(romaan aastast 1965)
eesti keeles: «Esmaspäev algab laupäeval»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Orpheuse Raamatukogu 2/2015)
Raamatu tegevuspaigaks on VÕMATUI (Võlukunsti ja Maagia Teaduslik Uurimisinstituut), tegelasteks instituudi töötajad.
Tegelaste seltskond on ääretult kirju.
On seda 60ndate entusiastliku noorust (kelledele kuulub autorite ilmne poolehoid).
On kuulsaid ja vähem kuulsaid maage ja soolapuhujaid: Merlin, Christobal Hosjaevitsh Hunta jne.
On igat masti bürokraate ning muid halle kujusid.
On igasugu muid kaake Naina Kiievna, H. M. Vii, loomulikult ka see havi, kelle käsul...
Asjale paneb krooni pähe instituudi direktor Janus Poluektovitsh.
Tegelikult on sellel romaanil eelkäija olemas: «Meister ja Margarita». Kuid ma ei tahaks siin selliseid paraleele vedada. Sest mulle meeldib see hoog ja nauding millega vennastepaar segab kokku asju mis esmapilgul ei segune. Tulemuseks on metsik süntees, mis oma pöörasuses on ometigi loomulik.
Romaanis oli mitmeid kohti kus mu vats ähvardas naerust rebeneda. Iseäranis muidugi see Võbegallo aretatud geniaalne tarbija. Mahedamat huumorit ja tigedamat paroodiat oli aga tunda peatükkides, mis H. G. Wellsi «Ajamasinale» austust avaldasid.
Nii nagu Heinleini varased jutud, nii annab ka «Esmaspäev...» sihukese tõetruu pildi oma kirjutamisajast, millist ükski nn. realistlik raamat pole võimeline esile manama.
Kes vähegi vene keeles lugeda suudab lugegu. Romaan on muidugi ka inglise keeles ilmunud, kuid ma pole neid tõlkeid näinud ning ei oska seega ka miskit nende taseme kohta öelda.
Võimalikust eesti keeles ilmumisest? Ma loodan, et ükski sodikäpp seda enne mind ette võta... muidu on hea raamat lörtsitud!!!
Film «Võlurid» (Tsharodei) on tõesti selle romaani ainetel tehtud. Aga see on ka kõik, mis selle kohta võib öelda. Peale VÕMATUI, pole sinna rohkem Strugatskeid alles jäänud. Tõsi, vennakesed kirjutasid selle stsenaariumi. Aga sel ajal – 70ndate alguses – olid nad totaalselt keelatud autorid ning nad kasutasid igat vähegi väärikat võimalust, et tsensuuri barjäärist läbi murda. Filmi kohta võikski öelda muusikaline uusaastafantaasia Strugatskite teemadel. Ning sellisena on ta isegi vaadatav. Filmis on üsna ägedaid kilde ja tegelasi...
Aga LUGEGE parem raamatut!
Nagu ütlevad autoridki, on see muinasjutt noorematele teadustöötajatele. Juba siin on sõnademäng viitega üheaegselt nii ametikohale kui ka vanusele ja staatusele teadusemaailmas. Ja sellele rahvale läkski ta vast kõige paremini peale. Igatahes nendes ringkondades oli raske leida hästi vene keelt valdavat inimest, kes seda lugenud (ja korduvalt) poleks.
Võlukunsti ja maagia uurimine teadusasutuses (nagu ta 60.datel Nõukogude Liidus välja nägi) on iseenest leid. Ja nagu autorid näitavad, sobivad need asjad suurepäraselt kokku. Tegelaskujusid on palju ja nende valik on väga kirju, nagu reaalseteski teadusasutustes.
Sündmused hakkavad keerlema kohe algusest, ja sinna on segatud kõike, mitte ainult teadust ja maagiat. Siin on huumorit, satiiri, paroodiat, detektiivi... Ühesõnaga kõike, ja tulemus on ääretult hea.Keelekasutus on lausa fantastiline. Ma ei kujuta üldse ette, kuidas on võimalik seda raamatut tõlkida.
Filmi kohta olen täiesti nõus Jyrkaga - muusikaline uusaastafantaasia Strugatskite teemadel, midagi muud ühist raamatul ja filmil ei ole. Film ongi vast väärt koolipoisi hinnet, aga enim (üle)loetud raamatul ei saa olla muud hinnet kui 5.
Tegelikult Strugatskid avaldasid 1990.a. ka samanimelise stsenaariumi, mis on üsna raamatu järgi (põhiliselt Võbegallo "ideaalsest tarbijast"). Siiralt kahju, et filmi hoopis selle stsenaariumijärgi ei tehtud.
Eelarvustajad on nimetanud romaani kohutavalt naljakaks. Ma ei tea, võib-olla tuleb sellest arusaamiseks lugeda venekeelset originaali või on mul lihtsalt teistsugune huumorimeel... Lugedes tuli küll mõnel korral (näiteks Võbegallo eksperimentide puhul) muie suule, ent väga naljakaks ma seda raamatut ei pea.
Peamiseks põhjuseks, mis hinde "4" peale tõmbab, on tegelikult asjaolu, et suur osa satiirist 1960. aastate Nõukogude Liidu eluolu ja teaduslike asutuste tegevuse kohta on oma aega kinni jäänud ning paneb praegu lugedes pigem õlgu kehitama. Vihjed mingi marksistliku dogma või mingi tarbekauba olemasolu või puudumise kohta ei ütle minuvanusele lugejale 2015. aasta Eestis suurt midagi. Sisuliselt tegelesid autorid praeguseks minevikuhõlma vajunud süsteemi peedistamisega, ent seda piisavalt pehmel moel, et romaan ikkagi trükis ilmuda saaks. Lugejaid, kel vanust alla viiekümne, paneb suur osa romaani satiirilisest poolest ilmselt lihtsalt õlgu kehitama. Eks tõlkijagi on sellest aru saanud ja suure osa tekstis olevaid vihjeid joonealuste märkustega lahti seletanud, aga see pole ikka see...
Lõpetuseks võiks öelda, et "Esmaspäeval" on mõningaid sarnasusi teiste Vendade Nõukogude süsteemi ja bürokraatiat arvustavate teostega, nagu "Tigu nõlvakul" ning "Hääbuv linn", ent neist on see kahtlemata žanriulmelisem. Võrreldes "Keskpäeva"-maailma teostega, mis on keskendunud inimkonna tulevikusaatusele ja muudele ajatutele probleemidele, mõjuvad need Vendade raamatud siiski märksa rohkem ajale jalgujäänutena. Aga "Esmaspäeva" maagilis-fantastiline tulevärk on kohati päris nauditav ja meeldejääv selle tõsiasja kiuste.
