Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Dan Brown ·

The Da Vinci Code

(romaan aastast 2003)

eesti keeles: «Da Vinci kood»
Tallinn «Ersen» 2003 (Toimik; nr. 09)
Tallinn «Ersen» 2005

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
5
8
5
4
1
Keskmine hinne
3.522
Arvustused (23)
Raul Veede

Ma olen siis see esimene loll, kes seda asja luges. Hmh.

Käis yldiselt kyll. Kohati nagu jukerdas, aga kohati oli isegi huvitav. Mitte originaalne, ei, algupärasuses on Brown syyta nagu siga pyhapäevas. Aga lugeda kõlbas. Eks ta yks vaese mehe Eco ole.

Mis närvidele käis? Nii mõnigi asi. Tõlkes ikka seesama paljukirutud Siioni Abiklooster. Ja see, et mitte keegi kogu kirjastuses (Ersen, eks ole) ei oska prantsuse nimesid käänata. Masendav. Umbes sama masendav kui see, kui autori arvates on kõigil prantslastel mingi kohutav inglise keele vaimustus. Miks pagana pärast peaks surev prantslane kasutama omaenese tytrele anagrammsõnumi jätmiseks inglise keelt? Niivõrd kui mina prantslasi tean, ei teeks nad midagi niisugust isegi surma silme ees, suur osa neist ei oskagi inglist (või salgab oma oskuse maha). Aga selles raamatus on iga anagramm ja salakiri inglitsi, viimne kui yks. No kurat.

Ja leidlikum võinuks olla. Pärast Foucault` pendlit ja Holy Blood & Holy Grail`i ei paku nagu palju uut. Masendav on seegi, kuidas kujutatakse kristliku symboolika paganlikku päritolu - kõik on ära labastatud ja lihtsustatud. Just selliste kommertsoopuste tõttu ei võetagi võrdlevat religioonilugu enam tõsiselt.Amerite asi muidugi, neil peabki kõik lihtne olema. Seepärast neli miinus. :(
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Olen kahelnud üle aasta, kes seda Baasis arvustada või mitte. Baasikõlbulikuks muudavad “Da Vinci saladuse” kaks asja. Esiteks "Locuse" määrang: "Thriller with elements of fantasy and secret history". Ja teiseks see, et romaan kuulub sarja, mille esimene osa "Angels and Demons" on kindlasti ulme.

Õnneks pole ma eestikeelset tõlget lugenud, aga ma ei kahtlegi, et talle ainuomase geniaalsusega on ka Matti Piirimaa selle romaani ära rikkunud.

“The Da Vinci Code” on niisiis sarja teine osa, milles seikleb religiooniajaloo ja sümboloogia professor Langdon. Nüüd satub ta kahtlustatavaks mõrvas, mille ohvriks on üks Louvres’i teadlane, kes soovis temaga paaniliselt kohtuda. Langdon põgeneb koos ohvri tütretütrega ja asub lahti põimima afääri, mille juured ulatuvad kaks tuhat aastat tagasi, ja milles on oma osa Leonardo da Vinci maalide salapäraste sõnumite ja läkituste lahtimõistatamisel. Märksõnadeks on piibliloo usutavam ja ajaloolisem tõlgendamine, Maria Magdalena, templirüütlid, Siooni prioraat jne. Rohem sisu siinkohal ei puutuks… Iga ülearune sõna on spoiler.

Mis on selle romaani ja Browni puhul üldse oluline, on see, et tegu on uue tasemega trillerikirjanduses. Ja mitte niivõrd võttestiku kuivõrd ainestiku poolest. Brown on kaugenenud fossiilidest võltsgurude Forsythi, Ludlumi jms poliitilistest trilleritest ja toonud mängu palju olulisema ja päevakajalisema temaatika. Kunsti- ja religiooniajaloo vastuseta mõistatused on põneviku jaoks palju parem mänguruum, kui luureteenistuste ja valitsuste omavaheline klattimine.

Loomulikult on ka selles romaanis mõningaid puudusi, ent need on andestatavad. Oluline on ka see, et oma neljandas romaanis on Brown näidanud tugevalt kõrgemat taset kui kolmes eelnenus. Brown on veel noor ja mees ja kuuldavasti on ka Langdoni sarjale lisa tulemas. Ühesõnaga, Go, Dan, go!.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Mitte ei mõista, miks "Ersen" alustas sarja tõlkimist teisest romaanist, ent see selleks. Ulmeline element on peaaegu olematu. Tegelaskujud on huvitavad-näiteks Silas, kes hoolimata kõigist oma tegudest äratab pigem kaastunnet, aga ka näiteks Fache ja Teabing.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Loll raamat!

Võikski ju sellega piirduda, aga viisakas oleks vist pisut põhjendada...

Kõige rohkem häiris see nn. mõistatus – labane oli. Üks romaani siinmaistest advokaatidest küll mainis, et see polegi Dan Browni leiutis. Tore on, miks ta siis üldse romaani kirjutas? Põnevikuna on see kapsas ju üldse allapoole igasugust arvestust.

Häiris ka lugeja püüdlik valejälgedele juhtimine – pean silmas seda, et üht võmmi kogu aeg miski lurjusena püüti näidata.

Kõikse rohkem häiris aga miski üleüldine ameerikalikkus, otsekui paistaks kogu aeg raamatu tagant miskid hiidsuured Miki-Hiire kõrvad. Ma saan aru küll, et romaan on kirjutatud eelkõige USA turgu silmas pidades, sest «Maailm oleme ju meie», aga mina ei ole ameeriklane ja mina ei ela Ameerikas. Autor oleks siis ju võinud romaani ameeriklastest ja Ameerika ainesel kirjutada – kui võimed ei küüni, siis ei maksa hüpata. Ma pole mingi antiamerikanist – hinne tuleneb ikka sellest juhmusest, mida autor romaani igalt leheküljelt vastu laseb paista. Ausõna, ma olen märksa paremat kirjandust väärt!

Oli veel ka muid lollusi ja lapsusi, aga ma ei viitsi pikemalt oma aega selle käki peale raisata.

Raamatule on omane ka enamike moodsate ja tüsedate romaanide häda – tegevus on hüplik ning jääb mulje, et loeks miskit ühe tegelasega lühiromaanide kogu, kus juttude pealkirjad on ära jäetud. Oleks sisu hea olnud, oleks ma selle jõnksutamise ära talunud.

Hämmastav, et kirjastus alustas sarja avaldamist teisest romaanist!? Kas nad üldse seal Ersenis ei mõtle? Aru ma ei saa!

Hinnet ei mõjusta ka tõlge, sest hindan siin Dan Browni romaani. Küll tahaks aga ära mainida tõlke ilmselge abituse, mis eriti friiklikult mõjub Matti Piirimaa intervjuu taustal, kus ta rääkis kuivõrd hoolikalt ta tõlkimist teeb. Intervjuu ilmus «Eesti Ekspressis», kuna Matti Piirimaa ja tema tütar Karin Suursalu olid isikud, kes said kõikse enam seda raamatukogude laenutuste järgi laekuvat raha. Nukker, et selline isik tõlgib...
Teksti loeti eesti keeles
Sander Vahter

See on sihuke kirjutamisstiil. Kirjutad mingi jutukese valmis ja siis hakkad otsima kõige huvitavamaid kohti, mis on õnnestunud sisse kirjutada ning siis sinna keskele surada peatükinumber. Seda harrastas juba Alistair MacLean. Advanced kirjanikud nagu Dan segavad veel hakitud süžeeliinid omavahel ära. See on muidugi ainult sellel eesmärgil nii tehtud, et lihtsakoelised prolemehed ei saaks õhtul hetkekski hinge tõmmata, et raamatut käest ära panna ning jääksid arvamusele nagu oleks tegu ilgelt põneva raamatuga ja väga hea kirjanikuga ning läheksid kindlasti ostaksid ka järgmise raamatu, mida Alistair või Brown kokku on kribanud.

Tegelikult ju ei olnud midagi nii erilist? Nelja väärt, seda kindlasti.

