(romaan aastast 2001)
https://veskimees.eu/operatsioon-ogaline-paike
eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2001 (Maailma fantastikakirjanduse tippteoseid)
Oh häda. Aga ma nyyd reedel Veskimehe käest saan..
Alustuseks parafraseeriks Neil Armstrongi. Tegemist on suure sammuga kodumaise ulme arengus. Samas väikese sammuga Siim Veskimehe loomingus.
Yldisemaks hädaks oli see, et kõike seda rabelungi ja actionit oli kirjutatud kuidagi buddhalikult häirimatult distantsilt. Ehk kõige karikatuursem ja seeläbi tegelikult pingelisemgi stseen, kus yks tegelastest kylma rahuga pealt vaatab, kuidas keegi proua tema tuttava laipa lohistab ja mõtleb, et ma parem ei lähe talle appi, muidu peab vaene tydruk pärast veel kahte keha tassima. Tulevahetused, plahvatused, jälitamised, autori, tema tegelaste ja lõppkokkuvõttes lugeja näos ei liigu ykski muskel. Noh, selle ylalkirjeldatud stseeni puhul on säärane distants omal kohal ja cool. Yldises plaanis niiväga cool enam ei ole.
Dialoogid. Neid oli raamatus kahesuguseid. Yhetedel juhtudel jahus enamasti yks meestegelastest mõne naistegelasega. Ysna lakoonilised, tabavad, mõnusad. Teist sorti dialoogid olid mingi aktiivsema tegevuse taustal. Tuimad ja kohati silmatorkavalt ebaloomulike sõnastustega.
Sõnastused yldiselt. Sorry aga kohati tundusid nad lohakad. Kuni selleni, et mitmes kohas tuli kange tahtmine kätte võtta ja mõned laused ymber kirjutada. Kuidagi löövamaks, äkilisemaks. Kõige kummalisem, et nii oli see ainult kohati. Umbes nii, et mõne peatyki ajal autoril oli vaim peal ja mõne ajal mitte eriti..
Teose voorustest. Need on põhiliselt “strateegilist” laadi. Esiteks on tegemist yle ei tea kui mitme aja esimese kodumaise tõsise Science Fiction romaaniga. Mitte ainult selles mõttes, et raketid ja muu säärane vaid sellisega kus võetakse läbi tõsiseid kysimusi ja antakse nendele ka vastuseid. Kasvõi ainult seda biokonstruktsioonidesse suhtumise teemat lugeda oli sularõõm. Selles mõttes jääb ainult öelda, et oleks sääraseid raamatuid ometi rohkem.
Kommentaariks hindele. Sisu eest viis, teostuse eest kolm. Kokku neli.
Nozilat, autori väitmisi sumbunud ja stagneerunud heaoluühiskonda, noolib oma haardesse kaubandusliit (WTO analoog?), mis sinna sokutanud destabiliseerimise eesmärgil tehisinimesi. Ärksamad kodanikud pöörduvad abipalvega Föderatsiooni eriteenistuse poole, mille esindajana Chaterate pöörabki asjad nii, et Nozila liitub ilmselt Föderatsiooniga. Kaupmeeste vandenõule antakse küll vastulöök, ent see lõpetab ka Nozila isoleerituse ja iseolemise.
Tegevustikult on seega põnevik, milles paugutamist, tagaajamist, lävimisi kaunite naisterahvastega, saladuste ja vandenõude paljastamist. Seda saadavad tegelaste vestlused, milles avatakse Nozilat, Föderatsiooni ja palju muudki. Mina päriselt hard sf’iks ei nimetaks... Nozila astronoomiat ja tähelendude põhimõtet küll seletatakse, ent mitte väga pealetükkivalt. Autori fookus näikse olevat rohkem sotsiaalses modelleerimises.
Muljed, hinne? Üldiselt oli stseene, kus lausa aplodeerisin ja mida mitu korda üle lugesin. Samas jälle kippus vahepeal järg kaduma ja lugu ise soiku jääma. Üldmulje jäigi setsap kuidagi hüplik. Struktuurilt on romaan episoodide kogu, milliseid siis väga detailselt ja kohati väga edukalt kirja pannakse. Ja just siis, kui asjad hakkavad huvitavaks minema, kui oled end antud olustikku sisse elanud, lõppeb peatükk ära ja lugeja paistakse ajas mitu päeva edasi, vahel ka hoopis teisele planeedile. Vaat seda heidakski subjektiivsest vaatepunktist ette - et ei tekkinud kohalolekutunnet; romaan ei olnud sujuvalt ja ühtlaselt jooksev lugu, vaid Chaterate’i ekskurssidega nööri otsa pikitud piltide jada. Aga põnevusromaanis, millena “Ogaline päike” ju mõeldud oli, on just aegupidi kasvav pinevus ja järk järgult saabuv kulminatsioon tähtis? Edukamalt on kasutatud lahendusvõtmete peitmist teksti, mida siis tegelased hiljem õige nurga alt lahti seletavad. Ning ka pildid ja episoodid klapivad kenasti ühtsesse loogilisse skeemi. Ent kuidagi saanuks seda ehk kompaktsemaks suruda ja voolavamaks ja värvikamaks kirjutada. Ka madinastseenid tundusid kuidagi kohustuslikena vahele pikitud.
Sündmistik ja taustasuhted on üldiselt mõeldud illustreerimaks autori ideid ja siin jääb lugejale vaba valik, kuidas neisse suhtuda. Enamuses lastakse neil ideedel kuuldavaks saada Chaterate’i suu läbi, ent ka tollest spioonist võib lugeja vabalt ise oma arvamuse kujundada. Nii et ideestikult siiras (ehkki mitte väga mõttelennuline, pigem konservatiivne), samas delikaatne romaan, mis põnevikuna just päriselt ei õnnestu, küll aga seab kohalikus plaanis teadusulme standardeid ja on üpriski nauditavalt kirja pandud. Väga julgeid ja fantastilisi tulevikumaailmu Veskimees siiski ei maali... Võin eksida, aga visioonierkuselt on tase ehk kuskil 50-ndates? Mõtlen, et Simmonsi, Chalkeri, Beari, Benfordi, Hamiltoni, ja paljude,paljude teiste suurkujude ulme on ikka rohkem ulmelisem ja pildid võimsamad. “Ogalise” maailm meenutab “Asumi” oma - lennatakse vaid ühelt planeedilt teisele ja aetakse kosmilisi vandenõusid uppi. Laiekraaneffekti päriselt ei teki.
Nii et esiteks selle teatava hüplikuse ja teiseks kuidagi liiga ettevaatliku ulmlemise eest praegu siiski “neli”. Aga päris “viiest” palju puudu ei jää.
Kodumaiselt autorilt sellise stiiliga raamatut saada – see on ikkagi midagi märkimisväärset. Novaatorlik!
Aga kuna stiil oli talumatult tüütu ja nauding oli seetõttu raske tulema, siis viit ei raatsi anda.
Liigsed tegelased
Ehkki Uang Tai alias Rufusega seostuvad romaani kirjanduslikult kõige mõjuvamad leheküljed, on uue tegelase (ja vaevalt et temale ettenähtud tegevust poleks tahtmise korral kellelegi teisele saanud omistada) sissetoomine poole romaani pealt segav, eksitav ja ärritav. Palju on ka selliseid tegelasi, kes ilmuvad et kohe kaduda, kuid kelle nime peab autor vajalikuks meile teatada.