Praegu lugedes tekivad kohe paralleelid. Pratchettiga, kes oskas sisutut absurdi suvalisel teemal märksa naljakamalt arendada. Valvekord uusaastaööl toob meelde Strossi Laundry-sarja. Sõit ajamasinaga ühest raamatust teise ei tundu ka enam eriti värskena. Nii et mis seal siis on? Esimese osa ülevaade vene muinasjututegelastest ja skleroosiga Peemotist - no tore, kohati naljakas, eriti kui teada, kui tähtsad need inventarinumbrid olid. Teine osa - pisut palju sai neid uurimissuundi instituudi jaoks. Aga et millise jamaga nõuka ajal teaduse nime all tegeleti, sellele on muidugi teraselt vihjatud. Ja millised "korüfeed" neid suundi juhatasid. Kuid jälle - Lukjanenko Vahtkondade igivanad bossid on värvikamad. Kolmas osa - mulle ei meeldinud juba Wellsi ajamasin, veel vähem Baxteri hommage sellele ning ei jätnud muljet ka see variant. Ja arutlus ajas edasi-tagasi lendavast papagoist oli umbes kaheksa korda pikem kui vaja. Nii et praeguse aja lugeja jaoks on esmatutvus "Esmaspäevaga" kolmevääriline.
Tõlgitavusega on muidugi probleeme ja vene keele oskus tuleb abiks ka eestikeelset teksti lugedes - eeskätt tegelaste nimede puhul. Olgu või need kaks tagaplaanil töllerdavat ajakirjanikku. Nii palju kui võimalik, on tõlkija siiski ära teinud. Paar näpuviga võib igaühel juhtuda, lk 45 peaks lühendis AN asemel olema TA (Teaduste Akadeemia, mitte Akademija Nauk, eks ole) ja paar pisikest ebajärjekindlust oli veel. Nimetan seda vaid rõhutamaks, et millegi suurema kallal norida ei ole. Siis need joonealused märkused. Mõned on kahtlemata vajalikud. Ning vahe tegemine teaduslikuna näivate ja ka tegelikult kasutatavate mõistete vahel polnud ilmselt lihtne. Siiski, wikist võetud lause Banachi ruumist kui normeeritud ruumi erijuhust ei aita küll kedagi - kõik, kes teavad, mis on normeeritud ruum, teavad ka seda, mis on Banachi ruum.
Ah, noh, olgu siis ajaloolise väärtuse eest neli punkti.
Võrdlus "Meistri ja Margariitaga" on minu arvates ekslik. Kui Vendadel tõesti selline kavatsus oli (äkki oligi, mina ei tea), siis ei tulnud see eriti välja. Aga ei peagi tulema, et hea raamatu saaks (ääremärkusena, võrdlus võiks paljudel põhjustel hoopis kohasem olla "Hääbuva linna" puhul). Pigem olen nõus Musta Kassiga, kellele meenus Pratchett ja nii võiks Vendi ka ses osas omast ajast ees autoriteks pidada.
Tõlge on üldiselt sujuv, kuid odavkirjastuses ilmumine oma jälje siiski jättis. Teos on täis viiteid vene ja muu maailma kirjandusele ning hädasti oleks vaja läinud tubli tõlkija kõrvale niisama tublit ja laia silmaringiga keeletoimetajat (kaks pead on ikka kaks pead). Siis oleks võinud ära jääda näiteks "keiserlik vürst Romodanovski" (lk. 88, originaalis "князю-кесарю"), mida on ainuõige tõlkida "vürst-tseesar" (vt. Aleksei Tolstoi "Peeter Esimene" Fr. Tukla tõlkes) või näpukas "G. H. Wells" (lk. 179). Kommentaaridega on ka nii nagu on: st. kuidagi hajusalt. Täielikud kommentaarid, mis seletaks ära iga vihje, mida nõukogude tegelikkusega mitte kokku puutunud ja vene keelt mittevaldavad isikud ei mõista, peaks olema mahukamad (nii näiteks võinuks ju ka teised tähendusega nimed peale Homi ja Kamnojedovi ära tõlkida). Teiselt poolt on natuke liiale mindud. Ei usu näiteks mina, et algustäheortograafia reegel (mitte komme), et asutuste ametlikud nimed kirjutatakse läbiva suurtähega, on nende tähtsuse rõhutamiseks, nagu väidetakse lk. 129. Pigem on lihtsalt aeg-ajalt oluline vahet teha, kas tegu on ametliku nime või kõnekeelse nimetusega ja Nõukogude bürokraatide komme eriti pikki nimesid (ALMAVÜ jt) genereerida ise teema. Kokkuvõttes siiski, ma arvan, ei ole romaani originaalkeeles lugenud arvustajate kartus täitunud - tõlge on üle Eesti keskmise. Kommentaarid jäävad aga järjekindluse ja süstemaatilisuse poolest alla "Hääbuva linna" omadele ja praegusel kujul on nende otstarbekus kaheldav.
Selles mõttes ikkagi positiivne kogemus ju, et sain taaskord kinnitust, et Strugatskid pole minu "tassike teed". Kui ikka mitukümmend lehekülge juba loetud ja tekst ei olegi midagi enamat kui nõukaaja nostalgia hõnguline seosetu absurd, siis milleks enam oma aega ja emotsiooni sellisele jamale raisata...?
Ilmselgelt ma lihtsalt ei suuda mõista Strugatskite fenomeni. Umbes nii nagu ei saa ma ka aru inimestest, kes õhkavad nostalgiliselt selle väärastunud ühiskonna ja ajajärgu üle, mis N-Liit endast kujutas.
Noh, stseen kaevul koos haviga, kelle käsul asjad juhtuvad oli iseenesest ju päris tore. Päris selle kõige madalama hinde reserveerin tekstidele, mis tõesti täiesti vastuvõetamatud ja eemaletõukavad on. See siin paneb õlgu kehitama.
Raamat algab sellega et keegi Robert Howard, miski Inglise eriti salapärase salateenistuse salaagent, istub varitsuses põõsas ja kylmetab. Enamasti teenib Bob omale leiba kontoris, IT administraatorina. Aga nyyd näed – saadeti välioperatsioonile. Tuleb tuttav ette? Lukjanenko Dozoride sarja esimene raamat algas just samamoodi. Iseasi et vampiiride asemel on tolle salateenistuse vastalisteks Lovecrafti loomingust pärit “muistsed koletised”.
Yldiselt on see romaan arvatavasti välja kasvanud mõned aastad varem ilmunud lyhijutust “A Colder War”. Jutt oli loomulikult kontsentreeritum, samas on Strossil teinekord just liigse teksti kompressimisega probleemid – nii et lohisevaks seda teksti kohe kindlasti pidada ei saa.
Eraldi tuleb ära märkida Bob Howardi kahe syydimatu homost kaasyyrniku tegelaskujud, kes keldris deemoneid välja kutsuvad ja tõeliselt lõbus meetod omleti valmistamiseks – muna kloppimiseks ilma koort lõhkumata on sinna sisse vaja systida rauapuru ja paigutada muna pöörlevasse magnetvälja :)
Oluline on eelpool juba öeldud. Lisaks niipalju et kui autori eelmine romaan (State of Fear) läks kohati yhte väravasse ärapanemiseks kätte siis käesolevas tekstis saavad oma osa kõik asjaosalised. On ka loomulik et kui (geneetika) yle vaidlevad lurjus ja loll, siis tõde on eeldatavasti kuskil kolmandas kohas. Antud juhul siis autori arvates sobiliku seadusandluse puudulikkuses või puudumises. Selles mõttes on tegemist ysna enneolematu teosega et ilukirjandust viljelev autor on järelsõnas lagedale tulnud ysna konkreetse tegevusprogrammiga. Et siis mitte hoiatus- vaid lahendusromaan.
