Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Frenchi ja Koulu reisid

(romaan aastast 2009)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2009

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
6
2
0
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (8)

Kolmas osa Frenchi märkmetest lisab eelmistele seletuse maagia olemasolu, päritolu ja hääbumise kohta. See on muidugi oluline – aga mitte väga, sest French ise maagiat ei kasuta. Muu maailma üldise olemuse kohta midagi uut ei avaldu, ainult mõned geograafilised kohad joonistuvad selgelt välja. Mis on ka muidugi hea. Ma ei tea, kuidas sellega tegelikult on, aga mulle jäi vähemalt mulje, et autor on kirjeldatavad kohad ise üle vaadanud. See väärib kiitust, sest mõnegi kuulsa meistri puhul on mulle tundunud, et eksootilised paigad on kirja pandud internetist lahkumata.

Mitte nüüd kogu aeg, aga vähemalt kohati suudab autor lugeja huvi toimuva vastu üleval hoida. Peab tunnistama, et mind meelitas edasi lugema küll pigem kirjeldatud maailm kui tahtmine teada saada, mis edasi saab. Põhjus ehk osalt selles, et on ju teada – nagunii saab French asjadest valesti aru ja keegi, tõenäoliselt Koulu, peab talle ära seletama, mis tegelikult juhtus.

Nagu varasemateski osades, kippus mind pisut häirima Frenchi komme lüpsta iga nalja kolm kuni viis korda kauem, kui see naljakas oleks. Näiteks et Tunne-Väldo on naljakas nimi küll, aga kas nüüd nii naljakas. Samas, Luhaäärest Kihusääre tegemine oli tore ja selle kordamisega ei pingutatud üle. Frenchi inimesekäsitlus on pisut heitlik ja oleneb sellest, kas inimene on Frenchile parajasti kasulik või mitte. Eriti selgelt väljendub see Frenchi suhtumises Imbisse, aga lahendamata jääb ka Koulu fenomen. No et mis see siis ikkagi on, mille pärast arukad inimesed Koulut hindavad, kui French näeb peamiselt tema koomilisi külgi.

Mitmeosaliste romaanide puhul on hea võte alustada mõneleheküljelise kokkuvõttega eelmistest sündmustest. Paraku järgneb sellele sadakond lehekülge, mille jooksul lisandub sarja sündmustikule üks kiri. Kõik muu on ühel või teisel kujul juba olnud. See on nüüd autori poolt pisut riskantne võte. Lugeja, kes ootab, et midagi juhtuma hakkaks, võib enne sündmusteni jõudmist ära tüdineda. Aga nagu juba öeldud, on kirjeldatud maailm sümpaatne ka siis, kui seal peale Frenchi kiusliku lõõpimise midagi ei juhtu.

Hinnet mõjutab kontekst. Kui see teos oleks tulnud vastu inglise keeleruumis, kaanel Kevin Andersoni blurb, oleksin kolme pannud.

Teksti loeti eesti keeles

Otsustasin panna sama hinde, mis eelmisele osale, sest mõlemad nad on umbes samal tasemel, kuid veidi nõrgemad, kui kõige esimene raamat.

Midagi üllatavat raamatus ette ei tulnud. Häirivat aga küll: liialt palju hakati sisse tooma moodsat tehnikakola või kaasaegse kultuuri nähtuseid
Teksti loeti eesti keeles

Hämmastavalt labaseks kirjutatud raamat. Ilma lõputa seejuures.

Frenchi ja Koulu seikluste kolmandat osa kätte võttes avastasin üllatusega, et see on Hargla seni mahukaim romaan - üle kuuesaja lehekülje! See mulje osutus osaliselt siiski petlikuks, sest teose esimese saja lehekülje jooksul ei juhtu absoluutselt mitte midagi. French, Koulu ja Nell on Koulu maakodus, teevad heina, käivad jões ujumas ja õhtul saunas. Kõik. Romaani seisukohalt mingit arengut ei toimu. Need sada lehekülge võib põhimõtteliselt maha lahutada ja saame standardmõõtu Hargla romaani.

Tegelikult peaks alustama kaugemalt - 2005. aasta kevadest, kui ilmus kolmest lühiromaanist koosnev jutukogu «French ja Koulu». Arvustasin toona raamatut Eesti Päevalehes ettevaatlikult positiivses toonis, kiites mõnusat aurupungilikku maailma. Kuigi juba siis tundus, et see ehitis logiseb igast nurgast - keskmiselt naljavaeseid nalju korrati veidi liiga palju ning stereotüüpide puhul oli vint nii põhja keeratud, et igasugune usutavus oli algusest peale kadunud. Eettevaatlikuks tegevalt palju oli sellist «jõuka mehe Pratchetti» tunnet. Aga üldiselt oli esimene köide siiski uudne ja värskendav ning keskmiselt humoorikas lähenemine Eestile ja eestlastele 1920. aastate alternatiivajaloolises ja aurupungilikus soustis.

Edasi läks hullemaks. 2007. aasta lõpus ilmunud kolmest lühiromaanist koosneva jutukogu «French ja Koulu Tarbatus» sisust ja tonaalsusest võis saada aimu, kui mõned kuud varem oli Eesti Päevalehes järjejutuna ilmunud kogumiku keskmine lugu «Sekeldused semiootikutega». Ilmnes, et kõik esimeses köites pealispinna all ähvardanud ohud on ilmsiks tulnud ja teoks saanud - kõiki kohati üsna halva maitse piiril balansseerinud «nalju» korratakse sõna otseses mõttes lõpmatult, kuni lugejat ähvardab tüdimussurma suremine.

Ja kui hakkad tagantjärgi vaatama, siis nagu mitte midagi ei toimunudki - lihtsalt mitusada lehekülge täiesti sihitut ja mõttelagedat ühest ruumist teise jooksmist ja igast võimalikust valestimõistmisest viimase ja sellele lisaks veel kolme pangetäie väljapigistamine.

Tuleb tunnistada, et võrdlused on Frenchil (Harglal) üldiselt läbi kõigi kolme köite üsna leidlikud ja jätkuvalt naermaajavad. Ohu märke andis aga teine köide veelgi - lisaks neile, millest kohe kolmandale köitele keskendudes pikemalt juttu tuleb, veel need üsna opakana mõjuvad «mis on varem toimunud?» sissejuhatused, mida pole kellelegi 21. sajandi kirjanduses tarvis, pealegi võiks ju eeldada, et järgi ostavad need, kellele vaevalt paari aasta eest ilmunud eelmine köide meeldis, ning siis muidugi see, et 1920. aastate aurupungi elemente täis maailm oli muutunud üsna pastelseks-värvituks.

Sai selgeks, et autor ei kavatsegi seda põnevat maailma (dirižaablid, Euroopa poliitiline kaart, ajalugu) edasi avastada, vaid teda huvitab vaid ühe apla ja ebameeldiva ning kõigest valesti aru saava ülbe kehkadivei ümber toimuv äravahetamiste ja eksituste farss, mis on üle valatud labaste naljade mõõdutundetu üleekspluateerimise ning stereotüüpide absurdistamisega.

Kolmas köide on teisest vaid seepärast grammikese parem, et Hargla on üritanud esimest korda Frenchi ja Koulu sekeldustest romaani kirjutada, miks «üritanud», sellest allpool. Rõhutame vaid üle, et esimese kahe köite romaaniks nimetajad ei tunne kas kirjandusteaduslikke termineid või tegelevad magusa enesepettusega - tegu on selgelt jutukogudega. Romaanile viitavad tunnused üldiselt puuduvad.

Alles kolmanda köite puhul adusin ma isegi asja, millele juhib oma arvustuses tähelepanu Juhan Habicht. Et Frenchi silmade läbi näidatakse meile ju maailma valesti, vildakalt. Ja seda läbivalt. See jahmatas mind kui lugejat päris kõvasti, sest äkki sain aru, et on tekkinud vajadus kõik tegelased peale Frenchi ümber hinnata. Et French kuvab oma isandat Koulut kogu aeg kui keskmiselt saamatut eputist ja hädavarest, Eesti ja Euroopa peavad teda aga mitmel-setmel alal väga tunnustatud tegijaks, siis järelikult French näitab meile mingit oma vildakat maailmanägemist.