BAAS ongi üks hiiglaslik spoiler, nagu keegi (minu meelest Jyrka ise) kuskil kunagi ütles, nii et selles suhtes mul mingeid illusioone ei ole. Aga olgu see teile õpetuseks, et kui raamat poole peal on (jäin lihtsalt hommikul kell 6 suurest väsimusest magama), :) siis normaalsed inimesed BAAS-ist arvustusi ei loe. Nii et Jyrkal on õigus lurjusest võmmi suhtes, jätke see endale meelde. :)
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Kõlbas küll! Igatahes märksa parem kui mingisugune Ludlum, kõvasti parem, kuid siiski üsna keskpärane. Idee iseenesest on ju hea, kuid teostus on abitu. Pahalase isiku jälile jõudsin ma juba romaani poole peal. See oli üsna ilmselge. Samuti käis närvi see tahtlik eksitamine ja hakitus. Põnevuse üles kruvimiseks võib see ju sobida, kuid erilist lugemiselamust see küll ei paku. Ja lõpp oli üsna mannetu. Palju kära ja tralli põhimõtteliselt mitte millegi pärast. Mul tekkis küsimus, et miks ei võinud Sauniere jätta kohe teadet, kuhu tuleb minna? Palju kasutut rabistamist oleks ära jäänud. Kokkuvõttes, ilusas pakendis ja suhteliselt korralikult teostatud petukaup. Neli
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Klišeedest kubisev ja pretensioonikas sopakas, millest on liiga palju juttu tehtud. Pealegi põlistab see minu arvates seda tüüpilist Hollywoodi skeemi, kus ilus ja tark naine on ikka parimal juhul mehe sidekick. On näha, et Dan Browni teadmised ajaloost pärinevad internetist ja kokaraamatutest. Sest niivõrd ebasüstemaatilist ning kohati lausvalet edastavat infot ei oska küll mujalt saadavaks arvata.

Aga möönan, et kirjutatud on loetavalt ning isegi mingi intriig on olemas. Seega kolm, kuigi tahaks emotsionaalselt ühte virutada.
-------
15.11.2005 Olin teatud põhjustel sunnitud seda raamatut uuesti sirvima ning peab tunnistama, et esimene emotsioon osutus siiski õigeks. Jama!
Teksti loeti eesti keeles
Andres Septer

Seda sopakat on juba nii korralikult bashitud, et mulle on ainult paar andamata tohlakat veel jäänud. Mis seals ikka. Vead ja väga otsitud lahendused tehnilise poole pealt. Näiteks: DTMF koode ei valita koos numbriga ja mobiiltelefoni nood ei salvestu. Panga "turvasysteemid" - naljanumber omaette. Ja kui Danikene arvutustehnika käsile võtab... ...ühesõnaga, Teid on hoiatatud.
Teksti loeti eesti keeles
3.2005
Katariina Roosipuu

Masendav raamat. Kusjuures - masendav on ta vähemalt minu meelest eelkõige asjaoludel, kui oled eelnevalt läbi lugenud vähemalt teooriaraamatu (mis kah muuseas oli bestseller) "Püha veri. Püha Graal" ja Dan Browni enda sama sarja esimese raamatu.

Vapustav ja uudne teooria? Kuulge nyyd, uudne on see teooria vast neile, kes viimased kakskymmend aastat pole ajaloo vastu vähimat huvi tundnud. Teema, et Magdaleena tuli Euroopasse ja templirüütlid Jeesuse lapsi valvasid, on ysna ammuteada heietus, autor ei lisanud minu meelest ülalmainitud poolteaduslikule bestsellerraamatule mittekuimidagi peale Hollywoodlike stampide. Samas - see, et lavakujundus on tuttav, ei vähenda loo võlu, kui lugu ise on hea. Ja esmapilgul tundub da Vinci koodi lugu ju põnev ja hoogne? Kindlasti teistsugune kui teised actionraamatud. Teatud mõttes võib see ju nii ollagi, aga... paraku jõuame siin teise ja peamise põhjuseni, miks see raamat tõepoolest masendav on.

Teiseks ja peamiseks põhjuseks on sarja esimene raamat pealkirjaga "Angels and Demons", millest on seega õige koht pettumust ehk seletav lühike sisukokkuvõte teha:

peategelane, professor Langdon kutsutakse appi lahendama mõrva komplektis: laip + mystiline symbol. Mõrvapaigal kohtub ta seksika ja intelligentse naisterahvaga, kes on tapetuga sugulane. Naistegelane põleb soovist mõrvar tabada. Langdon asub talle appi. Mõrva lahendamiseni (ja muidugi ka selle käigus yllaste religioossete aadete päästmiseni) viivad aga salapärased mõistatused, mille lahendus õnneks peitub Langdoni erialastes teadmistes. Selgitatakse palju (ja suht põnevaid, tuleb tunnistada..) vanade symbolite vahelisi seoseid. Paarike kihutab mööda linna yhest templist/kabelist teise, et jõuda mõistatuse järgmise etapini, ning mõistatusi lahendatakse muidugi sekunditega võidu joostes. Asjasse on aktiivselt segatud Vatikan, katoliku kirik pyyab vägisi mängu sekkuda, et katoliiklikku maailmavaadet (ja iseendeid sealjuures) päästa. Pahasid esindab ohtlik mõrvar, kes paarikest jälitab ning mingil (tema professionaalsust arvestades) täiesti abitul põhjusel eel-lõpukaadrites surma saab. Pahade leeri liider ja niiditõmbaja esineb inkognito, tema isik selgub alles viimastes kaadrites ja - oh üllatust - on selleks loomulikult kõige vähem tõenäoline isik, üks "heade" esindaja, kes nagu polegi mingi loomult paha olend, vaid on lihtsalt yhe idee fanaatiline järgija ning selle nimel väga paljuks valmis. Üheks tegelaseks on ka politseivõimu esindaja, kes on kohutavalt kõmmpäine, väga macho ja muidu tylikas jõuvõttetegelane. Aga lõpus selgub, et tegelikult oli ta siiski õige asja eest väljas ja temast oli isegi abi. Viimases peatykis tahab naistegelane meespeategelasega seksida.

Tuli kuidagi tuttav ette? Detailidesse laskudes tuleks veel palju tuttavam ette. (Ytlen igaksjuhuks üle, et ülaltoodud kokkuvõttes rääkisin _hoopis teisest raamatust_, mitte da Vinci koodist, vaid sarja esimesest raamatust!) Mina lugesin õnnetuseks seda esimest osa umbes nädalake enne da Vinci koodi ja leidsin, et kattuvusi on kaugelt liiga palju, et autorile sama mudeli liigset ekspluateerimist andestada, selline teguviis tundus intelligentsi solvamisena. No midagigi uut oleks võinud ju lisada...

Ahjaa, vabandust, valetasin. Kui esimeses osas oli paha mõrvar tumedat verd araablane, siis teises osas oli ta ju albiino. Oletatavasti on isand Brown nyyd raske valiku ees, kas kirjutada kolmas osa nii, et mõrvar on neeger... või peaks ta olema hoopis hiinlane?

Muuseas - esimene osa oli oluliselt huvitavam. Ja siis tundus isegi veidi actionfilmilik syshee yksjagu uudsena.

Teise osa madal hinne on eelkõige pettumuse pärast. Nurjatu. Ammuteada teooria, äsjakasutatud syshee...
Teksti loeti eesti keeles
Ragnar Lepa

Parem hilja kui mitte kunagi... oma arvamust avaldada. Pean kohe alguses üles tunnistama, et piibliloos suhteliselt võhik ja võibolla sellepärast tundub see lugu suhteliselt võõras... Aga võõras ta ju ongi, ameeriklane proovib euroopa kultuurilugu lahti harutada oma moodi ja pikitult kohustuslike põnevuslugude rütmis, aga rütm oli selline umpa stiili. Pahade ära arvamine oli liiga lihtne vist isegi nendele, kes ainult kiirtoitu söövad...Hinne 3 saab teos ainult sellepärast, et keegi on kurja vaeva näinud ja raamatukogus istunud, et loole mingitki värvi anda.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Dan Brown läheneb asjale nagu ameeriklane ikka ning selle tõttu on raamat klišeesid täis (alates heade poole ühe tähtsama kaitsja muundumisest suundudes Silase ja Aringarosa suhte lõppu ja lõpetades action stseenidega). Brown küll ei suuda neid action stseene küllalt filmilikult kirjeldada (ei teki nagu sellist visiooni, mis mõnede eriti Hollywoodi lembeste autorite juures tekib), kuid kui toetuda oma fantaasiale saab hakkama. Kuid peab ütlema, et vahepeal kirjeldada asju ta oskab. Mitte alati (kasvõi näiteks vahel lahenduste leidmised, kus keegi äkki püsti kargab ja "Heureka" röögatab ning siis oma lollidele kaaslastele pisidetailideni asja seletab), aga siiski - näiteks see, kus paha sõrmede vahelt libises see pärgamendikarp ja purunes äädikapudel. Ma tundsin tema valu ja lootusetus, tema kurbust sellel hetkel, ja pean seda vist raamatu parimaks kohaks.