Lohakusvead
Näiteks lause "Personali moodustasid ainult kaks näitsikut, kes peamiselt tegelesid lobisemisega" (lk. 81), kätkeb endast sisemist vastuolu (sõna ainult on ilmselgelt liigne). Ebaloogilisus lause tasandil (kui selliseid on rohkesti) segab lugemist. Samuti jättis Öak`i ja Aligo dialoog romaani alguspooles mulje halvasti tõlgitud inglisekeelsest algupärandist (a la Terasrott). Kuid Veskimees ei vassi mitte ainult sõnastusega. Lk. 114 veel seltskonnas viibinud professor Leonard Bistolf haihtub (autor ei ütle kuhupoole ta või kellega läheb, ilmselt on mõeldud et tegelane lihtsalt aurustub) ja 14 lehekülge hiljem nimetab Zätereit et professor on kadunud "mis tähendab et nüüdseks teavad meie vaenlased sama palju kui teadis professor" ning veelgi hiljem, et professori peitumineku organiseeris tegelikult Zätereit ise. COME ON!
Pealetükkiv ideoloogia
On raske ja isegi kuritegelik mitte nõustuda sellega et "Elu mõte on ellu jääda. Elule on inimene andnud ka muid mõtteid, mis muudavad selle tema jaoks elamisväärseks, aga kui peamine mõte ei ole teostatud, on teiste üle arutlemine tühine ajaraiskamine", ja mitmete teiste mõtetega, mis romaanis avaldamist on leidnud, küll võib aga väidelda nende ideede avaldamisvormi üle. Ehkki romaani lõpp meenutab paljuski Asimovi, on näiteks Zätereit ilmne laen Heinleini tegelastegaleriist, kelle ainus mõte on lugejat õpetada. Autoripoolne suhtumine võiks lugejani jõuda kaudselt, nt. läbi tegevuse aga mitte tegelastepoolsete loengute kaudu.
Tegelastel on liiga palju seletada
Praktiliselt kõik tegelased laskuvad pikkadesse heietustesse, olgu selleks siis Nozila legendid, meenutused kooliajast või muud süzhee seisukohast tarvilik. Ei saa heaks kiita asjaolu, et kõik taustmaterjal jõuab meieni pajatuste vahendusel.
Enamikku neist puudustest oleks saanud siluda veidigi läbimõelduma kirjutamise ning rohkem lahti kirjutatult. Süzheed ja tegelasi on olemasoleva napi mahu kohta kindlasti liiga palju. Võib-olla oligi Veskimehe taotluseks pisut vormiga eksperimenteerida, ainult et kas lugeja eemalepeletamine peaks autori taotluste hulka kuuluma?
Hindeks on "kolm pluss" ja seda absoluutses skaalas. Häbenemisväärset midagi pole, tuleb edasi kirjutada ja ega need meistritöödki tulemata jää. BAAS näitab, et Siim Veskimehe produktsioon on 2001 aastal oluliselt langenud ja pole eelnenuga samaväärne (kui välja arvata romaan, mis on tegelikult valminud juba 2000). Loodame käesolevast aastat uut tulemist (2003. a. märkus - ei tulnud!).
P.S. Mis mind naerma ajas ja Indiana Jonesi meenutas: "Zätereit võttis vöölt oma toru, sihtis ja lasi esimese nähtavaloleva lennuki alla, sihtis teist/.../ Teine sai tabamuse ja laskus tulekerana kõrbesse."
Kauges tulevikus toimuvatele sündmustele iseloomulik (mulle liiga) raskepärane tehniline taust ei anna samuti teosele punkte juurde. Samuti nagu asjaolu, et lugemise ajal oli võimatu aru saada, mis on tegelaste käitumist ajendavad motiivid. Üht teist selgub alles viimastel lehekülgedel. Ent milles peaks seisnema lugemisnauding, kui sündmuste ja asjaosaliste vahelised seoseid on suuremas osas võimatu ära arvata? Toimuva mõte näib reaalajas olevat arusaadav ainult autorile.
Kas "Ogaline Päike" oli see tekst, mis osales ka romaanivõistlusel ja TOP-10-sse ei jõudnud? Kui nii, ma ei imesta.
Huvitav, kas kõik selle föderatsiooni liikmed ajavad oma missioone niimoodi, et kohe igaühega voodisse jne. Nati Bondilik käitumine mõlema tegija poolt(Zätereit ja Rufus). Ja milline tark agent roniks voodisse naisega, kes just külma südamega ühe maha lasi?
Olen üpriski kindel, et kui poole aata pärast sellele meenutan vaevalt midagi meelde tuleb. Polnd see romaan eriti huvitav ega meeldejääv. Hindkas kui "ajaraisk". Paistab, et Veskimees ikak ei kuulu nende kirjanikke hulka, keda heameelega loeksin.
Võiks ju kohe anda hävitava paugu, et raamatu kõige esimese lehekülje kõige esimeses lõigus on mitu silmatorkavat ja räiget kirjaviga, mida iga toimetaja peaks esimesel pilgul märkama; inimeste nimed ja käitumismotiivid on napakad ja lugejat koheldakse alaarenenud debiilikuna, kellele kõik tuleb pehmeks mäluda, lusikale pudistada huulte vahelt ja siis hoolitsevalt kurku suruda. Toomas Aas on eespool märkinud, et teda häiris see, et kõik tehti puust ette ja värviti punaseks pealekauba, jääb üle vaid sellele alla kirjutada. Üldse võib kõigile ülalpool toodud kiitustele ja laitustele alla kirjutada. Aga see jätaks üldmulje väga ühekülgseks, sest tegu ei olnud ju siiski halva raamatuga!
Sellest hoolimata lugesin raamatu kohe ostmise päeval ahnelt läbi, isegi naersin mõne nalja peale suure häälega ja ei kahetse selleks kulunud rahast ainsatki senti. Maailm tundus loogiline, jutt tundus mõnusa jutuna ja mitte napaka melanhoolse huinamuinana (kui ma peaksin valima, et kas võtta üksikule saarele näiteks Simmonsi mõni raamat või käesolev, võtaksin käesoleva) ja tegelikult oli väga hästi jutustatud stseene ka; selliseid, mis panid unustama, et tegu on eesti autoriga.
Aga samas... Nüüd... 5-6 tundi peale raamatu teistkordset lugemist (eelmine oli küll kiirustav ja lihtsalt ühe sõbra juures aega parajaks tegemine ja seega on ehk seletatav, miks sellest erilist muljet ei jäänud tookord)... Ma ei mäleta eriti hästi, et millest ma täpselt lugesin... Ja lugedes ei tulnud tekst ka väga tuttav ette, kuigi lugesin raamatut kunagi minevikus ka... No ma mäletan süžeed üldjoontes ja tegelasi, aga midagi meeldejäävat selles raamatus vist ei olnud järelikult.
Klišeesid on muidugi masendavalt palju... Kõik naised on sihvakad, kaunid ja valmis avajalu kangelasi vastu võtma igas asendis (meenub lausa Tolkien, kellel iga raamatus vastujalutav naine oli iluduskuninganna); kõik lennukid kukuvad esimese sihtimisega alla ja ülepea läheb kõik nagu lepase reega. Imekaunis ja seksikas politseimutt, keda keegi kohtama ei kutsu... Kuskil kaevanduses sureva isa viimane pihtimus sõbrale, mida pealt kuulatakse. Mees, kes mängleva kergusega kummutab kanget alkoholi ja paneb naisi kahe-ja kolmekaupa maha ja ei armasya neist kedagi ja kelle parim sõber kohe alguses maha lüüakse... No on klišeesid ju ikka piisavalt!
Nii et Veskimehe raamat püstitas mulle peamiselt ühe küsimuse - kas üks asi saab korraga olla üsna halb ja samas päris hea? Tundub, et saab. Vead ja head on üsna hästi balansis, nii et kokku venitab minu jaoks nõrgukese nelja ja koha mu raamaturiiulis kui eesti SF üks paremaid näiteid siiski.
