Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Walter M. Miller, Jr. ·

A Canticle for Leibowitz

(romaan aastast 1959)

eesti keeles: «Kantileen Leibowitzile»
Tallinn «Varrak» 2004 (F-sari)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
24
7
2
1
0
Keskmine hinne
4.588
Arvustused (34)
Arvi Nikkarev

Milleri märgatav mõju kaasaegsele ulmekirjandusele ja ta napp toodang on vastuolus. Miller on kirjutanud ca 40 novelli ja vaadeldava romaani (bibliograafias on küll paar algusaastate romaani mainitud, mujal neist juttu ei tehta). Teose kolm osa ilmusid algselt iseseisvatena ajakirjanduses (1955-57). Osad ühtusid sedavõrd hästi, et romaan võitisd Hugo 1961.

Esimeses osa “Fiat Homo” (=saagu inimene) elatakse ajas, kus tuumasõjast on möödunud kuussada aastat. Tühjaks jäänud maailmas elab kiskjaid, mutante ja röövleid. Kõrbes paikneb katoliku klooster, mille pühakuks on tuumasõja ajal elanud Leibowitz. Kloostris säilitatakse ennesõjaaegseid kirjutisi. Mungad neid ei mõista, kuid kopeerivad ja säilitavad neid tulevastele põlvedele. Selle osa peategelane on noor munk Francis, kes leiab pühaks peetava tehnilise joonise, pühendab kogu oma elu selle oskuslikule kopeerimisele ja sureb oma tööd kaitstes.

Teises osas “Fiat Lux” (=saagu valgus) elatakse kuussada aastat hiljem ja on renessanss. Peakangelaseks on õpetlane Thon Taddeo, kes enesekindlalt tuleb Leibowitzi kloostrisse igivanu raamatuid uurima.

Kolmas osa on “Fiat Voluntas Tua” (=sündigu sinu tahtmine) ja siin ilmneb teose peen iroonia. Maailm sööstab kõigile jõupingutustele vaatamata uude tuumasõtta. Kelle tahe nüüd peab sündima? Milleri järgi inimkonna olemus tuhandete aastatega ei muutu ja inimkond hävitab iseenda. Võimas lugu!
Teksti loeti soome keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Kõik ees juba ära räägitud/seletatud, seega ühinen kahe käega Arvi Nikkarevi viimase lausega. Tõesti võimas lugu!!!

Eestikeelse tõlke juures oli tore see, et ka ladina keelne teks oli ära tõlgitud. See tegi osad kohap palju selgemaks. Originaalis seda ju polnud.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Valge Vares

Kummalised tunded tekkisid seda (üht kõigi aegade pingerea etteotsa hinnatud) teost lugedes. Kahtlemata sugestiivne. Üldiselt rahulik narratiiv, ei mingit actionit, kuid sekka mitmed võimsad stseenid (näiteks esimese osa lõpp). Istus mulle ka see üldine ajalooline pessimism - ja ühtlasi sisuline progressi ülistus ning usk sellesse. Ambivalentsus... Väga oluline pluss: nö. tehnilises mõttes ei ole see üle 40 aasta tagasi ilmavalgust näinud teos kuskilt otsast vananenud! Miks siis kummalised tunded? Ei ole seniajani aru saanud, miks kõigile nendele plussidele vaatamata tervik säravat muljet ei jätnud - ja samas ennast alla 5 hinnata ei lase...
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Raamat, millest peaks eemal hoidma neid, kes hindavad ulmes peamiselt pealiskaudset killurebimist (nagu pratchett seda teeb) või suure malakaga vehkimist (conan ja järeltulijad). Raamat, mis eeldab teatud mõtlemisvõimet pluss elementaarset piibli ja ladina keele tundmist. Sest igal detailil, tegelasnimedest rääkimata, on tähendus - sageli mitu tähendust. Mis pole sugugi imekspandav, kui arvestada, et autoril võttis selle romaani küpsemine umbes 15 aastat aega. Igas osas on erinevad eetilised probleemid. Katoliiklikust vaatenurgast küll, aga vägagi üldinimlikud. Mulle igatahes hakkas katoliiklus tunduma ainsa talutava ristiusu ilminguna.

Täiendaks isand Nikkarevi selles, et peategelaseks on klooster ja selles valitsev vaimsus, mis väljendub vastavas osas tegutseva kloostriülema kaudu.

Ja kolmanda osa vodevilli-laadse alguse tagamõte jäi mulle täiesti arusaamatuks.

Aga näitena detailirohkuse kohta: täiesti möödaminnes Miller mitte ainult et näeb ette (pahatahtliku) AI tekkimist, vaid annab sellele ka teoloogilise põhjenduse :)
Teksti loeti inglise keeles
Riivo Mägi

Ühteaegu äärmiselt võimas ja samas parasjagu masendav teos. Minu jaoks masendav just iga osa lõpus, kus järjekordne unistus luhtus. Karta on, et tõlke lugemine jättis mind ilma osadest detailidest. Samas pean tunnistama, et samuti nagu eelkirjutanu, ei valda ladina keelt ega tunne piiblit, mis oleks vajalik nendest detailidest rõõmu tundmiseks.
Teksti loeti vene keeles
Kristjan Ruumet

Ei meeldinud nii väga, kui teistele :(

Aga kuna lähimal ajal olevat see ka eesti keeles ilmumas, siis loen kindlasti, sest et äkki ei saand inglise keeles kõigest aru. Ausõna, tõstan siis ehk hinnet...

Lugesin ka eesti keeles läbi. Hinde tõstmiseks aga põhjust ei leidnud :(
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Tüütu ja igav raamat. Tundmata autori tagapõhja võib siiski oletada, et tegu on katoliiklasega. Sellist katoliikluse propagandat ulmekuues pole ma ennem kohanud. Siiski tundub mulle märksa tõepärasem visioon selle ristiusu ühe lahu kohta näiteks Dan Simmonsi oma, mida ta väljendab "Endymionis" ja "Endymioni tõusus". Katoliiklik kirik inimkonna vaimsuse hoidjana? Lubage sügavalt kahelda. Valge Varese poolt mainitud tehnilist mahajäämuse puudumist eriti tõesti polnud märgata, arvatavasti eelkõige seetõttu, et suure osa sisust moodustavad ladinakeelsed palvekatked. Paaris kohas oli küll juttu mikrofilmidest ja arvutitest loomulikult polnud sõnakestki, kui 1959. aasta kohta on see isegi hästi. Üldiselt - ajaraisk. Filosoofilise ulme austajad võiks selle asemel üles otsida hoopis Kim Stanley Robinsoni "The Years of Rice and Salti", mida lugedes tekib kergesti terav kahjutunne, et katk kogu kristlust olematusse ei pühkinud.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Neli pluss. Ilmselt saaks romaan mult viie, kui viimane osa poleks liiga sünge. Kommentaariks Lauri Lukase arvustusele: arvuteid oli tekstis mainitud küll! Üldiselt võimas romaan, ehkki tekkisid mõned küsitavused. Esiteks Lihtsustamise Ajastu. Ma ei tahaks uskuda, et enamik inimesi oleksid nõus purustatud tsivilisatsiooni viimaseid jälgi hävitama, pigem meenutaksid nad mineviku heaolu kui kuldset ajastut ja hoiaksid selle jälgedest kümne küünega kinni. Sarnast teadlaste lintšimist kujutas ka Zelazny oma Needuste allees, ent seal ei omanud see nii totaalseid mõõtmeid ja mitmel pool säilis tehnililine tsivilisatsioon. Olgu pealegi, võib ju oletada, et valdav osa tuumasõjas ellujäänutest olid arengumaadest pärit primitiivsed inimesed, kes teadmisi niikuinii hinnata ei suutnud ja intelligentsivastase viha pärast tekstis mainitud rahvaste segunemist oma lastele edasi pärandasid. Aga kuidas sai lihtsustamine levida kõikjale ja omada globaalsed mõõtmed, seda tingimustes, kus mingist globaalsest kommunikatsioonist kindlasti rääkida ei saanud? Teiseks, kui katoliku kirik soovib nii kohutavalt oma positsiooni säilitada, peaks ta selle nimel tegema suuremaid sõjalis-poliitilisi jõupingutusi, mitte laskma ohjadel Texarcana kätte libiseda, et pärast enda kõrvaleheitmise üle kurta. Muide, lugedes kohta, kus Hull Karu valmistus kloostrit ründama, tabasin end irooniliselt mõtlemast, et kui kloostriülema käsutuses oleks tuumapomm, küllap laseks ta selle nomaadide vastu käiku. Kolmandaks, pärast uut tuumasõda evakueerub kirik Alfa Centaurile/erinevalt Arvi Nikkarevi arvustuses mainitust ei hävita inimkond end täielikult, pärast apokalüpsist Maal säilivad kolooniad teistel tähtedel, et katoliiklus ei häviks ühes Maa tsivilisatsiooniga. Järgnevaid sündmusi võib juba ette aimata. Kunagi hakkavad kolonistid teistel planeetidel tuumasõda pidama ja mungad ohkavad taas: miks te meid ometi ei kuulanud. Mis kasu on kiriku jõupingutustest, kui too kunagi tuumasõda vältida ei suuda. Kokkuvõtteks: tegu pole sugugi halva romaaniga, ent pärast lugemist polnud sellist tunnet, et nüüdd sai viievääriline teos läbi loetud.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Mõtlesin ja kaalusin päris tükk aega, kas panna viis või mitte. Raamat on hea, isegi väga hea, kuid mõned eelarvustajate poolt mainitud küsitavused rikuvad midagi ära. Raamatu sõnum mind ei häirinud. Igaühel on õigus näha asju nii, nagu ta neid näha soovib. Autor arvas nii, mina arvan natuke teisiti. Samuti meeldis mulle teose selline vaikne ja rahumeelne kulgemine, stiil ning peen huumor. Miks ma siis üldse virisen? Ei tea. Midagi jäi nagu puudu, samas oli kõik olemas. Panen ikkagi viie, sest... hea raamat oli!
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Sageli kohtame tänapäeva ulmekirjanduses mõtteviisi, mis püüab meile selgeks teha, et religioonil puuduvad täiesti kindlalt igasugused positiivsed küljed ja tegu ei ole millegi muu kui ainult mõttetu käsipiduriga, mis takistab meie kiiremat jõudmist helgesse tulevikku. Eks see ole ka mõistetav, sest ulme kui valdavalt teaduslik (!) fantastika justkui peakski niisugusele mitteteaduslikule jurale vastu astuma.Ilmselt valitseb selliste käsitluste järele lugejate hulgas ka arvestatav nõudmine, sest siin Baasiski võib näha arvustusi, kus rõõmustatakse et "küll ikka paneb hästi sellele usuvärgile ära". Täitsa võimalik, et mõned sellised arvustused on isegi minu kirjutatud.