Mis puutub ebatyypilisse vormilahendusse, siis eksperimentaalne vorm pidada autori arvates meenutama DNA ahelat – hästi palju lyhikesi programmijuppe mis yksteist veidratel ja halvasti ennustatavatel asjaoludel mõjutavad :)
Algab asi sellega et Edingurgi politseile helistab paanikas mingi lipsuga tyyp ja teatab et neil röövitakse panka. Kohale saabunud konstaabel Sue ei saa esiti aru et mis pank – hoone fassaad meenutab rohkem avalikku käimla kui panga oma.. ainult et sinna ette pargitud autod ei ole just odavate killast. Veelgi enam syveneb konstaabli hämmeldus kui selgub et pangaröövi panid toime jõuk mäekolle, kasutades ukse maha murdmiseks keskmise suurusega lohet. Leegiheitjana.
Pank mida rööviti asub virtuaalses maailmas Avalon Four. Firma kust pangaröövist politseisse teatati tegeleb virtuaalsete majanduste stabiliseerimisega. Pealtnäha justkui syytu tegevus. Ainult et ka suurem osa “päris” rahast on tänapäeval sisuliselt virtuaalne.
Autor on selle romaani kohta kusagil intervjuus öelnud et see asi tuli kiiresti välja anda, paar aastat veel ja tegemist ei oleks enam science fictioni vaid olmeromaaniga. Nii ongi. Virtuaalse eraomandi kaitse (ja maksustamise) teema on iga aastaga yha vähem ulme ja yha rohkem ajakirjandus.
Romaan (Strossi kohta) mõnusalt loetav “pageturner”, kaotamata sellega oma muid voorusi. Pisut kukalt võttis kratsima ehk ainult see et “5 miljonit naela maksva kvantarvuti” olemasolul põhjustas “esimene rähn” tolles lähitulevikus säärase veidra sagimise. Kõhklematu viis.
Romaani peategelaseks on noormees nimega Art, user experience konsultant-sabotöör, kelle tööks on konstrueerida nii jaburaid ja ebaintuitiivseid kasutajaliideseid kui vähegi võimalik. Yhel ilusal hommikul ajab Art autoga alla yhe närvihaige mõrra, kes tolles avariist kahjuks eluga pääseb, misjärel tekib noortel armastus, mille tagajärjel Art mõne aja pärast hullumajas lõpetab. Yldiselt, syzee ei ole käesoleva romaani juures kindlasti mitte kõige tugevam, ega ka olulisem.
Mis romaani omamoodi mõnusaks teeb on natuke kõveraks käänatud lähituleviku, kui mitte olevikunägemused. Kasvõi raamatu pealkirjaga seonduv idee - globaalse kyla kontekstis, kus kõik saavad potentsiaalselt suhelda kõigiga, koonduvad omavahel sobivad inimesed võrgus kogukondadesse. Kuna aga geograafiliselt on nad kõik yle maailma laiali, siis muutub oluliseks kogukonna ajaline synkroniseerimine. Nii hakataksegi sääraseid sootsiume kutsuma nende "default" ajavööndi järgi..
Võibolla tundub selline mõte kellelegi jabur või pastakast välja imetud, samas minul olid vahepeal kaks aastat kodus kellad kesk-euroopa aja peale keeratud.
Minu esimene tutvus autoriga - igati meeldiv. See kuidas ja millest ta kirjutab, kõige lähem analoog tundub (esimese mulje põhjal) olema Bruce Sterling. Sellele romaanile tugev neli.
PS! See romaan ja tundub et enamik Doctorow tekste on autori kodulehel väljas, niiet kel huvi - minge ja lugege.
Romaan ulmekirjanike raskest ja vastutusrikkast tööst! Kirjanikega on teadagi lood sedapidi, et kui kõigi avaldatud tekstide summaarne tiraaz yle teatud piiri läheb, siis algab kirjanikul Protsess. See protsess algab esialgu sellega et kirjanik hakkab öösiti unes oma pooleli oleva teose "sees" und nägema. Järgmise etapina jäävad need unenäod talle ka ärkvel olles meelde. Kui tiraaz veelgi kasvab hakkavad neid unenägusid nägema autori naine ja lapsed. Lõppeda võib asi ylelinnaliste massipsyhhooside, kollide ja tulnukate materialiseerumise ja yldiselt kurat teab millega.
Selleks et pahaaimamatut inimkonda ulmikute fantaasia eest kaitsta on igas suuremas kirjastuse spetsiaalne Osakond, kus kohalikud hiromandid-raamatupidajad iga autori tiraazide kohta arvet peavad. Kui keegi kirjamees oma piirini jõuab, tuleb tal kirjastusega alla kirjutada leping järgmise romaani peale. Selline leping peatab ajutiselt Protsessi toimimise.
Selline natuke ajuvaba ja naljakas raamat. Iseäranis vahvad olid peatykkide vahele topitud luuletised ja "lugejate kommentaarid".
Mis mind asja juures mõnevõrra nördima pani oli jätkuvalt Oldiede kalduvus oma tekst kas siis poolenisti või täielikult umbselt loetamatuks kirjutada. Võimalik et mul on keelega probleeme aga teisest kyljest kuidas mul neid probleeme Strugatskite ja van Zaitchikuga ei esine? Miks peab teksti sedaviisi kirjutama et fraasid ja laused ja kohati isegi lõigud on ok aga lehekylje mastaabis on asi juba segamini nagu puder ja kapsad? Tugev kolm.
Käesoleva, seitsmenda romaaniga algab van Zaitchiku "Euraasia Symfoonia" kolmas triloogia. Esimesed kolm romaani olid sellised vahvad humoristlik-utoopilised kriminullid. Järgmised kolm mõnevõrra tõsisemates toonides, kerge mystitsismi varjundiga. Kolmas triloogia, kui otsustada esimese raamatu alusel, ähvardab tulla juba sootuks surmtõsine, armsalt naivistliku traagikaga, moraali ning eetikaprobleemidega maadlev lugemisvara. Seda sel määral, et kohati meenutas see kupatus kangesti Pratchetti asemel Ayn Randi..
Aga miks ka mitte? Lause: "Alguses oli Sõna" on teatavasti hilisemate tõlgete läbi tugevasti moonutatud. Originaalis olla see kõlanud: "Alguses oli Anekdoot" :)
Sissejuhatavas proloogis paistakse meid möödunud sajandi kahekymnendatesse. Perioodi mil euroopas, iseäranis saksamaal, hakkasid maad võtma juudivastased meeleolud. Natsionaalsotsialistid ja nende ameerika käsilased nõuavad keisrivõimudelt oma füüreri viivitamatut vabastamist vaimuhaiglast..
Noor advokaat Rabinovitsh istub masendunult kohvikus ja mõlgutab kurbi mõtteid. Äkitsi marsib Rabinovitshi laua juurde keegi ryhikas kongusninaline noormees, teatab et tema on Ismail Kormibarsov ja et Ordussi rahvas oma suures sydameheaduses on nõus pakkuma poliitilist varjupaika kõigile juutidele. Selleks eraldab Orduss neile Jeruusalemma ymbruses sobiva suurusega maatyki ja soovi korral saavad nad tollel Tõotatud Maal omale peaaegu-et omariikluse õigused. Sedasi syndiski hilisem Jeruusalemma uluss.
