud" avalugu tõestab paraku (üle), et Lovecrafti tõlkimist väärivad lood on juba eesti keelde ära tõlgitud. Ma ei mõtle siinkohal selliseid keskmiselt korralikke tekste nagu The Music of Erich Zann ja The Terrible Old Man, mille ilmumatajäämine omaaegses "Marduses" poleks Lovecrafti fännil tükki küljest ära võtnud, vaid selliseid karme tipptekste nagu The Dunwich Horror, The Thing on the Doorstep ja Whisperer in Darkness - millega võrreldes Innsmouthi-lugu on tunduvalt mannetum, ja seda mitmel põhjusel.

Esiteks maandab lühiromaani pinget asjaolu, et põhiline õuduselement sisaldub mitte loo enda otseses tegevuses, vaid kõrvaltegelase tagasivaatelises jutustuses - erinevalt "Dunwichi õudusest" ja "Olevusest ukselävel", kus taolised kõrval- ja tagasivaated on vaid (küll oluliseks) - taustadetailiks. Innsmouthi loos aga kannab põhilist pinget ja olulist sisu just linnajoodiku jutustus, millele nö. reaalajas kulgev narratiiv jääb üksnes illustratiivseks ripatsiks.

Teiseks. Ma ei kuulu küll nende hulka, kes igale ulmeloole realismi ja raudse loogika mõõdupuuga läheneks (mis ulme see muidu!), kuid healt õudusjutult - olgugi tegu möödunud sajandi alguse klassikaga - eeldaks siiski mingitki usutavust, kui tegu pole just sihiliku absurdinihestatuse või taotlusliku musta huumoriga. Lovecraftile ei saa sellist tahtlust küll kuidagi omistada, kuid tulemus paraku sinnakanti kaldub. On raske ette kujutada, et selline linn - olgu pealegi kolkalinn -, kus toimub kurat teab mis ja mille elanikud haisevad ja näevad välja nagu kalad (kuid suhtlevad sellest hoolimata välismaailmaga, kus neid ainult sutike võõrastatakse, muud midagi), oleks 1920ndate aastate Ühendriikides eksisteerida saanud. Taas oluline erinevus "Dunwichist", kus tegevus toimub tõelises karukolkas ja ebaloomulik ilming on saladuses hoitud üksikjuhtum (nagu ka "Olevuses"), mitte kollektiivne ja lausa avalik. Võib ju väita, et eks ta üks fiktsioon ole, aga kontrast Lovecraftile omase lausa dokumentalistliku esituslaadiga (kohad, kuupäevad, filigraanne verbaalne linnaplaan) on antud juhul liiga ilmne.

Kolmandaks ja kõige olulisemaks puuduseks on dissonants fantastilise ning (väidetavalt) võimsa tausta ja reaalse ilmingu vahel. Minus ei tekita küll mitte vähematki õudust kari konnanägusid, väidetavalt veealuse superrassi esindajaid, kes ühte äbarikku juhureisijat terve hordina mööda öist Innsmouthi taga ajavad, suutmata võõrastemaja logisevaid uksi kuidagi lahti saada ja tänavatel ringi sibavat vennikest äragi tunda... Ja see amfiibide paraad loo lõpus, mis peategelase hirmust minestama paneb, on paraku lihtsalt karikatuurne...

Nõrka sisu kompenseerib ainult tõepoolest suurepärane taust - lagunev ja manduv Innsmouth ise, mingil määral ka loo puänt. Need ja lugupidamine moodsa õuduskirjanduse ühe Founder-Fatheri vastu lubavadki hindeks panna kolme.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Raske on midagi lisada eelöeldule, võib ka minu arvamuse sellest loost kokku võtta märksõnadega suurepäranee miljöö ja tegevustiku ajuvabadus. Nelja muudab selliseks nigelapoolseks aga loo lõpp, mis vägisi schabloonsusesse libastus. Kirjeldada minavormis miskeid koletisi ja lõpuks jõuda selleni, et peategelane ise kah nende hulka kuulub -- nomaeiteatõesti...
Teksti loeti eesti keeles

