Võrreldes Simmonsi hilisemate romaanidega, milles palju tegelasi, ajas ja ruumis ristuvaid süzheeliinide kaleidoskoope, müriaad motiive, tonaalsusi ja viiteid, on “Kali laulu” plot võrratult lihtne ja lineaarne. Ütleme, et just selline nagu debüüdiks sobib.
Chicagost pärit poeet Robert Luczak lendab oma hindulannast naise ja imikust tütrega Calcutasse, et otsida üles ja võtta intervjuu geniaalselt bengaali luuletajalt, salapäraselt M.Das’ilt; ühtlasi hankida ka tema uue poeemi avaldusõigused. Das’i on aastaid peetud surnuks... teda võrreldakse Tagorega.
Käsikirja üleandmise lepib Luczak Bengaali Kirjanike Liidus hõlpsalt kokku, poeediga kohtumine näikse olevat aga võimatu. Tasapisi koguneb infot ka hävitusjumalanna Kali võika kultuse kohta; Calcuttat on kujutatud masendava ülerahvastatud kloaagina, lootusetuse ja inimlike pahede (peaaegu et) elusa kehastusena.
Luczaki hindust abiline toimetab tema juurde ühe mehe, kes jutustab pika, müstilise ja õudsa loo oma kogemustest kapalika’dega - Kali jüngritega. Loost selgub, et Das oligi surnud, et Kali elustas ta ja nagu arvata võib, siis selleks, et geniaalne poeet paneks kirja Kali laulu - vägivallale ja ohverdustele kutsuva sõnumi, millest jumalanna elujõudu ammutab. Selge, et konfrontatsioon kultusega ei jää toimumata; selge, et peategelase imikust tütar satub hammasrataste vahele; selge, et Kali pole miski väljamõeldis...
Tegu on igati edukalt teostatud õudusromaaniga, milles - teades Simmonsi hilisemaid suundumusi - avalduvad kõik kirjaniku meelismotiivid. Peategelase elukäik osaliselt kattub kirjaniku omaga; romaanis on palju poeesiat ning ühendusi luulega; siin on valusat traagikat ja mainitakse Stephen Hawking’it seoses mõningate kosmiliste teooriatega. Omane Simmonsile on ka see, et jättes lõpuks palju lahtiseks, on romaan siiski lõpetatud... Olulised motiivid saavad kontekstist johtuvalt seletuse ja tähenduse, kuigi toimunu faktid jäävad lugeja enda lahtiseletada.
Lugemiselamusest niipalju, et umbes poole peale kulgesid sündmused võrdlemisi etteaimatavas suunas, ent meisterlikult on valitsetud süzheeliini ja Calcutta õhustiku edasiandmist. Ilmselt õuduses peabki olema mingi ootus vältimatult juhtuvast... Siiski on romaani viimane kolmandik - kui kõik see, mis peab olema on kirja saanud - hoogsam ja ettearvamatum. Une unustamine ja närviline lehekülgede ketramine tuleb just seal lõpu poole. Muidu on aga tegu üsnagi sünge, masendava ja valusa teosega. Kindlasti soovitan, hoolimata, et raamatut on raske hankida.