Okey, neid vandenõu teooriaid oli huvitav lugeda, kuid enamik neist midagi uut tõesti polnud, nagu juba mainitud. Maria Magdalena kohta on küllalt ka varem loetud, nii head kui halba. Aint Siioni Abikloostri ja Opus Dei kohta kuulsin esmakordselt (kusjuures pärast seda peeti intervjuu kuskil ajalehes ühe Opus Dei tähtsa velloga eestis, kes ka mu ettevõtluse ja turunduse õpetaja oli 10. klassis, väga tore vend oli). Kusagil räägiti, et Opus Deist jäeti väga halb mulje, kuid minu arust said ajakirjanikud valesti aru - Opus Deist võttis küll paar tüüpi osa sellest, kuid teised pahad vennad on muudelt aladelt. Ning Aringarosa näidatakse tegelt täitsa heast küljest. Oli loll, riskis oma usu nimel, kuid sai tarkust juurde ja pöördus valguse juurde. Aga seda, et kui mina uurisin wikist järgi Opus Dei kohta siis seal küll polnd sõnagi nõnda halvast naiste kohtlemisest, kui Dan Brown kirjeldas. Võib muidugi wiki eksida, või sain mina valesti aru, kuid ei paista see Danike siiski kõige targem tegelane sellest kirjutama.
Ahjaa, audio failina ei soovita seda raamatut üritada lugeda/kuulata. Ma proovisin ja andsin alla. Alles eesti keelse puurisin läbi.

Aga triloogia 3. osa kohta, mis juba BAASi on lisatud, ütleks nõnda, et esiteks ei ole see veel valmis, nii et võiks selle eemaldada (tegelikult on öeldud, et enne 2007. aastat seda valmis ei saadagi), ning teiseks poleks imestada, et diloogia mutandeerus triloogiaks - miks mitte kirjutada järge raamatule, mis muutus paljudes maades bestselleriks, kummutas uue aja jumala Harry Potterigi ning mille ekraniseeringut Louvres filmiti. Kasvõi üksainuski neist saavutustest tooks 3. osale kenakese lugejaskonna.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Avo Nappo

Selle raamatu (vääriliseks?) hindamiseks on mul liiga palju, võimalik et liigseid, personaalseid kiikse.

Esiteks piirdub mul lähim kristluse ajalooga seostuv huvipunkt filmiga "Life of Brian". Teiseks juhtus mul sygavas lapsepõlves rumal lugu von Dänickeni yledoseermisisega. Tagajärg - iga kord kui ma loen kusagil miskit jaburat vandenõuteooriat tyypi "Kas te juba teate et KAPO varjab Ämari lennujaama angaaris lumeinimest!?", tekib mul tahtmine autoril "kanalit vahetada".

Lisaks eelnevale ei meeldi mulle thrillerid, põhimõtteliselt. Ja kõigele sellele otsa käiati Discovery pealt aastaid tagasi "dokfilmi", teemal Pyha Graal ja Usklike Eest Põgenenud Magdaleena. Iga paari kuu tagant uuesti, justkui see oleks huvitav või oluline.

Eelnevat arvestades - raske on olla objektiivne. Kui teema ei huvita siis pöördub tähelepanu iseeneslikult puuduste otsimisele..

Raamat algab põnevalt. Muuseumi põrandalt leitakse vägivalla tundemärkidega alasti surnukeha, mis ise enesele pentagrammi kõhu peale on joonistanud. Jääb vist ainult rõõmustada et ma omal ajal jätkuvalt keeldusin "reedel matkamaija" minemast. Edasi veel parem - stseen kus tibi-kryptoloog paha politseiniku kõnepostiga lohku tõmbab oli täitsa nutikas. Sealt edasi tekivad tegevuse loogikasse kysitavused..

Fache kinnisideed Langdon iga hinna eest kiiresti trellide taha saada motiveeriti justkui katoliku kiriku poolt tuleva survega? Syzee edasist käiku arvestades ei ole mõistetav kustkohast ja kuidas selline surve tulla sai. Teoreetiline võimalus et Vatikan informeerib Pariisi politseid - teate teil tuleb seal varsti neli laipa, mätsige see asi kinni - kehtib ainult niikaua kuni jääb võimalus et need neli laipa olid konkreetselt Vatikani poolt tellitud.

Edasi, tibi-kryptoloog laekus muuseumi ettevalmistatult, vajalik teade kõnepostis ootamas jne. Kindla teadmisega et Langdon on vaja politsei käest päästa. Omaenese karjääri hinnaga, no less. Vaikimisi justkui eeldusega et see tibi teadis, kusagilt, et mingid jõud pariisi politseile survet avaldavad. Et kust selline teadmine?

Sellest kohast peale kus too sympaatne inglane omaenese häärberisse relvastatud maniakki tellis (kes teda ennast nägupidi ei tundnud) läks asi sootuks jaburaks.

Veider vastuolu - kõikvõimalike krypto-puzzlede peale oli autoril ilmatul hulgal energiat ja aega jätkunud. Syzee loogika jaoks vähem.

Millistel asjaoludel käesolev teos ilma peal sedavõrd suuri laineid lõi nagu ta seda tegi.. jääb mulle arusaamatuks. Sisuliselt oli ju tegemist ysna keskpäraselt kehva sopakaga?
Teksti loeti inglise keeles
Raul Sulbi

Lihtsalt halb raamat. Ma mõtlen, et on veider, et nii keskpärasest tekstist sai tekkida üleilmne fenomen. See on tõesti müstiline ja seeläbi muutub see halvasti ja hakitult kirjutatud pseudopõnevik tõesti ulmeks.

Tõik, et raamatu teema/sisu pole originaalne ja on Baigenti-Leigh-Wilsoni teose pealt kopitud, on tänaseks ise sama "originaalne". Verest ja graalist rääkinud mänguajalugu mulle kusjuures väga meeldis, kahju lausa, et tollest maakeeles kordustrükki pole tehtud.

Mis mind siinkohal seisukohta võtma sundis, on aga teine tõik. Nimelt on erialakirjanduses võetud võrrelda paranoiapõneviku ja poliitilise thrilleri suurmeistreid Frederick Forsythi ja Robert Ludlumit sellesinatse käkk-kirjanikuga. Tahtsingi lihtsalt öelda, et selline võrdlus pole võimalik ja kõik.

Ludlumit ja Browni ühendab vaid tõik, et eestikeelses kultuuriruumis on mõlemale näkku sittunud Matti Piirimaa. Brownist aga kirjanduse kontekstis rääkimine, püüe tema raamatuid justkui mingisse suurde pilti panna, hädised katsed neid mingi voolu või suunaga seostada on tegelikult võrreldav enesele jalga tulistamisega. ¡No pasarán!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Pärtel Riit

Kohutavalt kompunnitud ja kunstlik teos, jättis väga kirjandusliku sudoku mulje. Seetõttu ei olnud ka usutav. Nagu eespool mainiti, jättis kohati tõesti kokkuklopsitud vandenõuteoorite stiili mulje: kõik asjasse puutuvad ja ka mittepuutuvad killud tuuakse ära kui faktid. Mis teoorit toetada ei suuda, see jäetakse lihtsalt välja nagu seda poleks olemas olnudki. Algus oli veel päris põnev, aga mida lõpupoole tegevus arenes, seda jaburamaks tegevus ja tegelaste reaktsioonid muutusid ning raamatu lõpp oli juba päris totrus kuubis. Oli küll ameerikalik raamat, aga seda ei saa ju autorile tegelikult ette heita. Eks ka prantsuse kirjanik kirjutab prantsusepäraselt ja soomlane soomepäraselt. Lihtsalt Ameerika massikultuuri pakutakse tänapäeval nii ohtralt on nii mõnedki on ameerikalikkuse suhtes tõrjuvad või juba lausa allergilised.
Teksti loeti eesti keeles
x
Meelis Sepp
1953
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Meelis Sepp

Järgmine arvustus tõstis Goodreads`i nimelises kohas kohaliku tähtsusega mikrotormi. Mõnes ulmele keskendunud kanalis toimus seepeale solvunud uste paugutamine, nutt ja hala, eidelik vingumine ja lokaalsete drama queen`ide tavaline draama. Seepärast pean vajalikuks rõhutada, et see on minu hinnang raamatule. Aga mulle ei meeldi Strugatskid, pole kunagi meeldinudki, paari erandiga, näiteks ""Hukkunud Alpinisti" hotell" ja "Miljard aastat enne maailma lõppu" on mu silmis väga heas kirjas. Väljaandja Fantaasia ja tõlkija Veiko Belials pälvivad ainult tänusõnu, minu tänu neile väljendub selle raamatu ostmises. Aga siin nüüd siis see arvustus:

Aegunud emolik sonimine. Enamus loo sisust on tühi, tapvalt uimane ja mittemingit kriitikat kannatav heietus, emoheebel keeratakse 11 peale alles loo viimases peatükis. Tehnilised üksikasjad ei kannata eriti terava pilguga lugemist. Kosmonautide laev on suur nagu loss, täis igasugu koosolekuruume, koridore ja kabiine. Kosmonaudid võtavad võõral planeedil hommikusöögiks soolaga võileiba ja piima. Seda küll ei öelda, kuid vaikimisi võib aru saada, et pudeliteread "Pšenitsnaja" , "Sibirskaja" ja "Stolitšnajaga" on kuskil kapi all ooterežiimis, koos 3-liitriste hapukurgipurkide ja stakannide reaga. Kahjuks jääb puudu ka stseen kus tüüakas, päevitunud, sorgus vuntsidega komandör kaitseb ülemuste ees pahateo teinud alluvat, rebib sealjuures lõhki oma komandörikuue, paljastades selle all madrusesärgi ja selle all omakorda oskamatu väriseva käega tehtud tätoveeringu "MAMA". Loo seisukohalt kandvana olnud fakti, et Vaba Otsingu Grupi, ehk siis lihtsalt kosmosest elu otsivaid meeskondi moodustab perekond mehest, naisest ja lapsest saab paremaks panna ainult lasteaiakasvatajatest koosneva otsingugrupiga. Aga mis siin imestada, eks alanud juba minule arusaamatutel põhjustel kultusmaine saanud "Asustatud saar" stseeniga, kus just võõrale(!) planeedile maandunud Maa agent kargab raketist välja miskipärast trussikute väel.

Ühesõnaga, vendadel Struguraššidel oleks ilmselgelt palju paremini välja kukkunud kui nad oleks ulme kus seda ja teist jätnud ja oma liistude juures püsinud - see oleks siis nõukogude vene inimese kujutamine miskites piirsituatsioonides kus ta vaatamata raskustele jääb ikka sellekssamaks nõukogude inimeseks kes armastab kodus olles kitarri plõnnida, ennast viinast oimetuks juua, sihvkasid süüa ja maha tatistada.

Emot nad oskavad küll, mäletan et juba "Hukkunud Alpinistis" keerati emolüliti ikka päris põhja ja "Väikemehes" samuti. Tõsi küll, alati on see lõpus ja selleni jõudmiseks peab end eelnevast puisest ködist läbi mäluma. Lõpplahendus ka, nomaitea. Väikemees jäeti üksi planeedile, nüüh nüüh. Oot-oot, kus siis üksi, vähemalt robot ka. Aga kui juba robot, miks siis mitte meelelahutus-õppekeskus. Miks väikemehega tehtud muutusi uurima ei hakatud? Miks kogu side temaga seisnes 200 kildi pealt orbiidilt laulukeste ettelaulmisel ja juttude jutustamisel? Äh, eks igaüks mõtle ise oma rikutuse tasemel. Asimovi "Inetu poisike" oli emo mõttes mäekõrguselt üle, "võõrastele oma, omadele võõras"-tsivilisatsioonikonflikti kirjeldab kirjeldamatult paremini A. Jürgens "Sinises Linnus" ja Vendade tehnikavisioon on ka tänaseks lootusetult aegunud. Lugeja peab end läbi nämmutama tervest hulgast "radiogrammidest", "mälukristallidest" ja "mikrofilmidest". Aga noh, see käib asjaga kaasas, selle üle pole viisakas naerda, umbes nagu Jules Verne omaaegsete kuureiside ja muude üle.Rohkem ei viitsi tõepoolest enam ennast Struguratskitega piinata, see jääb minu poolt nende viimaseks loetud teoseks, rahu nende põrmule.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Ei meeldinud!

Väga kaua pidi seda kolmandat osa ootama. Sarja algus oli ülihiilgav - julgen The Lies of Locke Lamora`t soovitada kõigile moodsast fantasyst lugupidavatele. Teine osa oli ka selline "päris hea" klassi langev, kolmanda valmimine aga võttis juba peaaegu samakaua aega kui Jorge Martini saaga järjekordsel osal ja kvaliteedi langus oli märgatav. Kuulu järgi oli kirjutamisprotsess nii pingeline, et Lynch käis vahepeal lausa hullaris jalga puhkamas...Ei tea, see pole siinkohal ka üldse oluline, oluline on see, et kolmas osa oli nõrk!

Kusjuures, mitte kirjutamisoskuse languse poolest, oh ei...Lihtsalt teema kiskus kõvasti lappama, ja seda juba päris algusest. Tähendab, mulle meenutas lääneliku "demokraatia" võikamaid osiseid - valimisprotsess ja häälterabamiskampaaniad sealjuures meie või siis ükspuha millise lääneriigi valimiskampaaniaid. Sellise elemendi kohtamine fantasyraamatus on aga võrdne sellega kui Martini saagas tossutaks kuskilt nurga tagant korraga välja miski automobiil - täiesti konteksti mittekuuluv, võõrkeha ja sobimatu muljerikkuja.

Pisiasjad nagu geniaalse ja vahedamast vahedama mõistusega Locke ootamatu debiilsuseilming ettesöödetud narkomaani oma paremaks käeks võtmine ja siis terve raamatu vältel mitte arusaamine, kes küll vastasele infot ette söödab samas kui lugejale oli see asjaolu juba alguset peale selge...Või kogu totaalselt ebausutav "võitlus" Sabetha ja vastaste parteiga...Või kõige ebausutavam asjaolu üldse - Bondmagi`de kummaline mittesekkumispoliitika... jne jne.

Ühesõnaga - ma polnud rahul ei ebausutava teemaga, kusjuures ma ei neelanud ka alla vanade armukeste omavahelist võitlust mis kohati taas sai erootilise laengu ja kohati muutus vaat et letaalseks. Ei usu! Mis puutub lõpus toimuvasse (SPOILER!)Falconeri ülesärkamisse, siis selle jumal masinast triki ülesandeks oli nii selgelt neljandale köitele juba ette eelvurtsu andmine, et ei ajanud haigutamagi...

Aga no ootame, vaatame selle The Thorn of Emberlaine ka ära ja siis ka selgub, kas sari kannab (planeeritud) seitsme köite lõpuni ilusti välja või sumbub millekski pahalõhnaliseks juba köiteid enne lõppu. Eelpoolnimetatud "Thorn" on hetkel niikuinii ainult läige kirjaniku silmis, ilmumiskuupäevast (ega isegi mitte -aastast) pole seni veel juttu olnud.

Keskmine "kolm".
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Tänud Arvile, nagu juba rõõmsaks tavaks on saanud!

Kogumik on hea, annab järjekorranumbrit 1 kandvale vanemale vennale silmad kõvasti ette. Boris Hurtta avapauk kolme lühikese jutu näol jäi minu jaoks kõige nõrgemaks, ma kuidagi ei suutnud ühegi loo headust ära tabada. Õnneks olen ma Hurttalt lugenud paari romaani ja mõnda lugu veel, muidu oleks Soome ulme vanameistri maine mu silmis mitte just teab mis kõrgeks kujunenud. Nüüd lihtsalt piirdusin tõdemusega, et on kah lood.

Johanna Sinisalo lühiromaan oli mulle samuti juba enne tuttav ja olgugi et ma jälestan automaatselt iga lugu mis ekspluateerib kopitanud ja paha haisu levitavat Lovecrafti suhteliselt naeruväärset mütoloogiat, tegi sellesama tobeda ja infantiilse mütoloogia Soome - ilmselt Helsinki - kontorioludesse viiduna hoopis parema tulemuse, mõjus usutavama ja tõetruumana. Mulle meeldis juba aastaid tagasi originaalis lugedes, meeldis ka nüüd.

Jääskeläinen hämmastas mind oma autorikogumikus ja selle kogumiku üks meeldejäävamaid jutte "Minu elu raamatukoguhoidjaga" meenutas mingis mõttes seda "Kirja Lethele" siin. Samasugune suht hullumeelne setting ja väga nauditav teostus. Arvustustest tundub, et Jääskeläise nautimiseks läheb vaja pisut enam süvenemist ja ilmselt miski soomeliku melanhoolia nautimiseks vajalikku geeni kah.