Tagasi "tänapäeva". Ordussi teadlased, eesotsas tuumafyysik Mordekai Vonjushiniga (kelles lugeja tunneb ära Andrei Sahharovi traagilise tegelaskuju) on leiutanud eriti kõrgtehnoloogilise asteroidivastase aparaadi. Aparaat on paraja kohvri suurune ning selle abil saab annihileerida suvalises suuruses ja kaugusel asuvaid taevakehi. Niipea kui selline teaduslik läbimurre avalikkuseni jõudis, keelati projekt loomulikult ära - asteroidid asteroidideks aga SELLIST massihävitusrelva! Teate, parem kui te poleks välja mõelnud.
Aparaadi prototyyp paigutatakse muuseumi, kust yks projektis osalenud fyyskutest selle hiljem ära varastab ja sulatusahjus kahjutuks teeb. Nii, igaks juhuks. Mõni aeg hiljem aga registreeritakse orbiidil, mitme tuhande kilomeetri kaugusel, kummaline sähvatus, kusjuures spektraalanalyys viitab sellele et keegi kurikael on kasutanud Vonjushini aparaati. Asja saadetakse uurima Bogdan Oujantsev-Sju.
Peale Teist Maailmasõda ja Holocausti on "juudikysimus" lääne tsivilisatsioonis olnud yks sellistest tabuteemadest millest jätkuv möödarääkimine minu arvates lihtsalt ei saa viia millegi muuni kui pendli tagasilöögini yhes või teises vormis. Kogu problemaatika fokuseerimine natside koonduslaagritele jätab vaadeldavast pildist välja (vähemalt) kaks olulist fakti:
1. Natsid ei omanud monopoli "töö ja surmalaagritele". Peale nõukogude gulagide olid omad laagrid ka jaapanlastel, vähe leebemas vormis ka jänkidel. Esimesed tänapäevases mõistes koonduslaagrid aga pystitati briti sõdurite poolt, Lõuna Aafrikas, Buuri sõja ajal. Moraalset yleolekut on siin põhjust tunda vähestel. Muuhulgas ka meil siin Eestis.
2. Praktiliselt kogu kirja pandud ajalugu, alates Egiptusest, on lugu sellest kuidas juudi rahvas, terve ajaloo vältel kõigi oma naabrite poolt taga on kiusatud.
Kunagi, 18. sajandil, kui euroopa meresõitjad Vaikses Ookeanis igat masti polyneeslastega kokku puutusid, jäi tolleaegsetsest reisikirjadest kummitama veider fenomen. Kõik maadeuuriad kinnitasid nagu yhest suust: saarestike pärismaalased on metslased, varganäod, vabade elukommetega, enamasti inimsööjad.. aga kõigele vaatamata äärmiselt sympaatsed ja sõbralikud inimesed!
Juutidega on justkui sama asi aga täpselt vastupidi. Hämmastust ja imetlust kutsub esile kultuur, mis kõigis kellega nad kokku puutuvad, suudab a) enda vastu esile kutsuda irratsionaalset vaenu ja b) sellest hoolimata kultuuri ja rahvana elus pysida.
Nagu eespool öeldud - peale viimast holocausti on selle teema yle avalikult raske arutleda, ilma et keegi sind automaatselt antisemitismis või fashismis syydistaks. Mis siis ikkagi on see faktor juudi kultuuris, see veider rahvuslik anti-karisma mis läbi aegade alati pogrommidega on lõppenud?
Ainuyksi sellise teema tõstatamise eest van Zaitchikule järjekordselt viis punkti, isegi kui autorite seisukohtadega kõiges mitte nõustuda. Ei muud kui ootama järgmist raamatut.
Läheb nooruke tudengineiu kuulutuse peale omale tuba yyrima. Korteriperemeheks on keegi keskealine dzentelman kes päeval magab ja öösel aegajalt kusagil käib. Dlja osobo tupõhh seletatakse sinna igaks juhuks veel juurde et too dzentelman on juhtumisi allergiline kyyslaugu ja päikesevalguse suhtes.
Mul on kuri kahtlus et täpselt samasuguse skeemiga tykke on alates Mary Shelley aegadest kirjutatud kopsakas kolmekohaline arv. Mis selle loo minu jaoks päästab on tõsiasi et tänu systemaatilisele horrorist hoidumisele ei ole ma nondest kolmekohalisest aruvust peaaegu yhtegi lugenud! Kusjuures erinevalt viimasest kunagi mingist jaburast Fatamorgana antoloogiast loetud variandist EI lõppenud käesolev lugu järjekordse blondiini elusast peast tykeldamisega. Ainuyksi selle eest võiks jutt kandideerida näiteks PETA horroriauhinnale.
Samas võib arvata et syzee originaalsus autorit antud juhul eriti ei huvitanud ja vormistusele ei oskagi suurt midagi ette heita.
Romaan algab sellega, et Edinburghis, "Vampiiride loss" tyypi atraktsioonil, imetakse verest tyhjaks keegi noormees, vene poliitiku poeg. Shotimaalne asja uurima saadetud Anton Gorodetski avastab et nondes koobastes kus too attraktsioon asub ei kasva miskipärast normaalselt inimasustuse ymbruses vohav maagiline "sinine sammal" - järelikult on too paik millegipoolest eriline. Ei jõua vaene mees selle mõttelõnga arutamisega kuigi kaugele, kui mingid nurjatud tema pihta õhtusel linnatänaval raadio teel juhitavast kuulipildujast tule avavad.
Romaani teine osa viib meid Samarkandi ja selle lähedal paiknevale Deemonite platoole, kolmas osa jälle tagasi Moskvasse ja Edinburghi. Kogu värk keerleb kunagise eriti suure maagi Merlini poolt kokkutinutatud artefaktide ymber.
Esimest korda sai seda loetud siis kui ta välja tuli.. Ja nyyd, kaks aastat hiljem, vaatasin seda raamatut riiulis kerge hämmeldusega ja yritasin meelde tuletada, mis selles "viimases dozoris" siis õigupoolest juhtus? Ei meenunudki midagi, samas kui eelmistest osadest on kõigist ysna relieefsed mälestused. Põhjuseks ilmselt see, et teise osaga tuli sellesse maailma värve ja vaatenurki ouliselt juurde. Kolmandaga juba natuke vähem.. Ja käesolev neljas osa lasi lihtsalt sama soojaga (ok, sama hästi) edasi. Kirjutab mees ju sedavõrd ladusasti et tegelikult võiks täpselt selliseid järgesid lugema jäädagi, umbes nii iga kahe aasta tagant jälle yks. Teisest kyljest jääksid sellisel juhul ilmsesti ära katsed midagi uutmoodi teha - a`la "Blizitsa utro" diloogia.
Kui jutu "Stastlivaja zvezda Agafokla-mladevo" juures oli tore teada anekdooti kaamelist, siis käesoleva romaani puhul on aluseks võetud yks teine anekdoot. Too kus kirsa puldile visanud soldat NATO vaatlejatele teatas et "netu bolshe vashei ameriki!". Ehk siis aluseks on võetud alternatiiv-geograafiline variant, kus puuduvad mõlemad ameerika mandrid. Ei mingit Atlandi ega Vaikset ookeani - Euroopast kuni Jaapanini yks suur lomp. Kolumbus jäi teadmata kadunuks.