Ja korraga ei tunne ma lugejana enam mingit õigust irvitada koos Frenchiga kõigi nende tikkude, aapude, pärakuvalude, mõmmmägede, imbide ja teiste üle, sest Frenchi tahtel näitab kirjanik neid kõiki meile valesti. Ilmselt ei olegi nad nii opakad ja saamatud hädapätakad ning hoopis Frenchi mania grandiosa ületab suuresti piire, mida tema sisemonoloogide põhjal niigi arvata võis.

Frenchi, Koulu, Nelli ja Imbi roadtrip läbi Poola, Austria ja Ungari Itaaliasse, Hispaaniasse ja Lõuna-Prantsusmaale paneb aga karastunud lugejagi tõsise katsumuse ette.

Teise köite kõige halvemad elemendid jälitavad meid kogu selle reisi jooksul ning sunnivad lugejat mitmeid kordi tüdimusest ja jõuetusest peaaegu kaevu hüppama. Hohhoo! Kas te lootsite, et nende labaste ja tüdimuseni korrutatud «pedenaljadega» on ühel pool? Kus sa sellega. Lisa tuleb! Aga ei miskit uudset, kõik vana ja mis sellest et auklikuks kulunud võetakse uuesti kasutusele! Ikka kuni räbalad taga... Te mõtlete nagu minagi, et no mitu korda saab French oma peremehe mingist fraasist valesti aru saada ja teda tõsimeeli homoseksuaaliks pidama hakkab? Oi, saab ja veel mitu-mitu korda!

Koulu teine eesnimi Väldo, mida French ja teised tegelased esmalt tema peenise vulgaarhellitusnimeks peavad... noh, neid «nalju» saate kümneid ja kümneid kordi. Jõuetuse ja oksendamiseni. (Kahju on lausa Tunne Kelamist, kes juhtumisi kuulub parteisse, mida kirjanik peab peasüüdlaseks kõigis Eesti hädades...) Uuesti kraamitakse välja Koulu erektsiooniprobleemid. Kas sõna instruktsioon saab telefonis valesti kuulda? Aga muidugi! Oh, heitke armu...

Ma ei mõista tõesti, miks kirjanik on valinud huumori-tegemise aineseks teemad ja «ühiskonna valupunktid», mis seda lihtsalt ei ole. Või pole juba mitukümmend aastat. Nagu need tüütult labased pedenaljad, nii on ka ajakirjanduse üle irvitamine, kuidagi nii kohutavalt «tule üleeile meile». Hargla jaoks oleks justkui aastal 2010 ikka aktuaalsed ja problemaatilised teemad ja hädad, millest muu maailm on mitukümmend või mitusada aastat teadlik olnud, neid piisavalt hekseldanud ja aktuaalsuse kaotanutena kõrvale heitnud ning haigused läbipõetuks ja patsiendid tervenenuks kuulutanud. Aga vot ei, Hargla jaoks ei ole nii! Samasooliste suhted, bulvariajakirjanduse olemus, eestlaste toitumisharjumused jpm on justkui põhilised teemad, mille ümber maailm keerleb.

Ilmselt ei tooks ma seda pila olgu siis «ühiskonna valupunktide» või eestlaste käitumise ja harjumuste ja kõige muu kohta üldsegi teemana välja, kui see kohati nii veidralt kiuslik, kitsarinnaline ja kompleksides siplev poleks. Ja see kõik on nii tüütu-tüütu, kuna tungib alati kõige ootamatumas ja meeldivamas kohas esile.

Meeldivaid kohti on tegelikult vähe, kuna kui Capri saare maaliline loodus ja miljöö välja arvata, siis Hargla kohta täiesti üllatuslikult ei õnnestu selles romaanis see «pildi sisse mineku» efekt. Prantsuse ja Hispaania Vahemere-rannik, kus toimub suur osa tegevusest, ei ole nagu päris, vaid meenutavad omaaegset nõukogude poliitilist põnevikku tegevuskohaga «kusagil Läänes».

Romaani Capri-leheküljed ehk siis 176-359 ongi vast selle köite paremini õnnestunud ning üldse on Vitalia-liin, tema minevik ja seiklused Capril romaani enim õnnestunud tegevusliin. Ja tõeliselt nauditav ning leidlik tundus siinkirjutajale vahest Frenchi ja Koulu pila vabavärsilise luule kohta ning üks selles laadis sooritus lk 370-371. Kogu ülejäänud romaan aga... noh, loed ja keerad lehekülgi, et mis saab edasi, ja tänad jumalat iga sulle antud lehekülje ees, kus ei korrata mingit juba lõpmatuseni ära leierdatud labasevõitu «huumorit».

Ja nüüd siis see lõpp. Seda ei ole, teate! Romaani lõpp on puudu. Ma ei tea, mulle on vist sattunud poest selline köide, mille kaante vahele kirjastuse või trükikoja apsaka tõttu on viimane poogen koos lõpupeatükkidega köitmata jäänud. Ma olin ikka odavalt tige, sest ma lugesin viimaseid paarisadat lehekülge öösel vastu hommikut, nii kella kuueni, järgmise päeva arvelt ja sain täiega petta. Traagiline ja dünaamiline lõpustseen jääb lahenduseta, jääb sõna otseses mõttes pooleli. Üks põhilisi pahasid kaob justkui ja üks põhilisi positiivseid tegelasi hukkub justkui. Ja kõik. Romaani lõpp. Kohe järgmisel leheküljel.

Ma vist nii juhmi näoga pole ammu olnud, kui tol hommikul kell kuus raamatu tagakaant jõllitades. Aga nüüd tuleb oluline osa! Neljandat osa, kus selguks kahe peategelase saatus ja üldse süžee lõpule viidaks või edasi areneks, ei ole otseselt mingis hoomatavas lähiaja plaanis! «Romaani» lõpp on stiilipuhas cliffhanger, peategelaste saatus jääb sisuliselt õhku rippuma, ja selle peale Hargla vastus küsimusele, «kas neljas «French ja Koulu» ka tuleb?» intervjuust ajakirjale Lugu:

«See on väga huvitav küsimus. Ma mõtlesin, et ei tule, aga nüüd, kui kolmas valmis, avastasin, et tegelased on ju alles noored inimesed. Nende elus juhtub veel nii mõndagi ja tundub natuke ebaõiglane seda mitte kajastada. Nii et ma ei välista, et kirjutan paari aasta pärast edasi. Aga siis ehk natuke teise nurga alt.»

Halloo?! Asume me ikka samas reaalsuses või?

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et mulle jääb sügavalt hoomamatuks, miks kirjanik selle keskpärase sarja arendamise ette võttis, esikraamat oli ju keskmiselt hea, aga sellega võinuks ka piirduda. Edasi on toimunud vaid piinlik tippimine mööda allakäigutreppi. Ja Hargla ise on samal ajal jätkanud ka suurepäraste tekstide kirjutamist, ainult et kui ma mõtlen, kui palju potentsiaalset kirjutamisaega on kulunud selle odava farsi ketramise peale... Miks?

Tjah, ma olen aru saanud, et «French ja Koulu» olla läbimüügi poolest Hargla populaarsemaid asju. Tõesti. Iga rahvas väärib oma kirjanikke. Ja vastupidi.

Nii kõrget hinnet oskan ma seletada vaid sellega, et teistpidi võttes oli ju põnevavõitu ning lobe lugemine ja läbi sain ma ta kiiresti...

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt ma alguses, lugemise ajal, plaanisin "nelja" panna. Paar päeva peale lugemise lõppu ja veidikest settimist on aga hinne langenud "kolme" peale. Miks?

Noh, eelpool on juba enamus ära öeldud. Raamatul pole lõppu. 600 tublit lehekülge ja siis selline lõpp, või õieti "lõpp", nagu oleks Varraku peatoimetaja seisnud relv käes autori selja taga ja sundinud kähku midagi paberile kritseldama, et saaks juba valmis. Mingi segane rabelemine, kõik jääbki segaseks, kiirustades ja ülejala lastud, sulepeast välja imetud hale lõpu paroodia.