Miller paneb meid mõtlema, et äkki ei ole asjad ikka päris nii mustvalged. Kui religioon kõrvale heidetakse ja selle asemele ei ole võtta midagi samaväärset, mis tasakaalustaks inimeste püüdlusi saavutada võimu teiste inimeste üle, siis ongi tulemuseks teoses kujutatud lõpmatu tsükkel ühest enesehävitusest teiseni.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Ei midagi erilist. Ilmselt olen raamatule veidi vale sihtgrupp selles mõttes, et mind ei vaimustunud võimalus süveneda kirjapandusse otsimaks varajatuid seoseid ja analoogiaid. Stoori ise oli ju lihtne, miks peaks lihtsat põhiliini väärtustama ainuüksi seepärast, et autor on vaevanud ennast keerukate kõrvalseoste väljatöötamisega? Süzheed see paremaks ju ei muuda... Seega minu poolt kolm.
Teksti loeti eesti keeles
Krafinna de Kraax

Üldjuhul austan Juhan Habichti tõlkija-geeniust. Sel juhul mitte. Kõik oleks nagu korras, ainult... Mõni pisike, või mitte nii väga pisike detail vihjab, et tõlkijal ei ole suurt kogemust katoliikliku maaimapildiga ja missa-fraasidega. Samuti ei tea ta Dante lauset: Jätke kõik lootus, teie, kes te siit sisse astute. Võibolla teab. Aga kirja ta seda ei pannud. Lõi hoopis oma tõlkeversiooni. Tegelt on see ükskõik. Aga, see ei ole ükskõik, kui leidub kasvõi ulmeringkonnas inimesi, kes lahkelt oma teadmisi jagaksid sel alal, mis jääb tõlkijale tundmatuks.

Asi ise meeldis. Üsna. Meelitavalt mõjus vaba ja loov, kuid mitte rumal lähenemine katoliiklusele, juutlusele, üldse ristiusule. Ülistuslaul inimkonna masohhismile. Ja mõnele, kes eitasid jõuliselt inimkonna vabadust end hukata, hukata lasta ning ise hukkuda.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Ootasin märksa hullemat.
St, oleks ju võinud, eks ole. Arvestades listilööminguid ja puha.
Aga ei olnudki hull, täitsa hää oli.

Jutt meenutas koelt Chestertoni ja Greene`i, kes on kyll ka mõlemad, jah, katoliiklased nii eraelus kui kirjanduses. Ja minu lemmikud. Sõltumata sisust on tekst selline rahulik, voolab tasa ja sujuvalt läbi peo, kyllalt yhtlane kogu raamatu vältel. Hästi tehtud raamat.

Eks ta rääkiski rohkem lootusest. Ennekõike julgusest loota, no matter what. Sest kuritihti nõuab lootmine märksa rohkem julgust kui lootusetus. Muu, ulmeline, on kyll ka vajalik, aga vajalik umbes nii nagu paber. Ilma selleta ei saa kah raamatut teha. Aga paber ei ole peamine. Peamine on hoopis muu.

Ladina tekstide tõlked olid kyll kohati jaburad, isegi nii kesise keeletundmisega kui minul võib selgelt näha, et kui eesti keeles on aed, siis ladinas aiaauk. Oleks võinud ikka mingi inimliku allika leida, leiab ju eestitsi märksa paremaid ladinaraamatuid kui ameerika koolilaste lugemik. Pealegi on meil kenasid ja sõbralikke klassfille kõik kohad täis, ole ainult mees ja kysi. Dantest muidugi rääkimata. Bääh.

Aga AI kohta käiva jupi suutsin silmade vahelt mööda lasta. :(
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Üllatusin. Ei oleks oodanud, et tegu on sedavõrd hea lugemisvaraga. Lugema hakates ja hoomates, et lugu tihedalt põimunud katoliiklusega, turgates esiti pähe mõte, et kas tõesti jälle miski mõttetu religioonisoga. Õnneks mitte! Äärmiselt hästi ja meisterlikult kirjutatud, kandva süzheega, olulisim ehk aga see, et see usu teema ei häirinud. Algselt tüütuna tundunud ladinakeelsed tsitaadid muutsid teose aga samas hoopis huvitavamaks ja veenvavamaks. Raamatu jaotamine kolmeks osaks, millel sedavõrd sümboolsed pealkirjad, oli minu arvates geniaalne mõte. Kui algul vaagisin, kas anda "neli" või "viis", siis nüüd asja üle pisut rohkem mõelnuna annan kindlalt parima hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Suurepärane raamat, millisest kirjutamise julgen ette võtta alles peale seda, kui ka maakeelne versioon läbi loetud on. Alustakski siis sellest teose värskeimast muljest ja ühtlasi aeg-ajalt punastama panevast osast.
Jutt on tõlkest. Kahjuks just sellest osast, mis on otseselt tõlkimata jäänud, elik ladina juppidest. Üks eelpool kirjutaja on vihjanud missa fraasidele. See on selline kaunikesti õhuke pid, millel mina eriti karva võtta ei julge. Ei ole katolik kirik ja vaevalt et iseäranis teoses kujutet St. Liebowitzi ordu miski paigaltammuv organisatsioon. Kui Pühale Toolile alluv kogukond seda oleks, jäänuks ta juba ammu marginaalseks tegijaks ja ei omaks kaugeltki seda võimu, mida ta tänapäeval omab. Meenutagem kasvõi paavsti üsna hiljutisi väljaütlemisi (mispeale tal küll tervis kuidagi kahtlaselt kiiresti kehvaks läks). On selge, et aegade kombed muutuvad. Veidi, aga siiski. Küll aga on vitsaväärt yankeede konspektist maha viksitud tõlked. Kui ma juba enne ei arvanud ameerikalikust kooliharidusest kuigivõrd, siis sihukest lauslollust, kui sealt ma kah ei osanud oodata. Aeg-ajalt tekkis tunne, et fraasid on lahti kirjutanud inimene, kellel on aim küll grammatikast, kuid kellel puudub igatsugune kokkupuude kirikuga ja selle pärandiga. See ei ole muuseas tõlkija viga, isand Habicht onb lihtsalt abitu allika valinud.
Ülejäänu aga on kindlasti üks kõvemaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Seejuures on tunda muidugi, et Miller on üks vana jesuiit. Katoliiklusest on järgi jäetud kõik positiivne (ehk esimeses osas kirjeldet ihunuhtlus välja arvata) ja kõik negatiivne hoolega väljaroogit. Mõni ime, et lugejale hakkab katoliiklus lausa meeldima. Seejuures ei unusta Miller ka kanoonilist katoliiklikku maailmapilti sõbralikult tögamast. Sõnaga - käitub nagu klassikaline tubli jesuiit.
Sellegipoolest. Olen vaielnud paari eelarvustajaga teemal, kas teos on katoliiklik propaganda või ei. Olen jätkuvalt seisukohal, et EI OLE. Ta on kahtlemata kirjutatud katoliiklikust vaatenurgast ja selgelt läbiv punane niit on usk ja temaga seonduv. Minu arusaamist mööda ei ole ka kiriklikus raamatute säilitamises/teadmiste hoidmises midagi ennekuulmatut - meenutagem kasvõi Rooma impeeriumi langust ja tuletagem meelde, kes olid antiigi kirjanduse ja teadmiste säilitajateks. Jah, need olid kristlikud kloostrid. Ehk kontekstist väljarebituna - ajal, mil Euroopas märatses (ei leia küll ühtegi leebemat väljendit) inkvisitsioon, oli islam se, kes säilitas Euroopa selle aja kultuuri kohta informatsiooni. Proovige seda tänapäeval vähegi madalalaubalisele inimesele seletada ja jälgige reakstiooni.
Milleril on palju seisukohti, millega ma nõus ei ole. Mis siis selles imelikku on? Samas olen ma põhimõtteliselt nõus tema visiooniga selle kohta, et mõni religioon võib olla teadmiste ja teadmuse viimne pelgupaik. Paigaks, kus seda ehk ei mõisteta, kuid kus seda hoitakse. Ka usun ma kahjuks Leibowitzi Lihtsustamise Ajastut. Kas olete kindel, et see varjatult juba alanud ei ole?
Palju andsid juurde jutule tehnilised vidinad või õigemini nende puudumine. Ei olnud siin AI`st küll juttu. Ka ei olnud siin mitte pimedat usku progressi. Need, kes selle siit välja lugesid on küll millestki väga valesti aru saanud. Või siis kogu loost üldse mitte aru saanud. Laiale irvele vedas suu abt Zerchi arutlus masina hinge üle. Täiega nautisin ka kõikvõimalikke vihjeid kristlikule mütoloogiale (ehkki Laatsaruse liin jäi ju tegelikult lõpetamata ja see pärispatuta sündinu liin ei jõudnud õieti nagu alatagi).
Tõenäoliselt "Kantileeni .. " lahates saada vähemalt sama paksu raamatu, kui teos ise.
Ja kordaks siinkohal teose tõlkija sõnu, milliseid ta kasutas Poul Andersoni "Midsummer tempesti"`i arvustuses: "Ah, mis see minu asi on, aga mitmed lugejad on oma süü läbi vähem saanud, kui raamatul anda oleks. "
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Ats Miller

Mind jättis see teos suuremas osas külmaks, ja just tolle katoliikliku maailmavaate pärast, mis tundus nii lõpmata ebasiiras, et sundis paratamatult distantsieeruma, laskmata tegelastele kaasa elada. Samas, vaatamata küllalt kiivas vaatenurgale ja kohatisele usutamatusele oli tegemist niivõrd võimsa visiooniga, et tõesti ei saa vähemat kui "5" raamatule anda. Vabandatagu, kui sel teksti on pisut enesekiitmise maiku, kuid vaatamata sellele, et pole ma elus õppinud ladina keelt ja tundnud huvi teoloogia vastu, on elu jooksul seda va kultuurikihti niipalju kogunenud, et kuigi ma igaks juhuks suurema osa ladinakeelsetest sentensitest tagant üle kontrollisin, ei usu, et midagi olulist kaduma läks. Vastu ei saa vaielda ka teose põhiideele - olid ju kloostrid üle Euroopa kogu Rooma languse järgse aja antiikkultuuri kandjad ja säilitajad, otsides kokku, peites, parandades ja jäljendades, mis järgi endisest kõrgkutuurist, ja kandes selle nii edasi läbi tuhandeaastase pimeduse- ja metsluseaja. Kuidas ja kui palju ajalugu kordub? Kui mitu korda on ajaloos läbi mängitud stsenaarium, et su metsad saavad laevadeks ja samal hetkel kui langeb viimane puu, on ka su impeerium otsa saanud? Kui valusalt ja vaevaliselt läheb see inimese õppimine...