Sedasorti alguse järel tabab pahaaimamatut lugejat kohe järgmine yllatus. Maailm mida meile sissejuhatuse järgselt kirjeldatakse on äratuntavalt klassikalise aurupungi moodi koht. Kusjuures ilmsete noorsooromaani tunnustega. Tegevus leiab aset XXI sajandi venemaal, kus valitseb isake tsaar, rahvas sõidab ringi lakeeritud kalessides ja uusimaks teaduslik-tehniliseks saavutuseks on mingi vene inseneri poolt leiutatud iseliikuv torpeedo.
Romaani peategelaseks on Nikolai Nikolajevitch Lopuhin. Krahv, dzentelman ja tsaari ohranka ametnik. Koomiliseks kõrvaltegelaseks Lopuhini kavalpeast teener Erofei ja siis juveniilika traditsioonides poiss Nil, kes romaani alguses sandarmite eest põgenedes Lopuhini kaaskonda satub.
Edasi lähevad asjalood sedasi et Lopuhin kutsutakse Petrogradi, isakese tsaari juurde. Tsaaril plaanis saata Jaapani keisri juurde diplomaatiline missioon. Lisamaks poliitilist kaalu sõidab missiooniga kaasa tsaaripoeg-troonipärija Mihail. Vanake tsaar loodab endamisi et dzentelmen Lopuhinil õnnestub kroonilisest alkohoolikust, seelikukytist ja kaardimängijast Mihaili isikliku eeskujuga kainete ja kasinate elukommete suunas mõjutada.
Mõne aja pärast asuvadki Kroonlinna sadamast teele korvett Pobedoslav ja kanoniir Tsuhonets, pardal Lopuhin oma kaaslaste ning Mihail ilmatu suure kastitäie margikonjakiga.
Kogu selle kupatuse kohta keegi kusagil vene foorumites ytles et veidral kombel lähevad moodsad vene alternatiivikad kõik yhte väravasse. Ykskõik mida või kuidas ajaloos, geograafias või kusiganes mujal muudetakse, ikka on tulemuseks roosades toonides utopist-monarhistlik Suur-Venemaa. Yhest kyljest on arusaadav miks selline ajaloo redigeerimine vene hinge lohutab.. Teisest kyljest on siit paremliberaalsest Eestist vaadates raske mõista, et mida kuradit nad siis sisuliselt 19nda sajandi lõpuni majanduse arengut pidurdanud pärisorjusliku systeemiga saada tahtsid? See selleks..
Romaan ise oli juveniilika kohta mõõdukalt põnev ja ilmselt oli ka Lopuhini ydini positiivne tegelaskuju meelega selliseks joonistatud, noh et kasvatusliku iseloomuga, noore lugeja jaoks. Otsa sai ta justkui "poole pealt" nii et ilmselgesti on sellele lähiajal ka järge oodata.
Eraldi väärib märkimist tõsiasi, et käesolev romaan oli Gromovi poolt täielikuks yllatuseks. Kui kaane peal autori nimi kleepsuga kinni katta siis mina poleks elu sees ära arvanud kes säärase asja kirjutas. Ei mingeid "pehme maandumisega" kataklysme, ei mingit musta huumorit.. Veider.
Muuhulgas sai see asi Roskonil 2007 romaanide kategoorias esikoha. Lukjanenko "Posledni Dozor" näiteks oli alles kolmas.
Sisust on Raux eelpool juba jutustanud. Robinsonaad oli tõepoolest vägev, eriti alguse poole mahlases vene keeles ja toreda puändiga lõpus.
Ainsa puudusena oskan esile tuua selle et "vulkanism planeetide yksteise otsa teleporteerimise tagajärjel" sellises vormis nagu autor seda kirjeldas, tundus ebausutavana. Sinna oleks kindlasti saanud ka midagi sobivamat välja nuputada.
Lisaks robinsonaadi plaanile.. Need meie hulgast kes Gromovit tema musta huumori pärast hindavad võivad seda lugu käsitleda ka allegoorilise draamana perekonnasuhetest arenenud emantsipatsiooni tingimustes ;)
Kõhklematu viis ja esialgse mulje põhjal ytleks isegi et parem kui "Võtislitel". Soovitan soojalt.
PS! Asi võitis 2007 aasta Roskonil juttude/lyhiromaanide kategoorias esimese koha.
Lendab vapper vene kosmonaut Maksim Volkov oma kahe naisega Merkuuri poole. Äkitselt hakkab navigatsiooniarvuti veidraid manöövreid sooritama ja lähemal uurimisel avastatab Maksim radariekraanilt kerakujulise objekti mis nende rakteile järele yritab joosta. Ajab siis kosmonaut omale skafandi selga ja toob selle kera "tuppa sooja". Kera osutub väikeseks näljaseks tulnukaks, pistab pintslisse Maksimi piloodiistme ja lööb noorema naise syles vaikselt nurru.
Tagasiteel Merkuurilt ilmub syndmuskohale kosmiliste kaitsejõudude jämedate kahuritega varustatud ristleja ja mingi militarist-kindral nõuab et ohtlik kerakujuline objekt viivitamatult kompetentsetele organitele yle antakse. Maksim saadab tolle kindrali pehmesse ja pimedasse kohta..
Sedasorti "armsate karvaste tulnukatega kes tulevad ja päästavad maailma" asju on kirjutatud palju. Kõige kuulsam neist ilmselt Spielbergi "E.T" ja kõige järjekindlam viljeleja Clifford Simak. Seetõttu on raske oodata et keegi tuleb ja selles võtmes midagi põrutavalt uut kirjutab. Ei kirjutanudki. Kyll aga on igasugu, ka vanu ja äraleierdatud skeeme, võimalik läbi kirjutada pagana hästi. Sellist eufooriat nagu mõned teised Gromovi tekstid, käesolev lyhiromaan ei tekitanud.. kyll aga ei maksa teda ka lugemata jätta.
Kuivõrd autor ise ei ole pidanud vajalikuks romaani alguses oma universumi tehnilist tausta lahti seletada siis kõigepealt sellest. Kohalik tsivilisatsioon baseerub kahte tyypi aparaatidel: T-gate tyypi nulltranspordiseadmed võimaldavad ajavälist sidet kahe ruumipunkti vahel. A-gate tyypi seadmed on midagi nanoassemblerite taolist mis võimaldavad valmistada (ja redigeerida) suvalisi esemeid, sealjuures elusolendeid. Kõik need kavalad seadmed on omavahel võrku yhendatud.
A-gateide abil saab teha isenesest varukoopiaid, paralleelseid koopiaid (forking an instance), vabalt redigeerida oma fyysilisi parameetreid, samuti oma mälu ja psyyhikat.
Loo syndmustiku taust seisneb selles, et mõni aeg tagasi on kohalikus universumis aset leidnud suuremat sorti sõda, mille päästis valla miskite lurjuste poolt kirjutatud viirus nimega Curious Yellow. Too viirus kasutas levimisvektorina inimestesse implanteeritud võrguterminale, nakatas mõlemat sorti gate ja tegeles põhiliselt inimeste mälust andmete kustutamisega.
