Peamine eeldus, mis antud romaani puhul omaks võtta tuleb, on see, et mõtte jõul on võimalik end teleporteerida. Tõsi, üksnes maa piires ning varemkülastatud kohtadesse ning et võime väga sürr ei tunduks, on esimesed kümmekond lehekülge nähtuse tutvustamisele pühendatud.
Edasi. Kosmoselaevas abitult triiviv Gulliver Foyle märkab teist laeva, mis ta päästa võiks kuid seda ometi ei tee. Sellest sündinud viha ja kättemaksuhimu viivad pääsemise järel imelise metamorfoosini - sobival hetkel kättejuhtunud varandust ja väljapeilitud olulisi isikuid kasutades saab rentslijõmmist suurilma mõistatuslik tegelane, kes samm-sammult ihaldatud kättemaksule ligineb. XXV saj. mõjukate isikute eestvõtmisel jahitakse samal ajal ka teda ennast.
Süzhee kopeerib niisiis teatud määral Dumas-vanema "Krahv Monte-Cristot", kuid teostus on päris meeletu. Pöörase tempoga jõhker tekst, mida ilmestavad müstilised detailid (nt. peategelase tiigrimask) ning sekkaeksinud jaburused (näiteks kirjeldab Bester enesepiitsutajate sekti, kel on kombeks endal tajuorganid amputeerida; sealjures tean isegi mina, et tajumisvõimest isoleeritud inimene väga kiiresti hulluks läheb), on üsna ilmne eeskuju uue laine autoritele. Soovitada seda väga erilist teost aga ma küll kellelegi ei julge (esimesed paarkümmend lehekülge on arusaamatud, esimesed sada võrdlemisi igavad), kui siis Mustale Kassile, sest romaanis on üsna palju ka sellist mida küberpungiga seostada võiks :)