Ja no see "Väldo". See ei ole naljakas, ausõna ei ole. Kusjuures seosest miski poliitikuga sain ma teada alles eelmisest arvustusest. Oluliselt võikam nimi on seesama "Koulu", mis mulle algusest peale on erakordselt vastik tundunud. Aga nende lõputute Väldo-teemaliste mitte kordagi naermaajavate "naljade" eest läheb pall maha küll. Kaua võib, tõesti. Pealegi, jällegi nagu eespool mainitud, kõik need Mõmmmäed ja Pärakuvalud ei olnud ka just teab mis andekad, aga selle õnnetu Väldo ilmselge üleekspluateerimine oli liig mis liig.

Muidu polnud väga vigagi, kui nii võib öelda ilma lõputa raamatu kohta. Lugeda oli huvitav ja 600 lehekülge möödusid üsna kiiresti, kuni ühekorraga saabusid tagakaas ja "mis see siis nüüd oli?"-tunne.

Ma ainult loodan veel, et ülalmainitud intervjuu autoriga, kus mainitakse võimalikku neljandat osa ainult uitmõtteks jääbki. Koulu-Väldo & co on oma aja täiesti ära elanud ja end lõpuni ammendanud. Veidike kahju ainult, et see finaal nii kehvakene välja kukkus.

Teksti loeti eesti keeles

Sai ka siis lõpule jõutud. Ei tea, kas eelnevate arvustuste lugemine enne raamatu kättevõtmist oli paha või mitte, igatahes nende arvustuste valguses üllatusin positiivselt. Ei olnud neid esimese osa tüütuid voolikurullistiilis nalju, samuti ka teisele osale omast ohtrat situatsiooni- ja vääritimõistmiskoomikat. Seda küll oli, aga mitte nii tapvalt palju, et see äktšionit lämmatama oleks kippunud.Väldonaljade koha pealt tuleb mulle meelde, et mul omal on üks kolleeg, kes on üksjagu Frenchi moodi – kaval ja libe, samas kamraade kaitseb ja hoiab. Ja samal ajal on ta ka üks kohalikke juhtivaid lõuapoolikuid. Kui keegi näiteks õllelauas kogemata kiitleb, et temal on depoo pikim riist, siis paar nädalat kuuleb töö juures neid riistanalju, täpselt samamoodi, nagu kõnealuses teoses see väldotamine kestis. Ehk siis tegu oli mu meelest lihtsalt seltskondliku omavahelise ilkumise ja lõõpimisega, mis ei taotlenudki olla naljakas, lisas lihtsalt Frenchi olemusele natuke värvi. Ja kui juba French on selline, siis temast kirjutades polegi vist võimalik sellistest labasuse piiril ilkumistest hoiduda. Ta lihtsalt muutuks kellekski teiseks.Lõppu ma ka väheke kartsin, samas olen sarnaseid “ilma lõputa” raamatuid varemgi lugenud. Õieti üks soome-rootsi kirjanik tegi mulle ja paljudele teistele selgeks, et igaüks võiks teatud hetkest ise edasi jutustada, kas Ilusa Sabaga Orav jäi ikka ellu ja kas Nuuskmõmmik tuli koos kevadpäikesega tagasi. Samuti võib igaüks edasi fantaseerida, kas Nell kasvatas pärast mõõduka näopeksu abil Frenchist tema labased väldo- ja muud naljad välja või mitte ja mitu libahundikutsikat tulemas on. Algus, sisu ja lõpp olid raamatul siiski täiesti olemas, parimal juhul võinuks lõpp võimsam, põhjalikum ja põnevam olla. Praegu jäi see vahepealse ületrumpamiste, pügamiste ja petmiste möllu varju, põnevus ja pinge langesid lõpus kuidagi ära.Muidu see seltskond on lahe küll ja maailmgi üsna huvitav, kui aga kirjanikul hea idee tuleb, lasku aga käia. Mina küll loeksin nende seiklusi edasi.
Teksti loeti eesti keeles

Kolmas Frenchi ja Koulu raamat. Seekord siis reisikirjelduslik seiklus läbi Euroopa, sekka natuke nalja ja näpuotsaga vandenõuteooriaid. Üldiselt mul erilist usku sellesse teosesse ei olnud. Ellmine osa oli küll täiesti loetav ja aitas mõnusasti aega viita, kuid kõige paremat muljet see just ei jätnud. Olin suhteliselt kindel, et "Reisid" on veel hullem, aga võta näpust. Peale esimest paarisada lehekülge, mille jooksul praktiliselt midagi ei toimunud, läks lugu lõpuks käima ning põnevus püsis peaaegu kuni lõpuni. Miks peaaegu? Sest "Lõvisüdame" vandenõu, kui see oli lahti harutatud, jättis suhteliselt mannetu mulje. Ootasin midagi säravamat, võimsamat, mastaapsemat. Viga võis olla ka Lõvisüdames endas, selline natuke kahvatu tegelane oli. Tugevad kangelased nõuavad veel tugevamaid vastaseid. Või vähemalt natuke värvikamaid, mida Lõvisüda kindlasti kohe ei olnud. Lõpu puudumine mind otseselt ei häirinud. Muidugi oleks võinud olla veel üks peatükk, kus otsad kenasti kokku tõmmatakse, kuid ilmselt ei pidanud autor seda vajalikuks. Ei pea ka mina. Küll järgmine osa seletab! Neli
Teksti loeti eesti keeles

Parem kui teine osa, aga lõpu puudumine ärritas küll, mistõttu neljas köide justkui hädavajalik näib olevat, ehkki väga kahtlane, kas see ikka kunagi ilmub. Frenchi vildakas maailmavaade sai küll juba esimesest raamatust selgeks, päris ilmselgelt aga teisest, nii et üllatuda polnud milleski: Koulu on tegelikult tark ja French on äärmiselt egotsentriline ülbik, ehkki kindlasti mitte ilma meeldivate joonteta.
Naljad olid tõesti kohati liialt labased, aga üldiselt loeks siiski sarnast, ehkki vähe paremini tempereeritud raamatut küll.
Teksti loeti eesti keeles
x
Meelis Sepp
1953
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Järgmine arvustus tõstis Goodreads`i nimelises kohas kohaliku tähtsusega mikrotormi. Mõnes ulmele keskendunud kanalis toimus seepeale solvunud uste paugutamine, nutt ja hala, eidelik vingumine ja lokaalsete drama queen`ide tavaline draama. Seepärast pean vajalikuks rõhutada, et see on minu hinnang raamatule. Aga mulle ei meeldi Strugatskid, pole kunagi meeldinudki, paari erandiga, näiteks ""Hukkunud Alpinisti" hotell" ja "Miljard aastat enne maailma lõppu" on mu silmis väga heas kirjas. Väljaandja Fantaasia ja tõlkija Veiko Belials pälvivad ainult tänusõnu, minu tänu neile väljendub selle raamatu ostmises. Aga siin nüüd siis see arvustus:

Aegunud emolik sonimine. Enamus loo sisust on tühi, tapvalt uimane ja mittemingit kriitikat kannatav heietus, emoheebel keeratakse 11 peale alles loo viimases peatükis. Tehnilised üksikasjad ei kannata eriti terava pilguga lugemist. Kosmonautide laev on suur nagu loss, täis igasugu koosolekuruume, koridore ja kabiine. Kosmonaudid võtavad võõral planeedil hommikusöögiks soolaga võileiba ja piima. Seda küll ei öelda, kuid vaikimisi võib aru saada, et pudeliteread "Pšenitsnaja" , "Sibirskaja" ja "Stolitšnajaga" on kuskil kapi all ooterežiimis, koos 3-liitriste hapukurgipurkide ja stakannide reaga. Kahjuks jääb puudu ka stseen kus tüüakas, päevitunud, sorgus vuntsidega komandör kaitseb ülemuste ees pahateo teinud alluvat, rebib sealjuures lõhki oma komandörikuue, paljastades selle all madrusesärgi ja selle all omakorda oskamatu väriseva käega tehtud tätoveeringu "MAMA". Loo seisukohalt kandvana olnud fakti, et Vaba Otsingu Grupi, ehk siis lihtsalt kosmosest elu otsivaid meeskondi moodustab perekond mehest, naisest ja lapsest saab paremaks panna ainult lasteaiakasvatajatest koosneva otsingugrupiga. Aga mis siin imestada, eks alanud juba minule arusaamatutel põhjustel kultusmaine saanud "Asustatud saar" stseeniga, kus just võõrale(!) planeedile maandunud Maa agent kargab raketist välja miskipärast trussikute väel.