Tõeliselt hea oli juba varem mainitud masinate halva käitumise selgitamine. Tegelikult paari lausesse kokku võetuna kogu Myrphy seaduste kvintessents. Negatiivse poole pealt - esimest juttu pean parimaks. Selles oli rahulikku kulgu ja mingit kibedat irooniat. Teises oli seda juba vähem ja viimast võib nimetada usutunnistuseks. Teisalt, viimases osas oli siiski ka haaravat suurust ja meeldejäävaid kujundeid, ükskõik mis ma selle kogusõnumist siis ka arvaks. Kuidas sõnu seada - ei tea isegi, saab kloostri vaimu ja muud katoliiklusega seonduvat selle mehe puhul üldse "taustatööks" nimetada? Ilmselt oli suurem osa kirjapandud õhustiku detailidest talle loomulikud teadmised. Mis aga ei takista talle maailma loomise eest siiralt au andmast. Veel - sattusin üht eelarvustust lugedes meenutama, et kuidas kuradi moodi see Dante lause siis "kanoonilisel" kujul oli? Mitte ei mäleta. Mis tähtsust sel on? Mõte on ju selgelt ja õieti edasi antud.

Nii et siis üks visioon, mille aeg on seni küll õnneks valeks tunnistanud, kuid kui mõelda, et Kuuba raketikriis oli kirjutamise ajal veel ees, ei saa autorit kuidagi ebaadekvaatsetes eeldustes või ülearenenud ohutajus süüdistada. Oma taustast lähtuvalt vormis ta oma vastutustunde selleks raamatuks. Me võime teenida teisi jumalaid, kuid see ei peaks takistama tunnustamast väärtusi, olgugi need kohati erinevad omasekssaanutest.
Teksti loeti eesti keeles
Arni Alandi

Nõustun kõigi kiitvate hinnangutega selle romaani suhtes. Oluline on ehk ka teada paari fakti autori kohta. Nimelt võttis Walter M. Miller USA lennuväe koosseisus osa Euroopa ühe vanema kultuuritempli, Itaalias asuva Monte Cassino kloostri pommitamisest. Saadud traumaatilisest kogemusest ei saanud ta elu lõpuni üle. See on põhjus, miks ta astus katoliku usku, kirjutas Leibowitzi raamatud ning lõpetas pärast kauakestnud depressiooni elu enesetapuga. Muuhulgas on veel teada, et Millerit ei või samasta Fiat Voluntas Tua`s ette tuleva kloostriülema Zerchiga - kuigi Miller oli pühendunud katoliiklane (nagu enamik täiskasvanult pöördunuid:)), oli ta isiklikult seisukohal, et mõningail juhtudel võib eutanaasiat rakendada (nagu mäletame, oli Zerchi äge eutanaasia vastane). Olen endine kristlane ja seetõttu eriti allergiline igasuguse usupropaganda suhtes. Milleri raamatust ma seda ei leidnud - minu arust on väga oluline, kui usklik inimene tahab teistele lihtsalt midagi öelda, või kui ta teeb propagandat. Neid kahte asja ei tasu segi ajada. Loomulikult peab iga inimene kõige õigemaks just enda maailmavaadet, aga see pole siinkohal kaasus.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Professionaalselt kirjutatud raamat, mille teemad mind eriti ei eruta. Globaalsed ideed, inimkonna ja tema teadmiste säilitamine... no ei. Samuti riikide ja riigipeade poliitika ja intriigid. Need peatükid, kus tegevus toimus mikrotasemel, ühe inimese või väikese grupi piires, olid päris toredad. Üldiselt – mida edasi südmused arenesid, seda ükskõiksemaks muutusin. See pidev pretensioonikuse tõus nagu häiris ka. Aga muidu kena kaanepildiga ilus raamat. Sobib riiulisse. Kasutatav ladina keele testina. Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Selle kogumik-romaani kirjanduslikku kvaliteeti ei saa kahtluse alla seada; juba paari esimese leheküljega on selge, et tegu on äärmiselt viimistletud ja läbimõeldud tekstiga, ning väga andeka ja omanäolise kirjanikuga mõistagi. See häälestab lugema kõrgendatud tähelepanuga... minul kulus romaani absorbeerimiseks üle kahe nädala, seedimiseks läheb loomulikult veelgi kauem, nii et see arvustus peegeldab selliseid esialgseid ja värskeid muljeid.

Ainus, mida ma saaksin “Leibowitzile” ette heita on see, et see tahab olla vist veidi targem raamat, kui tavaliselt üks raamat olla saab. Noh, et õige pisut liiga pateetiline ja ehk liiga palju mõttetihedust ja ideede edasiarendusi läbi sajandite... Mitte et ma eelistaks mingit Leibowitz-light versiooni aga võib-olla tahtis autor tõesti ühes raamatus liiga palju saavutada.

Katoliiklus? Mina ei pea “Leibowitzi” kindlasti propagandaks ega arva ka, et katoliiklust oleks siin kuidagi idealiseeritud. Katoliiklik organisatsioon, nii ideeline kui strukturaalne, on selle romaani temaatiline aines, mida kasutades autor oma jutustust arendab. Autor fantaseerib, et mis siis kui pärast tuumasõda oleks katolik kirik (esialgu) ainus organisatsioon, mis suudab pakkuda kaose asemele korda ja säilitada mingi järjepidevus kadunud maailmaga. Võib-olla alles viimases osas (kõige müstilisemas) on tunda rõhutatumat autoripositsiooni. Seda enam, et autori tahtel polegi valida muu kui hullunud rahvavaenulike poliitikute ning kiriku vahel. Ning arvestagem, et maniakaalseks pöörab ka see läänemaailm, kus katoliiklus on olnud üle tuhande aasta valitsev religioon või õigemini ainus lubatud ja riiklik religioon. Vabamõtlemisega olid selles tulevikumaailmas vist lood kehvasti?

Romaan on kirjutatud tuumahirmu ajastul ja selle põhiteljeks on teaduse ja usu kõrvutamine. Sõdu peetakse ikka vastavalt teaduse ja tehnika arengutasemele. Poliitika ja teadus käivad läbi spiraalse arengutee jõudes jälle enesehävitamiseni, kirik üritab alles hoida mingit iidset vaimsust, kuid muutub ka ise enesehävitusliku tehnoloogia säilitajaks... Aga sel romaanil on veel väga-väga palju tõlgendamistasandeid. Ilmselt oli “Leibowitzi” viimane osa ka Simmonsi inspireerijaks Hüperioni maailma ülesehitamisel, eriti just katoliikluse leviku kirjeldamisel ilmaruumis.

Ei saa puudutamata jätte ka tõlget, millel eelarvustajad on palju peatunud. Minu meelest oli tõlge väga hea – selge ja puhas eesti keel, tegelaste kõnekasutus andis edasi nii nende intelligentsustaset kui ka varjatud ja peenet irooniat. Kõik selle, ühesõnaga, mille kohta autor remarke ei teinud. Ma ei pea õigeks, et mõnede ilukirjanduslike fraaside tõlkeid peaks lugema “kanoonilisteks”. Miks peaks tõlkija leppima konarlikuma variandiga, kui ta ise suudab mugavama leida? Piibel, Shakespeare, Dante – mis on nende eestikeelne “kanooniline” variant? Ka inglise keeles eksisteerib väga mitmeid Dante tõlkeid.

“Viie” suhtes pole mingeid kahtlusi, kindlasti üks ulmeajaloo klassikaid ja oluline tõlke ja avaldamissündmus F-sarja kontekstis.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Maailmalõpu-järgne uus algus on paljude kirjanike loomingus olulisel kohal; mul on heameel tunnistada, et Milleri käsitlusest midagi paremat pole mulle seni ette sattunud ning kahtlen, kas kunagi satubki. Meelevaldne võrdlus - kui Bradbury Marsi kroonikate maailma lõpus näisid viimased inimesed Marsil ühtlasi saavat esimesteks marslasteks, siis Milleril jäävad inimesed kõigist tõusudest ja mõõnadest hoolimata inimesteks ning see on ka üks kiriku põhisõnumeid. Teises osas surutakse lugeja sellesse motiivi lausa ninapidi sisse, kui noor teadlane oma dänikenlikku teooriat esitab. Ning iga kord, kui tsivilisatsioon hävib, on inimkond siiski suutnud teha sammu kaugemale (viimasel korral siis tähtede suunas). Minu meelest ei saa teose alatooni kuidagi pessimistlikuks pidada - inimkonna kalduvus ennast hävitada peaks kõigile teada olema ka ilma Millerita.

Kirikust ja selle kujutamisest. Milleri põhisõnum näib olevat, et esiteks ajab kirik hoolimata oma tuhandetest libastumistest, kompromissidest ja sisevastuoludest siiski õiget asja ning teiseks ei loe Aeg sellele organisatsioonile põhimõtteliselt suurt midagi. Esimese üle võib vaielda ja jäädagi vaidlema; teine on ilmselt tõsiasi.

Ma olen väga kaugel arvamisest, nagu oleks teos propagandistlik. Niimoodi võib minu meelest arvata vaid inimene, kes pole elus ühtegi tõeliselt propagandistlikku kirjatööd lugenud. Iga inimese võõrandamatu põhiõigus on luua kunsti oma maailmapildist lähtuvalt - ning just seda Miller ka teinud on. Üleüldse on peavoolu kirikud ning loogiliselt siis katoliku oma eriti kõiksuguste lauspropagandistlike võtete rakendamisel ettevaatlikumad, kui väiksemad sektid. Esiteks pole seda neile eriti vaja (roomakatoliku kirikusse kuulub ikkagi üle 1,2 miljardi inimese, rohkem kui viiendik inimkonnast) ja teiseks peavad suuremad organisatsioonid paratamatult olema mõõdukamad ning konservatiivsemad kui väiksemad. Mis muidugi ei tähenda, et katoliku kiriku sees poleks gruppe, mida iseloomustab sõna "fanatism" selle halvimas tähenduses. Inimestel on komme otsustada asjade üle isiklike kogemuste alusel. Kui ollakse isiklikult tuttav riivatu ning silmakirjaliku "vaimulikuga", siis arvatakse, et kogu kirik on tegelikult silmakirjalik. Kui õnnekombel õnnestub olla mõne teistsuguse inimese tuttav või õpilane, nähakse tavaliselt ka kiriku neid omadusi, millest meile jutustavad Miller ja Chesterton. Loomulikult on religiooni ja teaduse vastandamine mõttetu. Need on inimmõtte erinevad dimensioonid. Kirjeldades kolmemõõtmelist objekti me ei hakka ju ometi vastandama laiust ja kõrgust???