Väga meeleolukas lugu. Algul häiris veidi liialt lihtne jutu konstruktsioon, aga tervik kompenseeris kõik. Õudukad pole üldiselt minu maitse, kuid selle loo peale tahaks isegi veel midagi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Lovecraft oma parimas traditsioonis ning vastikuses. Heas mõttes. Õudus ei karga niivõrd näkku, kui hiilib kuskil seina taga ringi... mõjuvamgi veel.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis mulle algul kohe kuidagi meeldida ei tahtnud, kuid mida edasi sündmustik läks, seda rohkem meeldima hakkas. Kirjeldused olid suurepärased ja olid nagu rusikas silmaauku. Häiris peategelase liigne emotsionaalsus, mis loogiliselt võttes oleks pidanud olema liigne vaimustus (kui arvestada loo lõpus selguvat tõsiasja, et jutustaja on ise juba muunumas).Aga hästi kirjutatud ning tasub igal juhul lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Loo algus on paljutõotav - vihjed mingite kummaliste asukatega linnale lasevad edasisest oodata midagi põnevat ja pahaendeline bussireis sihtkohta kruvib pinget veelgi üles. Kõik see, mis Innsmouthis toimub, jätab aga pehmelt öeldes soovida. Kõduneva linna kirjeldused on muidugi tasemel, aga sellega jutu väärtus minu jaoks ka piirdub. Lõpplahenduse eest võib ehk 0.5 punkti juurde anda.
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju kui mäletan ei ole mul enne olnud mingeid kokkupuuteid Lovecrafti teostega, nii et seda võib siis lugeda esimeseks. Kirjeldatud paistab seda olevat kui üht tema parimatest(parimat?) lugudest. Ega ma sellele vastu hakka vaidlema-sai ju viie mu poolt. Nagu juba varemgi mainitud paistis lugu keskel, põgenemise juures, seisma jäävat. Kuni selle hetkeni oli põnev, pärast seda oli licalt tahtmine, et peategelane elusalt pääseks ja huvi rohkem teada saada nende väärastunud olendite kohta. Lõpp, kus typo kah kalaks hakkas muutuma, oli mingis mõttes üleliigne. Oleks saand hakkama vaid ka algusega. Pealegi ei juhtu just tihti, et niidid niimoodi kokku seotakse. Hetkel on tõmbamas ühelt lehelt mingit pakitud faili mõnede kirjanike lugudega, kusjuures üks neist on Lovecraft, nii et varsti on vast, kui hästi läeb, oodata mul veel üht kokkupuudet Lovecraftiga. :)
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on siis ühe Lovecrafti tuntuima tekstiga, mille kohta on kõik oluline siin juba aastate eest ära öeldud. Isiklikult Lovecraft mulle täitsa istub: vana kooli stiilis õudus, kus väga suur osa on lugeja enda fantaasial ja kus täiesti otseselt tihti midagi koletislikku või õudset välja ei toodagi, ent jäetakse mulje, et see on siiski vältimatult olemas.

Samas on see jutt, nagu ka mitmed teised, tõesti ajahambast puretud, sest tee mis tahad, "õudsed" asjad mõjuvad kohati pigem koomiliselt, mis aga samas lugemisnaudingut oluliselt ei kahanda. Loo tegevustik on pärast absurdselt vana joodikuga kohtumist aga tõepoolest liialt jabur, mida ehk kompenseerib veidi see, et linnakollid võisid ehk kuidagi teada, et peategelase puhul on tegelikult tegemist (tulevase) kaaskolliga.

Teksti loeti inglise keeles
x
Valge Vares
1955
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Hinne pigem nelja ja viie vahel. Tugev paralleel Clark Ashton Smithiga - mitte ainult temaatika, vaid ka ebaühtluse poolest. Osa lugusid (nagu "Liane The Wayfarer") on tõelised pärlid, osa kannatab paraku konstrueerituse või lihtsalt ebaloogilisuse käes. Rohkem kui poole sajandi taguse klassika kohta ometi täiesti tasemel kogumik - ehk ka tõlkimist väärt.
Teksti loeti eesti keeles

Ja-ha, iseenesest tore tekst. Aga kogu minu sümpaatia juures asjaliku vene ulme vastu ei ole Lukjanenko siiski sama mõõtu näiteks Simmonsi ega McDonaldiga. Võib-olla jääb puudu lihtsalt mastaabist, millele lisandub mingi venelaslikult igritsev sentimentalism, mis ei lase jäägitult nautida näiteks sama autori ühte enim hinnatud juttu "Provodnik otsjuda".