Ühesõnaga, vendadel Struguraššidel oleks ilmselgelt palju paremini välja kukkunud kui nad oleks ulme kus seda ja teist jätnud ja oma liistude juures püsinud - see oleks siis nõukogude vene inimese kujutamine miskites piirsituatsioonides kus ta vaatamata raskustele jääb ikka sellekssamaks nõukogude inimeseks kes armastab kodus olles kitarri plõnnida, ennast viinast oimetuks juua, sihvkasid süüa ja maha tatistada.

Emot nad oskavad küll, mäletan et juba "Hukkunud Alpinistis" keerati emolüliti ikka päris põhja ja "Väikemehes" samuti. Tõsi küll, alati on see lõpus ja selleni jõudmiseks peab end eelnevast puisest ködist läbi mäluma. Lõpplahendus ka, nomaitea. Väikemees jäeti üksi planeedile, nüüh nüüh. Oot-oot, kus siis üksi, vähemalt robot ka. Aga kui juba robot, miks siis mitte meelelahutus-õppekeskus. Miks väikemehega tehtud muutusi uurima ei hakatud? Miks kogu side temaga seisnes 200 kildi pealt orbiidilt laulukeste ettelaulmisel ja juttude jutustamisel? Äh, eks igaüks mõtle ise oma rikutuse tasemel. Asimovi "Inetu poisike" oli emo mõttes mäekõrguselt üle, "võõrastele oma, omadele võõras"-tsivilisatsioonikonflikti kirjeldab kirjeldamatult paremini A. Jürgens "Sinises Linnus" ja Vendade tehnikavisioon on ka tänaseks lootusetult aegunud. Lugeja peab end läbi nämmutama tervest hulgast "radiogrammidest", "mälukristallidest" ja "mikrofilmidest". Aga noh, see käib asjaga kaasas, selle üle pole viisakas naerda, umbes nagu Jules Verne omaaegsete kuureiside ja muude üle.Rohkem ei viitsi tõepoolest enam ennast Struguratskitega piinata, see jääb minu poolt nende viimaseks loetud teoseks, rahu nende põrmule.

Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud!

Väga kaua pidi seda kolmandat osa ootama. Sarja algus oli ülihiilgav - julgen The Lies of Locke Lamora`t soovitada kõigile moodsast fantasyst lugupidavatele. Teine osa oli ka selline "päris hea" klassi langev, kolmanda valmimine aga võttis juba peaaegu samakaua aega kui Jorge Martini saaga järjekordsel osal ja kvaliteedi langus oli märgatav. Kuulu järgi oli kirjutamisprotsess nii pingeline, et Lynch käis vahepeal lausa hullaris jalga puhkamas...Ei tea, see pole siinkohal ka üldse oluline, oluline on see, et kolmas osa oli nõrk!

Kusjuures, mitte kirjutamisoskuse languse poolest, oh ei...Lihtsalt teema kiskus kõvasti lappama, ja seda juba päris algusest. Tähendab, mulle meenutas lääneliku "demokraatia" võikamaid osiseid - valimisprotsess ja häälterabamiskampaaniad sealjuures meie või siis ükspuha millise lääneriigi valimiskampaaniaid. Sellise elemendi kohtamine fantasyraamatus on aga võrdne sellega kui Martini saagas tossutaks kuskilt nurga tagant korraga välja miski automobiil - täiesti konteksti mittekuuluv, võõrkeha ja sobimatu muljerikkuja.

Pisiasjad nagu geniaalse ja vahedamast vahedama mõistusega Locke ootamatu debiilsuseilming ettesöödetud narkomaani oma paremaks käeks võtmine ja siis terve raamatu vältel mitte arusaamine, kes küll vastasele infot ette söödab samas kui lugejale oli see asjaolu juba alguset peale selge...Või kogu totaalselt ebausutav "võitlus" Sabetha ja vastaste parteiga...Või kõige ebausutavam asjaolu üldse - Bondmagi`de kummaline mittesekkumispoliitika... jne jne.

Ühesõnaga - ma polnud rahul ei ebausutava teemaga, kusjuures ma ei neelanud ka alla vanade armukeste omavahelist võitlust mis kohati taas sai erootilise laengu ja kohati muutus vaat et letaalseks. Ei usu! Mis puutub lõpus toimuvasse (SPOILER!)Falconeri ülesärkamisse, siis selle jumal masinast triki ülesandeks oli nii selgelt neljandale köitele juba ette eelvurtsu andmine, et ei ajanud haigutamagi...

Aga no ootame, vaatame selle The Thorn of Emberlaine ka ära ja siis ka selgub, kas sari kannab (planeeritud) seitsme köite lõpuni ilusti välja või sumbub millekski pahalõhnaliseks juba köiteid enne lõppu. Eelpoolnimetatud "Thorn" on hetkel niikuinii ainult läige kirjaniku silmis, ilmumiskuupäevast (ega isegi mitte -aastast) pole seni veel juttu olnud.

Keskmine "kolm".

Teksti loeti inglise keeles

Tänud Arvile, nagu juba rõõmsaks tavaks on saanud!

Kogumik on hea, annab järjekorranumbrit 1 kandvale vanemale vennale silmad kõvasti ette. Boris Hurtta avapauk kolme lühikese jutu näol jäi minu jaoks kõige nõrgemaks, ma kuidagi ei suutnud ühegi loo headust ära tabada. Õnneks olen ma Hurttalt lugenud paari romaani ja mõnda lugu veel, muidu oleks Soome ulme vanameistri maine mu silmis mitte just teab mis kõrgeks kujunenud. Nüüd lihtsalt piirdusin tõdemusega, et on kah lood.

Johanna Sinisalo lühiromaan oli mulle samuti juba enne tuttav ja olgugi et ma jälestan automaatselt iga lugu mis ekspluateerib kopitanud ja paha haisu levitavat Lovecrafti suhteliselt naeruväärset mütoloogiat, tegi sellesama tobeda ja infantiilse mütoloogia Soome - ilmselt Helsinki - kontorioludesse viiduna hoopis parema tulemuse, mõjus usutavama ja tõetruumana. Mulle meeldis juba aastaid tagasi originaalis lugedes, meeldis ka nüüd.

Jääskeläinen hämmastas mind oma autorikogumikus ja selle kogumiku üks meeldejäävamaid jutte "Minu elu raamatukoguhoidjaga" meenutas mingis mõttes seda "Kirja Lethele" siin. Samasugune suht hullumeelne setting ja väga nauditav teostus. Arvustustest tundub, et Jääskeläise nautimiseks läheb vaja pisut enam süvenemist ja ilmselt miski soomeliku melanhoolia nautimiseks vajalikku geeni kah.

Aurupungi-triloogia oli vaatamata asjaolule et seesama aurupunk hakkab juba ammu ära tüütama, maha käima ja põhjani küntud olema ikkagi väga nauditav lugemine. Ma tõstaksin eriti esile seda hullu teadlase ja elumehest vanema venna ja nende ühise mõrsja juhtumit. Vaimustav inglise viktoriaanlik atmosfäär, mida ei olegi nii kerge tabada. Eluiga pikendav ratas peas ja Oliver(Twist)i raamat ei jätnud päris nii head muljet. Nukker on, et meil Eestis pole neile midagi sarnast vastu panna, enamus auru kulub mingite seksikate zombide või ma ei tea kellede kujutamisele.

Pseudo-Hiina fantaasia "Terrakota" meeldis mulle väga, vaat et kogumiku parim jutt. Eks neid Hiina teemalisi fantaasiaid jutte ole ka igasuguseid loetud, Hughartist alates, see siin aga oli hea ja veenev.

Mõni suvi on Skarabeuse kogumik jätnud sellise tühja koha, pole täitnud ootusi - meenutame siinkohal seda kummalist saksa-itaalia kogumikku... "Soome ulme II" võtab aga koha sisse Skarabeuse klassikute nagu "Muumia", "Aphra" või "Munk maailma äärel" kõrval.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav jah et sellistest, juba ammu klišeedeks kujunenud komponentidest nagu maamõis, labürindid selle maamõisa all, vaenlase spioonid, hullud teadlased, imelised seadmed mis need hullud teadlased leiutanud on ja vaprad "heade" agendid annab kokku kirjutada asja, mis vaimustab ja mis ei sunni kogu aeg vahtima kui palju lehekülgi veel lõpuni on jäänud. Otse vastupidi, tegelikult oli isegi kahju kui lõpuni jäänud lehekülgede arv muudkui vähenes.