Romaani mõistmiseks peaks peale juba eelnevalt nimetatud omaduste olema ka elementaarsed teadmised ajaloost. Kaasarvustaja Velbul näiteks näivad need puuduvat.

Tõlkest: nähtavasti peab igal tõlikjal elus ette tulema mõni fopaa, mille järgi teda teatakse pärast vaata et rohkemgi, kui kõigi nende tuhandete õnnestunud lehekülgede järgi, mis ta kirja on pannud. Eva Lutsu jääb alati saatma üks teatud spinninguratas, Tanel Rõigast Okkama habemenuga ning Juhan Habichtit kantileen. Misteha, misteha.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Kipub kuidagi nii olema, et sotsiaalse puudega (Walter M. Miller oli äärmiselt inimpelglik) inimestel on tihti midagi põhjapanevat ja enamasti negatiivset inimkonna kohta öelda.

Leibowitzi näol on tegu n.-ö. programmilise teosega, kus autoril on edastada konkreetne sõnum. S.o., et inimesed on ilma religioosse ärkamiseta programmeeritud (kes programmeeris ja miks?) end hävitama, andke ainult vahendid. Ja kui ka pole tegu usupropagandaga (ehkki kõiki usutegelasi on antud juhul kujutatud tõesti rõhutatult positiivsetena), siis vaenulikkus ilmaliku elu ja eriti progressi vastu paiskub teosest iga nurga pealt välja küll.

Mul on raske samastuda autori ja inimestega, kes soovivad kõige taga näha grandioosseid skeeme ja nendele oma teoseid üles ehitada, kuid kahtlemata on sõnumteostel üks eelis selliste teoste ees, mis üheselt mõistetavat sõnumit ei edasta - nad jäävad lugejale meelde - ja see on arvatavasti ka peamine põhjus, miks ülimalt tagasihoidliku produktsiooniga Miller ulmeklassikute Olymposel nagu polt istub.

Kui kirjanduslikust seisukohast teost lahata, siis esimene osa, mis tuletas kunagi loetud Geza Gardonyi "Jumala orje" meelde (ja kardetavasti põhiliselt sellepärast, et viimane on vist ainus kloostrielu kujutav raamat, mida ma olen lugenud), on lihtsalt super; teine osa korralik, kuid kolmandas osas on autoril lõppenud jaks ning tulemuseks on stilistiline segapudru ühes patoloogilise jutlustamisega. Kogu see sonimine teemal, et eutanaasia on väär("andke kassile võimalus väärikalt surra!"), kas tõesti ei olnud millelegi muule keskenduda, kui romaanis ümberringi lõhkevad tuumapead? Iseäranis irooniline on, et aeg tegi autori tõekspidamistes ilmselt teatud korrektiivid, sest just oma käe läbi Walter J. Miller lõpuks teise ilma läks.

Antud hinnet on mul (enda jaoks) lihtne põhjendada, sest paljulubavalt alanud romaan murdub iseenese raskuse all. Miller tahab öelda midagi lõplikku selle kohta, mille kohta ammendavat vastust ei ole ning suutäis jääb kurku kinni. Kuid romaani eesti lugejale vahendanud kirjastust tuleb siinkohal küll kiita, sest tegu on ulme kontekstis vaieldamatult olulise teosega, millesarnaseid võiks hoopis rohkem tõlkida.
Teksti loeti eesti keeles
Mai Mesilane

Tahad parimat, aga välja tuleb nagu alati – lühikokkuvõte, mis õnneks ei kehti raamatu kohta. Igati väärt lugemine.
Teksti loeti eesti keeles
Riho Välk

Tegu oli minu jaoks ühe esimese paksu ulmeromaaniga – matemaatika ütleb, et kui ma selle Oskar Lutsu raamatukogu uute raamatute vitriinist leidsin, pidin ma olema 15-aastane. Nüüd, ligi 13 aastat hiljem uuesti lugedes avastasin, et nii mõnigi ulmeline mõte, mida olen vahepeal heietanud, on oma alguse just sellest raamatust saanud, isegi üks mu sotsiaalmeedia lehekülg on selle raamatu tsitaadi järgi nime saanud.

Romaani esimene osa on kindlalt minu lemmik – kogu see hävinenud maailm on ise juba põnev. Postapokalüptilisi maailmu kujutatakse liiga tihti mõnikümmend aastat pärast hukku, kus inimesed kombineerivad endale pesumasinatest generaatoreid ja gaasimaskid kasvavad puu otsas. Selleks ajaks, kui vend Francis aga oma paastulaagrisse saadetakse, on hävingust möödas tubli 700 aastat ja kõik peale üksikute reliikviate ja betooni sisse peidetud raudlattide on ammu tolmuks pudenenud. Koos kõige muuga on täiesti mõistmatuks muutunud ka hävingueelne maailm, selle mõttelaadid ja inimesed. Teiseks muhedaks aspektiks oli kindlasti kogu see inimelu mõttetus pikas perspektiivis – enda elust 10, 20 või 50 aastat paarile paberilehele pühendamine oli väärtuslikum kui miski muu.

Teine osa oli aga konkreetselt igav. Teine osa on ka põhjuseks, miks ma sellele teosele ei saa anda hinnet „5“. Esimene osa köitis oma maailmaga, viimane osa oma põnevusega, kuid keskmises osas tembutas paar mitte eriti sümpaatset tüüpi ringi ja keegi leiutas dünamo.

Kolmandas osas ei olnud minu jaoks kõige põnevamaks mitte siiski tuumasõja või tuumahävingu ootus, vaid probleem, mis on meil ka tänapäeval täiesti olemas. Nimelt – kuidas tuleb usk toime probleemidega, mille kohta ei ole piibli „Korduma Kippuvate Küsimuste“ rubriigis vastuseid. Samuti ka küsimus, kas inimkond on õppimisvõimetult loll, isegi kui teab oma tegude tagajärgi.

Kiidan veel kord kogu ideestikku ja probleemide käsitlust, kuid toon välja ka mind kõige rohkem häirima jäänud külje – venis natuke. Esimest osa lugedes tegin veel nalja, et „kui lõigu keskel läheb igavaks, siis lõigu lõpus on jälle mõni põnev detail“, siis keskel oli igavat dialoogi ja lõpupoole venivat monoloogi veidi liiga palju. Ei julgeks sellist raamatut algajale ulmikule soovitada – selle lugemine võtab omajagu aega ja seedimist.

Tahaksin veel siinkohal kiita Juhan Habichti. Eelistan alati teoseid lugeda originaalkeeles, kuid kui mul on 13 aastat tagasi loetud teose sõnastus meeles ja see kõlas minu jaoks originaalist paremini, siis müts maha ja sügav kummardus.
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

A Canticle for Leibowitz on postapokalüptiline ulmelugu. Millalgi 1950ndatel puhkenud tuumasõda on hävitanud maailma - kuid veel hullem on olnud sellele järgnev Lihtsustamise pogromm, kus katastroofis teadust süüdistavad raevunud ellujäänud on tuhaks põletanud kõik raamatud ja mõrvanud iga kätte saadud intelligendi.
 
Loo esimene osa "Fiat Homo" toimub 600 aastat peale katastroofi, kuskil Arizona kõrbes seisvas Püha Leibowitzi kloostris. Katoliku kirik on ainus organisatsioon maailmas, mis hoiab veel alles fragmente kunagistest teadmistest. Kui aga noor noviits Francis kõrbes paastudes muistse pommivarjendi avastab, kardab kloostriülem Arkos, et see toob kaasa pahandusi...
 
Loo teine osa "Fiat Lux" toimub eelmisest veel 600 aastat hiljem. Samal ajal, kui ümbruskonnas hakkavad võimust võtma esimesed ilmalikud riigid, võõrustab sama kloostri abt Paulo geniaalset teadlast Thon Taddeot, kes soovib uurida kloostris säilitatavaid käsikirju, et leida sealt kadunud teadmisi...
 
Loo viimane osa "Fiat Voluntas Tua" toimub veel 600 aastat hiljem. Kosmosetsivilisatsioon on tagasi ja ikka samas kohas seisev klooster on muutunud tähtsusetuks reliktiks. Kuid Ameerika konföderatsiooni ja Aasia koalitsiooni vahelised pinged on juba viinud kokkupõrgeteni ja kloostriülem Zerchi saab teate katoliku kiriku viimase võimaluse plaani kohta...
 
Lugesin seda raamatut teist korda ja esmakordselt originaalkeeles - ning pean ütlema, et vahepealse umbes kümne aasta jooksul on see ainult paremaks läinud. On hämmastav, et kuigi see lugu tõukub eelkõige oma perioodile omastest Külma sõja ja tuumaohu muredest, on see võrreldes mõnede teiste samateemaliste teostega jäänud ajahambast täiesti puutumata.
 
Seda seetõttu, et tuumasõda pole siin muud kui instrument. Eelkõige on see lugu säilitamise, püsivuse ja stabiilsuse väärtustest. On põnev, kuidas autor on seda esitanud kolme ajastu taustal - pimeduse aeg, kus klooster on tsivilisatsiooni tipp; renessanss, kus ilmalik maailm mööda läheb; ja lõpuks uusaeg, kus seda pole enam kellelegi vaja (kuni jälle juhtub...).
 
On lausa hämmastav, kui sügavalt kristlik-konservatiivne see teos oma olemuselt on ning kui veenvalt see samas oma loo ja mõtte esitab. Sellele aitab kaasa tegelaste sisekaemuse esitamine - kõik nad käivad läbi oma sümboolse Ketsemani aia hirmu- ja kahtlushetked enne meelekindluse leidmist. Samuti pehmendab meeleolu autori huumorimeel, kord soojamalt, kord süngemalt.
 