Muidu oli sõda nagu sõda ikka - produtseerides lisaks laipadele hulgaliselt inimsesi kes lahingutegevuse lõppedes parema meelega unustaksid selle millega nad madina käigus hakkama olid saanud. Selliseid isikuid ravitakse vastavas kliinikus, valikulise amneesia tekitamise meetodil.
Romaan algabki sellega et keegi tegelane nimega Robin on just säärase mälupuhastuse läbinud ja yritab "puhta lehena" uuesti yhiskonda sulanduda. Kes või mis ta ennem oli - mees õieti ei mäleta kuna praktiliselt kogu minevik on mälust kustutatud. Kyllap sõjakurjategija, nagu paljud teised. Viimasele viitab veel see et mingid kahtlased tyybid teda justkui jälitavad ja yhel korral yritatakse teda ka tappa.
Oma tydruku käest kuuleb Robin et mingid teadlased-entusiastid korraldavad parasjagu kavalat "arheoloogilist eksperimenti". Eksperiment seisneb katses uurida yhiskonnakorraldust ajalooperioodil 1950-2050. Selleks eraldatakse paraja linna suurune suletud piirkond ning pannakse sinna paar-kolmutuhat inimest kolmeks aastaks tolleaaegse tehnoloogia ja yhiskonnanormide alusel elama. Makstakse katsejänestele hästi ja kuivõrd see tsoon on rangelt suletud pääseks Robin seal yhtlasi kolmeks aastaks oma jälitajate eest.
Teadagi ei ole asjad selle eksperimendiga sedavõrd syytud ja lihtsad nagu nad alguses paistavad..
Pyhendatud on see romaan Ken MacLeodile.. ja tõesti - sarnasused käesoleva romaani ja selle inglise kosmoseooperite tegija teoste vahel on ilmsed. Samas, mulle meeldib Stross rohkem. Teisest kyljest, kui oma jutuloomingus on Stross justkui miskit pidi avangard, siis samas stiilis juba Banksi, MacLeodi, Alastair Reynoldsi jne. poolt sisse tallatud alamzanri kontekstis jääb vaevama kysimus et kas tyyp alles harjutab romaanivormi, et siis äkki välk-ja-pauk millegi uue ja tõeliselt veidraga lagedale ilmuda?
Muuhulgas kandideerib see romaan käesoleval aastal Hugole.
Algab asi sellega et segastel asjaoludel on mingid lurjused pilbasteks lasknud terve Moskva nimelise tähesysteemi. Noovaks muutunud tähest lähtuv wavefront kytab yle planeetide. Evakueeritakse miskit systeemidevahelist tankimisjaama. Keegi tytarlaps nimega Wednesday jookseb mööda inimtyhja jaama ringi, leiab mingeid segaseid dokumente, põgeneb eriti tigedate kyborg-koerte eest jne.
Mõne aja pärast selgub, et Moskva lähistel Oorti pilves olid kohalikel varuks neli "R-pommitajat". Need on sellised valguse kiirusest aeglasemalt liikuvad kosmoselaevad, mille eesmärk on umbes sama nagu kylma sõja aegsetel strateegilistel pommituslennukitel. Juhul kui keegi "meie hoovi peale" sõdima tuleb ja kaotus näib vältimatu, siis sihitakse nood R-pommitajad agressori kodusysteemide peale, kuhu nad siis mõnekymne aasta pärast kohale jõuavad ja 0.8 c juures pikki planeete rammivad. Effekt võrreldav tolle meteooriga mis 65 miljonit aastat tagasi saurustele probleeme põhjustas.
Teoorias on tegemist järjega romaanile "Singularity Sky". Yhest kyljest on käesoleva teose syzee eelmise osaga võrdlemisi nõrgalt seotud, seega sobib ta tarbimiseks ka juhul kui eelmist osa lugenud ei ole. Teisest kyljest on Strossil rumal komme seletada kohaliku universumi toimimise mõistmiseks olulisi detaile kuskil romaani teises pooles, nii et selles mõttes on tutvus eelmise osaga ikkagi kasulik.
Eeskätt just tänu eelnevalt sisse elatud universumile oli käesolev romaan mõnevõrra meeldivam lugemiselamus kui "Singularity Sky". Häirima jäi kurb tõsiasi et antagonistide "vaenlase nägu" oli järjekordelt tyypiline "kandilise lõuaga blond ubermench, tugeva saksa aktsendiga". Kas keegi tõesti arvab et sellise arhetyybi kultiveerimine pikas perspektiivis jamasid ei põhjusta?
Kuueteistkymnenda kommenteerijana on tõesti raske midagi muud öelda kui et romaan (ja kogu sari) on yks ytlemata yleshaibitud asi.. mis kummalisel kombel tegelikult ongi päris nii hea kui inimesed räägivad :)
Kui fantasy seriaalide seast väärilist vastast otsida siis ainuke konkurent oleks ilmselt Sapkowski Wiedzmin. Kusjuures Song of Ice And Fire juures on oluliseks plussiks veel see et autor on kogu (seni ilmunud) sarja vältel suutnud asju koralikult ohjes hoida - mis sedasorti kirjanduse puhul tundub et on esimene registreeritud juhtum, kus asi hiljemalt neljandas köites sogaseks kätte ei lähe.
Asi algab pihta sedasi, et yhel ilusal suvepäeval hakkas Novōi Petrogradi linna kohalt taevast alla sadama mobiiltelefone. Osad neist olid atmosfääri sisenedes kummakakahjustusi saanud, osad läksid maandumisel katki.. Osad aga helisesid ja teatasid neid yles korjanud töölisele või talupojale: "Halloo? Lõbustage meid!". Tantsi, laula, löö trummi või niisama räägi midagi huvitavat. Tasuks täidame su kolm soovi!
Sedasorti hoogne algus oli Charles Strossi jutte lugenuna igati ootuspärane. Edasine valmistas aga mõnes mõttes yllatuse - vormistuse poolest on käesolev romaan ysnagi traditsiooniline (kui seda juba võib nõnda nimetada?) moodne inglise kosmoseooper. Kindlasti ei saa öelda et ma antud romaanis pettusin, tagantjärgi ei oska isegi hästi formuleerida - mida ma autori esimesest romaanist tegelikult oodanud oleksin..
Kusjuures, see et tegemist on autori esimese (või yhega esimestest) romaanivormis tekstiga on kohati ka tunda. Seda just kirjatehnika koha pealt. Laused ja sõnastused olid läbivalt sellised et niisama pilguga yle rea libistades mõttest aru saada, nagu see romaanide puhul tavaliselt on, eriti ei õnnestunud. Juttude juures ei ole see probleemiks, pika teksti korral aga muutub väsitavaks.
Teisest kyljest, mõned stseenid olid ikka mõnusalt lustakad! :)
The rabbit snarled and hefted his submachinegun angrily. Ears back and teeth visible, he hissed at the cyborg.
Anyhow. Arvestades et autori hilisemad romaanid on käesoleva väikestest puudustest ilmsesti vabamad, tuleks hinde panemisel kasvuruumi jätta. Siinkohal siis plussiga neli ja riiulist järgmine raamat.
Lugu algab sellega et eradetektiiv Alexander Lomaxi kontorisse marsib sisse keegi silmatorkavalt seksapiilne tädi ja kurdab et tema abikaasa on juba kolmandat päeva teadmata kadunud. Kuivõrd tegevus toimub Marsil, New Klondike nimelises kupliga ymbritsetud linnas, siis tolle kupli seest, arvab Alex, et leiab kadunud meheraasu yles ilma suuremate sekeldusteta. Nagu hiljem selgub on Alexil peaaegu et õigus..