Tegelikult siinkohal polegi suuremat tähtsust, et lühiromaani esimene kolmandik kus räägiti mõnede tegelaste taustadest oli oluliselt huvitavam kui päramine kolmandik, kus noodsamad tegelased juba selles maamõisas seiklesid. Ja noh, eks ole maailmaajaloos litse ennegi salakuulajatena kasutatud ja seda sugugi mitte aurupunklikul 19. sajandi lõpu Inglismaal vaid kuni meie päevini välja. Iseasi kas neil litsidel peale sugulise rahulduse saamist vallanduva jutuvoo salvestamise ja õiges kohas edastamise ka muud rakendust oli, siin romaanis olid nad kehaliselt osavad peale voodi veel ka igasugu kaklustes ja luuramistes. Aga lühiromaan oli tõsiselt hea tõepoolest, ühinen esimese arvustajaga.

Teksti loeti inglise keeles

Päris vinge lugu, kogumiku "Soome ulme 2" parim. Twegevus toimub miskis pseudo vana-Hiinas, aga Hugharti pullitegemisest on asi ikka väga kaugel. Lugu on võrdlemisi sünge ja tumedate allhoovustega, lõppugi eriti õnnelikuks nimetada ei saa. Samas on aga ka tegu väga hea looga, lühiromaan libiseb suht märkamatult sest võluvõimega savimeistri Daesuni rasketele valikutele on väga raske mitte kaasa elada.

Mu jaoks tõlkejuttude Stalkeri kandidaat 2015ks aastaks hetkel olemas igatahes.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle seevastu täitsa meeldis. Polnud üldse igav, vähemalt mul oli küll suht põnev lugeda kuidas too elumees oma muutunud eluga kohanes. Tegemist polnud vaimuhaigusega vaid ajuhäirega. Mitte et ma usuks taolise häire all kannatajate elu võimalikkusesse väljaspool vastavaid haiglaid, aga mulle meeldis stiil milles too lugu oli kirja pandud. Samas meeldis mulle juba Jääskeläineni "Minu elu raamatukoguhoidjaga" ka oma väga absurdse settinguga.

Päris "viite" ei paneks, aga tugeva "nelja" on ära teeninud küll.

Teksti loeti eesti keeles

Klassiku jutukogu, millest paraku on asjalikud ainult nimilugu ja kaks enamtuntumat lugu - ilmselt parim ajarännulugu üldse, "All You Zombies", milles peategelane on iseenda ema ja isa. Ja siis "...And He Built a Crooked House", milles asjalik arhitekt ehitab maja mis on hüperkuubi, tesseracti, kolmemõõtmelisse ruumi üle kantud pinnalaotuse kujuga. Siis aga juhtub väike maavärin ja tesseract voldib ennast kokku, muutudes neljamõõtmeliseks ja parajasti majja läinud arhitekt koos ostjatega ei saa sealt enam välja.

Ülejäänud lood oli minumeelest paras ballast, sealjuures vananenud ballast. Tegelikult kui järgi mõtlema hakata, siis "The Man Who Traveled in Elephants" oli ka selline enam-vähem, lüüriline ja kergelt selline magusvalus. Pealkiri ei tähenda mitte meest kes reisib elevantide sees, vaid meest kes reisib elevantide tõttu. Peategelased oli mingi abielupaar, kes leidis oma reisiharrastuse kattevarjuks elevantidega tegelemise ja nad käisid mööda laate, turge ja messe üle kogu USA justkui mingite tsirkuse- ja muude elevantide asjus.Aga jah, nimilugu on päris vinge. Kui keegi teab siis selline film nagu sünge, paranoiline ja gooti ja film noiri segu "The Dark City" meenus kohe...

Teksti loeti inglise keeles

Arvatavasti parim ajarännu-lugudest mida lugenud olen, ja siinkohal konkureerib see lugu, pange tähele, sama autori võrratu "Enese ees ja järel" (lege antoloogia "Lilled Algernonile", kui keegi veel ei teadnud). No tegelikult on muidugi "Eejj" pikem, huvitavam, intrigeerivam. Aga kerge mõtteharjutus teemal, kuidas on olla peale iseenda veel enda ema, isa ja vist veel keegi tuleb siinkohal ulmehuvilisele ainult kasuks.
Teksti loeti inglise keeles

Oma elu lõpupoole innustus proua Baker aurupungist ja see kajastub ka selles ühes esimeses katsetuses. The Company-sarjas paigutub see Gentlemen`s Speculative Society-nimelise salaseltsi tegemistest rääkivasse alamsarja, mäletatavasti oli ka alguses kangelane kuid The Company-romaanide viimastes osades juba eheda värdjana esinev Edward Bell Fairfax tolles salaorganisatsioonis tegev.

Et siis aurupunk koos oma kohustusliku tiheda tagaajamise, vandenõude, hullude maniakaalsete teadlaste, imetabaste, ajastule mitteomaste vidinate ja muu butafooriaga. Tegelikult pole sugugi pahasti välja kukkunud, asi on pigem selles et ma olen kõike seda juba suht tüdimuseni lugenud, paremini ja põhjalikumalt kirjutatuna. Hinne "4" väljendab pigem mu austust lahkunud kirjaniku vastu, kuigi lugu nagu öeldud polnud sugugi paha.

Teksti loeti inglise keeles

Ma saan aru küll, et see lugu on meelega selliseks lüüriliseks nostalgiliseks pisarakiskujaks mõeldud, aga meeldis sellest hoolimata. Nostalgiline siis tähendab sellistele umbes 60stele San Fransisco elanikele, nagu proua Baker oma eluajal oli. Sutro Park on miski omaaegse 19 sajandi lõpu ekstsentrilise miljonäri loodud romantiline raidkujudega aed, või tähendab oli, nüüdseks on see enamjaolt hävinenud ja muudetud lihtsalt maastikukaitsealaks. Lugu räägib ühest küborgist - sellega ka kuuluvus The Company-sarja - kes aga valmis veidi rikkelisena, mida ei õnnestugi parandada. Küborg suudab küll jälgida, vaadeldada ja seda kõike jäädvustada, aga tema suhtlemine välisilmaga on üsna raskendatud, andes talle seega mingi kõrgemat liiki autisti omadused. Lugu räägib sellest kuidas too nimepidi nimetamata jääv küborg läbi aastakümnete jäädvustab elu Sutro Parkis, paneb seal tähele üht surelikku naist, kes tundub ka mitte just tavalise pereemana, jälgib tolle naise elu läbi aastate, muuhulgas kaotamisele määratud võitlust vähiga ja kuidas ta lõpuks teeb ühe magusvalusa sammu.

Nagu öeldud, selline suht kõva pisarakiskuja, aga Kage Bakeri tuntud kvaliteedis, mistap ei näe põhjust alla kõrgeima hinde anda.

Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult ikka päris hea oli. Algus lõi maailmatutvustamisega kohe uimaseks. Tõsi küll - see maailm polnud teab mis suur, ainult Moskva metroosüsteem. Kuid siiski. Oli jah kergelt "Doom", üsna tuntav oli ka vene kirjanduses krestomaatiline "Väljasõit rohelusse"-mõjud, seda eriti romaani teises pooles, kus juba maapinnale tungiti. Minu jaoks tundus too mutanteerunud ja radioaktiivsusest moonutatud ent siiski eriti elujõuline ja eriti karnivoorne fauna oma väljakujunenud biosüsteemiga, ja seda kõike siis napi 20 aasta pärast tulevikus ikka väga ebausutav. Nagu ka mõtisklused teemal kuidas ikka 20 aastat metroos elada miskite sigade ja seente dieedi peal, kust läbipõlenud pirni asemel uusi saadi, kust üldse uusi asju saadi jne, jne, jne. Ma jätan siiski selliste asjade üle eideliku vingumise eetrissepaiskamise teistele härradele ja lepin tõdemusega et mind ei huvita kas too kirjeldatud maailm on elujõuline ja tõetruu või mitte, mind huvitab kas lugu oli hea - ja seda ta oli.