Raamat algab sellega et keegi Robert Howard, miski Inglise eriti salapärase salateenistuse salaagent, istub varitsuses põõsas ja kylmetab. Enamasti teenib Bob omale leiba kontoris, IT administraatorina. Aga nyyd näed – saadeti välioperatsioonile. Tuleb tuttav ette? Lukjanenko Dozoride sarja esimene raamat algas just samamoodi. Iseasi et vampiiride asemel on tolle salateenistuse vastalisteks Lovecrafti loomingust pärit “muistsed koletised”.
Yldiselt on see romaan arvatavasti välja kasvanud mõned aastad varem ilmunud lyhijutust “A Colder War”. Jutt oli loomulikult kontsentreeritum, samas on Strossil teinekord just liigse teksti kompressimisega probleemid – nii et lohisevaks seda teksti kohe kindlasti pidada ei saa.
Eraldi tuleb ära märkida Bob Howardi kahe syydimatu homost kaasyyrniku tegelaskujud, kes keldris deemoneid välja kutsuvad ja tõeliselt lõbus meetod omleti valmistamiseks – muna kloppimiseks ilma koort lõhkumata on sinna sisse vaja systida rauapuru ja paigutada muna pöörlevasse magnetvälja :)
Oluline on eelpool juba öeldud. Lisaks niipalju et kui autori eelmine romaan (State of Fear) läks kohati yhte väravasse ärapanemiseks kätte siis käesolevas tekstis saavad oma osa kõik asjaosalised. On ka loomulik et kui (geneetika) yle vaidlevad lurjus ja loll, siis tõde on eeldatavasti kuskil kolmandas kohas. Antud juhul siis autori arvates sobiliku seadusandluse puudulikkuses või puudumises. Selles mõttes on tegemist ysna enneolematu teosega et ilukirjandust viljelev autor on järelsõnas lagedale tulnud ysna konkreetse tegevusprogrammiga. Et siis mitte hoiatus- vaid lahendusromaan.
Mis puutub ebatyypilisse vormilahendusse, siis eksperimentaalne vorm pidada autori arvates meenutama DNA ahelat – hästi palju lyhikesi programmijuppe mis yksteist veidratel ja halvasti ennustatavatel asjaoludel mõjutavad :)
Algab asi sellega et Edingurgi politseile helistab paanikas mingi lipsuga tyyp ja teatab et neil röövitakse panka. Kohale saabunud konstaabel Sue ei saa esiti aru et mis pank – hoone fassaad meenutab rohkem avalikku käimla kui panga oma.. ainult et sinna ette pargitud autod ei ole just odavate killast. Veelgi enam syveneb konstaabli hämmeldus kui selgub et pangaröövi panid toime jõuk mäekolle, kasutades ukse maha murdmiseks keskmise suurusega lohet. Leegiheitjana.
Pank mida rööviti asub virtuaalses maailmas Avalon Four. Firma kust pangaröövist politseisse teatati tegeleb virtuaalsete majanduste stabiliseerimisega. Pealtnäha justkui syytu tegevus. Ainult et ka suurem osa “päris” rahast on tänapäeval sisuliselt virtuaalne.
Autor on selle romaani kohta kusagil intervjuus öelnud et see asi tuli kiiresti välja anda, paar aastat veel ja tegemist ei oleks enam science fictioni vaid olmeromaaniga. Nii ongi. Virtuaalse eraomandi kaitse (ja maksustamise) teema on iga aastaga yha vähem ulme ja yha rohkem ajakirjandus.
Romaan (Strossi kohta) mõnusalt loetav “pageturner”, kaotamata sellega oma muid voorusi. Pisut kukalt võttis kratsima ehk ainult see et “5 miljonit naela maksva kvantarvuti” olemasolul põhjustas “esimene rähn” tolles lähitulevikus säärase veidra sagimise. Kõhklematu viis.
Romaani peategelaseks on noormees nimega Art, user experience konsultant-sabotöör, kelle tööks on konstrueerida nii jaburaid ja ebaintuitiivseid kasutajaliideseid kui vähegi võimalik. Yhel ilusal hommikul ajab Art autoga alla yhe närvihaige mõrra, kes tolles avariist kahjuks eluga pääseb, misjärel tekib noortel armastus, mille tagajärjel Art mõne aja pärast hullumajas lõpetab. Yldiselt, syzee ei ole käesoleva romaani juures kindlasti mitte kõige tugevam, ega ka olulisem.
Mis romaani omamoodi mõnusaks teeb on natuke kõveraks käänatud lähituleviku, kui mitte olevikunägemused. Kasvõi raamatu pealkirjaga seonduv idee - globaalse kyla kontekstis, kus kõik saavad potentsiaalselt suhelda kõigiga, koonduvad omavahel sobivad inimesed võrgus kogukondadesse. Kuna aga geograafiliselt on nad kõik yle maailma laiali, siis muutub oluliseks kogukonna ajaline synkroniseerimine. Nii hakataksegi sääraseid sootsiume kutsuma nende "default" ajavööndi järgi..
Võibolla tundub selline mõte kellelegi jabur või pastakast välja imetud, samas minul olid vahepeal kaks aastat kodus kellad kesk-euroopa aja peale keeratud.
Minu esimene tutvus autoriga - igati meeldiv. See kuidas ja millest ta kirjutab, kõige lähem analoog tundub (esimese mulje põhjal) olema Bruce Sterling. Sellele romaanile tugev neli.
PS! See romaan ja tundub et enamik Doctorow tekste on autori kodulehel väljas, niiet kel huvi - minge ja lugege.
Romaan ulmekirjanike raskest ja vastutusrikkast tööst! Kirjanikega on teadagi lood sedapidi, et kui kõigi avaldatud tekstide summaarne tiraaz yle teatud piiri läheb, siis algab kirjanikul Protsess. See protsess algab esialgu sellega et kirjanik hakkab öösiti unes oma pooleli oleva teose "sees" und nägema. Järgmise etapina jäävad need unenäod talle ka ärkvel olles meelde. Kui tiraaz veelgi kasvab hakkavad neid unenägusid nägema autori naine ja lapsed. Lõppeda võib asi ylelinnaliste massipsyhhooside, kollide ja tulnukate materialiseerumise ja yldiselt kurat teab millega.
Selleks et pahaaimamatut inimkonda ulmikute fantaasia eest kaitsta on igas suuremas kirjastuse spetsiaalne Osakond, kus kohalikud hiromandid-raamatupidajad iga autori tiraazide kohta arvet peavad. Kui keegi kirjamees oma piirini jõuab, tuleb tal kirjastusega alla kirjutada leping järgmise romaani peale. Selline leping peatab ajutiselt Protsessi toimimise.
Selline natuke ajuvaba ja naljakas raamat. Iseäranis vahvad olid peatykkide vahele topitud luuletised ja "lugejate kommentaarid".
Mis mind asja juures mõnevõrra nördima pani oli jätkuvalt Oldiede kalduvus oma tekst kas siis poolenisti või täielikult umbselt loetamatuks kirjutada. Võimalik et mul on keelega probleeme aga teisest kyljest kuidas mul neid probleeme Strugatskite ja van Zaitchikuga ei esine? Miks peab teksti sedaviisi kirjutama et fraasid ja laused ja kohati isegi lõigud on ok aga lehekylje mastaabis on asi juba segamini nagu puder ja kapsad? Tugev kolm.