Et siis selline ysnagi traditsiooniline SF-detektiivilugu, kus põhiliseks ulmebutafoorseks elemendiks oli tõsiasi, et suur osa Marsi peal ringi myttavast kambast olid androididesse siirdistutatud inimeste teadvused. Ehk siis et kui vanadus paistma hakkab, või tahab keegi lihtsalt sellist korpust mis sõrmejälgi ei jäta, tellib inimene omale sobivate parameetritega ja aksessuaaridega uue mehaanilise keha. Sinna tehakse siis bioloogilisest ajust koopia. Originaali osaks on operatsiooni lõppedes kohustuslik eutanaasia.
Ladus ajaviiteline lugemine. Kõige selle "hardware-kloonimise" tehniliste ja sotsiaalsete kysimustega autor ennast ja lugejat ylemäära vaevanud ei ole. Eesmärgiks on ilmsesti olnud kirjutada hea ja mõnus lugu, milline eesmärk on ka korralikult täidetud.
Ära märkimist väärib veel ehk see, et nagu tegelikult paljud muud Sawyeri asjad, on see jutt minumeelest täisti vaba puudustest mida näiteks Jyrka sellele autorile ette heidab - kohatine kalduvus seebiooperlikesse isiklikesse suhetesse tegelaste vahel jms. Muuhulgas kandideerib Hugole ja Nebulale
Kui kedagi huvitab siis põhimõtteliselt on käesolev tekst elektroonilisel kujul $1.76 eest dowloaditav, mida saab siis näiteks Mobipocket readeri nimelise softiga võrdlemisi mõnusasti lugeda.
Selle raamatu (vääriliseks?) hindamiseks on mul liiga palju, võimalik et liigseid, personaalseid kiikse.
Esiteks piirdub mul lähim kristluse ajalooga seostuv huvipunkt filmiga "Life of Brian". Teiseks juhtus mul sygavas lapsepõlves rumal lugu von Dänickeni yledoseermisisega. Tagajärg - iga kord kui ma loen kusagil miskit jaburat vandenõuteooriat tyypi "Kas te juba teate et KAPO varjab Ämari lennujaama angaaris lumeinimest!?", tekib mul tahtmine autoril "kanalit vahetada".
Lisaks eelnevale ei meeldi mulle thrillerid, põhimõtteliselt. Ja kõigele sellele otsa käiati Discovery pealt aastaid tagasi "dokfilmi", teemal Pyha Graal ja Usklike Eest Põgenenud Magdaleena. Iga paari kuu tagant uuesti, justkui see oleks huvitav või oluline.
Eelnevat arvestades - raske on olla objektiivne. Kui teema ei huvita siis pöördub tähelepanu iseeneslikult puuduste otsimisele..
Raamat algab põnevalt. Muuseumi põrandalt leitakse vägivalla tundemärkidega alasti surnukeha, mis ise enesele pentagrammi kõhu peale on joonistanud. Jääb vist ainult rõõmustada et ma omal ajal jätkuvalt keeldusin "reedel matkamaija" minemast. Edasi veel parem - stseen kus tibi-kryptoloog paha politseiniku kõnepostiga lohku tõmbab oli täitsa nutikas. Sealt edasi tekivad tegevuse loogikasse kysitavused..
Fache kinnisideed Langdon iga hinna eest kiiresti trellide taha saada motiveeriti justkui katoliku kiriku poolt tuleva survega? Syzee edasist käiku arvestades ei ole mõistetav kustkohast ja kuidas selline surve tulla sai. Teoreetiline võimalus et Vatikan informeerib Pariisi politseid - teate teil tuleb seal varsti neli laipa, mätsige see asi kinni - kehtib ainult niikaua kuni jääb võimalus et need neli laipa olid konkreetselt Vatikani poolt tellitud.
Edasi, tibi-kryptoloog laekus muuseumi ettevalmistatult, vajalik teade kõnepostis ootamas jne. Kindla teadmisega et Langdon on vaja politsei käest päästa. Omaenese karjääri hinnaga, no less. Vaikimisi justkui eeldusega et see tibi teadis, kusagilt, et mingid jõud pariisi politseile survet avaldavad. Et kust selline teadmine?
Sellest kohast peale kus too sympaatne inglane omaenese häärberisse relvastatud maniakki tellis (kes teda ennast nägupidi ei tundnud) läks asi sootuks jaburaks.
Veider vastuolu - kõikvõimalike krypto-puzzlede peale oli autoril ilmatul hulgal energiat ja aega jätkunud. Syzee loogika jaoks vähem.
Millistel asjaoludel käesolev teos ilma peal sedavõrd suuri laineid lõi nagu ta seda tegi.. jääb mulle arusaamatuks. Sisuliselt oli ju tegemist ysna keskpäraselt kehva sopakaga?
Yle hulga aja taas katsetus senitundmatu autoriga ja tagantjärgi peab ytlema et põhimõtteliselt selle raamatu lugemist ei kahetse. Tagakaanel räägitakse et Igor Pronin olevat "poole tosina romaani ja paljude juttude autor" ja et yhe jutuga olla kunagi isegi Strugatskite auhinna finalist olnud. Õnneks ma loen neid jaburusi alati pärast seda kui ma romaaniga maha olen saanud, seetõttu võtsin asja ette arvamusega et tegemist on mingi uue tegijaga. Osaliselt seepärast ei häirinud ka see kui lugemise käigus mõned kohad "toored" tundusid. Anyhow..
Tegevus leiab aset Moskvas, nii umbkaudu käesoleva sajandi lõpus või järgmise alguses. Rahvastiku taastootmisega on viimastel aegadel asjalood suhteliselt sandisti ja linna territooriumist ligi pool on "konserveeritud" olekus. Lapsed on tänavatel tõeline haruldus. Keskealisi näeb vähe. Ainult pensiokad istuvad jõe kaldal kohvikutes ja põrnitsevad tyhja pilguga mööda kulgevaid laevu. Seadusega ettenähtud korras on igal kodanikul kohustus omada kolme last. Sellest kohustusest yritavad kõik jõudu mööda kõrvale hiilida, analoogiliselt omaaegse ajateenimisega. Priviligeeritud klasside esindajatel, politseinikel näiteks, on lubatud lapsi mitte saada.
Rahva põhilisteks meelelahutusteks on aktiivne suitsetamisvastane võitlus ja võrkudes surfamine. Võrkudes, nagu modereerimata meedias ikka, levivad igasugu pahn ja jaburad vandenõuteooriad. Alates pahadest "kloonidest" keda valitsused justkui toodavad mingites vabrikutes, iibeprobleemi leevendamiseks. Lõpetades sellega et Moskva all, keldrites/tunnelites elavad mingid mutant-asotsiaalid kes söövad inimesi. Neid mutante kutsutakse "rottideks".