Viited "Enderi mängu" sarnasele lõpule magasin ma südamerahuga maha, kuna lugesin "Enderi mängu" ühe korra paarkümmend aastat tagasi ja olen selle keskpärase või keskpärasest natuke halvema poisteka nüüdseks juba ammu unustanud. Seega tuli süžeele 180 kraadise käänaku andev lõpplahendus mulle mõnevõrra üllatusena.

Loodetavasti müüb see raamat nii palju, et kirjastus peab vajalikuks ka järjed ilmutada. Eesti(keelses) ulmekirjanduses teadupärast on sarja lõpuni ilmutamine väga harukordne nähtus...

Teksti loeti eesti keeles

Olemata üldse mingi eriline Heinleinjuugendisse kuuluv fanaatik, kes Meistri teoseid peast tsiteerib, olen ma siiski teda nüüdseks veidi rohkem lugenud kui maakeeles ilmutatud on, ja tuleb möönda et see siin oli üsnagi erinev kõigist teistest Heinleini juttudest-romaanidest mis ma lugenud olen. Kohati võis lausa täheldada horrori elemente, lõpp kiskus üsna metafüüsiliseks ja oli näha kust tumeda gootihorrori ja sf`i suurepärast kokteili kujutav sünge film "Dark City päris palju matti on võtnud...

Lugu algab sellega, et silmapaistmatu, kergelt ebameeldiva olemusega mehike Jonathan Hoeg pöördub arsti poole, et lasta uurida tundmatut substantsi mille ta on leidnud oma sõrmeküünte alt ja mille kohta ei mäleta ta mitte midagi. Arst viskab ta seletuseta välja, kuid Hoeg avastab et ta üleüldse enda kohta suurt midagi ei mäleta ega tea - näiteks kus ta tööl käib ja millega üldiselt päevi mööda veeretab. Selles asjas selguse saamiseks pöördub ta detektiividest abielupaari Randall ja Cynthia Craigi poole. Detektiivid asuvad Hoegi tema enese nõusolekul jälitama. Siitpeale läheb juhtum segaseks ja keeruliseks. Kohati tundub Hoegi olevat mitu, ta tundub tööl käivat miskis majas 13. korrusel, mida aga pärast ei suudeta üldse leida ja Randall näeb öösel unes vägagi kurjakuulutavaid inimesesarnaseid olevusi kes kutsuvad ennast Linnu Poegadeks (Sons of the Bird) ja kes tunduvad eksisteerivat miskis teises ruumis või dimensioonis kui meie oma, meie omasse sisenevad nad peeglite kaudu.

Lõpp toob miskitlaadi seletuse, kuid nagu eelnevalt öeldud, asi on palju, palju suurem kui lihtlabane amneesiavaevustes mehikese töökoha otsimine. Mõningaid paralleele võib näha - ja mõningad detailid langevad kokku - hilisema meistritööga "By His Bootstraps", eesti keeles nagu kõik teavad, "Enese ees ja järel" kogumikust "Lilled Algernonile".

Sünge, väga hea lugu. Julgen soovitada. Tegelikult oleks hea see kunagi isegi eesti keeli kuhugi saada kuigi Heinleini autoriõigustega on nagu on (kuulu järgi ilgelt kallis).

Teksti loeti inglise keeles

Pikk saaga, mis algas loos "Softly Spoke the Gabbleduck", jätkus Ian Cormaci-sarja teises raamatus "The Line of Polity", novellis "The Gabble" ja lühiromaanis "Alien Archaeology" saab nüüd lõpuks lõpu. Ehk siis selgub gabbleduckide kurb minevik ja olevik - hirmus tuhandeid aastaid kestnud kodusõda Jaini tehnoloogia viiruse saanud ja ennast sellest säästnute vahel sundis lõpuks Atheterite rassi tegema liigilist enesetappu, hirmsa tehnoloogia abil muutsid nad end loomadeks, nondekssamadeks gabbleduckideks. Ennast loomastama olid sunnitud isegi need kes seda väga teha ei tahtnud, kõik jäljed nende tsivilisatsioonist hävitati ja kadusid miljonite aastate taha. Kui üldse midagi oli siis molluskilaadsed tricone`d jahvatasid kõik mis oli läbimõõdult suurem kui 3mm peeneks mudaks ja titaanist tehtud 100-meetriseid hiigelsajajalgseid meenutavad hoodersid hävitasid kõik muud jäljed.

Gabbleduckide uuestisündi hakkavad organiseerima skorpionikujuline sõjadroon Amistad (tuttav agent Cormaci eelloost "Shadow of the Scorpion"), hull "must" AI Penny Royal ("Alien Archaelogyst") ja paar kolm inimest, nende hulgas ainukese elusolendina hoodersi rünnaku üle elanud endine Proctor Jeremiah Tombs, kes langes hiigelalbiino hoodersi Tehniku kätte, kes tegi temaga midagi kirjeldamatult jälki.

Tüüpiline Asher üldiselt. Veits raskepärane stiil vaheldub tapva huumori ja kiire actioniga, lehekülgede kaupa tehniliste ulmevidinate kirjeldusi sama imetabaste kaugete planeetide elukate omaga. Eks fännid loe niikuinii, teised ei pruugi ehk suurt midagi aru saada.

Teksti loeti inglise keeles

1939. aasta jutt, ja seda on ka näha. Põhiline on see, et ilmselt polnud veel mõttelend arenenud et oleks saanud julgelt fantaseerida, selle asemel võeti mingi tegevus lähiminevikust - näiteks ütleme pisikurjategijate Austraaliasse transportimine kuskil 19. sajandil - ja asendati detailid sujuvalt "ulmelistega". Et siis mitte fregatt vaid hoopis kosmoselaev (kuigi kõik ohvitserid ajavad ikka sarnast merelist slängi suust välja, kuskil passis isegi "lookout" ehk siis vahimadrus, kuigi kosmoselaevas sellise olemasolu on umbes sama vajalik nagu pimedale värvitoonide tabel), mitte Austraalia ja sunnitöölaager vaid miski kauge asteroid, mitte rikkiläinud ütleme sekstant vaid mingi juhtrakettide süsteem, mis pidi asteroidi õigesse kohta manööverdama, ja nii edasi. Ühesõnaga, tavaline poistekas ainult ulmelises kompotis. Paraku kui fantaasiavaene kirjanik kannab oma oleviku kaugesse tulevikku üks ühele üle siis kukuvad ikka välja näiteks mingid auru jõul töötavad metallist hobused, kellele usin väike ja must hiinlane perssest labidaga sütt sisse loobib, mitte aga ütleme mugavalt, sujuvalt, kiirelt ja tipptehnoloogiliselt liitri kütusega tuhandeid kilomeetreid läbiv sõiduk (no lendav auto on juba teistmoodi äärmus). Piltlikult, kui te nüüd aru saite mis ma öelda tahtsin.

Tahtmata kuidagi halvustada vanameistrit ja kummardades tema panuse ees ulmekirjanduse arengusse jään ma siiski seisukohale et tegu on võrdlemisi halva kirjanikuga kes on juba ammu aegumistähtaja ületanud.

Teksti loeti inglise keeles

Lohisev, puine ja ilmselgelt ajale jalgu jäänud pikem jutt. Või siis lühiromaan. Kirjutamisaasta 1940 tundub veits uskumatuna, olgugi üliprimitiivse sisuga on siin siiski igasugu kompuutreid ja muid tehnilisi vidinaid - peamiselt igasugu sidepidamisvahendeid õhusõiduki ja maapealse juhtimiskeskuse vahelise ühenduse tarbeks - kirjeldatud mida minu teada kirjutamise ajal ei eksisteerinud. Aga võib-olla eksisteerisid kah, ei tea.

Lugu iseenesest polegi teab mis paha, vähemalt alguses. Keskpaigas kus peategelane sattus mässajate maa-alusesse hiigelsuurde lubjakivikoopasse, õieti tervesse koobaste süsteemi oli ka päris hea. Ainult see lõpp kus hakati Prohvetit kukutama nõudis läbimälumiseks päris hea portsu tahtejõudu - ma pole nii tuima ja nüri võitlusekirjeldust pikemat aega lugenud. Kogu lühiromaani kõrghetkeks jääb minu jaoks kirjutamise ajal kahtlemata riivatuse tippu ja moraalse šokiga koheselt koomasse löövat pornograafiat kujutav öine kahe mehe ja kahe naise alasti ujumaskäik. Kusjuures riietuti siivsalt suure kaljurahnu taga eraldi ja tumedas maa-aluse koopa vees paistis ujudes ainult veest väljaulatuv pea välja, kuid ikkagi. Kujutan juba ette neid 1940. aastal näost punaseks minevaid ja kiljatusega minestusse langevaid ajakirja "Astounding Science-Fiction" lugejaid, kes säherdust roppu perversset porri pidid tarbima...