Kui midagi kritiseerida, siis ei ole loo kolmas osa ehk päris samasugusel tasemel kui esimesed kaks. Üldiselt aga on tegemist täiesti monumentaalse teosega. Isegi veendunud ateist võib selle lõpuks tunda tahtmist mungarüüd selga tõmmata ja saada selleks peaaegu nähtamatuks sinepiivaks, mis hoiab üleval midagi tõeliselt suurt.  
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Meelis Sepp
1953
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Meelis Sepp

Järgmine arvustus tõstis Goodreads`i nimelises kohas kohaliku tähtsusega mikrotormi. Mõnes ulmele keskendunud kanalis toimus seepeale solvunud uste paugutamine, nutt ja hala, eidelik vingumine ja lokaalsete drama queen`ide tavaline draama. Seepärast pean vajalikuks rõhutada, et see on minu hinnang raamatule. Aga mulle ei meeldi Strugatskid, pole kunagi meeldinudki, paari erandiga, näiteks ""Hukkunud Alpinisti" hotell" ja "Miljard aastat enne maailma lõppu" on mu silmis väga heas kirjas. Väljaandja Fantaasia ja tõlkija Veiko Belials pälvivad ainult tänusõnu, minu tänu neile väljendub selle raamatu ostmises. Aga siin nüüd siis see arvustus:

Aegunud emolik sonimine. Enamus loo sisust on tühi, tapvalt uimane ja mittemingit kriitikat kannatav heietus, emoheebel keeratakse 11 peale alles loo viimases peatükis. Tehnilised üksikasjad ei kannata eriti terava pilguga lugemist. Kosmonautide laev on suur nagu loss, täis igasugu koosolekuruume, koridore ja kabiine. Kosmonaudid võtavad võõral planeedil hommikusöögiks soolaga võileiba ja piima. Seda küll ei öelda, kuid vaikimisi võib aru saada, et pudeliteread "Pšenitsnaja" , "Sibirskaja" ja "Stolitšnajaga" on kuskil kapi all ooterežiimis, koos 3-liitriste hapukurgipurkide ja stakannide reaga. Kahjuks jääb puudu ka stseen kus tüüakas, päevitunud, sorgus vuntsidega komandör kaitseb ülemuste ees pahateo teinud alluvat, rebib sealjuures lõhki oma komandörikuue, paljastades selle all madrusesärgi ja selle all omakorda oskamatu väriseva käega tehtud tätoveeringu "MAMA". Loo seisukohalt kandvana olnud fakti, et Vaba Otsingu Grupi, ehk siis lihtsalt kosmosest elu otsivaid meeskondi moodustab perekond mehest, naisest ja lapsest saab paremaks panna ainult lasteaiakasvatajatest koosneva otsingugrupiga. Aga mis siin imestada, eks alanud juba minule arusaamatutel põhjustel kultusmaine saanud "Asustatud saar" stseeniga, kus just võõrale(!) planeedile maandunud Maa agent kargab raketist välja miskipärast trussikute väel.

Ühesõnaga, vendadel Struguraššidel oleks ilmselgelt palju paremini välja kukkunud kui nad oleks ulme kus seda ja teist jätnud ja oma liistude juures püsinud - see oleks siis nõukogude vene inimese kujutamine miskites piirsituatsioonides kus ta vaatamata raskustele jääb ikka sellekssamaks nõukogude inimeseks kes armastab kodus olles kitarri plõnnida, ennast viinast oimetuks juua, sihvkasid süüa ja maha tatistada.

Emot nad oskavad küll, mäletan et juba "Hukkunud Alpinistis" keerati emolüliti ikka päris põhja ja "Väikemehes" samuti. Tõsi küll, alati on see lõpus ja selleni jõudmiseks peab end eelnevast puisest ködist läbi mäluma. Lõpplahendus ka, nomaitea. Väikemees jäeti üksi planeedile, nüüh nüüh. Oot-oot, kus siis üksi, vähemalt robot ka. Aga kui juba robot, miks siis mitte meelelahutus-õppekeskus. Miks väikemehega tehtud muutusi uurima ei hakatud? Miks kogu side temaga seisnes 200 kildi pealt orbiidilt laulukeste ettelaulmisel ja juttude jutustamisel? Äh, eks igaüks mõtle ise oma rikutuse tasemel. Asimovi "Inetu poisike" oli emo mõttes mäekõrguselt üle, "võõrastele oma, omadele võõras"-tsivilisatsioonikonflikti kirjeldab kirjeldamatult paremini A. Jürgens "Sinises Linnus" ja Vendade tehnikavisioon on ka tänaseks lootusetult aegunud. Lugeja peab end läbi nämmutama tervest hulgast "radiogrammidest", "mälukristallidest" ja "mikrofilmidest". Aga noh, see käib asjaga kaasas, selle üle pole viisakas naerda, umbes nagu Jules Verne omaaegsete kuureiside ja muude üle.Rohkem ei viitsi tõepoolest enam ennast Struguratskitega piinata, see jääb minu poolt nende viimaseks loetud teoseks, rahu nende põrmule.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Ei meeldinud!

Väga kaua pidi seda kolmandat osa ootama. Sarja algus oli ülihiilgav - julgen The Lies of Locke Lamora`t soovitada kõigile moodsast fantasyst lugupidavatele. Teine osa oli ka selline "päris hea" klassi langev, kolmanda valmimine aga võttis juba peaaegu samakaua aega kui Jorge Martini saaga järjekordsel osal ja kvaliteedi langus oli märgatav. Kuulu järgi oli kirjutamisprotsess nii pingeline, et Lynch käis vahepeal lausa hullaris jalga puhkamas...Ei tea, see pole siinkohal ka üldse oluline, oluline on see, et kolmas osa oli nõrk!

Kusjuures, mitte kirjutamisoskuse languse poolest, oh ei...Lihtsalt teema kiskus kõvasti lappama, ja seda juba päris algusest. Tähendab, mulle meenutas lääneliku "demokraatia" võikamaid osiseid - valimisprotsess ja häälterabamiskampaaniad sealjuures meie või siis ükspuha millise lääneriigi valimiskampaaniaid. Sellise elemendi kohtamine fantasyraamatus on aga võrdne sellega kui Martini saagas tossutaks kuskilt nurga tagant korraga välja miski automobiil - täiesti konteksti mittekuuluv, võõrkeha ja sobimatu muljerikkuja.

Pisiasjad nagu geniaalse ja vahedamast vahedama mõistusega Locke ootamatu debiilsuseilming ettesöödetud narkomaani oma paremaks käeks võtmine ja siis terve raamatu vältel mitte arusaamine, kes küll vastasele infot ette söödab samas kui lugejale oli see asjaolu juba alguset peale selge...Või kogu totaalselt ebausutav "võitlus" Sabetha ja vastaste parteiga...Või kõige ebausutavam asjaolu üldse - Bondmagi`de kummaline mittesekkumispoliitika... jne jne.

Ühesõnaga - ma polnud rahul ei ebausutava teemaga, kusjuures ma ei neelanud ka alla vanade armukeste omavahelist võitlust mis kohati taas sai erootilise laengu ja kohati muutus vaat et letaalseks. Ei usu! Mis puutub lõpus toimuvasse (SPOILER!)Falconeri ülesärkamisse, siis selle jumal masinast triki ülesandeks oli nii selgelt neljandale köitele juba ette eelvurtsu andmine, et ei ajanud haigutamagi...

Aga no ootame, vaatame selle The Thorn of Emberlaine ka ära ja siis ka selgub, kas sari kannab (planeeritud) seitsme köite lõpuni ilusti välja või sumbub millekski pahalõhnaliseks juba köiteid enne lõppu. Eelpoolnimetatud "Thorn" on hetkel niikuinii ainult läige kirjaniku silmis, ilmumiskuupäevast (ega isegi mitte -aastast) pole seni veel juttu olnud.

Keskmine "kolm".
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Tänud Arvile, nagu juba rõõmsaks tavaks on saanud!

Kogumik on hea, annab järjekorranumbrit 1 kandvale vanemale vennale silmad kõvasti ette. Boris Hurtta avapauk kolme lühikese jutu näol jäi minu jaoks kõige nõrgemaks, ma kuidagi ei suutnud ühegi loo headust ära tabada. Õnneks olen ma Hurttalt lugenud paari romaani ja mõnda lugu veel, muidu oleks Soome ulme vanameistri maine mu silmis mitte just teab mis kõrgeks kujunenud. Nüüd lihtsalt piirdusin tõdemusega, et on kah lood.

Johanna Sinisalo lühiromaan oli mulle samuti juba enne tuttav ja olgugi et ma jälestan automaatselt iga lugu mis ekspluateerib kopitanud ja paha haisu levitavat Lovecrafti suhteliselt naeruväärset mütoloogiat, tegi sellesama tobeda ja infantiilse mütoloogia Soome - ilmselt Helsinki - kontorioludesse viiduna hoopis parema tulemuse, mõjus usutavama ja tõetruumana. Mulle meeldis juba aastaid tagasi originaalis lugedes, meeldis ka nüüd.

Jääskeläinen hämmastas mind oma autorikogumikus ja selle kogumiku üks meeldejäävamaid jutte "Minu elu raamatukoguhoidjaga" meenutas mingis mõttes seda "Kirja Lethele" siin. Samasugune suht hullumeelne setting ja väga nauditav teostus. Arvustustest tundub, et Jääskeläise nautimiseks läheb vaja pisut enam süvenemist ja ilmselt miski soomeliku melanhoolia nautimiseks vajalikku geeni kah.

Aurupungi-triloogia oli vaatamata asjaolule et seesama aurupunk hakkab juba ammu ära tüütama, maha käima ja põhjani küntud olema ikkagi väga nauditav lugemine. Ma tõstaksin eriti esile seda hullu teadlase ja elumehest vanema venna ja nende ühise mõrsja juhtumit. Vaimustav inglise viktoriaanlik atmosfäär, mida ei olegi nii kerge tabada. Eluiga pikendav ratas peas ja Oliver(Twist)i raamat ei jätnud päris nii head muljet. Nukker on, et meil Eestis pole neile midagi sarnast vastu panna, enamus auru kulub mingite seksikate zombide või ma ei tea kellede kujutamisele.

Pseudo-Hiina fantaasia "Terrakota" meeldis mulle väga, vaat et kogumiku parim jutt. Eks neid Hiina teemalisi fantaasiaid jutte ole ka igasuguseid loetud, Hughartist alates, see siin aga oli hea ja veenev.

Mõni suvi on Skarabeuse kogumik jätnud sellise tühja koha, pole täitnud ootusi - meenutame siinkohal seda kummalist saksa-itaalia kogumikku... "Soome ulme II" võtab aga koha sisse Skarabeuse klassikute nagu "Muumia", "Aphra" või "Munk maailma äärel" kõrval.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Huvitav jah et sellistest, juba ammu klišeedeks kujunenud komponentidest nagu maamõis, labürindid selle maamõisa all, vaenlase spioonid, hullud teadlased, imelised seadmed mis need hullud teadlased leiutanud on ja vaprad "heade" agendid annab kokku kirjutada asja, mis vaimustab ja mis ei sunni kogu aeg vahtima kui palju lehekülgi veel lõpuni on jäänud. Otse vastupidi, tegelikult oli isegi kahju kui lõpuni jäänud lehekülgede arv muudkui vähenes.