Aurupungi-triloogia oli vaatamata asjaolule et seesama aurupunk hakkab juba ammu ära tüütama, maha käima ja põhjani küntud olema ikkagi väga nauditav lugemine. Ma tõstaksin eriti esile seda hullu teadlase ja elumehest vanema venna ja nende ühise mõrsja juhtumit. Vaimustav inglise viktoriaanlik atmosfäär, mida ei olegi nii kerge tabada. Eluiga pikendav ratas peas ja Oliver(Twist)i raamat ei jätnud päris nii head muljet. Nukker on, et meil Eestis pole neile midagi sarnast vastu panna, enamus auru kulub mingite seksikate zombide või ma ei tea kellede kujutamisele.

Pseudo-Hiina fantaasia "Terrakota" meeldis mulle väga, vaat et kogumiku parim jutt. Eks neid Hiina teemalisi fantaasiaid jutte ole ka igasuguseid loetud, Hughartist alates, see siin aga oli hea ja veenev.

Mõni suvi on Skarabeuse kogumik jätnud sellise tühja koha, pole täitnud ootusi - meenutame siinkohal seda kummalist saksa-itaalia kogumikku... "Soome ulme II" võtab aga koha sisse Skarabeuse klassikute nagu "Muumia", "Aphra" või "Munk maailma äärel" kõrval.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Huvitav jah et sellistest, juba ammu klišeedeks kujunenud komponentidest nagu maamõis, labürindid selle maamõisa all, vaenlase spioonid, hullud teadlased, imelised seadmed mis need hullud teadlased leiutanud on ja vaprad "heade" agendid annab kokku kirjutada asja, mis vaimustab ja mis ei sunni kogu aeg vahtima kui palju lehekülgi veel lõpuni on jäänud. Otse vastupidi, tegelikult oli isegi kahju kui lõpuni jäänud lehekülgede arv muudkui vähenes.

Tegelikult siinkohal polegi suuremat tähtsust, et lühiromaani esimene kolmandik kus räägiti mõnede tegelaste taustadest oli oluliselt huvitavam kui päramine kolmandik, kus noodsamad tegelased juba selles maamõisas seiklesid. Ja noh, eks ole maailmaajaloos litse ennegi salakuulajatena kasutatud ja seda sugugi mitte aurupunklikul 19. sajandi lõpu Inglismaal vaid kuni meie päevini välja. Iseasi kas neil litsidel peale sugulise rahulduse saamist vallanduva jutuvoo salvestamise ja õiges kohas edastamise ka muud rakendust oli, siin romaanis olid nad kehaliselt osavad peale voodi veel ka igasugu kaklustes ja luuramistes. Aga lühiromaan oli tõsiselt hea tõepoolest, ühinen esimese arvustajaga.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Päris vinge lugu, kogumiku "Soome ulme 2" parim. Twegevus toimub miskis pseudo vana-Hiinas, aga Hugharti pullitegemisest on asi ikka väga kaugel. Lugu on võrdlemisi sünge ja tumedate allhoovustega, lõppugi eriti õnnelikuks nimetada ei saa. Samas on aga ka tegu väga hea looga, lühiromaan libiseb suht märkamatult sest võluvõimega savimeistri Daesuni rasketele valikutele on väga raske mitte kaasa elada.

Mu jaoks tõlkejuttude Stalkeri kandidaat 2015ks aastaks hetkel olemas igatahes.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Mulle seevastu täitsa meeldis. Polnud üldse igav, vähemalt mul oli küll suht põnev lugeda kuidas too elumees oma muutunud eluga kohanes. Tegemist polnud vaimuhaigusega vaid ajuhäirega. Mitte et ma usuks taolise häire all kannatajate elu võimalikkusesse väljaspool vastavaid haiglaid, aga mulle meeldis stiil milles too lugu oli kirja pandud. Samas meeldis mulle juba Jääskeläineni "Minu elu raamatukoguhoidjaga" ka oma väga absurdse settinguga.

Päris "viite" ei paneks, aga tugeva "nelja" on ära teeninud küll.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Klassiku jutukogu, millest paraku on asjalikud ainult nimilugu ja kaks enamtuntumat lugu - ilmselt parim ajarännulugu üldse, "All You Zombies", milles peategelane on iseenda ema ja isa. Ja siis "...And He Built a Crooked House", milles asjalik arhitekt ehitab maja mis on hüperkuubi, tesseracti, kolmemõõtmelisse ruumi üle kantud pinnalaotuse kujuga. Siis aga juhtub väike maavärin ja tesseract voldib ennast kokku, muutudes neljamõõtmeliseks ja parajasti majja läinud arhitekt koos ostjatega ei saa sealt enam välja.

Ülejäänud lood oli minumeelest paras ballast, sealjuures vananenud ballast. Tegelikult kui järgi mõtlema hakata, siis "The Man Who Traveled in Elephants" oli ka selline enam-vähem, lüüriline ja kergelt selline magusvalus. Pealkiri ei tähenda mitte meest kes reisib elevantide sees, vaid meest kes reisib elevantide tõttu. Peategelased oli mingi abielupaar, kes leidis oma reisiharrastuse kattevarjuks elevantidega tegelemise ja nad käisid mööda laate, turge ja messe üle kogu USA justkui mingite tsirkuse- ja muude elevantide asjus.Aga jah, nimilugu on päris vinge. Kui keegi teab siis selline film nagu sünge, paranoiline ja gooti ja film noiri segu "The Dark City" meenus kohe...
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Arvatavasti parim ajarännu-lugudest mida lugenud olen, ja siinkohal konkureerib see lugu, pange tähele, sama autori võrratu "Enese ees ja järel" (lege antoloogia "Lilled Algernonile", kui keegi veel ei teadnud). No tegelikult on muidugi "Eejj" pikem, huvitavam, intrigeerivam. Aga kerge mõtteharjutus teemal, kuidas on olla peale iseenda veel enda ema, isa ja vist veel keegi tuleb siinkohal ulmehuvilisele ainult kasuks.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Oma elu lõpupoole innustus proua Baker aurupungist ja see kajastub ka selles ühes esimeses katsetuses. The Company-sarjas paigutub see Gentlemen`s Speculative Society-nimelise salaseltsi tegemistest rääkivasse alamsarja, mäletatavasti oli ka alguses kangelane kuid The Company-romaanide viimastes osades juba eheda värdjana esinev Edward Bell Fairfax tolles salaorganisatsioonis tegev.

Et siis aurupunk koos oma kohustusliku tiheda tagaajamise, vandenõude, hullude maniakaalsete teadlaste, imetabaste, ajastule mitteomaste vidinate ja muu butafooriaga. Tegelikult pole sugugi pahasti välja kukkunud, asi on pigem selles et ma olen kõike seda juba suht tüdimuseni lugenud, paremini ja põhjalikumalt kirjutatuna. Hinne "4" väljendab pigem mu austust lahkunud kirjaniku vastu, kuigi lugu nagu öeldud polnud sugugi paha.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Ma saan aru küll, et see lugu on meelega selliseks lüüriliseks nostalgiliseks pisarakiskujaks mõeldud, aga meeldis sellest hoolimata. Nostalgiline siis tähendab sellistele umbes 60stele San Fransisco elanikele, nagu proua Baker oma eluajal oli. Sutro Park on miski omaaegse 19 sajandi lõpu ekstsentrilise miljonäri loodud romantiline raidkujudega aed, või tähendab oli, nüüdseks on see enamjaolt hävinenud ja muudetud lihtsalt maastikukaitsealaks. Lugu räägib ühest küborgist - sellega ka kuuluvus The Company-sarja - kes aga valmis veidi rikkelisena, mida ei õnnestugi parandada. Küborg suudab küll jälgida, vaadeldada ja seda kõike jäädvustada, aga tema suhtlemine välisilmaga on üsna raskendatud, andes talle seega mingi kõrgemat liiki autisti omadused. Lugu räägib sellest kuidas too nimepidi nimetamata jääv küborg läbi aastakümnete jäädvustab elu Sutro Parkis, paneb seal tähele üht surelikku naist, kes tundub ka mitte just tavalise pereemana, jälgib tolle naise elu läbi aastate, muuhulgas kaotamisele määratud võitlust vähiga ja kuidas ta lõpuks teeb ühe magusvalusa sammu.