Aga jah, puine on see Heinlein, puine. Minu arust on juba käes aeg kus ta kujutab endast ainult museaalset väärtust ja kirjandusliku naudingu jaoks tuleks valida mõni teine autor.

Teksti loeti inglise keeles

Ma võtan tuntud suurvene šovinisti Lukjanenko teoseid alati kätte kõva eelarvamusega, võimalus leida eest ohkeid suure ja vägeva riigi lagunemise üle, nõukanostalgiat ja kommunismihaisulist õilis ida vs. dekadentlik allakäinud lääs vastasseisu on päris suur. Õnneks on ta siiski vist arusaaja inimene ja vaatamata ta isiklikele kiiksudele raamatu(te)s on sellist sitta minimaalselt. Mis selle raamatu puhul kõige lahedam oli, see oli ehe sibulalaadne ülesehitus (pun intended :)). Selles mõttes et kiht-kihilt, peatükk peatükilt avanesid järjest uued asjad. Vaevalt olid mingis asjas selguse saanud kui järgmine peatükk keeras selle kohe tagurpidi ja ülejärgmine omakorda hoopis pea peale. Põnev tegevustik, ladus jutuvestmine ja järjest uued saladused - mida paremat võiks meelelahutuseks tahta?

Tundub et ka teine osa on eesti keeles täitsa ilmunud, tuleb ilmselt muretseda...

Teksti loeti eesti keeles

Ülimalt vinge lugu!

Istuvad kaks küborgi 1951. aastal kuskil kõrbes maantee ääres ja justkui ootavad midagi. Üks neist on Porfirio, kes on The Company-sarjaga rohkem tuttavatele inimestele tuttav: ta on läbi käinud päris mitmest jutust ja vilksatanud ka romaanides siin-seal. Jutu sisu moodustab Porfirio meenutus miks nad õieti seal maantee ääres istuvad ja keda nad ootavad.

Selgub, et 1951. aastal (aga The Company-sarjas ei ole aeg lineaarne, käiakse edasi ja tagasi, see tähendab, peamiselt käiakse tagasi, edasi ei ole justkui võimalik) hukkus sealsamas kohas autoõnnetuses 5-liikmeline perekond, isa-ema ja kolm last. Auto veeres järsaku pealt alla, süttis põlema ja põles koos seesviibijatega söestunud vrakiks. Jäänused maeti ühishauda.

The Company agendid - küborgid - ent sellised ajast välja rebitud indiviidid ongi, kes võetakse oma ajast kus nad oleksid niikuinii hukkunud, viiakse Company koolituskeskusesse sadu tuhandeid aastaid tagasi ja tehakse neist küborgid. Selgub, et sealt autost tegelikult üks poiss kukkus hetk enne õnnetust välja, tema väljakukkumine tegelikult panigi pereisa kallakust alla sõitma. Poiss pääses luumurruga, kohale tulid ufonautideks maskeerunud Company agendid,kes võtsid poisi "lendavasse taldrikusse" ja viisid ta küborgiks saama.

Ainult et ta oli esimene sellelaadne katsetus, kõik teised küborgid, Mendozad, Josephid, Lewised jne. tulid palju hiljem, ja Company ei osanud õigesti veel küborge teha. Midagi läks põhjalikult nässu ja tulemuseks oli ülivõimetega, kuid vigane olend. Ülimalt intelligentne ja geeniuse teadmistega sealjuures.

Poiss - Robert Ross - kasvab targaks, kuid füüsiliselt avalduvad temasse sisestatud nanobottide vildaka töö tagajärjed pidevate kasvajatena, tal on üks jalg teisest lühem jne. Noormehena avalduvad temas samas järjest võmsama mõistuse ilmingud, kuni ühel heal päeva ta lihtsalt kaob. Company taibud oletavad et Ross lahkus lihtsalt Aega. Ajujaht käivitub, ja Porfirio koos kaaslasega luurabki tegelikult õnnetuse toimumise hetkel, kas Robert Ross naaseb seda vaatama või proovib ta oma peret päästa.

Päris julgelt üks vingemaid Company-lugusid, mida ma üldse lugenud olen - ja ma olen nüüdseks juba peaaegu kogu Company sarja läbi lugenud, nii romaanid kui lühiromaanid kui jutud.

Teksti loeti inglise keeles

Praegu Baasist sain teada, et see romaan on kirjutatud 2006. aastal ja see tuli mulle teatava üllatusena. Tegemist on nimelt Asheri romaanides - eelkõige Cormaci- ja Spatterjay-tsüklites - kesksel kohal oleva Polity-Pradori sõja esimese vaatusega. Nimetatud tsüklites on too sõda juba võrdlemisi kauge minevik, järelmõjusid aga mälutakse sinnamaani. Näiteks oli Spatterjay - sarjas mainitud samanimelise planeedi piraate, kes kinnipüütud inimesi Pradoritele nii toiduks kui thrallimiseks ärisid. Viimatimainitud tegevus seisnes aju nende osade eemaldamises, mis inimesest inimese tegid ja asendamises pradorite elektroonikaga, misjärel sai thrallitud inimest kasutada roboti, orja, tööriista või mis iganes asjana mis aga omanikule pähe tuli. Aga see selleks. Nagu öeldud, see romaan siin keskendub selle sõja avapaukudele ja kui Cormaci-sarja lugedes harjub kiiresti ära praktiliselt kõikvõimaste AIde juhitavate laevadega, mis on enam-vähem võimelised kõigeks, kaasa arvatud tervete planeetide molekulideks pihustamiseks, siis siin on Polity laevad alles primitiivsed ja nõrgad ning võikad pradorid läbivad neid nagu tulikuum nuga võipakki. Romaan on ka tunduvalt lühem keskmisest Asherist, ainult 220 lk. samas kui tüüpiline Asheri romaan on sellised 500-600 kanti.

Ei, aga hea oli. See pole muidugi eriline üllatus, mulle Asheri grotesk-überfantastiline, mõningase musta huumori ja võika vägivalla seguga maitsestatud ülitempokas ja -põnev stiil väga meeldib. Eks ta natuke lühikeseks jäi, kandvast intriigist ühe runcible juures pradorikapten Immanence`i lõksu meelitamise näol ja pilguheidust AIsid vihkavate separatistide maailma oleks saanud veel kirjutada küll ja küll. Cormaci-sarjaga tuttavale lugejale pakub kindlasti huvi seal mõned korrad mainitud legendaarse kangelase Jebel U-cap Krangi nime osa "U-cap" päritolu ("up close and personal" ja see viitas tolleaegse Polity nõrgalt arenenud tehnika tõttu enam-vähem ainukesele efektiivsele pradoritapmise meetodile - geko-CTD (contra terrain device, antiainet sisaldav pomm) plaksti kuhugi seljasoomuse külge ja ise minema. Meenuvad mingid tobedad jutukesed kaugest lapsepõlvest mingitest ilgetest kangelaspioneeridest Moskva all saksa tankide vastu...

Aga jah, julgeks soovitada, kuigi Asheril on ka mastaapsemaid, üksikasjalikumaid ja palju rohkem gore, übervägivalla ja tempoka actioniga maitsestatud romaane. Ega siin ka gore`st puudu jäänud, kohta kus pradorid teevad katseid vangilangenud inimestega soovitan lugeda tühja kõhuga :)

Teksti loeti inglise keeles

The Company - sarja viimane osa, lineaarselt mööda romaane kulgeva süžeeliini oma, täpsemalt. Nimelt on samast sarjast veel 3 kogumikku cyborgite tegemistest eri sajanditel eri maailmajagudes mis otseselt pealiini ei puutu, annavad aga päris hea tausta ja pisikesi olulisi detaile üldliinile. Selles osas niisiis jõutakse sarjaga lõpule, lugeja saab vastuse teda juba 8 köidet vaevanud küsimusele et mis siis ikagi täpselt juhtub 9. juulil 2355. aastal.