Tegelikult siinkohal polegi suuremat tähtsust, et lühiromaani esimene kolmandik kus räägiti mõnede tegelaste taustadest oli oluliselt huvitavam kui päramine kolmandik, kus noodsamad tegelased juba selles maamõisas seiklesid. Ja noh, eks ole maailmaajaloos litse ennegi salakuulajatena kasutatud ja seda sugugi mitte aurupunklikul 19. sajandi lõpu Inglismaal vaid kuni meie päevini välja. Iseasi kas neil litsidel peale sugulise rahulduse saamist vallanduva jutuvoo salvestamise ja õiges kohas edastamise ka muud rakendust oli, siin romaanis olid nad kehaliselt osavad peale voodi veel ka igasugu kaklustes ja luuramistes. Aga lühiromaan oli tõsiselt hea tõepoolest, ühinen esimese arvustajaga.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Päris vinge lugu, kogumiku "Soome ulme 2" parim. Twegevus toimub miskis pseudo vana-Hiinas, aga Hugharti pullitegemisest on asi ikka väga kaugel. Lugu on võrdlemisi sünge ja tumedate allhoovustega, lõppugi eriti õnnelikuks nimetada ei saa. Samas on aga ka tegu väga hea looga, lühiromaan libiseb suht märkamatult sest võluvõimega savimeistri Daesuni rasketele valikutele on väga raske mitte kaasa elada.

Mu jaoks tõlkejuttude Stalkeri kandidaat 2015ks aastaks hetkel olemas igatahes.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Mulle seevastu täitsa meeldis. Polnud üldse igav, vähemalt mul oli küll suht põnev lugeda kuidas too elumees oma muutunud eluga kohanes. Tegemist polnud vaimuhaigusega vaid ajuhäirega. Mitte et ma usuks taolise häire all kannatajate elu võimalikkusesse väljaspool vastavaid haiglaid, aga mulle meeldis stiil milles too lugu oli kirja pandud. Samas meeldis mulle juba Jääskeläineni "Minu elu raamatukoguhoidjaga" ka oma väga absurdse settinguga.

Päris "viite" ei paneks, aga tugeva "nelja" on ära teeninud küll.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Klassiku jutukogu, millest paraku on asjalikud ainult nimilugu ja kaks enamtuntumat lugu - ilmselt parim ajarännulugu üldse, "All You Zombies", milles peategelane on iseenda ema ja isa. Ja siis "...And He Built a Crooked House", milles asjalik arhitekt ehitab maja mis on hüperkuubi, tesseracti, kolmemõõtmelisse ruumi üle kantud pinnalaotuse kujuga. Siis aga juhtub väike maavärin ja tesseract voldib ennast kokku, muutudes neljamõõtmeliseks ja parajasti majja läinud arhitekt koos ostjatega ei saa sealt enam välja.

Ülejäänud lood oli minumeelest paras ballast, sealjuures vananenud ballast. Tegelikult kui järgi mõtlema hakata, siis "The Man Who Traveled in Elephants" oli ka selline enam-vähem, lüüriline ja kergelt selline magusvalus. Pealkiri ei tähenda mitte meest kes reisib elevantide sees, vaid meest kes reisib elevantide tõttu. Peategelased oli mingi abielupaar, kes leidis oma reisiharrastuse kattevarjuks elevantidega tegelemise ja nad käisid mööda laate, turge ja messe üle kogu USA justkui mingite tsirkuse- ja muude elevantide asjus.Aga jah, nimilugu on päris vinge. Kui keegi teab siis selline film nagu sünge, paranoiline ja gooti ja film noiri segu "The Dark City" meenus kohe...
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Arvatavasti parim ajarännu-lugudest mida lugenud olen, ja siinkohal konkureerib see lugu, pange tähele, sama autori võrratu "Enese ees ja järel" (lege antoloogia "Lilled Algernonile", kui keegi veel ei teadnud). No tegelikult on muidugi "Eejj" pikem, huvitavam, intrigeerivam. Aga kerge mõtteharjutus teemal, kuidas on olla peale iseenda veel enda ema, isa ja vist veel keegi tuleb siinkohal ulmehuvilisele ainult kasuks.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Oma elu lõpupoole innustus proua Baker aurupungist ja see kajastub ka selles ühes esimeses katsetuses. The Company-sarjas paigutub see Gentlemen`s Speculative Society-nimelise salaseltsi tegemistest rääkivasse alamsarja, mäletatavasti oli ka alguses kangelane kuid The Company-romaanide viimastes osades juba eheda värdjana esinev Edward Bell Fairfax tolles salaorganisatsioonis tegev.

Et siis aurupunk koos oma kohustusliku tiheda tagaajamise, vandenõude, hullude maniakaalsete teadlaste, imetabaste, ajastule mitteomaste vidinate ja muu butafooriaga. Tegelikult pole sugugi pahasti välja kukkunud, asi on pigem selles et ma olen kõike seda juba suht tüdimuseni lugenud, paremini ja põhjalikumalt kirjutatuna. Hinne "4" väljendab pigem mu austust lahkunud kirjaniku vastu, kuigi lugu nagu öeldud polnud sugugi paha.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Ma saan aru küll, et see lugu on meelega selliseks lüüriliseks nostalgiliseks pisarakiskujaks mõeldud, aga meeldis sellest hoolimata. Nostalgiline siis tähendab sellistele umbes 60stele San Fransisco elanikele, nagu proua Baker oma eluajal oli. Sutro Park on miski omaaegse 19 sajandi lõpu ekstsentrilise miljonäri loodud romantiline raidkujudega aed, või tähendab oli, nüüdseks on see enamjaolt hävinenud ja muudetud lihtsalt maastikukaitsealaks. Lugu räägib ühest küborgist - sellega ka kuuluvus The Company-sarja - kes aga valmis veidi rikkelisena, mida ei õnnestugi parandada. Küborg suudab küll jälgida, vaadeldada ja seda kõike jäädvustada, aga tema suhtlemine välisilmaga on üsna raskendatud, andes talle seega mingi kõrgemat liiki autisti omadused. Lugu räägib sellest kuidas too nimepidi nimetamata jääv küborg läbi aastakümnete jäädvustab elu Sutro Parkis, paneb seal tähele üht surelikku naist, kes tundub ka mitte just tavalise pereemana, jälgib tolle naise elu läbi aastate, muuhulgas kaotamisele määratud võitlust vähiga ja kuidas ta lõpuks teeb ühe magusvalusa sammu.

Nagu öeldud, selline suht kõva pisarakiskuja, aga Kage Bakeri tuntud kvaliteedis, mistap ei näe põhjust alla kõrgeima hinde anda.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Tegelikult ikka päris hea oli. Algus lõi maailmatutvustamisega kohe uimaseks. Tõsi küll - see maailm polnud teab mis suur, ainult Moskva metroosüsteem. Kuid siiski. Oli jah kergelt "Doom", üsna tuntav oli ka vene kirjanduses krestomaatiline "Väljasõit rohelusse"-mõjud, seda eriti romaani teises pooles, kus juba maapinnale tungiti. Minu jaoks tundus too mutanteerunud ja radioaktiivsusest moonutatud ent siiski eriti elujõuline ja eriti karnivoorne fauna oma väljakujunenud biosüsteemiga, ja seda kõike siis napi 20 aasta pärast tulevikus ikka väga ebausutav. Nagu ka mõtisklused teemal kuidas ikka 20 aastat metroos elada miskite sigade ja seente dieedi peal, kust läbipõlenud pirni asemel uusi saadi, kust üldse uusi asju saadi jne, jne, jne. Ma jätan siiski selliste asjade üle eideliku vingumise eetrissepaiskamise teistele härradele ja lepin tõdemusega et mind ei huvita kas too kirjeldatud maailm on elujõuline ja tõetruu või mitte, mind huvitab kas lugu oli hea - ja seda ta oli.

Viited "Enderi mängu" sarnasele lõpule magasin ma südamerahuga maha, kuna lugesin "Enderi mängu" ühe korra paarkümmend aastat tagasi ja olen selle keskpärase või keskpärasest natuke halvema poisteka nüüdseks juba ammu unustanud. Seega tuli süžeele 180 kraadise käänaku andev lõpplahendus mulle mõnevõrra üllatusena.

Loodetavasti müüb see raamat nii palju, et kirjastus peab vajalikuks ka järjed ilmutada. Eesti(keelses) ulmekirjanduses teadupärast on sarja lõpuni ilmutamine väga harukordne nähtus...
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Olemata üldse mingi eriline Heinleinjuugendisse kuuluv fanaatik, kes Meistri teoseid peast tsiteerib, olen ma siiski teda nüüdseks veidi rohkem lugenud kui maakeeles ilmutatud on, ja tuleb möönda et see siin oli üsnagi erinev kõigist teistest Heinleini juttudest-romaanidest mis ma lugenud olen. Kohati võis lausa täheldada horrori elemente, lõpp kiskus üsna metafüüsiliseks ja oli näha kust tumeda gootihorrori ja sf`i suurepärast kokteili kujutav sünge film "Dark City päris palju matti on võtnud...

Lugu algab sellega, et silmapaistmatu, kergelt ebameeldiva olemusega mehike Jonathan Hoeg pöördub arsti poole, et lasta uurida tundmatut substantsi mille ta on leidnud oma sõrmeküünte alt ja mille kohta ei mäleta ta mitte midagi. Arst viskab ta seletuseta välja, kuid Hoeg avastab et ta üleüldse enda kohta suurt midagi ei mäleta ega tea - näiteks kus ta tööl käib ja millega üldiselt päevi mööda veeretab. Selles asjas selguse saamiseks pöördub ta detektiividest abielupaari Randall ja Cynthia Craigi poole. Detektiivid asuvad Hoegi tema enese nõusolekul jälitama. Siitpeale läheb juhtum segaseks ja keeruliseks. Kohati tundub Hoegi olevat mitu, ta tundub tööl käivat miskis majas 13. korrusel, mida aga pärast ei suudeta üldse leida ja Randall näeb öösel unes vägagi kurjakuulutavaid inimesesarnaseid olevusi kes kutsuvad ennast Linnu Poegadeks (Sons of the Bird) ja kes tunduvad eksisteerivat miskis teises ruumis või dimensioonis kui meie oma, meie omasse sisenevad nad peeglite kaudu.

Lõpp toob miskitlaadi seletuse, kuid nagu eelnevalt öeldud, asi on palju, palju suurem kui lihtlabane amneesiavaevustes mehikese töökoha otsimine. Mõningaid paralleele võib näha - ja mõningad detailid langevad kokku - hilisema meistritööga "By His Bootstraps", eesti keeles nagu kõik teavad, "Enese ees ja järel" kogumikust "Lilled Algernonile".