Käesoleva, seitsmenda romaaniga algab van Zaitchiku "Euraasia Symfoonia" kolmas triloogia. Esimesed kolm romaani olid sellised vahvad humoristlik-utoopilised kriminullid. Järgmised kolm mõnevõrra tõsisemates toonides, kerge mystitsismi varjundiga. Kolmas triloogia, kui otsustada esimese raamatu alusel, ähvardab tulla juba sootuks surmtõsine, armsalt naivistliku traagikaga, moraali ning eetikaprobleemidega maadlev lugemisvara. Seda sel määral, et kohati meenutas see kupatus kangesti Pratchetti asemel Ayn Randi..
Aga miks ka mitte? Lause: "Alguses oli Sõna" on teatavasti hilisemate tõlgete läbi tugevasti moonutatud. Originaalis olla see kõlanud: "Alguses oli Anekdoot" :)
Sissejuhatavas proloogis paistakse meid möödunud sajandi kahekymnendatesse. Perioodi mil euroopas, iseäranis saksamaal, hakkasid maad võtma juudivastased meeleolud. Natsionaalsotsialistid ja nende ameerika käsilased nõuavad keisrivõimudelt oma füüreri viivitamatut vabastamist vaimuhaiglast..
Noor advokaat Rabinovitsh istub masendunult kohvikus ja mõlgutab kurbi mõtteid. Äkitsi marsib Rabinovitshi laua juurde keegi ryhikas kongusninaline noormees, teatab et tema on Ismail Kormibarsov ja et Ordussi rahvas oma suures sydameheaduses on nõus pakkuma poliitilist varjupaika kõigile juutidele. Selleks eraldab Orduss neile Jeruusalemma ymbruses sobiva suurusega maatyki ja soovi korral saavad nad tollel Tõotatud Maal omale peaaegu-et omariikluse õigused. Sedasi syndiski hilisem Jeruusalemma uluss.
Tagasi "tänapäeva". Ordussi teadlased, eesotsas tuumafyysik Mordekai Vonjushiniga (kelles lugeja tunneb ära Andrei Sahharovi traagilise tegelaskuju) on leiutanud eriti kõrgtehnoloogilise asteroidivastase aparaadi. Aparaat on paraja kohvri suurune ning selle abil saab annihileerida suvalises suuruses ja kaugusel asuvaid taevakehi. Niipea kui selline teaduslik läbimurre avalikkuseni jõudis, keelati projekt loomulikult ära - asteroidid asteroidideks aga SELLIST massihävitusrelva! Teate, parem kui te poleks välja mõelnud.
Aparaadi prototyyp paigutatakse muuseumi, kust yks projektis osalenud fyyskutest selle hiljem ära varastab ja sulatusahjus kahjutuks teeb. Nii, igaks juhuks. Mõni aeg hiljem aga registreeritakse orbiidil, mitme tuhande kilomeetri kaugusel, kummaline sähvatus, kusjuures spektraalanalyys viitab sellele et keegi kurikael on kasutanud Vonjushini aparaati. Asja saadetakse uurima Bogdan Oujantsev-Sju.
Peale Teist Maailmasõda ja Holocausti on "juudikysimus" lääne tsivilisatsioonis olnud yks sellistest tabuteemadest millest jätkuv möödarääkimine minu arvates lihtsalt ei saa viia millegi muuni kui pendli tagasilöögini yhes või teises vormis. Kogu problemaatika fokuseerimine natside koonduslaagritele jätab vaadeldavast pildist välja (vähemalt) kaks olulist fakti:
1. Natsid ei omanud monopoli "töö ja surmalaagritele". Peale nõukogude gulagide olid omad laagrid ka jaapanlastel, vähe leebemas vormis ka jänkidel. Esimesed tänapäevases mõistes koonduslaagrid aga pystitati briti sõdurite poolt, Lõuna Aafrikas, Buuri sõja ajal. Moraalset yleolekut on siin põhjust tunda vähestel. Muuhulgas ka meil siin Eestis.
2. Praktiliselt kogu kirja pandud ajalugu, alates Egiptusest, on lugu sellest kuidas juudi rahvas, terve ajaloo vältel kõigi oma naabrite poolt taga on kiusatud.
Kunagi, 18. sajandil, kui euroopa meresõitjad Vaikses Ookeanis igat masti polyneeslastega kokku puutusid, jäi tolleaegsetsest reisikirjadest kummitama veider fenomen. Kõik maadeuuriad kinnitasid nagu yhest suust: saarestike pärismaalased on metslased, varganäod, vabade elukommetega, enamasti inimsööjad.. aga kõigele vaatamata äärmiselt sympaatsed ja sõbralikud inimesed!
Juutidega on justkui sama asi aga täpselt vastupidi. Hämmastust ja imetlust kutsub esile kultuur, mis kõigis kellega nad kokku puutuvad, suudab a) enda vastu esile kutsuda irratsionaalset vaenu ja b) sellest hoolimata kultuuri ja rahvana elus pysida.
Nagu eespool öeldud - peale viimast holocausti on selle teema yle avalikult raske arutleda, ilma et keegi sind automaatselt antisemitismis või fashismis syydistaks. Mis siis ikkagi on see faktor juudi kultuuris, see veider rahvuslik anti-karisma mis läbi aegade alati pogrommidega on lõppenud?
Ainuyksi sellise teema tõstatamise eest van Zaitchikule järjekordselt viis punkti, isegi kui autorite seisukohtadega kõiges mitte nõustuda. Ei muud kui ootama järgmist raamatut.
Läheb nooruke tudengineiu kuulutuse peale omale tuba yyrima. Korteriperemeheks on keegi keskealine dzentelman kes päeval magab ja öösel aegajalt kusagil käib. Dlja osobo tupõhh seletatakse sinna igaks juhuks veel juurde et too dzentelman on juhtumisi allergiline kyyslaugu ja päikesevalguse suhtes.
Mul on kuri kahtlus et täpselt samasuguse skeemiga tykke on alates Mary Shelley aegadest kirjutatud kopsakas kolmekohaline arv. Mis selle loo minu jaoks päästab on tõsiasi et tänu systemaatilisele horrorist hoidumisele ei ole ma nondest kolmekohalisest aruvust peaaegu yhtegi lugenud! Kusjuures erinevalt viimasest kunagi mingist jaburast Fatamorgana antoloogiast loetud variandist EI lõppenud käesolev lugu järjekordse blondiini elusast peast tykeldamisega. Ainuyksi selle eest võiks jutt kandideerida näiteks PETA horroriauhinnale.
Samas võib arvata et syzee originaalsus autorit antud juhul eriti ei huvitanud ja vormistusele ei oskagi suurt midagi ette heita.
Romaan algab sellega, et Edinburghis, "Vampiiride loss" tyypi atraktsioonil, imetakse verest tyhjaks keegi noormees, vene poliitiku poeg. Shotimaalne asja uurima saadetud Anton Gorodetski avastab et nondes koobastes kus too attraktsioon asub ei kasva miskipärast normaalselt inimasustuse ymbruses vohav maagiline "sinine sammal" - järelikult on too paik millegipoolest eriline. Ei jõua vaene mees selle mõttelõnga arutamisega kuigi kaugele, kui mingid nurjatud tema pihta õhtusel linnatänaval raadio teel juhitavast kuulipildujast tule avavad.
Romaani teine osa viib meid Samarkandi ja selle lähedal paiknevale Deemonite platoole, kolmas osa jälle tagasi Moskvasse ja Edinburghi. Kogu värk keerleb kunagise eriti suure maagi Merlini poolt kokkutinutatud artefaktide ymber.
