Nägin juhuslikult raamatukogu uudiskirjanduse letis. Oli ebamäärane (positiivne) mälestus esimese osa lugemisest. Stoori ei meenunud, peategelane ei meenunud. Otsustasin siiski võtta – kui miskit väärt, siis meenub – pooleli jätmine ei ole ka raske... Ei jätnud pooleli. Poiss oskab kirjutada, kuigi ega tal midagi öelda ei ole.
Tegelased ei läinud segi ja nende meelespidamiseks ei pidanud pingutama. See on suur asi, eriti nii suure hulga tegelastejuures. Olen kohanud ka kolme tegelasega raamatuid, kus on raske meeles pidada, mis vahe neist kahel omavahel on.
Seiklus kandis küll.
Ladusa jutu sees on päris pikad ja head lahingute ja võitluste kirjeldused. Vist ainult ühekorra libisesin poolest leheküljest üle. Vähemalt autorile paistsid relvad meeldivat ja tal on nende kasutamise vastu huvi.
Sisust andis eelmine arvustaja aimu.
Vene fantasy tippude hulka ei saa seda lugu küll paigutada, tegemist on selge meelelahutusega – see tähendab ajatäite tarbetekstiga. Tipp olemiseks oleks seal pidanud vähemalt mingigi mõte olema, aga mida pole, seda pole.
Meenub, esimese osa lugemise juurde jõudis kusagile teadmine, justkui olla venelase jutt Tolkieni paroodiaga – ei ole. Kompilatsiooni tegemisel on Sõrmuse lugu lihtsalt üks alusmateriale. Ta tundub oma eeskujude suhtes olevat üsna ükskõikne, ei jumaldamist, ei kummardusi, ei irvitusi ...
Sain midagi enda kohta teada – paksude seiklusraamatute lugemise juures on nüüd olemas ajamäärus ja kirjutamisoskuse mõõdupuu: George R. R. Martin. Lugesin Troonide mängu sarja möödunud suvel. Siis mõistsin lugejale tegelastega emotsionaalse kaasaelamise andmise senisest hoopis suuremaid võimalusi. Pehhovil on üks tähtis tegelane, kuussada lehekülge tema seiklusi on seljataga ja teist kuussada on ees – ei juhtu temaga midagi(!), hea rahulik lugemine. Troonides ei võinud kunagi kindel olla, aegajalt tuli lugdes hinge kinni hoida, lehekülgede kaupa ... Ajamäärusena töötab see sedaviisi, et enne (troonide lugemist) oleksin ma Pehhovi oopust kõrgemalt hinnanud, nüüd ma tean, kuidas saab palju paremini.
Mis häiris. Väga subjeltiivselt.
Pika mõõga tehnika – tehnika nimetus ja võitluse kirjeldus viitavad vanale Hiina traditsioonile, aga relva(de) kirjeldus pärineks nagu varajase keskaja kahekäemõõkade kataloogist. Minu meelest ei sobi need hästi kokku.
Vist (läbivalt) oli jutt vibupüssidest, mida kasutati ammu asemel (tõlkijat ei ole nimetatud, toimetaja on naisterahvas, raske on naisfiloloogilt oodata huvi vanade relvade vastu, aga selleta ei saa ju). On ju olemas ilus eestikeelne amb! Küll aga oli meeldib tajuda vibu ja ammu (vibupüssi) selget eristatust – sellega ei saa hakkama just kõik kirjanikud ja tõlkijad.
Kui juba maagid ja võlurid ja šamaanid kõikjal ringi töllerdavad, siis pole enam vaja kahureid ja püstoleid sisse tuua! Kusjuures kahur jõuab lahingusse maagia abil – no tule jumal appi!
Jumalad. Füüsilised tegelased olid (enamvähem) selgelt eristavad, teispoolsused ja jumalad läksid küll segi – neid oli nagu ratsahobuse sitta ja nad haisesid üsna ühtemoodi vaenulikult.
Üldise karaktriloogika viga. On vene ütlemine: on julged katselendurid ja vanad katelendurid, vanu ja julgeid katselendureid ei ole olemas. Raamatis on eriüksus, mis koosneb kõige parematest ja kogenenumatest sõdalasestest. Nad on maailma päästmise missioonil ja nad norivad igal ristteel ja kõrtsis teistega tüli! Misjauks?
Raamatu (ja sarja) pealkiri on seotud maagilise tantsu võimega, mis peategelast justkui iseloomustaks, paar korda mainitakse ka tekstis, et maailmu luuakse tantsuga – oleks võinud olla kasvõi ükski lehekülg tantsu ja tantsimise tunnet. Kui autor tantsimise suhtes nii ükskõikne on, siis pole vaja seda va tantsimist mütoloogiasse toppida!
Lõpetuseks siis üks pisike viide maagilisele tantsule, kolmkümmend aastat vana ja töötab siiani. Toksige Youtobe’i sisse „Saura, Carmen factory fight“ ja vaadake! See on see emotsioon, mis Pehhovi tantsuraamatus puudu. Aga kirjutada Pehhov oskab – kui tal oleks meeles püsinud, oleks ta selle sisse kirjutanud – minu mälu järgi oli (vähemalt üks) tants esimeses osas olemas.