Nagu öeldud, selline suht kõva pisarakiskuja, aga Kage Bakeri tuntud kvaliteedis, mistap ei näe põhjust alla kõrgeima hinde anda.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Tegelikult ikka päris hea oli. Algus lõi maailmatutvustamisega kohe uimaseks. Tõsi küll - see maailm polnud teab mis suur, ainult Moskva metroosüsteem. Kuid siiski. Oli jah kergelt "Doom", üsna tuntav oli ka vene kirjanduses krestomaatiline "Väljasõit rohelusse"-mõjud, seda eriti romaani teises pooles, kus juba maapinnale tungiti. Minu jaoks tundus too mutanteerunud ja radioaktiivsusest moonutatud ent siiski eriti elujõuline ja eriti karnivoorne fauna oma väljakujunenud biosüsteemiga, ja seda kõike siis napi 20 aasta pärast tulevikus ikka väga ebausutav. Nagu ka mõtisklused teemal kuidas ikka 20 aastat metroos elada miskite sigade ja seente dieedi peal, kust läbipõlenud pirni asemel uusi saadi, kust üldse uusi asju saadi jne, jne, jne. Ma jätan siiski selliste asjade üle eideliku vingumise eetrissepaiskamise teistele härradele ja lepin tõdemusega et mind ei huvita kas too kirjeldatud maailm on elujõuline ja tõetruu või mitte, mind huvitab kas lugu oli hea - ja seda ta oli.

Viited "Enderi mängu" sarnasele lõpule magasin ma südamerahuga maha, kuna lugesin "Enderi mängu" ühe korra paarkümmend aastat tagasi ja olen selle keskpärase või keskpärasest natuke halvema poisteka nüüdseks juba ammu unustanud. Seega tuli süžeele 180 kraadise käänaku andev lõpplahendus mulle mõnevõrra üllatusena.

Loodetavasti müüb see raamat nii palju, et kirjastus peab vajalikuks ka järjed ilmutada. Eesti(keelses) ulmekirjanduses teadupärast on sarja lõpuni ilmutamine väga harukordne nähtus...
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Olemata üldse mingi eriline Heinleinjuugendisse kuuluv fanaatik, kes Meistri teoseid peast tsiteerib, olen ma siiski teda nüüdseks veidi rohkem lugenud kui maakeeles ilmutatud on, ja tuleb möönda et see siin oli üsnagi erinev kõigist teistest Heinleini juttudest-romaanidest mis ma lugenud olen. Kohati võis lausa täheldada horrori elemente, lõpp kiskus üsna metafüüsiliseks ja oli näha kust tumeda gootihorrori ja sf`i suurepärast kokteili kujutav sünge film "Dark City päris palju matti on võtnud...

Lugu algab sellega, et silmapaistmatu, kergelt ebameeldiva olemusega mehike Jonathan Hoeg pöördub arsti poole, et lasta uurida tundmatut substantsi mille ta on leidnud oma sõrmeküünte alt ja mille kohta ei mäleta ta mitte midagi. Arst viskab ta seletuseta välja, kuid Hoeg avastab et ta üleüldse enda kohta suurt midagi ei mäleta ega tea - näiteks kus ta tööl käib ja millega üldiselt päevi mööda veeretab. Selles asjas selguse saamiseks pöördub ta detektiividest abielupaari Randall ja Cynthia Craigi poole. Detektiivid asuvad Hoegi tema enese nõusolekul jälitama. Siitpeale läheb juhtum segaseks ja keeruliseks. Kohati tundub Hoegi olevat mitu, ta tundub tööl käivat miskis majas 13. korrusel, mida aga pärast ei suudeta üldse leida ja Randall näeb öösel unes vägagi kurjakuulutavaid inimesesarnaseid olevusi kes kutsuvad ennast Linnu Poegadeks (Sons of the Bird) ja kes tunduvad eksisteerivat miskis teises ruumis või dimensioonis kui meie oma, meie omasse sisenevad nad peeglite kaudu.

Lõpp toob miskitlaadi seletuse, kuid nagu eelnevalt öeldud, asi on palju, palju suurem kui lihtlabane amneesiavaevustes mehikese töökoha otsimine. Mõningaid paralleele võib näha - ja mõningad detailid langevad kokku - hilisema meistritööga "By His Bootstraps", eesti keeles nagu kõik teavad, "Enese ees ja järel" kogumikust "Lilled Algernonile".

Sünge, väga hea lugu. Julgen soovitada. Tegelikult oleks hea see kunagi isegi eesti keeli kuhugi saada kuigi Heinleini autoriõigustega on nagu on (kuulu järgi ilgelt kallis).
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Pikk saaga, mis algas loos "Softly Spoke the Gabbleduck", jätkus Ian Cormaci-sarja teises raamatus "The Line of Polity", novellis "The Gabble" ja lühiromaanis "Alien Archaeology" saab nüüd lõpuks lõpu. Ehk siis selgub gabbleduckide kurb minevik ja olevik - hirmus tuhandeid aastaid kestnud kodusõda Jaini tehnoloogia viiruse saanud ja ennast sellest säästnute vahel sundis lõpuks Atheterite rassi tegema liigilist enesetappu, hirmsa tehnoloogia abil muutsid nad end loomadeks, nondekssamadeks gabbleduckideks. Ennast loomastama olid sunnitud isegi need kes seda väga teha ei tahtnud, kõik jäljed nende tsivilisatsioonist hävitati ja kadusid miljonite aastate taha. Kui üldse midagi oli siis molluskilaadsed tricone`d jahvatasid kõik mis oli läbimõõdult suurem kui 3mm peeneks mudaks ja titaanist tehtud 100-meetriseid hiigelsajajalgseid meenutavad hoodersid hävitasid kõik muud jäljed.

Gabbleduckide uuestisündi hakkavad organiseerima skorpionikujuline sõjadroon Amistad (tuttav agent Cormaci eelloost "Shadow of the Scorpion"), hull "must" AI Penny Royal ("Alien Archaelogyst") ja paar kolm inimest, nende hulgas ainukese elusolendina hoodersi rünnaku üle elanud endine Proctor Jeremiah Tombs, kes langes hiigelalbiino hoodersi Tehniku kätte, kes tegi temaga midagi kirjeldamatult jälki.

Tüüpiline Asher üldiselt. Veits raskepärane stiil vaheldub tapva huumori ja kiire actioniga, lehekülgede kaupa tehniliste ulmevidinate kirjeldusi sama imetabaste kaugete planeetide elukate omaga. Eks fännid loe niikuinii, teised ei pruugi ehk suurt midagi aru saada.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

1939. aasta jutt, ja seda on ka näha. Põhiline on see, et ilmselt polnud veel mõttelend arenenud et oleks saanud julgelt fantaseerida, selle asemel võeti mingi tegevus lähiminevikust - näiteks ütleme pisikurjategijate Austraaliasse transportimine kuskil 19. sajandil - ja asendati detailid sujuvalt "ulmelistega". Et siis mitte fregatt vaid hoopis kosmoselaev (kuigi kõik ohvitserid ajavad ikka sarnast merelist slängi suust välja, kuskil passis isegi "lookout" ehk siis vahimadrus, kuigi kosmoselaevas sellise olemasolu on umbes sama vajalik nagu pimedale värvitoonide tabel), mitte Austraalia ja sunnitöölaager vaid miski kauge asteroid, mitte rikkiläinud ütleme sekstant vaid mingi juhtrakettide süsteem, mis pidi asteroidi õigesse kohta manööverdama, ja nii edasi. Ühesõnaga, tavaline poistekas ainult ulmelises kompotis. Paraku kui fantaasiavaene kirjanik kannab oma oleviku kaugesse tulevikku üks ühele üle siis kukuvad ikka välja näiteks mingid auru jõul töötavad metallist hobused, kellele usin väike ja must hiinlane perssest labidaga sütt sisse loobib, mitte aga ütleme mugavalt, sujuvalt, kiirelt ja tipptehnoloogiliselt liitri kütusega tuhandeid kilomeetreid läbiv sõiduk (no lendav auto on juba teistmoodi äärmus). Piltlikult, kui te nüüd aru saite mis ma öelda tahtsin.

Tahtmata kuidagi halvustada vanameistrit ja kummardades tema panuse ees ulmekirjanduse arengusse jään ma siiski seisukohale et tegu on võrdlemisi halva kirjanikuga kes on juba ammu aegumistähtaja ületanud.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Lohisev, puine ja ilmselgelt ajale jalgu jäänud pikem jutt. Või siis lühiromaan. Kirjutamisaasta 1940 tundub veits uskumatuna, olgugi üliprimitiivse sisuga on siin siiski igasugu kompuutreid ja muid tehnilisi vidinaid - peamiselt igasugu sidepidamisvahendeid õhusõiduki ja maapealse juhtimiskeskuse vahelise ühenduse tarbeks - kirjeldatud mida minu teada kirjutamise ajal ei eksisteerinud. Aga võib-olla eksisteerisid kah, ei tea.