Virtuaaljumalikkuse teema on vene uuemas ulmes rohkemgi rakendust leidnud - huvilistele soovitaks eelkõige Andrei Plehhanovi romaani "Slepoje pjatno" (2002), mis kohati üsna võimsaks kisub, kuid tervikuna Lukjanenkole siiski alla jääb. Aga see on loomulikult vaid siinarvustaja maitse eelistus. Paralleelid on huvitavad sellegipoolest.

Teksti loeti eesti keeles

Masendav lugu tõepoolest, mille avaldamine antud antoloogias ainsana mõjub lugupidamatuseavaldusena lugeja suhtes.

Kriitikat on eespool juba piisavalt tehtud, ja enamjaolt õiget. Küll ei ole ma nõus Orcus K. väitega "autori positiivsest keelekasutusest". Otse vastupidi - pikad lohisevad osalaused, mis meenutavad halba tõlget ega kanna enam hästi mõtet, lausa kisendavad toimetaja käe järele. Samas ei ühine ma ka Musta Kassi arvamusega, et on "üsna süüdimatu jätta autorile muljet, nagu oleks tal vähemaidki eeldusi kirjanduslikuks tegevuseks". Märt Lauril on (ulme)kirjanduslikud eeldused ning ka võimed täiesti olemas, mida tõendavad varasemad "Inkubaator"Dekadents"" ja (kahe kolmandiku ulatuses) ka "Patukahetsuse lävi". Ka ei demonstreeri käesolev jutustus ilmselt mitte autori kirjanduslikku taandarengut (kuulu järgi olla tegu juba hulk varem kirjutatud jutuga), vaid tema liiga vähest nõudlikkust oma loomingu suhtes. Tulevikus tasuks lihtsalt oma juttude keelelise viimistlemisega rohkem vaeva näha, ebaõnnestunud mõtte- ja vormieksperimendid julgelt Trash kausta tõsta ja leida endas jõudu loobuda sellistest ahvatlustest, nagu pakkumine avaldada laialivalguv mustand respektaablis antoloogias, nimiloona veel pealegi.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav eksperiment - igavikulise mõõtme lisamine kosmosevesternile - jätab üsna sümpaatse mulje, olemata samas siiski midagi väga erilist, kuid tubli nelja teenib välja igatahes.

Üks hinnet mittemõjutanud tähelepanek: soolikarappimise ja muu ihupurustamise stseeni naturalism mind otseselt ei häirinud, kuid tekitas küsimuse, kuidas paha mehe sisused nii kähku otsa said (oli vist kuus jalga või kuus meetrit, vahet pole; koolipingist mäletan nagu, et inimese kõhukoopas peituvate soolikate metraazh ulatub sirgeks tõmmatuna ikka kümneteni kui mitte sadadeni). Aga võib-olla sõltus see lihtsalt sellest, kustkohast need pooleks kaksati ja kuhupoole lahti harutama hakati...

Teksti loeti eesti keeles

Käed tõstavad mässu oma peremehe vastu. Esialgu vaid kaks (peategelase vasak ja parem), kuid sündmuste edenedes leidub ka kaaslasi. Ja tundub, et iseseisvust oma peremeesorganismidest ihkavad teisedki organid...

Omapärase kiiksuga lugu, mis "Books Of Blood" maailmaga esimest korda kokku puutudes mõjub päris edukalt. Neile, kes hindavad verist absurdimängu, on Barker kindlasti õige lugemisvalik. Doseerimine oleks siiski kasulik ettevaatusabinõu, sest Barkeri jutte ühtejutti lugedes sulab kõik peagi üheks amorfseks veriseks pudruks...

Teksti loeti inglise keeles

Tunnistan, et olen Turtledove`ilt seni lugenud vaid "Hammer and Anvil"it Videssose-sarjast ja saadud mulje osutus üpris eemaletõukavaks... Antud lühem vorm jätab autorist tunduvalt soodsama mulje. Kõrgeima hinde saamiseks napib lool minu jaoks küll teravust, aga igal juhul on tegu sümpaatse lugemistväärt palaga.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenest sümpaatne etüüd, kuigi ei enamat. Etüüdi-kategoorias võiks lugu väärida ka kõrgemat hinnet, mille aga rikub ära joonealune (antud juhul küll nihkega tärnitagune) kõrtsijutt koerakesest, mis ei anna põhiloole küll midagi juurde, pigem rikub sellest saadud fiilingut, täidab rohkem mahulist kui sisulist eesmärki (kuigi pole sellena ilmselt mõeldud). Brooklandi varasema «Tuulekallima» (mis oli tõeliselt särav lugu, klass omaette) kõrval oluliselt mannetum tükk.