Esimest korda sai seda loetud siis kui ta välja tuli.. Ja nyyd, kaks aastat hiljem, vaatasin seda raamatut riiulis kerge hämmeldusega ja yritasin meelde tuletada, mis selles "viimases dozoris" siis õigupoolest juhtus? Ei meenunudki midagi, samas kui eelmistest osadest on kõigist ysna relieefsed mälestused. Põhjuseks ilmselt see, et teise osaga tuli sellesse maailma värve ja vaatenurki ouliselt juurde. Kolmandaga juba natuke vähem.. Ja käesolev neljas osa lasi lihtsalt sama soojaga (ok, sama hästi) edasi. Kirjutab mees ju sedavõrd ladusasti et tegelikult võiks täpselt selliseid järgesid lugema jäädagi, umbes nii iga kahe aasta tagant jälle yks. Teisest kyljest jääksid sellisel juhul ilmsesti ära katsed midagi uutmoodi teha - a`la "Blizitsa utro" diloogia.
Kui jutu "Stastlivaja zvezda Agafokla-mladevo" juures oli tore teada anekdooti kaamelist, siis käesoleva romaani puhul on aluseks võetud yks teine anekdoot. Too kus kirsa puldile visanud soldat NATO vaatlejatele teatas et "netu bolshe vashei ameriki!". Ehk siis aluseks on võetud alternatiiv-geograafiline variant, kus puuduvad mõlemad ameerika mandrid. Ei mingit Atlandi ega Vaikset ookeani - Euroopast kuni Jaapanini yks suur lomp. Kolumbus jäi teadmata kadunuks.
Sedasorti alguse järel tabab pahaaimamatut lugejat kohe järgmine yllatus. Maailm mida meile sissejuhatuse järgselt kirjeldatakse on äratuntavalt klassikalise aurupungi moodi koht. Kusjuures ilmsete noorsooromaani tunnustega. Tegevus leiab aset XXI sajandi venemaal, kus valitseb isake tsaar, rahvas sõidab ringi lakeeritud kalessides ja uusimaks teaduslik-tehniliseks saavutuseks on mingi vene inseneri poolt leiutatud iseliikuv torpeedo.
Romaani peategelaseks on Nikolai Nikolajevitch Lopuhin. Krahv, dzentelman ja tsaari ohranka ametnik. Koomiliseks kõrvaltegelaseks Lopuhini kavalpeast teener Erofei ja siis juveniilika traditsioonides poiss Nil, kes romaani alguses sandarmite eest põgenedes Lopuhini kaaskonda satub.
Edasi lähevad asjalood sedasi et Lopuhin kutsutakse Petrogradi, isakese tsaari juurde. Tsaaril plaanis saata Jaapani keisri juurde diplomaatiline missioon. Lisamaks poliitilist kaalu sõidab missiooniga kaasa tsaaripoeg-troonipärija Mihail. Vanake tsaar loodab endamisi et dzentelmen Lopuhinil õnnestub kroonilisest alkohoolikust, seelikukytist ja kaardimängijast Mihaili isikliku eeskujuga kainete ja kasinate elukommete suunas mõjutada.
Mõne aja pärast asuvadki Kroonlinna sadamast teele korvett Pobedoslav ja kanoniir Tsuhonets, pardal Lopuhin oma kaaslaste ning Mihail ilmatu suure kastitäie margikonjakiga.
Kogu selle kupatuse kohta keegi kusagil vene foorumites ytles et veidral kombel lähevad moodsad vene alternatiivikad kõik yhte väravasse. Ykskõik mida või kuidas ajaloos, geograafias või kusiganes mujal muudetakse, ikka on tulemuseks roosades toonides utopist-monarhistlik Suur-Venemaa. Yhest kyljest on arusaadav miks selline ajaloo redigeerimine vene hinge lohutab.. Teisest kyljest on siit paremliberaalsest Eestist vaadates raske mõista, et mida kuradit nad siis sisuliselt 19nda sajandi lõpuni majanduse arengut pidurdanud pärisorjusliku systeemiga saada tahtsid? See selleks..
Romaan ise oli juveniilika kohta mõõdukalt põnev ja ilmselt oli ka Lopuhini ydini positiivne tegelaskuju meelega selliseks joonistatud, noh et kasvatusliku iseloomuga, noore lugeja jaoks. Otsa sai ta justkui "poole pealt" nii et ilmselgesti on sellele lähiajal ka järge oodata.
Eraldi väärib märkimist tõsiasi, et käesolev romaan oli Gromovi poolt täielikuks yllatuseks. Kui kaane peal autori nimi kleepsuga kinni katta siis mina poleks elu sees ära arvanud kes säärase asja kirjutas. Ei mingeid "pehme maandumisega" kataklysme, ei mingit musta huumorit.. Veider.
Muuhulgas sai see asi Roskonil 2007 romaanide kategoorias esikoha. Lukjanenko "Posledni Dozor" näiteks oli alles kolmas.
Sisust on Raux eelpool juba jutustanud. Robinsonaad oli tõepoolest vägev, eriti alguse poole mahlases vene keeles ja toreda puändiga lõpus.
Ainsa puudusena oskan esile tuua selle et "vulkanism planeetide yksteise otsa teleporteerimise tagajärjel" sellises vormis nagu autor seda kirjeldas, tundus ebausutavana. Sinna oleks kindlasti saanud ka midagi sobivamat välja nuputada.
Lisaks robinsonaadi plaanile.. Need meie hulgast kes Gromovit tema musta huumori pärast hindavad võivad seda lugu käsitleda ka allegoorilise draamana perekonnasuhetest arenenud emantsipatsiooni tingimustes ;)
Kõhklematu viis ja esialgse mulje põhjal ytleks isegi et parem kui "Võtislitel". Soovitan soojalt.
PS! Asi võitis 2007 aasta Roskonil juttude/lyhiromaanide kategoorias esimese koha.
Lendab vapper vene kosmonaut Maksim Volkov oma kahe naisega Merkuuri poole. Äkitselt hakkab navigatsiooniarvuti veidraid manöövreid sooritama ja lähemal uurimisel avastatab Maksim radariekraanilt kerakujulise objekti mis nende rakteile järele yritab joosta. Ajab siis kosmonaut omale skafandi selga ja toob selle kera "tuppa sooja". Kera osutub väikeseks näljaseks tulnukaks, pistab pintslisse Maksimi piloodiistme ja lööb noorema naise syles vaikselt nurru.
Tagasiteel Merkuurilt ilmub syndmuskohale kosmiliste kaitsejõudude jämedate kahuritega varustatud ristleja ja mingi militarist-kindral nõuab et ohtlik kerakujuline objekt viivitamatult kompetentsetele organitele yle antakse. Maksim saadab tolle kindrali pehmesse ja pimedasse kohta..
Sedasorti "armsate karvaste tulnukatega kes tulevad ja päästavad maailma" asju on kirjutatud palju. Kõige kuulsam neist ilmselt Spielbergi "E.T" ja kõige järjekindlam viljeleja Clifford Simak. Seetõttu on raske oodata et keegi tuleb ja selles võtmes midagi põrutavalt uut kirjutab. Ei kirjutanudki. Kyll aga on igasugu, ka vanu ja äraleierdatud skeeme, võimalik läbi kirjutada pagana hästi. Sellist eufooriat nagu mõned teised Gromovi tekstid, käesolev lyhiromaan ei tekitanud.. kyll aga ei maksa teda ka lugemata jätta.