Lugu iseenesest polegi teab mis paha, vähemalt alguses. Keskpaigas kus peategelane sattus mässajate maa-alusesse hiigelsuurde lubjakivikoopasse, õieti tervesse koobaste süsteemi oli ka päris hea. Ainult see lõpp kus hakati Prohvetit kukutama nõudis läbimälumiseks päris hea portsu tahtejõudu - ma pole nii tuima ja nüri võitlusekirjeldust pikemat aega lugenud. Kogu lühiromaani kõrghetkeks jääb minu jaoks kirjutamise ajal kahtlemata riivatuse tippu ja moraalse šokiga koheselt koomasse löövat pornograafiat kujutav öine kahe mehe ja kahe naise alasti ujumaskäik. Kusjuures riietuti siivsalt suure kaljurahnu taga eraldi ja tumedas maa-aluse koopa vees paistis ujudes ainult veest väljaulatuv pea välja, kuid ikkagi. Kujutan juba ette neid 1940. aastal näost punaseks minevaid ja kiljatusega minestusse langevaid ajakirja "Astounding Science-Fiction" lugejaid, kes säherdust roppu perversset porri pidid tarbima...

Aga jah, puine on see Heinlein, puine. Minu arust on juba käes aeg kus ta kujutab endast ainult museaalset väärtust ja kirjandusliku naudingu jaoks tuleks valida mõni teine autor.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Ma võtan tuntud suurvene šovinisti Lukjanenko teoseid alati kätte kõva eelarvamusega, võimalus leida eest ohkeid suure ja vägeva riigi lagunemise üle, nõukanostalgiat ja kommunismihaisulist õilis ida vs. dekadentlik allakäinud lääs vastasseisu on päris suur. Õnneks on ta siiski vist arusaaja inimene ja vaatamata ta isiklikele kiiksudele raamatu(te)s on sellist sitta minimaalselt. Mis selle raamatu puhul kõige lahedam oli, see oli ehe sibulalaadne ülesehitus (pun intended :)). Selles mõttes et kiht-kihilt, peatükk peatükilt avanesid järjest uued asjad. Vaevalt olid mingis asjas selguse saanud kui järgmine peatükk keeras selle kohe tagurpidi ja ülejärgmine omakorda hoopis pea peale. Põnev tegevustik, ladus jutuvestmine ja järjest uued saladused - mida paremat võiks meelelahutuseks tahta?

Tundub et ka teine osa on eesti keeles täitsa ilmunud, tuleb ilmselt muretseda...
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Ülimalt vinge lugu!

Istuvad kaks küborgi 1951. aastal kuskil kõrbes maantee ääres ja justkui ootavad midagi. Üks neist on Porfirio, kes on The Company-sarjaga rohkem tuttavatele inimestele tuttav: ta on läbi käinud päris mitmest jutust ja vilksatanud ka romaanides siin-seal. Jutu sisu moodustab Porfirio meenutus miks nad õieti seal maantee ääres istuvad ja keda nad ootavad.

Selgub, et 1951. aastal (aga The Company-sarjas ei ole aeg lineaarne, käiakse edasi ja tagasi, see tähendab, peamiselt käiakse tagasi, edasi ei ole justkui võimalik) hukkus sealsamas kohas autoõnnetuses 5-liikmeline perekond, isa-ema ja kolm last. Auto veeres järsaku pealt alla, süttis põlema ja põles koos seesviibijatega söestunud vrakiks. Jäänused maeti ühishauda.

The Company agendid - küborgid - ent sellised ajast välja rebitud indiviidid ongi, kes võetakse oma ajast kus nad oleksid niikuinii hukkunud, viiakse Company koolituskeskusesse sadu tuhandeid aastaid tagasi ja tehakse neist küborgid. Selgub, et sealt autost tegelikult üks poiss kukkus hetk enne õnnetust välja, tema väljakukkumine tegelikult panigi pereisa kallakust alla sõitma. Poiss pääses luumurruga, kohale tulid ufonautideks maskeerunud Company agendid,kes võtsid poisi "lendavasse taldrikusse" ja viisid ta küborgiks saama.

Ainult et ta oli esimene sellelaadne katsetus, kõik teised küborgid, Mendozad, Josephid, Lewised jne. tulid palju hiljem, ja Company ei osanud õigesti veel küborge teha. Midagi läks põhjalikult nässu ja tulemuseks oli ülivõimetega, kuid vigane olend. Ülimalt intelligentne ja geeniuse teadmistega sealjuures.

Poiss - Robert Ross - kasvab targaks, kuid füüsiliselt avalduvad temasse sisestatud nanobottide vildaka töö tagajärjed pidevate kasvajatena, tal on üks jalg teisest lühem jne. Noormehena avalduvad temas samas järjest võmsama mõistuse ilmingud, kuni ühel heal päeva ta lihtsalt kaob. Company taibud oletavad et Ross lahkus lihtsalt Aega. Ajujaht käivitub, ja Porfirio koos kaaslasega luurabki tegelikult õnnetuse toimumise hetkel, kas Robert Ross naaseb seda vaatama või proovib ta oma peret päästa.

Päris julgelt üks vingemaid Company-lugusid, mida ma üldse lugenud olen - ja ma olen nüüdseks juba peaaegu kogu Company sarja läbi lugenud, nii romaanid kui lühiromaanid kui jutud.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Praegu Baasist sain teada, et see romaan on kirjutatud 2006. aastal ja see tuli mulle teatava üllatusena. Tegemist on nimelt Asheri romaanides - eelkõige Cormaci- ja Spatterjay-tsüklites - kesksel kohal oleva Polity-Pradori sõja esimese vaatusega. Nimetatud tsüklites on too sõda juba võrdlemisi kauge minevik, järelmõjusid aga mälutakse sinnamaani. Näiteks oli Spatterjay - sarjas mainitud samanimelise planeedi piraate, kes kinnipüütud inimesi Pradoritele nii toiduks kui thrallimiseks ärisid. Viimatimainitud tegevus seisnes aju nende osade eemaldamises, mis inimesest inimese tegid ja asendamises pradorite elektroonikaga, misjärel sai thrallitud inimest kasutada roboti, orja, tööriista või mis iganes asjana mis aga omanikule pähe tuli. Aga see selleks. Nagu öeldud, see romaan siin keskendub selle sõja avapaukudele ja kui Cormaci-sarja lugedes harjub kiiresti ära praktiliselt kõikvõimaste AIde juhitavate laevadega, mis on enam-vähem võimelised kõigeks, kaasa arvatud tervete planeetide molekulideks pihustamiseks, siis siin on Polity laevad alles primitiivsed ja nõrgad ning võikad pradorid läbivad neid nagu tulikuum nuga võipakki. Romaan on ka tunduvalt lühem keskmisest Asherist, ainult 220 lk. samas kui tüüpiline Asheri romaan on sellised 500-600 kanti.

Ei, aga hea oli. See pole muidugi eriline üllatus, mulle Asheri grotesk-überfantastiline, mõningase musta huumori ja võika vägivalla seguga maitsestatud ülitempokas ja -põnev stiil väga meeldib. Eks ta natuke lühikeseks jäi, kandvast intriigist ühe runcible juures pradorikapten Immanence`i lõksu meelitamise näol ja pilguheidust AIsid vihkavate separatistide maailma oleks saanud veel kirjutada küll ja küll. Cormaci-sarjaga tuttavale lugejale pakub kindlasti huvi seal mõned korrad mainitud legendaarse kangelase Jebel U-cap Krangi nime osa "U-cap" päritolu ("up close and personal" ja see viitas tolleaegse Polity nõrgalt arenenud tehnika tõttu enam-vähem ainukesele efektiivsele pradoritapmise meetodile - geko-CTD (contra terrain device, antiainet sisaldav pomm) plaksti kuhugi seljasoomuse külge ja ise minema. Meenuvad mingid tobedad jutukesed kaugest lapsepõlvest mingitest ilgetest kangelaspioneeridest Moskva all saksa tankide vastu...

Aga jah, julgeks soovitada, kuigi Asheril on ka mastaapsemaid, üksikasjalikumaid ja palju rohkem gore, übervägivalla ja tempoka actioniga maitsestatud romaane. Ega siin ka gore`st puudu jäänud, kohta kus pradorid teevad katseid vangilangenud inimestega soovitan lugeda tühja kõhuga :)
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

The Company - sarja viimane osa, lineaarselt mööda romaane kulgeva süžeeliini oma, täpsemalt. Nimelt on samast sarjast veel 3 kogumikku cyborgite tegemistest eri sajanditel eri maailmajagudes mis otseselt pealiini ei puutu, annavad aga päris hea tausta ja pisikesi olulisi detaile üldliinile. Selles osas niisiis jõutakse sarjaga lõpule, lugeja saab vastuse teda juba 8 köidet vaevanud küsimusele et mis siis ikagi täpselt juhtub 9. juulil 2355. aastal.