Ajaloolise tõe huvides olgu lisatud, et «Marduse"-antoloogia avaldamislatti see lugu omal ajal ei ületanud.

Teksti loeti eesti keeles

Nõus Marekiga kahes asjas - kindlasti parim Gromov, mida lugenud olen (alles kolmas või neljas jutt) ja väga karm (ilma reservatsioonideta). Headuse koha pealt... hea tõesti. Soo floora ja fauna kirjeldus on klass omaette. Inimsuhted ja -olemus on suurepäraselt lahti joonistatud. Ambivalentne (un)happy end - just minu maitse järgi. Aga "väga heast" jääb siiski midagi puudu. Õigemini, midagi on ülemäära. Kogu seda dramaatilist ja pinget üleval hoidvat, kuid lõpupoole paratamatult üksluiseks muutuvat soos müttamist oleks autor võinud kümnekonna lehekülje jagu kokku tõmmata/tihendada ja sellest oleks reservatsioonideta piisanud kõrgeima hinde saamiseks.
Teksti loeti vene keeles

Tondijutt saksa üliõpilasest, kes satud 18. sajandi lõpul Prantsuse revolutsiooni veriste sündmuste tunnistajaks. Noormees hakkab nägema pidevaid unenägusid haruldasest ilusast naisolevusest ja ennäe - ühel õhtul giljotiini juurest möödudes näeb ta tapalava trepil istumas just sedasama oma unelmate naist...

Keskmine korralik tondijutt, mis aga paraku nii ammu kirjutatud, et tollane stiil kipub aegumatut sisu lämmatama. 2,5 punkti ümardatud ülespoole, seega kolmeks.

Teksti loeti inglise keeles

Lugu sellest, mis juhtub üürilistega majas, mis on ehitatud mingi muistse kalmistu kohale. Muidu üsna traditsiooniline ja erilise särata, kuid üks ilus detail päris lõpus kallutab hinde siiski neljaks.
Teksti loeti inglise keeles

Meeldivalt ebatraditsiooniline õudusjutt, mis algab humoristlikus (kohati lausa paroodialikus) võtmes, läheb edasi üpris karmiks (mitmed võikad detailid), kogub pinget klassikalise tondijutu vaimus ja kulmineerub ning lõpeb - kui mitte just omapäraselt, siis üllatavalt siiski. Sajanditaguste stiililiste iseärasuste eest küll üks hinne alla, kuid tubli neli igatahes. Benson on - vähemalt seni loetu põhjal - kvaliteedimärgiga kirjanik.
Teksti loeti inglise keeles

Ei olnud paha lugemine. Swanwick oli muidugi pettumus, mille McDonald aga kompenseeris. Ja Browni jutt mind ka nördimusest õhku ahmima ei pannud - Nabokovi «Lolita» ilmus ju juba ligi 40 aastat varem, nii et aega harjuda küll... Igatahes ei olnud RSi seekordses antoloogias ühtegi sellist teksti, mis oleks kõhu keerama pannud või erilist vaimset vastumeelsust tekitanud. Teisalt jäi ka sära väheks, aga tean omast käest, kui raskelt see pärlite püüdmine ühe antoloogia tarbeks käib... Nii et kui minu poolt «Süngetele varjudele» antud neli sisaldas endas teatud avanssi, siis nüüd võib selle küll kustutatuks lugeda!
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu(stuse)ga on KS järjekordselt tõestanud, et oskab hästi kirjutada - tehnilises mõttes. Kas halvemini, sama hästi või paremini kui Strugatskid, keda antud juhul kloonitud on, jäägu ekspertidest tekstianalüütikute otsustada. Aga ühtlasi on KS järjekordselt demonstreerinud ka oma suutmatust (või tahtmatust) looga kuhugi välja jõuda, ja see peegeldub paratamatult ka hindes.