Sünge, väga hea lugu. Julgen soovitada. Tegelikult oleks hea see kunagi isegi eesti keeli kuhugi saada kuigi Heinleini autoriõigustega on nagu on (kuulu järgi ilgelt kallis).
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Pikk saaga, mis algas loos "Softly Spoke the Gabbleduck", jätkus Ian Cormaci-sarja teises raamatus "The Line of Polity", novellis "The Gabble" ja lühiromaanis "Alien Archaeology" saab nüüd lõpuks lõpu. Ehk siis selgub gabbleduckide kurb minevik ja olevik - hirmus tuhandeid aastaid kestnud kodusõda Jaini tehnoloogia viiruse saanud ja ennast sellest säästnute vahel sundis lõpuks Atheterite rassi tegema liigilist enesetappu, hirmsa tehnoloogia abil muutsid nad end loomadeks, nondekssamadeks gabbleduckideks. Ennast loomastama olid sunnitud isegi need kes seda väga teha ei tahtnud, kõik jäljed nende tsivilisatsioonist hävitati ja kadusid miljonite aastate taha. Kui üldse midagi oli siis molluskilaadsed tricone`d jahvatasid kõik mis oli läbimõõdult suurem kui 3mm peeneks mudaks ja titaanist tehtud 100-meetriseid hiigelsajajalgseid meenutavad hoodersid hävitasid kõik muud jäljed.

Gabbleduckide uuestisündi hakkavad organiseerima skorpionikujuline sõjadroon Amistad (tuttav agent Cormaci eelloost "Shadow of the Scorpion"), hull "must" AI Penny Royal ("Alien Archaelogyst") ja paar kolm inimest, nende hulgas ainukese elusolendina hoodersi rünnaku üle elanud endine Proctor Jeremiah Tombs, kes langes hiigelalbiino hoodersi Tehniku kätte, kes tegi temaga midagi kirjeldamatult jälki.

Tüüpiline Asher üldiselt. Veits raskepärane stiil vaheldub tapva huumori ja kiire actioniga, lehekülgede kaupa tehniliste ulmevidinate kirjeldusi sama imetabaste kaugete planeetide elukate omaga. Eks fännid loe niikuinii, teised ei pruugi ehk suurt midagi aru saada.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

1939. aasta jutt, ja seda on ka näha. Põhiline on see, et ilmselt polnud veel mõttelend arenenud et oleks saanud julgelt fantaseerida, selle asemel võeti mingi tegevus lähiminevikust - näiteks ütleme pisikurjategijate Austraaliasse transportimine kuskil 19. sajandil - ja asendati detailid sujuvalt "ulmelistega". Et siis mitte fregatt vaid hoopis kosmoselaev (kuigi kõik ohvitserid ajavad ikka sarnast merelist slängi suust välja, kuskil passis isegi "lookout" ehk siis vahimadrus, kuigi kosmoselaevas sellise olemasolu on umbes sama vajalik nagu pimedale värvitoonide tabel), mitte Austraalia ja sunnitöölaager vaid miski kauge asteroid, mitte rikkiläinud ütleme sekstant vaid mingi juhtrakettide süsteem, mis pidi asteroidi õigesse kohta manööverdama, ja nii edasi. Ühesõnaga, tavaline poistekas ainult ulmelises kompotis. Paraku kui fantaasiavaene kirjanik kannab oma oleviku kaugesse tulevikku üks ühele üle siis kukuvad ikka välja näiteks mingid auru jõul töötavad metallist hobused, kellele usin väike ja must hiinlane perssest labidaga sütt sisse loobib, mitte aga ütleme mugavalt, sujuvalt, kiirelt ja tipptehnoloogiliselt liitri kütusega tuhandeid kilomeetreid läbiv sõiduk (no lendav auto on juba teistmoodi äärmus). Piltlikult, kui te nüüd aru saite mis ma öelda tahtsin.

Tahtmata kuidagi halvustada vanameistrit ja kummardades tema panuse ees ulmekirjanduse arengusse jään ma siiski seisukohale et tegu on võrdlemisi halva kirjanikuga kes on juba ammu aegumistähtaja ületanud.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Lohisev, puine ja ilmselgelt ajale jalgu jäänud pikem jutt. Või siis lühiromaan. Kirjutamisaasta 1940 tundub veits uskumatuna, olgugi üliprimitiivse sisuga on siin siiski igasugu kompuutreid ja muid tehnilisi vidinaid - peamiselt igasugu sidepidamisvahendeid õhusõiduki ja maapealse juhtimiskeskuse vahelise ühenduse tarbeks - kirjeldatud mida minu teada kirjutamise ajal ei eksisteerinud. Aga võib-olla eksisteerisid kah, ei tea.

Lugu iseenesest polegi teab mis paha, vähemalt alguses. Keskpaigas kus peategelane sattus mässajate maa-alusesse hiigelsuurde lubjakivikoopasse, õieti tervesse koobaste süsteemi oli ka päris hea. Ainult see lõpp kus hakati Prohvetit kukutama nõudis läbimälumiseks päris hea portsu tahtejõudu - ma pole nii tuima ja nüri võitlusekirjeldust pikemat aega lugenud. Kogu lühiromaani kõrghetkeks jääb minu jaoks kirjutamise ajal kahtlemata riivatuse tippu ja moraalse šokiga koheselt koomasse löövat pornograafiat kujutav öine kahe mehe ja kahe naise alasti ujumaskäik. Kusjuures riietuti siivsalt suure kaljurahnu taga eraldi ja tumedas maa-aluse koopa vees paistis ujudes ainult veest väljaulatuv pea välja, kuid ikkagi. Kujutan juba ette neid 1940. aastal näost punaseks minevaid ja kiljatusega minestusse langevaid ajakirja "Astounding Science-Fiction" lugejaid, kes säherdust roppu perversset porri pidid tarbima...

Aga jah, puine on see Heinlein, puine. Minu arust on juba käes aeg kus ta kujutab endast ainult museaalset väärtust ja kirjandusliku naudingu jaoks tuleks valida mõni teine autor.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Ma võtan tuntud suurvene šovinisti Lukjanenko teoseid alati kätte kõva eelarvamusega, võimalus leida eest ohkeid suure ja vägeva riigi lagunemise üle, nõukanostalgiat ja kommunismihaisulist õilis ida vs. dekadentlik allakäinud lääs vastasseisu on päris suur. Õnneks on ta siiski vist arusaaja inimene ja vaatamata ta isiklikele kiiksudele raamatu(te)s on sellist sitta minimaalselt. Mis selle raamatu puhul kõige lahedam oli, see oli ehe sibulalaadne ülesehitus (pun intended :)). Selles mõttes et kiht-kihilt, peatükk peatükilt avanesid järjest uued asjad. Vaevalt olid mingis asjas selguse saanud kui järgmine peatükk keeras selle kohe tagurpidi ja ülejärgmine omakorda hoopis pea peale. Põnev tegevustik, ladus jutuvestmine ja järjest uued saladused - mida paremat võiks meelelahutuseks tahta?

Tundub et ka teine osa on eesti keeles täitsa ilmunud, tuleb ilmselt muretseda...
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Ülimalt vinge lugu!

Istuvad kaks küborgi 1951. aastal kuskil kõrbes maantee ääres ja justkui ootavad midagi. Üks neist on Porfirio, kes on The Company-sarjaga rohkem tuttavatele inimestele tuttav: ta on läbi käinud päris mitmest jutust ja vilksatanud ka romaanides siin-seal. Jutu sisu moodustab Porfirio meenutus miks nad õieti seal maantee ääres istuvad ja keda nad ootavad.

Selgub, et 1951. aastal (aga The Company-sarjas ei ole aeg lineaarne, käiakse edasi ja tagasi, see tähendab, peamiselt käiakse tagasi, edasi ei ole justkui võimalik) hukkus sealsamas kohas autoõnnetuses 5-liikmeline perekond, isa-ema ja kolm last. Auto veeres järsaku pealt alla, süttis põlema ja põles koos seesviibijatega söestunud vrakiks. Jäänused maeti ühishauda.

The Company agendid - küborgid - ent sellised ajast välja rebitud indiviidid ongi, kes võetakse oma ajast kus nad oleksid niikuinii hukkunud, viiakse Company koolituskeskusesse sadu tuhandeid aastaid tagasi ja tehakse neist küborgid. Selgub, et sealt autost tegelikult üks poiss kukkus hetk enne õnnetust välja, tema väljakukkumine tegelikult panigi pereisa kallakust alla sõitma. Poiss pääses luumurruga, kohale tulid ufonautideks maskeerunud Company agendid,kes võtsid poisi "lendavasse taldrikusse" ja viisid ta küborgiks saama.

Ainult et ta oli esimene sellelaadne katsetus, kõik teised küborgid, Mendozad, Josephid, Lewised jne. tulid palju hiljem, ja Company ei osanud õigesti veel küborge teha. Midagi läks põhjalikult nässu ja tulemuseks oli ülivõimetega, kuid vigane olend. Ülimalt intelligentne ja geeniuse teadmistega sealjuures.

Poiss - Robert Ross - kasvab targaks, kuid füüsiliselt avalduvad temasse sisestatud nanobottide vildaka töö tagajärjed pidevate kasvajatena, tal on üks jalg teisest lühem jne. Noormehena avalduvad temas samas järjest võmsama mõistuse ilmingud, kuni ühel heal päeva ta lihtsalt kaob. Company taibud oletavad et Ross lahkus lihtsalt Aega. Ajujaht käivitub, ja Porfirio koos kaaslasega luurabki tegelikult õnnetuse toimumise hetkel, kas Robert Ross naaseb seda vaatama või proovib ta oma peret päästa.

Päris julgelt üks vingemaid Company-lugusid, mida ma üldse lugenud olen - ja ma olen nüüdseks juba peaaegu kogu Company sarja läbi lugenud, nii romaanid kui lühiromaanid kui jutud.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Praegu Baasist sain teada, et see romaan on kirjutatud 2006. aastal ja see tuli mulle teatava üllatusena. Tegemist on nimelt Asheri romaanides - eelkõige Cormaci- ja Spatterjay-tsüklites - kesksel kohal oleva Polity-Pradori sõja esimese vaatusega. Nimetatud tsüklites on too sõda juba võrdlemisi kauge minevik, järelmõjusid aga mälutakse sinnamaani. Näiteks oli Spatterjay - sarjas mainitud samanimelise planeedi piraate, kes kinnipüütud inimesi Pradoritele nii toiduks kui thrallimiseks ärisid. Viimatimainitud tegevus seisnes aju nende osade eemaldamises, mis inimesest inimese tegid ja asendamises pradorite elektroonikaga, misjärel sai thrallitud inimest kasutada roboti, orja, tööriista või mis iganes asjana mis aga omanikule pähe tuli. Aga see selleks. Nagu öeldud, see romaan siin keskendub selle sõja avapaukudele ja kui Cormaci-sarja lugedes harjub kiiresti ära praktiliselt kõikvõimaste AIde juhitavate laevadega, mis on enam-vähem võimelised kõigeks, kaasa arvatud tervete planeetide molekulideks pihustamiseks, siis siin on Polity laevad alles primitiivsed ja nõrgad ning võikad pradorid läbivad neid nagu tulikuum nuga võipakki. Romaan on ka tunduvalt lühem keskmisest Asherist, ainult 220 lk. samas kui tüüpiline Asheri romaan on sellised 500-600 kanti.