Üldiselt ei istunud mulle see jumalik Edward Alton Bell-Fairfax juba suht algusest saati, eelmise osa (The Machine`s Child) lõpust aga on nimetatud härrasmees mulle eemaletõukavalt vastik.

Mis Mendozasse puutub, siis käesolevas romaanis paljastunud elukorraldus "perekonnast", mille moodustavad mees, naine ja veel 2 meest, kusjuures esimesed 2 on tagumiste kahe vanemad panevad isegi küünilise ja paljunäinud-kogenud lugeja kulmud keskele kokku jooksma, kust nad sugugi kergesti enam lahti ei taha tulla. Ma rõhutan, et kõik 3 meesosapoolt elasid naisosapoole, Mendozaga, rõõmsat suguelu...Kuidas kellelegi, on ju igasugu "Serbia filme" ja muid perversseid jälkusi, millel kõigil on tänulik vaatajas-austajaskond...

Üldse oli lõpuosa deus ex machina`dest tiine, särav, õnnelik, roosa ja magus nagu suhkruvatt. Ookeani põhjast tuuakse välja seal 250 aastat allveelaeva vrakis veealuse kuumavee ja muda geisri ("black smoker") väljapaisatud setete alla mattunud Kalugin, kellega viimati kohtusimegi loos "Black Smoker". Homo Umbratiliste künka seest päästetakse ja remonditakse ideaalsesse korda Lewis, kogu tsükli algatanud Nicholas Harpole`st rääkimata. Lõpus on üleüldine õnn, jumalik kõikvõimas Edward Alton Bell-Fairfax vaatab raugel pilgul õnnes ja harmoonias ajaülesteks tõusnud lustivaid cyborge (ainult positiivseid mõistagi, kurjad Aegius, Labienus, Nennius ja teised saavad teadagi karmi aga õiglase karistuse), minul aga ajas taoline roosamanna maosisu kergelt ülespoole...

Eks kogu sarja julgeks ikka soovitada. Algus oli enam kui nõrk, kuskil "Mendoza In Hollywood`ist" alates läks aga maailma kultuuripärandite päästmisel ime- ja kangelastegusid tegevatest surematutest cyborgitest rääkiv saaga erakordselt heaks.

Tegelikult mul terve sari veel päris läbi ei ole, kaks kogumikku kolmest on veel riiulil ootamas, aga jutud kohati ongi mõnusamad kui sari - eriti selle lõpuosa. Seega lugemismõnu veel jätkub ja sellest küllaltki lahedast maailmast veel päris loobuma ei pea. Hinne tuleb siiski sarja konkreetselt viimasele romaanile, millega ma, nagu eelnevast aru saada, ei olnud eriti rahul.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Ma ei tea, ma ei neelanud hästi neid päikeseenergial liikuvaid ja töötavaid maanteid alla, mu meelest need tundusid sama "asjalikud" kui näiteks ütleme mingid puuküttega lendavad korrusmajad või mõni muu aastakümnetetaguse tulevikuvisionääri välgatus. Meenub nupp igivanast Horsiondist, et Nõukogude teadlased on loonud uue teadusharu mis hakkab uurima Marsi taimestikku ja loomastikku...

Lugu ise oli selline...mitte just otseselt igav aga mitte eriti kaasahaarav ka. Nagu öeldud, põhiintriigi absurdsus võttis punkte maha. Keskmine "kolm".
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Võtsin ka Heinleini (lõpuks) ette - parem hilja kui mitte kunagi, onju. Parafraseerides siin mitmeid isikuid - kui see (jutt) on kuldajastut avav ja defineeriv tekst, siis sellisel Kuldajastul ma elada tahakski, või noh, lugeda sellest. Samas on paratamatult enamik tolleaegseid tekste lootusetult vananenud, Heinleini geniaalsust näitab aga minu meelest asjaolu et ma oma peas asendasin kohati tekstis esinenud väga absurdsena tunduva surma täpse ajahetke ennustamise hoopis millegi maisemaga, näiteks heli- ja filmifailide levikuga internetis ja suurkorporatiivse Hollywoodi reageeringuga sellele, ja tuleb tunnistada et jutu elukindlustusühingud ja meieaegsed "piraatluse vastu võitlejad" on äravahetamiseni sarnased...

Lugu ise teenib mult "viie" eheda paari-kolme inimpõlve taguse sugugi mitte ülearu kopitanud pahvaku eest...
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Ma eelnevaid arvustusi ei kommenteeri ühegi sõnaga, ütlen ainult et "kaunis ja nõidusliku miljööga fantaasialugu", my ass...! Tüütu ja üliigav jabur lugu mingist mehikesest kes näeb kuskil rannalinnas miskit tšikki ja kui see teda öösel, tormi ja vihmaga kuskile lossivaremetesse deidile kutsub, siis hullumaja auto väljahelistamise asemel isegi läheb.

Aga Grin ei meeldi mulle ka sugugi, nii et müüsin need eesti keeles väljaantud kaks topeltromaani mingil Estconil vist kellelegi huvilisele maha. Grini maavillane koopia on aga juba üsna võimete piire kompav.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Vaatamata ilmsetele loogikaaukudele (eutanaasia on mõnes riigis täiesti seaduslik ja seda tehakse ilma kaasneva tramburaita, eutanaasia tõsise tahtluse väljaselgitamiseks on kordi efektiivsemaid meetoteid kui suht kontrollimatu objekti seksuaalsuse/sensuaalsusega meelitamine, pealegi on enamus eutanaasiasoovilisi hoopis üliraskesti haiged ega ilmuta mingit soovi mingi kobeda näkiga kuhugi veini jooma ja tantsima minna, eutanaasiafirma tegeleb tavaliselt eutanaasiaga ega oma palgal ehitustöölisi, kes talle uut hoonet ehitavad - ehitusega tegelevad ikka tavaliselt ehitusfirmad jne. jne.) ja alates hetkest mil Anne välja ilmus hoobilt näkku kargavale lõpplahendusele oli tegu siiski suht kobeda looga, mis mulle endalegi arusaamatutel põhjustel täitsa meeldis. Või noh, oli mõnuga loetav ja eelpoolnimetet puudused ei seganud ega häirinud. Sestap ka Tarlapile minu poolt harjumatult tugev hinne, kuid mulle tundub siinkohal on see täiesti asja eest.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Keskpärane ja üsna tüütu jutt, mille ulmeline osa oli rohkem nagu mõne kilavate silmadega narkomaani kirjeldus "enne" ja "pärast" kanepipläru, heroiinisüsti või mõnd muud sõltuvakstegevat mõnuainet. See unedes lendamine Paradiisis oli piisavalt segane, samas kui see asendada "kanepipläruga", kaob kogu ulmeline osa ära ja järele jääb, nagu öeldud, võimatuseni tüütu soigumine. Samas on Tarlapil mõningad oskused mõnuga ja hästi kirjutada ja selle, et see jutt mulle eriti ei meeldinud võib kanda asjaolu kanda, et tegemist on hetkeks 21 aastat vana jutuga ja autor oli seda kirjutades ikka veel võrdlemisi algaja.

Kõige sogasem osa jutus olid "suure käe muljumisjäljed" rinnal ja seljal. Hea et mingeid "suure kara penetreerimisjälgi" aanuses polnud :)
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Tuleb tunnustada kirjastus Tiritamme, kes Geralti seikluste teise jutukogu oskas välja anda, enne kui see inglise keeleski ilmunud on. Mulle meeldis subjektiivsetel põhjustel esimene jutukogu rohkem, kuid see on maitseküsimus. Lood olid head, lood olid süngemast süngemad ja kõik viitas romaanisarjale, kus juba möll täiega lahti läheb. Nilfgaardi tulevale rünnakule oli küll lõpus paaris loos juba viidatud.

Üldiselt üks läinud aasta (jah, tiitellehel on aastanumber 2013, miska läheb see eelmise aasta Stalkrinimekirja) tõlkekogumike pärle, minu isiklik nr. 1 kindlasti kohe. Soovitan julgelt kõigile kellel herr GRRM juba ammu ainult paha maitset suus ja okserefleksi esile kutsub...
Teksti loeti eesti keeles