Kuivõrd autor ise ei ole pidanud vajalikuks romaani alguses oma universumi tehnilist tausta lahti seletada siis kõigepealt sellest. Kohalik tsivilisatsioon baseerub kahte tyypi aparaatidel: T-gate tyypi nulltranspordiseadmed võimaldavad ajavälist sidet kahe ruumipunkti vahel. A-gate tyypi seadmed on midagi nanoassemblerite taolist mis võimaldavad valmistada (ja redigeerida) suvalisi esemeid, sealjuures elusolendeid. Kõik need kavalad seadmed on omavahel võrku yhendatud.
A-gateide abil saab teha isenesest varukoopiaid, paralleelseid koopiaid (forking an instance), vabalt redigeerida oma fyysilisi parameetreid, samuti oma mälu ja psyyhikat.
Loo syndmustiku taust seisneb selles, et mõni aeg tagasi on kohalikus universumis aset leidnud suuremat sorti sõda, mille päästis valla miskite lurjuste poolt kirjutatud viirus nimega Curious Yellow. Too viirus kasutas levimisvektorina inimestesse implanteeritud võrguterminale, nakatas mõlemat sorti gate ja tegeles põhiliselt inimeste mälust andmete kustutamisega.
Muidu oli sõda nagu sõda ikka - produtseerides lisaks laipadele hulgaliselt inimsesi kes lahingutegevuse lõppedes parema meelega unustaksid selle millega nad madina käigus hakkama olid saanud. Selliseid isikuid ravitakse vastavas kliinikus, valikulise amneesia tekitamise meetodil.
Romaan algabki sellega et keegi tegelane nimega Robin on just säärase mälupuhastuse läbinud ja yritab "puhta lehena" uuesti yhiskonda sulanduda. Kes või mis ta ennem oli - mees õieti ei mäleta kuna praktiliselt kogu minevik on mälust kustutatud. Kyllap sõjakurjategija, nagu paljud teised. Viimasele viitab veel see et mingid kahtlased tyybid teda justkui jälitavad ja yhel korral yritatakse teda ka tappa.
Oma tydruku käest kuuleb Robin et mingid teadlased-entusiastid korraldavad parasjagu kavalat "arheoloogilist eksperimenti". Eksperiment seisneb katses uurida yhiskonnakorraldust ajalooperioodil 1950-2050. Selleks eraldatakse paraja linna suurune suletud piirkond ning pannakse sinna paar-kolmutuhat inimest kolmeks aastaks tolleaaegse tehnoloogia ja yhiskonnanormide alusel elama. Makstakse katsejänestele hästi ja kuivõrd see tsoon on rangelt suletud pääseks Robin seal yhtlasi kolmeks aastaks oma jälitajate eest.
Teadagi ei ole asjad selle eksperimendiga sedavõrd syytud ja lihtsad nagu nad alguses paistavad..
Pyhendatud on see romaan Ken MacLeodile.. ja tõesti - sarnasused käesoleva romaani ja selle inglise kosmoseooperite tegija teoste vahel on ilmsed. Samas, mulle meeldib Stross rohkem. Teisest kyljest, kui oma jutuloomingus on Stross justkui miskit pidi avangard, siis samas stiilis juba Banksi, MacLeodi, Alastair Reynoldsi jne. poolt sisse tallatud alamzanri kontekstis jääb vaevama kysimus et kas tyyp alles harjutab romaanivormi, et siis äkki välk-ja-pauk millegi uue ja tõeliselt veidraga lagedale ilmuda?
Muuhulgas kandideerib see romaan käesoleval aastal Hugole.
Algab asi sellega et segastel asjaoludel on mingid lurjused pilbasteks lasknud terve Moskva nimelise tähesysteemi. Noovaks muutunud tähest lähtuv wavefront kytab yle planeetide. Evakueeritakse miskit systeemidevahelist tankimisjaama. Keegi tytarlaps nimega Wednesday jookseb mööda inimtyhja jaama ringi, leiab mingeid segaseid dokumente, põgeneb eriti tigedate kyborg-koerte eest jne.
Mõne aja pärast selgub, et Moskva lähistel Oorti pilves olid kohalikel varuks neli "R-pommitajat". Need on sellised valguse kiirusest aeglasemalt liikuvad kosmoselaevad, mille eesmärk on umbes sama nagu kylma sõja aegsetel strateegilistel pommituslennukitel. Juhul kui keegi "meie hoovi peale" sõdima tuleb ja kaotus näib vältimatu, siis sihitakse nood R-pommitajad agressori kodusysteemide peale, kuhu nad siis mõnekymne aasta pärast kohale jõuavad ja 0.8 c juures pikki planeete rammivad. Effekt võrreldav tolle meteooriga mis 65 miljonit aastat tagasi saurustele probleeme põhjustas.
Teoorias on tegemist järjega romaanile "Singularity Sky". Yhest kyljest on käesoleva teose syzee eelmise osaga võrdlemisi nõrgalt seotud, seega sobib ta tarbimiseks ka juhul kui eelmist osa lugenud ei ole. Teisest kyljest on Strossil rumal komme seletada kohaliku universumi toimimise mõistmiseks olulisi detaile kuskil romaani teises pooles, nii et selles mõttes on tutvus eelmise osaga ikkagi kasulik.
Eeskätt just tänu eelnevalt sisse elatud universumile oli käesolev romaan mõnevõrra meeldivam lugemiselamus kui "Singularity Sky". Häirima jäi kurb tõsiasi et antagonistide "vaenlase nägu" oli järjekordelt tyypiline "kandilise lõuaga blond ubermench, tugeva saksa aktsendiga". Kas keegi tõesti arvab et sellise arhetyybi kultiveerimine pikas perspektiivis jamasid ei põhjusta?
Kuueteistkymnenda kommenteerijana on tõesti raske midagi muud öelda kui et romaan (ja kogu sari) on yks ytlemata yleshaibitud asi.. mis kummalisel kombel tegelikult ongi päris nii hea kui inimesed räägivad :)
Kui fantasy seriaalide seast väärilist vastast otsida siis ainuke konkurent oleks ilmselt Sapkowski Wiedzmin. Kusjuures Song of Ice And Fire juures on oluliseks plussiks veel see et autor on kogu (seni ilmunud) sarja vältel suutnud asju koralikult ohjes hoida - mis sedasorti kirjanduse puhul tundub et on esimene registreeritud juhtum, kus asi hiljemalt neljandas köites sogaseks kätte ei lähe.
Asi algab pihta sedasi, et yhel ilusal suvepäeval hakkas Novōi Petrogradi linna kohalt taevast alla sadama mobiiltelefone. Osad neist olid atmosfääri sisenedes kummakakahjustusi saanud, osad läksid maandumisel katki.. Osad aga helisesid ja teatasid neid yles korjanud töölisele või talupojale: "Halloo? Lõbustage meid!". Tantsi, laula, löö trummi või niisama räägi midagi huvitavat. Tasuks täidame su kolm soovi!
Sedasorti hoogne algus oli Charles Strossi jutte lugenuna igati ootuspärane. Edasine valmistas aga mõnes mõttes yllatuse - vormistuse poolest on käesolev romaan ysnagi traditsiooniline (kui seda juba võib nõnda nimetada?) moodne inglise kosmoseooper. Kindlasti ei saa öelda et ma antud romaanis pettusin, tagantjärgi ei oska isegi hästi formuleerida - mida ma autori esimesest romaanist tegelikult oodanud oleksin..
Kusjuures, see et tegemist on autori esimese (või yhega esimestest) romaanivormis tekstiga on kohati ka tunda. Seda just kirjatehnika koha pealt. Laused ja sõnastused olid läbivalt sellised et niisama pilguga yle rea libistades mõttest aru saada, nagu see romaanide puhul tavaliselt on, eriti ei õnnestunud. Juttude juures ei ole see probleemiks, pika teksti korral aga muutub väsitavaks.