Ka Strugatskid ei sõlmi oma romaanides alati kõiki otsi kokku - näiteks «Ajastu ahistavad asjad», millele hr. Golikov oma arvustuses viidanud on ja mille lõpus lugeja võib vabalt küsida «aga mis edasi sai?» Aga ometi jääb teosest lõpetatuse mulje, igatahes saab selgeks see, kes on kes ja mis on mis, milles on toimuva põhiprobleem. «Veel pole õhtu» puhul jääb see mulle - ja tundub, et mitte ainult mulle - selgusetuks. Milles on õieti point? Kes keda ja milleks? Kas asja sisu on meelega hämaraks jäetud ja kogu tegevus on lihtsalt möödapääsmatu taust karakterite joonistamisel? Tekib tahtmine tõmmata äraspidine paralleel (andke mulle, patusele, juba ette andeks!) Lew R. Bergi jutuga «Ühes väikeses rannalinnas», kus samuti leiab aset rodu seletamatuid sündmusi, mis jäävad lõpuni seletamatuks ja lõpp ise nö. õhkurippuvaks; ainult et Bergil on põhirõhk madinal, Sanderil aga sellel, mis toimub peategelase hinges ja peas. Kes eelistab ühte, kes teist... kuid katkendi mulje jätavad mõlemad. Või ongi - taas, nagu «Galahari» puhul - tegu katkendiga mingist pikemaks mõeldud asjast? See seletaks muidugi mõndagi...

Eelöeldu valguses tekitab hinde panek teatud raskusi. Aga asja teeb siiski lihtsamaks see, et olgu selle lõpetatusega, kuidas on, kuid nii hästi kirja pandud tekstile alla nelja anda ei saa.

Teksti loeti eesti keeles

Oma aja - külm sõda - kontekstis vägagi vinge teos. Ega sisule nüüdki midagi ette heita ole. Ja tegevusvälja - inimorganismi - detailsed kirjeldused on vaimustavalt autentsed - Asimov käsitles ka oma ilukirjanduslikke teemasid tõsiteaduslikult. Pinge luuakse kohe alguses ja see tõuseb hüppeliselt, põnevust lisab spiooniromaanilik element, et kes seltskonnast siis ikkagi pahade käsilane on. Hinnet võtab maha ainult see pisike jamesbond, salaagent Grant, üsna värvitu ja ebaveenev kuju, ja tema sehkendamine kauni naisassistendi ümber, olgu allvepaadi akende taga parajasti süda, kops või aju. Ei pea, kurat, igasse ulmekasse ilmtingimata naistegelasi ja mingit armuliini sisse keevitama, et muidu äkki koduperenaised ei loe! Mõistlikud koduperenaised loevad ilma selletagi...

Idee eest kindel viis, lõppresultaadi eest tugev neli.

Teksti loeti inglise keeles

Jälle vihmametsad, issand halasta... Poliitiliselt korrektne ja kuum teema, millega loodetakse ka jubekirjanduses loorbereid lõigata... Loorberi asemel on antud juhul küll kobruleht välja kukkunud. Et siis jälle pahad valged Brasiilias ürgmetsa raiumas ja aborigeene mürgitamas, ei jää viimastel muud üle, kui saadavad süüdioleva firma asjamehi külastama isehakanud shamaani, kellel taskus taltsas, kuid tapvalt mürgine ja teadusele senitundmatu ämmelgas elik tarantel...

Loo idee on muidugi kena ja pärismaalaste elu kujutavad stseenid korralikult kirja pandud. Laipu koguneb palju ja kättemaks teostub põhjalikult. Aga kuidagi õpitud ning puust tehtud tundub see kõik - ja see puu pole mitte araukaaria või mõni muu vihmametsade iludus, vaid pigem sihuke kidur lepapäss...

Jutu kirjutanud tädi näeb pildi peal ise küll sümpaatne välja, aga see hinnet ei mõjuta.

Teksti loeti inglise keeles

Karm jutt. Seniilne - õigemini, seniilseks peetav - vanaproua, keda painavad koonduslaagri mälestused. Eriti kujutluspildid rottidest. Või kas need ongi kujutluspildid..?

Koonduslaagri teema on ka õuduskirjanduses üsna ära leierdatud, aga viimasel ajal tihti ekspluateeritud vihmametsade pseudoeksootika taustal mõjub ikka küll.

Teksti loeti inglise keeles

Horror-fantasy. Kangelane satub vaenlaste eest põgenedes koopasse, kus tal tekib probleeme aardeotsijate jõugu ja müstiliste olevustega, kelle järele jutule on ka nimi pandud. Koledaid asju juhtub, aga lõpp on - vähemalt kangelase jaoks - õnnelik.