Ei, aga hea oli. See pole muidugi eriline üllatus, mulle Asheri grotesk-überfantastiline, mõningase musta huumori ja võika vägivalla seguga maitsestatud ülitempokas ja -põnev stiil väga meeldib. Eks ta natuke lühikeseks jäi, kandvast intriigist ühe runcible juures pradorikapten Immanence`i lõksu meelitamise näol ja pilguheidust AIsid vihkavate separatistide maailma oleks saanud veel kirjutada küll ja küll. Cormaci-sarjaga tuttavale lugejale pakub kindlasti huvi seal mõned korrad mainitud legendaarse kangelase Jebel U-cap Krangi nime osa "U-cap" päritolu ("up close and personal" ja see viitas tolleaegse Polity nõrgalt arenenud tehnika tõttu enam-vähem ainukesele efektiivsele pradoritapmise meetodile - geko-CTD (contra terrain device, antiainet sisaldav pomm) plaksti kuhugi seljasoomuse külge ja ise minema. Meenuvad mingid tobedad jutukesed kaugest lapsepõlvest mingitest ilgetest kangelaspioneeridest Moskva all saksa tankide vastu...

Aga jah, julgeks soovitada, kuigi Asheril on ka mastaapsemaid, üksikasjalikumaid ja palju rohkem gore, übervägivalla ja tempoka actioniga maitsestatud romaane. Ega siin ka gore`st puudu jäänud, kohta kus pradorid teevad katseid vangilangenud inimestega soovitan lugeda tühja kõhuga :)
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

The Company - sarja viimane osa, lineaarselt mööda romaane kulgeva süžeeliini oma, täpsemalt. Nimelt on samast sarjast veel 3 kogumikku cyborgite tegemistest eri sajanditel eri maailmajagudes mis otseselt pealiini ei puutu, annavad aga päris hea tausta ja pisikesi olulisi detaile üldliinile. Selles osas niisiis jõutakse sarjaga lõpule, lugeja saab vastuse teda juba 8 köidet vaevanud küsimusele et mis siis ikagi täpselt juhtub 9. juulil 2355. aastal.

Üldiselt ei istunud mulle see jumalik Edward Alton Bell-Fairfax juba suht algusest saati, eelmise osa (The Machine`s Child) lõpust aga on nimetatud härrasmees mulle eemaletõukavalt vastik.

Mis Mendozasse puutub, siis käesolevas romaanis paljastunud elukorraldus "perekonnast", mille moodustavad mees, naine ja veel 2 meest, kusjuures esimesed 2 on tagumiste kahe vanemad panevad isegi küünilise ja paljunäinud-kogenud lugeja kulmud keskele kokku jooksma, kust nad sugugi kergesti enam lahti ei taha tulla. Ma rõhutan, et kõik 3 meesosapoolt elasid naisosapoole, Mendozaga, rõõmsat suguelu...Kuidas kellelegi, on ju igasugu "Serbia filme" ja muid perversseid jälkusi, millel kõigil on tänulik vaatajas-austajaskond...

Üldse oli lõpuosa deus ex machina`dest tiine, särav, õnnelik, roosa ja magus nagu suhkruvatt. Ookeani põhjast tuuakse välja seal 250 aastat allveelaeva vrakis veealuse kuumavee ja muda geisri ("black smoker") väljapaisatud setete alla mattunud Kalugin, kellega viimati kohtusimegi loos "Black Smoker". Homo Umbratiliste künka seest päästetakse ja remonditakse ideaalsesse korda Lewis, kogu tsükli algatanud Nicholas Harpole`st rääkimata. Lõpus on üleüldine õnn, jumalik kõikvõimas Edward Alton Bell-Fairfax vaatab raugel pilgul õnnes ja harmoonias ajaülesteks tõusnud lustivaid cyborge (ainult positiivseid mõistagi, kurjad Aegius, Labienus, Nennius ja teised saavad teadagi karmi aga õiglase karistuse), minul aga ajas taoline roosamanna maosisu kergelt ülespoole...

Eks kogu sarja julgeks ikka soovitada. Algus oli enam kui nõrk, kuskil "Mendoza In Hollywood`ist" alates läks aga maailma kultuuripärandite päästmisel ime- ja kangelastegusid tegevatest surematutest cyborgitest rääkiv saaga erakordselt heaks.

Tegelikult mul terve sari veel päris läbi ei ole, kaks kogumikku kolmest on veel riiulil ootamas, aga jutud kohati ongi mõnusamad kui sari - eriti selle lõpuosa. Seega lugemismõnu veel jätkub ja sellest küllaltki lahedast maailmast veel päris loobuma ei pea. Hinne tuleb siiski sarja konkreetselt viimasele romaanile, millega ma, nagu eelnevast aru saada, ei olnud eriti rahul.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Ma ei tea, ma ei neelanud hästi neid päikeseenergial liikuvaid ja töötavaid maanteid alla, mu meelest need tundusid sama "asjalikud" kui näiteks ütleme mingid puuküttega lendavad korrusmajad või mõni muu aastakümnetetaguse tulevikuvisionääri välgatus. Meenub nupp igivanast Horsiondist, et Nõukogude teadlased on loonud uue teadusharu mis hakkab uurima Marsi taimestikku ja loomastikku...

Lugu ise oli selline...mitte just otseselt igav aga mitte eriti kaasahaarav ka. Nagu öeldud, põhiintriigi absurdsus võttis punkte maha. Keskmine "kolm".
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Võtsin ka Heinleini (lõpuks) ette - parem hilja kui mitte kunagi, onju. Parafraseerides siin mitmeid isikuid - kui see (jutt) on kuldajastut avav ja defineeriv tekst, siis sellisel Kuldajastul ma elada tahakski, või noh, lugeda sellest. Samas on paratamatult enamik tolleaegseid tekste lootusetult vananenud, Heinleini geniaalsust näitab aga minu meelest asjaolu et ma oma peas asendasin kohati tekstis esinenud väga absurdsena tunduva surma täpse ajahetke ennustamise hoopis millegi maisemaga, näiteks heli- ja filmifailide levikuga internetis ja suurkorporatiivse Hollywoodi reageeringuga sellele, ja tuleb tunnistada et jutu elukindlustusühingud ja meieaegsed "piraatluse vastu võitlejad" on äravahetamiseni sarnased...

Lugu ise teenib mult "viie" eheda paari-kolme inimpõlve taguse sugugi mitte ülearu kopitanud pahvaku eest...
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Ma eelnevaid arvustusi ei kommenteeri ühegi sõnaga, ütlen ainult et "kaunis ja nõidusliku miljööga fantaasialugu", my ass...! Tüütu ja üliigav jabur lugu mingist mehikesest kes näeb kuskil rannalinnas miskit tšikki ja kui see teda öösel, tormi ja vihmaga kuskile lossivaremetesse deidile kutsub, siis hullumaja auto väljahelistamise asemel isegi läheb.

Aga Grin ei meeldi mulle ka sugugi, nii et müüsin need eesti keeles väljaantud kaks topeltromaani mingil Estconil vist kellelegi huvilisele maha. Grini maavillane koopia on aga juba üsna võimete piire kompav.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Vaatamata ilmsetele loogikaaukudele (eutanaasia on mõnes riigis täiesti seaduslik ja seda tehakse ilma kaasneva tramburaita, eutanaasia tõsise tahtluse väljaselgitamiseks on kordi efektiivsemaid meetoteid kui suht kontrollimatu objekti seksuaalsuse/sensuaalsusega meelitamine, pealegi on enamus eutanaasiasoovilisi hoopis üliraskesti haiged ega ilmuta mingit soovi mingi kobeda näkiga kuhugi veini jooma ja tantsima minna, eutanaasiafirma tegeleb tavaliselt eutanaasiaga ega oma palgal ehitustöölisi, kes talle uut hoonet ehitavad - ehitusega tegelevad ikka tavaliselt ehitusfirmad jne. jne.) ja alates hetkest mil Anne välja ilmus hoobilt näkku kargavale lõpplahendusele oli tegu siiski suht kobeda looga, mis mulle endalegi arusaamatutel põhjustel täitsa meeldis. Või noh, oli mõnuga loetav ja eelpoolnimetet puudused ei seganud ega häirinud. Sestap ka Tarlapile minu poolt harjumatult tugev hinne, kuid mulle tundub siinkohal on see täiesti asja eest.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Keskpärane ja üsna tüütu jutt, mille ulmeline osa oli rohkem nagu mõne kilavate silmadega narkomaani kirjeldus "enne" ja "pärast" kanepipläru, heroiinisüsti või mõnd muud sõltuvakstegevat mõnuainet. See unedes lendamine Paradiisis oli piisavalt segane, samas kui see asendada "kanepipläruga", kaob kogu ulmeline osa ära ja järele jääb, nagu öeldud, võimatuseni tüütu soigumine. Samas on Tarlapil mõningad oskused mõnuga ja hästi kirjutada ja selle, et see jutt mulle eriti ei meeldinud võib kanda asjaolu kanda, et tegemist on hetkeks 21 aastat vana jutuga ja autor oli seda kirjutades ikka veel võrdlemisi algaja.

Kõige sogasem osa jutus olid "suure käe muljumisjäljed" rinnal ja seljal. Hea et mingeid "suure kara penetreerimisjälgi" aanuses polnud :)
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Tuleb tunnustada kirjastus Tiritamme, kes Geralti seikluste teise jutukogu oskas välja anda, enne kui see inglise keeleski ilmunud on. Mulle meeldis subjektiivsetel põhjustel esimene jutukogu rohkem, kuid see on maitseküsimus. Lood olid head, lood olid süngemast süngemad ja kõik viitas romaanisarjale, kus juba möll täiega lahti läheb. Nilfgaardi tulevale rünnakule oli küll lõpus paaris loos juba viidatud.

Üldiselt üks läinud aasta (jah, tiitellehel on aastanumber 2013, miska läheb see eelmise aasta Stalkrinimekirja) tõlkekogumike pärle, minu isiklik nr. 1 kindlasti kohe. Soovitan julgelt kõigile kellel herr GRRM juba ammu ainult paha maitset suus ja okserefleksi esile kutsub...
Teksti loeti eesti keeles