Veidral kombel on nendel kõlakatel ka reaalsuses juured täiesti olemas. Moskva-alustes käikudes elasid kunagi tõesti asotsiaalide kogukonnad ja mustlased. Viimastel aastatel on need sealt vabatahtlikult välja roninud ja võimudelt varjupaika palunud. Mõni aeg hiljem hakatakse tänavatelt leidma eriti jõhkral kombel tapetud inimeste jäänuseid. Salapäraste "rottidega" võitemiseks moodustatakse isegi spetsiaalne munitsipaalpolitsei osakond.
Romaan algabki sellega, et tolle politsei osakonna peakorterit rynnatakse merejalaväe yksusega ja eluga pääseb sellest veresaunast ainult juhuslikult hoones viibinud "killer" hyydnimega Zhivets.
Esimesed 40 lehekylge romaanist ongi selline vaheldumisi märul ja tegelaste omavaheline jahumine, mis teoorias peaks ilmselt andma ylevaate, et mis toimus. Sellist funktsiooni too sissejuhatus paraku ei täida. Mis asjaoludel need politseinikud vagaseks tehti? Millest yldse jutt? Et kas autoril endal on äkki need asjad samuti vähe segased või pole tal kirjutamine kõige paremini välja tulnud. Raamatu lõpu poole selgub et pigem seda viimast. Sealtmaalt kus "proloog" lõpeb ja lugemiskõlbuline tekst algab, on edasi juba ysna okei. Kohati oma sundimatus jõhkruses isegi nauditav.
Yldine mulje on selline et Pronin ilmselt on umbes samamoodi ideekirjanik nagu meil siin Veskimees. Või vähemasti tundus mulle nii. Probleemid mis Proninit vaevavad on selles mõttes toredad et äratundmise rõõm on ka rõõm - millestki sarnasest jahuti Wõroka eestvedamisel omal ajal taskutargas. Teisest kyljest, vastused mis autor käesolevas romaanis probleemidele leiab.. on sellised et Aleksandr Gromovile annaks nad andeks - too mees lihtsalt kirjutab nad nii heaks. Uuelt ja seni veel pisut kohmakalt tegijalt lahendusi stiilis "tagasi yrgyhiskonda" ilma nurinata vastu võtta.. justkui ei tahaks.
Kokkuvõtteks: spetsiaalselt otsida selle autori teoseid ilmsesti ei maksa, kui kunagi kätte satub võib veel yhte proovida ja siis selle pealt vaadata. Käesolevale romaanile rasvase miinusega neli.
Marek Simpson on eespool juba sisust hea ylevaate andnud. Kordaks veel et lugedes ei tekkinud kahtlustki et tegemist oleks sarja teise osaga. Põhimõtteliselt selline "Dostojevski Faust" moodi asi.. millest ma arvan et ma saan aru mille poolest ta Marekile meeldis.
Mulle niiväga ei meeldinud. Miks?
1. Algatuseks seepä`rast et mulle ei meeldi pikad ja lohisema kippuvad sissejuhatused. Käesolev romaan on yles ehitatud omalaadse "pyramiidina". Tegevustik on jaotatud neljaks osaks, kus iga osa on edasi antud erineva tegelase silme läbi. Ja iga osa algab pikavõitu sissejuhatusega, kus kirjeldatakse tausta ja lastakse "tõde jälle sedapidi paista". Ehk siis kui juurde arvata veel kõige selle ette umbselt loetamatuks kirjutatud proloog, on neid pikki sissejuhatusi romaanis tervelt viis tykki.
2. Konflikti tekitamiseks sisse toodud Saatana tegelaskuju on yhest kyljest igati armsalt välja joonistatud karakter.. aga erinevalt Simaginist on sootuks puudu jäänud motivatsiooni lahtiseletamine. Saatan tahab halba? Miks? Puudub mingisugunegi "fantastiline" mehhanism mis seletaks mispärast saatanale inimeste surma ja kannatusi vaja on.
3. Juba Van Zaitchiku raamatutest kohati häirima jäänud absoluutselt maitselagedad klähvatused euroopa aadressil. Ykskõik kes aga kirjanik võiks olla isik kes juhul kui ta tahab kellegi/millegi kohta pahasti öelda, siis võiks ta olla võimeline tegema seda nii et lugejad ebamugavustundega järgmist lehekylge ei peaks keerama.
Mis puutub sellesse mille poolest käesolev raamat hea on.. siis paraku on Marekil õigus - see romaan ei ole kõigi jaoks. Minu jaoks ei olnud. Tugev kolm.
Tõde, Õiglus, Vabadus, Mõistliku Hinnaga Armastus ja Korralikult Kõvaks Keedetud Muna!
Hea, elutark loosung - kui pystitatud eesmärkide loetelu tagant ettepoole lugeda.
Iga aasta 25. mail nopivad Samuel Vimes ja teised vanemad linnavalvurid põõsa kyljest sireliõied, kinnitavad need oma turviste kylge ja jalutavad Väikeste Jumalate Kalmistule. Kogunevad seal, meenutavad ammuseid syndmusi ja nende käigus langenud kaasvõitlejaid..
Salamõrtsukate Gildi juhatuse otsuse alusel on linnas kaks isikut kelle ära koristamiseks tellimusi vastu ei võeta - Patriits Vetinari ja valveylem Samuel Vimes. Ja seda mitte establishmendile omase "riigitruuduse" pärast. Lihtsalt mäletavad millised ajad olid enne seda kui Vetinari Patriitsiks sai.
Eelnimetatud "25. mai syndmused" leidsidki aset Vetinarist arvates yleeelmise administratsiooni kukutamisega kaasnenud rahvarahutuste käigus. Tollal tekkinud olukorra initsiaatoriks ei olnud loomulikult "rahvas". Revolutsioone korraldavad need kes tahavad võimule pääseda. Õigupoolest, pigem need kellele uus võim kasulik. Selleks et rahvas riigipöördega kaasa tuleks ei ole palju vaja. Natuke salapolitsei terrorit, palgalised provokaatorid, paar rygementi vägesid linna sisse ja rahva meelepaha on garanteeritud.
Raamat algabki sellega, et Ylikooli katusel aset leidva politseioperatsiooni käigus juhtub kerge maagiline tööõnnetus ja Samuel Vimes paisatakse ajas tagasi, nondesamade "25. mai syndmuste" keerisesse, millest ta ise kunagi verivärske kapralina osa võttis.
Pratchetti kohta harjumatult syngetooniline, mõtlik, traagikaga lugu. Asjatundjad on siit leidnud paralleele (või siis mitte niiväga paralleele) Hugo "Hyljatutega".. atmosfäär on tõesti kohati sarnane. Heast naljast pole õnneks samuti puudust. Tegelikult, eks "Troll Bridge" oli samuti säärane mõtlikult nostalgiline..
Raamatu vist ainsaks puuduseks oli kehvavõitu lõpp. Sellest hetkest alates kui Vimes minevikust tagasi teleporteeriti oli pinge juba sisuliselt nullis ja kõik edasine oli otsade (imo pisut kiirustatud) kokkutinutamine, ilma yhegi yllatuseta. Ausaltöelda ei oska isegi pakkuda mida või kuidas seal konkreetselt tegema oleks pidanud aga teisest kyljest ei ole mina ka miski Pratchett. Selle lõpu eest viiele miinus taha.
PS. Arvustuse kirjutamise hetkel on raamat Appollos myygis (125.-), nii et huvilised kes inglise keeles loevad saavad selle sealt omale hankida.