Korralik stamplugu, mis ei vääri siiski eriti maakeelde tõlkimist.

Teksti loeti inglise keeles

Kas see on mingi kild vendade mingist muust, põhjalikumalt läbi kirjutatud maailmast? Allusioonid tekivad küll «Raske on olla jumalaga», aga... Igatahes on laast iseseisva teosena kirjas ja sellisena üpris nõrguke. Keskaegsel võõrplaneedil on toimumas riigipööre ja võimult tõugatav isevalitseja põgeneb templisse, paluma abi jumalalt, kelle kuju elustub ülempreestri käepuudutuse peale ja kelle inglid on juba mõnda aega maa peal viibinud ning oma tulenooltega vaenlase horde tagasi tõrjuda aidanud... Intriig niisiis huvitav, teostus aga jääb kahjuks laastulikuks.

Muide, kas keegi (Jyrka?) oskab öelda, miks seisab BAASis teose taga aastaarv 1989? Moshkowis on see kantud vendade kõige varasemate juttude nimekirja...

Teksti loeti vene keeles

Jutu tegevus toimub aastal 1813, tegevuskohaks Hispaania, kus ühe rannaküla juures heidab ankrusse inglaste luup ja üks maale läinud meestest saadetakse mägedesse, et viia salasõnum seal prantsuse vägede eest redutavate geriljade juhile. Mitmed kahtlased vihjed ja veidrad asjaolud aga panevad missiooni koordineeriva ohvitseri Edgar Byrne`i kahtlema, kas teele saadetud mees ikka eluga tagasi jõuab. Sellepärast asub ta kaaslase kannul ka ise teele ja jõuab öö hakul kohta, mida üks külaelanikest on maininud kurjakõlalise nimega «Kahe nõia kõrts»...

Nagu eelneva põhjal arvata võib, on tegu õuduslooga, mis üsnagi meenutab Poe terrorjutte, kuid milles ka üleloomulik element siiski olemas, nii et siinne arvustus ei ole päris kohatu. Hoolimata sajanditagusele ilukirjandusele - või vähemalt suurele osale sellest - tüüpilisest pateetikast ja uiutavast sissejuhatusest kulmineerub jutt päris õõvaselt ning sugestiivsed stseenid kõrtsi magamiskambris päästavad loo hindest, mis selles stiilis kirjutatud asjadele muidu kiire tulema oleks...

Teksti loeti inglise keeles

Vaga vesi, sügav põhi, võiks öelda lühikokkuvõtteks. Jah, sügavust on selles tekstis tõesti, on tundeid, veenvat sisseelamist... Aga selle sügavusega kaasnev vagurus on minu jaoks natuke liiga suur. Võiks olla siiski dünaamilisem! Ma ei mõtle muidugi sellist plakatlikku rabelemist nagu noore Silverbergi ühes esimestest romaanidest Invaders from Earth, kuid tegevuslikku pinget jäi siiski väheks. Eks Silverberg olegi muidugi suuresti selline mõtisklev ja rahulik kirjanik, aga paraku ei kuulu ta mu lemmikute hulka ja ka see - küll väga hästi kirjutatud - lühiromaan ei suutnud minu hoiakut kõigutada...
Teksti loeti inglise keeles

Ameerikas korduvalt kultusraamatute mitteametlikesse nimekirjadesse kantud romaan, millel seost ulmega nii palju, et kui mingid tüübid panevad tee ääres püsti tasulise lõbustuskoha, mille atraktsiooniks on Jeesus Kristuse maised säilmed, siis eks see üks üsna speculative fiction ole ikka küll...

Raamat kubiseb kõikvõimalikest kildudest ja pullitegemisest hipiajastu Ühendriikide üle. Kohati päris vaimukas, aga paraku ei suuda minusugune mitte-ameeriklane seda asja kaua kaifida, vaid peagi saabub sarnane tüdimus, mis valdaks ilmselt ka mõnda elupõlist njuujorklast Kivirähu «Rehepappi» lugedes. Nii et hinne ei tulene antud juhul mitte niivõrd raamatust kui lugejast, õigemini totaalselt erinevast kultuurikontekstist. Teatud tüüpi kirjanduse puhul see nii lihtsalt paraku on...