Teisest kyljest, mõned stseenid olid ikka mõnusalt lustakad! :)
The rabbit snarled and hefted his submachinegun angrily. Ears back and teeth visible, he hissed at the cyborg.
Anyhow. Arvestades et autori hilisemad romaanid on käesoleva väikestest puudustest ilmsesti vabamad, tuleks hinde panemisel kasvuruumi jätta. Siinkohal siis plussiga neli ja riiulist järgmine raamat.
Lugu algab sellega et eradetektiiv Alexander Lomaxi kontorisse marsib sisse keegi silmatorkavalt seksapiilne tädi ja kurdab et tema abikaasa on juba kolmandat päeva teadmata kadunud. Kuivõrd tegevus toimub Marsil, New Klondike nimelises kupliga ymbritsetud linnas, siis tolle kupli seest, arvab Alex, et leiab kadunud meheraasu yles ilma suuremate sekeldusteta. Nagu hiljem selgub on Alexil peaaegu et õigus..
Et siis selline ysnagi traditsiooniline SF-detektiivilugu, kus põhiliseks ulmebutafoorseks elemendiks oli tõsiasi, et suur osa Marsi peal ringi myttavast kambast olid androididesse siirdistutatud inimeste teadvused. Ehk siis et kui vanadus paistma hakkab, või tahab keegi lihtsalt sellist korpust mis sõrmejälgi ei jäta, tellib inimene omale sobivate parameetritega ja aksessuaaridega uue mehaanilise keha. Sinna tehakse siis bioloogilisest ajust koopia. Originaali osaks on operatsiooni lõppedes kohustuslik eutanaasia.
Ladus ajaviiteline lugemine. Kõige selle "hardware-kloonimise" tehniliste ja sotsiaalsete kysimustega autor ennast ja lugejat ylemäära vaevanud ei ole. Eesmärgiks on ilmsesti olnud kirjutada hea ja mõnus lugu, milline eesmärk on ka korralikult täidetud.
Ära märkimist väärib veel ehk see, et nagu tegelikult paljud muud Sawyeri asjad, on see jutt minumeelest täisti vaba puudustest mida näiteks Jyrka sellele autorile ette heidab - kohatine kalduvus seebiooperlikesse isiklikesse suhetesse tegelaste vahel jms. Muuhulgas kandideerib Hugole ja Nebulale
Kui kedagi huvitab siis põhimõtteliselt on käesolev tekst elektroonilisel kujul $1.76 eest dowloaditav, mida saab siis näiteks Mobipocket readeri nimelise softiga võrdlemisi mõnusasti lugeda.
Selle raamatu (vääriliseks?) hindamiseks on mul liiga palju, võimalik et liigseid, personaalseid kiikse.
Esiteks piirdub mul lähim kristluse ajalooga seostuv huvipunkt filmiga "Life of Brian". Teiseks juhtus mul sygavas lapsepõlves rumal lugu von Dänickeni yledoseermisisega. Tagajärg - iga kord kui ma loen kusagil miskit jaburat vandenõuteooriat tyypi "Kas te juba teate et KAPO varjab Ämari lennujaama angaaris lumeinimest!?", tekib mul tahtmine autoril "kanalit vahetada".
Lisaks eelnevale ei meeldi mulle thrillerid, põhimõtteliselt. Ja kõigele sellele otsa käiati Discovery pealt aastaid tagasi "dokfilmi", teemal Pyha Graal ja Usklike Eest Põgenenud Magdaleena. Iga paari kuu tagant uuesti, justkui see oleks huvitav või oluline.
Eelnevat arvestades - raske on olla objektiivne. Kui teema ei huvita siis pöördub tähelepanu iseeneslikult puuduste otsimisele..
Raamat algab põnevalt. Muuseumi põrandalt leitakse vägivalla tundemärkidega alasti surnukeha, mis ise enesele pentagrammi kõhu peale on joonistanud. Jääb vist ainult rõõmustada et ma omal ajal jätkuvalt keeldusin "reedel matkamaija" minemast. Edasi veel parem - stseen kus tibi-kryptoloog paha politseiniku kõnepostiga lohku tõmbab oli täitsa nutikas. Sealt edasi tekivad tegevuse loogikasse kysitavused..
Fache kinnisideed Langdon iga hinna eest kiiresti trellide taha saada motiveeriti justkui katoliku kiriku poolt tuleva survega? Syzee edasist käiku arvestades ei ole mõistetav kustkohast ja kuidas selline surve tulla sai. Teoreetiline võimalus et Vatikan informeerib Pariisi politseid - teate teil tuleb seal varsti neli laipa, mätsige see asi kinni - kehtib ainult niikaua kuni jääb võimalus et need neli laipa olid konkreetselt Vatikani poolt tellitud.
Edasi, tibi-kryptoloog laekus muuseumi ettevalmistatult, vajalik teade kõnepostis ootamas jne. Kindla teadmisega et Langdon on vaja politsei käest päästa. Omaenese karjääri hinnaga, no less. Vaikimisi justkui eeldusega et see tibi teadis, kusagilt, et mingid jõud pariisi politseile survet avaldavad. Et kust selline teadmine?
Sellest kohast peale kus too sympaatne inglane omaenese häärberisse relvastatud maniakki tellis (kes teda ennast nägupidi ei tundnud) läks asi sootuks jaburaks.
Veider vastuolu - kõikvõimalike krypto-puzzlede peale oli autoril ilmatul hulgal energiat ja aega jätkunud. Syzee loogika jaoks vähem.
Millistel asjaoludel käesolev teos ilma peal sedavõrd suuri laineid lõi nagu ta seda tegi.. jääb mulle arusaamatuks. Sisuliselt oli ju tegemist ysna keskpäraselt kehva sopakaga?
Yle hulga aja taas katsetus senitundmatu autoriga ja tagantjärgi peab ytlema et põhimõtteliselt selle raamatu lugemist ei kahetse. Tagakaanel räägitakse et Igor Pronin olevat "poole tosina romaani ja paljude juttude autor" ja et yhe jutuga olla kunagi isegi Strugatskite auhinna finalist olnud. Õnneks ma loen neid jaburusi alati pärast seda kui ma romaaniga maha olen saanud, seetõttu võtsin asja ette arvamusega et tegemist on mingi uue tegijaga. Osaliselt seepärast ei häirinud ka see kui lugemise käigus mõned kohad "toored" tundusid. Anyhow..
Tegevus leiab aset Moskvas, nii umbkaudu käesoleva sajandi lõpus või järgmise alguses. Rahvastiku taastootmisega on viimastel aegadel asjalood suhteliselt sandisti ja linna territooriumist ligi pool on "konserveeritud" olekus. Lapsed on tänavatel tõeline haruldus. Keskealisi näeb vähe. Ainult pensiokad istuvad jõe kaldal kohvikutes ja põrnitsevad tyhja pilguga mööda kulgevaid laevu. Seadusega ettenähtud korras on igal kodanikul kohustus omada kolme last. Sellest kohustusest yritavad kõik jõudu mööda kõrvale hiilida, analoogiliselt omaaegse ajateenimisega. Priviligeeritud klasside esindajatel, politseinikel näiteks, on lubatud lapsi mitte saada.
Rahva põhilisteks meelelahutusteks on aktiivne suitsetamisvastane võitlus ja võrkudes surfamine. Võrkudes, nagu modereerimata meedias ikka, levivad igasugu pahn ja jaburad vandenõuteooriad. Alates pahadest "kloonidest" keda valitsused justkui toodavad mingites vabrikutes, iibeprobleemi leevendamiseks. Lõpetades sellega et Moskva all, keldrites/tunnelites elavad mingid mutant-asotsiaalid kes söövad inimesi. Neid mutante kutsutakse "rottideks".