Üldiselt ei istunud mulle see jumalik Edward Alton Bell-Fairfax juba suht algusest saati, eelmise osa (The Machine`s Child) lõpust aga on nimetatud härrasmees mulle eemaletõukavalt vastik.

Mis Mendozasse puutub, siis käesolevas romaanis paljastunud elukorraldus "perekonnast", mille moodustavad mees, naine ja veel 2 meest, kusjuures esimesed 2 on tagumiste kahe vanemad panevad isegi küünilise ja paljunäinud-kogenud lugeja kulmud keskele kokku jooksma, kust nad sugugi kergesti enam lahti ei taha tulla. Ma rõhutan, et kõik 3 meesosapoolt elasid naisosapoole, Mendozaga, rõõmsat suguelu...Kuidas kellelegi, on ju igasugu "Serbia filme" ja muid perversseid jälkusi, millel kõigil on tänulik vaatajas-austajaskond...

Üldse oli lõpuosa deus ex machina`dest tiine, särav, õnnelik, roosa ja magus nagu suhkruvatt. Ookeani põhjast tuuakse välja seal 250 aastat allveelaeva vrakis veealuse kuumavee ja muda geisri ("black smoker") väljapaisatud setete alla mattunud Kalugin, kellega viimati kohtusimegi loos "Black Smoker". Homo Umbratiliste künka seest päästetakse ja remonditakse ideaalsesse korda Lewis, kogu tsükli algatanud Nicholas Harpole`st rääkimata. Lõpus on üleüldine õnn, jumalik kõikvõimas Edward Alton Bell-Fairfax vaatab raugel pilgul õnnes ja harmoonias ajaülesteks tõusnud lustivaid cyborge (ainult positiivseid mõistagi, kurjad Aegius, Labienus, Nennius ja teised saavad teadagi karmi aga õiglase karistuse), minul aga ajas taoline roosamanna maosisu kergelt ülespoole...

Eks kogu sarja julgeks ikka soovitada. Algus oli enam kui nõrk, kuskil "Mendoza In Hollywood`ist" alates läks aga maailma kultuuripärandite päästmisel ime- ja kangelastegusid tegevatest surematutest cyborgitest rääkiv saaga erakordselt heaks.

Tegelikult mul terve sari veel päris läbi ei ole, kaks kogumikku kolmest on veel riiulil ootamas, aga jutud kohati ongi mõnusamad kui sari - eriti selle lõpuosa. Seega lugemismõnu veel jätkub ja sellest küllaltki lahedast maailmast veel päris loobuma ei pea. Hinne tuleb siiski sarja konkreetselt viimasele romaanile, millega ma, nagu eelnevast aru saada, ei olnud eriti rahul.

Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea, ma ei neelanud hästi neid päikeseenergial liikuvaid ja töötavaid maanteid alla, mu meelest need tundusid sama "asjalikud" kui näiteks ütleme mingid puuküttega lendavad korrusmajad või mõni muu aastakümnetetaguse tulevikuvisionääri välgatus. Meenub nupp igivanast Horsiondist, et Nõukogude teadlased on loonud uue teadusharu mis hakkab uurima Marsi taimestikku ja loomastikku...

Lugu ise oli selline...mitte just otseselt igav aga mitte eriti kaasahaarav ka. Nagu öeldud, põhiintriigi absurdsus võttis punkte maha. Keskmine "kolm".

Teksti loeti inglise keeles

Võtsin ka Heinleini (lõpuks) ette - parem hilja kui mitte kunagi, onju. Parafraseerides siin mitmeid isikuid - kui see (jutt) on kuldajastut avav ja defineeriv tekst, siis sellisel Kuldajastul ma elada tahakski, või noh, lugeda sellest. Samas on paratamatult enamik tolleaegseid tekste lootusetult vananenud, Heinleini geniaalsust näitab aga minu meelest asjaolu et ma oma peas asendasin kohati tekstis esinenud väga absurdsena tunduva surma täpse ajahetke ennustamise hoopis millegi maisemaga, näiteks heli- ja filmifailide levikuga internetis ja suurkorporatiivse Hollywoodi reageeringuga sellele, ja tuleb tunnistada et jutu elukindlustusühingud ja meieaegsed "piraatluse vastu võitlejad" on äravahetamiseni sarnased...

Lugu ise teenib mult "viie" eheda paari-kolme inimpõlve taguse sugugi mitte ülearu kopitanud pahvaku eest...

Teksti loeti eesti keeles

Ma eelnevaid arvustusi ei kommenteeri ühegi sõnaga, ütlen ainult et "kaunis ja nõidusliku miljööga fantaasialugu", my ass...! Tüütu ja üliigav jabur lugu mingist mehikesest kes näeb kuskil rannalinnas miskit tšikki ja kui see teda öösel, tormi ja vihmaga kuskile lossivaremetesse deidile kutsub, siis hullumaja auto väljahelistamise asemel isegi läheb.

Aga Grin ei meeldi mulle ka sugugi, nii et müüsin need eesti keeles väljaantud kaks topeltromaani mingil Estconil vist kellelegi huvilisele maha. Grini maavillane koopia on aga juba üsna võimete piire kompav.

Teksti loeti eesti keeles

Vaatamata ilmsetele loogikaaukudele (eutanaasia on mõnes riigis täiesti seaduslik ja seda tehakse ilma kaasneva tramburaita, eutanaasia tõsise tahtluse väljaselgitamiseks on kordi efektiivsemaid meetoteid kui suht kontrollimatu objekti seksuaalsuse/sensuaalsusega meelitamine, pealegi on enamus eutanaasiasoovilisi hoopis üliraskesti haiged ega ilmuta mingit soovi mingi kobeda näkiga kuhugi veini jooma ja tantsima minna, eutanaasiafirma tegeleb tavaliselt eutanaasiaga ega oma palgal ehitustöölisi, kes talle uut hoonet ehitavad - ehitusega tegelevad ikka tavaliselt ehitusfirmad jne. jne.) ja alates hetkest mil Anne välja ilmus hoobilt näkku kargavale lõpplahendusele oli tegu siiski suht kobeda looga, mis mulle endalegi arusaamatutel põhjustel täitsa meeldis. Või noh, oli mõnuga loetav ja eelpoolnimetet puudused ei seganud ega häirinud. Sestap ka Tarlapile minu poolt harjumatult tugev hinne, kuid mulle tundub siinkohal on see täiesti asja eest.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane ja üsna tüütu jutt, mille ulmeline osa oli rohkem nagu mõne kilavate silmadega narkomaani kirjeldus "enne" ja "pärast" kanepipläru, heroiinisüsti või mõnd muud sõltuvakstegevat mõnuainet. See unedes lendamine Paradiisis oli piisavalt segane, samas kui see asendada "kanepipläruga", kaob kogu ulmeline osa ära ja järele jääb, nagu öeldud, võimatuseni tüütu soigumine. Samas on Tarlapil mõningad oskused mõnuga ja hästi kirjutada ja selle, et see jutt mulle eriti ei meeldinud võib kanda asjaolu kanda, et tegemist on hetkeks 21 aastat vana jutuga ja autor oli seda kirjutades ikka veel võrdlemisi algaja.

Kõige sogasem osa jutus olid "suure käe muljumisjäljed" rinnal ja seljal. Hea et mingeid "suure kara penetreerimisjälgi" aanuses polnud :)

Teksti loeti eesti keeles

Tuleb tunnustada kirjastus Tiritamme, kes Geralti seikluste teise jutukogu oskas välja anda, enne kui see inglise keeleski ilmunud on. Mulle meeldis subjektiivsetel põhjustel esimene jutukogu rohkem, kuid see on maitseküsimus. Lood olid head, lood olid süngemast süngemad ja kõik viitas romaanisarjale, kus juba möll täiega lahti läheb. Nilfgaardi tulevale rünnakule oli küll lõpus paaris loos juba viidatud.

Üldiselt üks läinud aasta (jah, tiitellehel on aastanumber 2013, miska läheb see eelmise aasta Stalkrinimekirja) tõlkekogumike pärle, minu isiklik nr. 1 kindlasti kohe. Soovitan julgelt kõigile kellel herr GRRM juba ammu ainult paha maitset suus ja okserefleksi esile kutsub...

Teksti loeti eesti keeles