Teksti loeti inglise keeles

Kogumiku, kus jutt ilmunud, parim lugu! Vormilt pretensioonitu, kuid sisult bulgakovlik. Kujutan ette, millise laia muhelusega Woland & Co vend Rusi kloostris müttamist jälginud oleksid...

Ja see suur raamat seal lõpus - see väärib eraldi viit.

Teksti loeti eesti keeles

Romaani lühiiseloomustuseks sobiks ehk kõige paremini väljend «vaese mehe Hyperion». Kusjuures see pole mõeldud halvustuseks - lihtsalt Bester oli «Tähti» kirjutades ajast 40 aasta võrra vaesem, kui Simmons oma Hyperioni-tetraloogiat kirja pannes, ja SF-i puhul on juba kümnelgi aastal paraku kõva kaal...

Romaanis on feelingut, on mastaapi! On kahjuks ka nõrku kohti (nagu see õnnetu PyrE), mis ei lubagi viit panna. Loogikaapsud - kui neist lähtuda, siis tuleks suurem osa möödunud sajandil kirjutatud SF-i üldse julmalt maha kanda... Besteri kergelt crazy stiil ei pruugi muidugi kõigile meeldida, aga mulle läks küll peale. Ja lõpp oli tõsiselt hea. Need, kes Hyperioni-saaga lõpuni lugenud, oskavad ilmselt paralleele tõmmata.

Neljale + ka veel sappa!

Teksti loeti inglise keeles

Ray Bradbury (kes on kirjutanud sellele kogumikule eessõna) ja Charles Beaumont olid sõbrad. Charles hakkas kirjutama hiljem kui Ray ja temast tuli üks pisike Bradbury. Ja ma ei usu hästi, et temast oleks midagi rohkemat saanudki, ehkki ta suri juba aastal 1967 ja vana Ray on siiani elus.

The Magic Man meenutab oma koostiselt tüüpilist Bradbury jutukogu - siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku. Siin leidub psühhopatoloogilist terrorit (jutud Miss Gentilbelle, mis vägagi meenutab Bradbury lühijuttu Jack-in-the-Box, ja The New People), sedasama musta huumori kastmes (Open House), musta huumorit SF-garneeringus (The Last Caper ja The Monster Show) ja realistliku settinguga jutukesi (Fair Lady, A Death in the Country), milles pole midagi ulmelist. Kõike seda on kahjuks üsna tüütu lugeda. Asi läheb paremaks siis, kui Beaumont toob mängu sense of wonderi nagu näiteks urban fantasys The Vanishing American, mis lõhnab juba üsna hästi Bradbury järele. Ja samas võtmes on kirjutatud ka kogumiku parim lugu Last Rites, mis üsna omanäoliselt käsitleb robotiteemat, ja ainsana selles raamatus päriselt küündib Beaumonti klassikust sõbra - ning ka ilmse eeskuju - tasemele.

Aga kokkuvõtteks ei tunne ma mingit tahtmist Beaumonti rohkem lugeda. Parem võtan ja loen veel kord üle Ray`d.

Teksti loeti inglise keeles

Tuli jälle üle hulga aja tuju ketserlusega tegelda ja võrrelda (kuigivõrd) nimeka an-am autori juttu Lew R. Bergi loominguga... Ühiseid nimetajaid leidub mitu: esiplaanil on puhas action, lõpp jääb nö. õhku rippuma ja - mis antud juhul olulisim - siingi on autor oma tegelaskujudest (olgugi peategelane minavormis) distantseerunud, kasutades neid peamiselt vaid tegevuse arendamise vahenditena ega üritagi neid insightida ja lugejat neile kuidagi kaasa elama panna. Ja kas see, et Reynoldsi kirjutamislaad tundub mulle nimme distantseerituna ning omaenda tegelaste suhtes kergelt üleoleva-ironiseerivana, annab Bergiga võrreldes mingi lisaväärtuse..?

Lugeda polnud paha, kuid suurem sära lool puudus. Kõhklesin seetõttu hinde panekul, aga jutu lõpuosa pani asja siiski paika. See, kuidas kaks ellujäänud kõva meest, ühel kõht sodi ja teine ribadeks, elu eest võidu üle kuumaastiku kosmoselaeva poole roomavad ja seejuures üksteisega sundimatult lobisevad, oli tõsiselt naljakas. Ja luugilahendus oli ka hea. Nii et ikkagi neli.

Teksti loeti eesti keeles