Veidral kombel on nendel kõlakatel ka reaalsuses juured täiesti olemas. Moskva-alustes käikudes elasid kunagi tõesti asotsiaalide kogukonnad ja mustlased. Viimastel aastatel on need sealt vabatahtlikult välja roninud ja võimudelt varjupaika palunud. Mõni aeg hiljem hakatakse tänavatelt leidma eriti jõhkral kombel tapetud inimeste jäänuseid. Salapäraste "rottidega" võitemiseks moodustatakse isegi spetsiaalne munitsipaalpolitsei osakond.
Romaan algabki sellega, et tolle politsei osakonna peakorterit rynnatakse merejalaväe yksusega ja eluga pääseb sellest veresaunast ainult juhuslikult hoones viibinud "killer" hyydnimega Zhivets.
Esimesed 40 lehekylge romaanist ongi selline vaheldumisi märul ja tegelaste omavaheline jahumine, mis teoorias peaks ilmselt andma ylevaate, et mis toimus. Sellist funktsiooni too sissejuhatus paraku ei täida. Mis asjaoludel need politseinikud vagaseks tehti? Millest yldse jutt? Et kas autoril endal on äkki need asjad samuti vähe segased või pole tal kirjutamine kõige paremini välja tulnud. Raamatu lõpu poole selgub et pigem seda viimast. Sealtmaalt kus "proloog" lõpeb ja lugemiskõlbuline tekst algab, on edasi juba ysna okei. Kohati oma sundimatus jõhkruses isegi nauditav.
Yldine mulje on selline et Pronin ilmselt on umbes samamoodi ideekirjanik nagu meil siin Veskimees. Või vähemasti tundus mulle nii. Probleemid mis Proninit vaevavad on selles mõttes toredad et äratundmise rõõm on ka rõõm - millestki sarnasest jahuti Wõroka eestvedamisel omal ajal taskutargas. Teisest kyljest, vastused mis autor käesolevas romaanis probleemidele leiab.. on sellised et Aleksandr Gromovile annaks nad andeks - too mees lihtsalt kirjutab nad nii heaks. Uuelt ja seni veel pisut kohmakalt tegijalt lahendusi stiilis "tagasi yrgyhiskonda" ilma nurinata vastu võtta.. justkui ei tahaks.
Kokkuvõtteks: spetsiaalselt otsida selle autori teoseid ilmsesti ei maksa, kui kunagi kätte satub võib veel yhte proovida ja siis selle pealt vaadata. Käesolevale romaanile rasvase miinusega neli.
Marek Simpson on eespool juba sisust hea ylevaate andnud. Kordaks veel et lugedes ei tekkinud kahtlustki et tegemist oleks sarja teise osaga. Põhimõtteliselt selline "Dostojevski Faust" moodi asi.. millest ma arvan et ma saan aru mille poolest ta Marekile meeldis.
Mulle niiväga ei meeldinud. Miks?
1. Algatuseks seepä`rast et mulle ei meeldi pikad ja lohisema kippuvad sissejuhatused. Käesolev romaan on yles ehitatud omalaadse "pyramiidina". Tegevustik on jaotatud neljaks osaks, kus iga osa on edasi antud erineva tegelase silme läbi. Ja iga osa algab pikavõitu sissejuhatusega, kus kirjeldatakse tausta ja lastakse "tõde jälle sedapidi paista". Ehk siis kui juurde arvata veel kõige selle ette umbselt loetamatuks kirjutatud proloog, on neid pikki sissejuhatusi romaanis tervelt viis tykki.
2. Konflikti tekitamiseks sisse toodud Saatana tegelaskuju on yhest kyljest igati armsalt välja joonistatud karakter.. aga erinevalt Simaginist on sootuks puudu jäänud motivatsiooni lahtiseletamine. Saatan tahab halba? Miks? Puudub mingisugunegi "fantastiline" mehhanism mis seletaks mispärast saatanale inimeste surma ja kannatusi vaja on.
3. Juba Van Zaitchiku raamatutest kohati häirima jäänud absoluutselt maitselagedad klähvatused euroopa aadressil. Ykskõik kes aga kirjanik võiks olla isik kes juhul kui ta tahab kellegi/millegi kohta pahasti öelda, siis võiks ta olla võimeline tegema seda nii et lugejad ebamugavustundega järgmist lehekylge ei peaks keerama.
Mis puutub sellesse mille poolest käesolev raamat hea on.. siis paraku on Marekil õigus - see romaan ei ole kõigi jaoks. Minu jaoks ei olnud. Tugev kolm.
Tõde, Õiglus, Vabadus, Mõistliku Hinnaga Armastus ja Korralikult Kõvaks Keedetud Muna!
Hea, elutark loosung - kui pystitatud eesmärkide loetelu tagant ettepoole lugeda.
Iga aasta 25. mail nopivad Samuel Vimes ja teised vanemad linnavalvurid põõsa kyljest sireliõied, kinnitavad need oma turviste kylge ja jalutavad Väikeste Jumalate Kalmistule. Kogunevad seal, meenutavad ammuseid syndmusi ja nende käigus langenud kaasvõitlejaid..
Salamõrtsukate Gildi juhatuse otsuse alusel on linnas kaks isikut kelle ära koristamiseks tellimusi vastu ei võeta - Patriits Vetinari ja valveylem Samuel Vimes. Ja seda mitte establishmendile omase "riigitruuduse" pärast. Lihtsalt mäletavad millised ajad olid enne seda kui Vetinari Patriitsiks sai.
Eelnimetatud "25. mai syndmused" leidsidki aset Vetinarist arvates yleeelmise administratsiooni kukutamisega kaasnenud rahvarahutuste käigus. Tollal tekkinud olukorra initsiaatoriks ei olnud loomulikult "rahvas". Revolutsioone korraldavad need kes tahavad võimule pääseda. Õigupoolest, pigem need kellele uus võim kasulik. Selleks et rahvas riigipöördega kaasa tuleks ei ole palju vaja. Natuke salapolitsei terrorit, palgalised provokaatorid, paar rygementi vägesid linna sisse ja rahva meelepaha on garanteeritud.
Raamat algabki sellega, et Ylikooli katusel aset leidva politseioperatsiooni käigus juhtub kerge maagiline tööõnnetus ja Samuel Vimes paisatakse ajas tagasi, nondesamade "25. mai syndmuste" keerisesse, millest ta ise kunagi verivärske kapralina osa võttis.
Pratchetti kohta harjumatult syngetooniline, mõtlik, traagikaga lugu. Asjatundjad on siit leidnud paralleele (või siis mitte niiväga paralleele) Hugo "Hyljatutega".. atmosfäär on tõesti kohati sarnane. Heast naljast pole õnneks samuti puudust. Tegelikult, eks "Troll Bridge" oli samuti säärane mõtlikult nostalgiline..
Raamatu vist ainsaks puuduseks oli kehvavõitu lõpp. Sellest hetkest alates kui Vimes minevikust tagasi teleporteeriti oli pinge juba sisuliselt nullis ja kõik edasine oli otsade (imo pisut kiirustatud) kokkutinutamine, ilma yhegi yllatuseta. Ausaltöelda ei oska isegi pakkuda mida või kuidas seal konkreetselt tegema oleks pidanud aga teisest kyljest ei ole mina ka miski Pratchett. Selle lõpu eest viiele miinus taha.
PS. Arvustuse kirjutamise hetkel on raamat Appollos myygis (125.-), nii et huvilised kes inglise keeles loevad saavad selle sealt omale hankida.
