Veider raamat. Lugesin seda üsna väikesena ja tekitas teine halbu unenägusid. Midagi eriti olulist sellest raamatust meelde ei jäänud, puudus tavaliselt SciFi-le omane suurejoonelisus ja ideede avarus - kuidagi kodukootud paistis see ulmekas.
(romaan aastast 1969)
eesti keeles: «Redivivus palub tuld»
Tallinn «Eesti Raamat» 1975 (Mirabilia)
«Redivivus palub tuld» on tüüpiline ajaviiteulmekas. On mingi ulmeline idee (antud juhul üsna talutav), mida siis hoolega mõrvitakse kriminaalse ja üldolmelise materjaliga. Tavalugejatele läheb säherdune kompott reeglina paremini peale, kui tavaline zhanriulme. Ilmselt seetõttu ta ka eesti keeles ilmus: keegi luges läbi ja soovitas ning avaldatigi. Nõukogude Vene karvast kätt siin mängus olla ei saa, sest vene keeles seda ilmunud pole.
Üldine hinnang, et lugeda ju võib, eesti keel on selles romaanis ju üsna korralik. Sisust ei räägi. seda võib igaüks otsustada... tund-kaks ehk leiab?
Krimka poole pealt on raamat täielik läbi kukkumine. Saan aru, et see pole ka peamine raamatu ˛anr, ulme on siiski, kuid kui juba krimka liin sisse tuuakse, siis võiks seda vähemalt hästi teha. Igale vähegi intelligentsemale lugejale (ja ka mitte nõnda intelligentsele) on tapja isik esimesest mõrvast saadik teada. Alguses on see teadmine küll suti ähmane ning heasüdamlik lugeja hellitab veel mingit lootust, et kirjanik jätab lihtsalt neid hinte lugeja segadusse ajamiseks ja lõpuks keerutab ühe õige maitsva supi valmis, kuid kahjuks pole botond-bolics isegi võimeline mingit põnevust siin tekitama (jah, see võib mõjuda spoilerina, kuid krimka poole ettearvatus raamatut lugedes on umbes sama suur, mis on star warsi fännil uut triloogiat esmakordselt vaadates). Nii et enamiku raamatust läbisin tundega, et mis värk on - peaks olema nagu mõrvajuhtum, kuid kahtlusaluseid on lugejale antud vaid üks. Kas ta mõtleb seda tõsiselt või teeb nalja?
Paistab siiski, et györgy polnud just eriline nalja armastaja. (Mirabilia sarjas ilmunud bo baldersoni „Minister ja surm”’as, mis on üdini krimka, tegi bo suht sarnast ettearvatavat „naljakest”, nii et lugeja oli lõpuni kindel, et ta selle „hädise” kuriteo juba ise poole pealt ära lahendas, kuid siis keeras bo’ke loole vindi juurde ning tuli välja täiesti ootamatu, kuid täiesti loogilise lahendusega)
Ulme koha pealt oleks ta isegi võinud midagi ehitada, kui ei oleks olnud tervet raamatut läbinud krimka-tunne, mis ulme alased arutelud ja tegutsemised kuhugi tahaplaanile lükkas, ning kuigi oli suht huvitav jälgida, mida see marslane-parrag ette võttis ja kiirituse värk oli isegi sutike nutikas, oli lõpplahenduse ning marslaste languse põhjuse seletus lihtsalt labane.
Krimka-maik oli aga siiski liiga kõva asjal juures nii, et mõistus lülitus kohe krimkade lugemise re˛iimi – hakkas otsima motiive, kahtlusaluseid ning seadma olustikku vajalikuks ja mittevajalikuks. Teadlaste igapäevased tegutsemised seadis ta küll kohati „huvitava” signaali alla, kuid paratamatult asetas enamikule siiski mittevajaliku sildi, nii et kui end selle igavast lõpust sai kord läbi surutud, ei andnud rahu see tühjuse ja mõttetuse tunne, mis see valitses ja sellest ning läbi kukkunud hübriidsusest ka nõnda negatiivne hinne, halvimast päästab vaid fakt, et ta pika venitamise asemel siiski suhteliselt kiiresti läbida suutsin.