1.
21
4.333
2.
18
4.278
3.
19
4.421
4.
44
4.682
5.
56
4.179
6.
37
4.514
7.
9
3.889
8.
36
4.444
9.
17
4.529
10.
11
4.545
11.
2
3.5
12.
2
2.5
13.
2
3.0
14.
1
3.0
15.
2
4.0
16.
32
4.375
18.
8
4.125
19.
5
4.2
20.
1
4.0
1.
2
4.0
2.
2
4.5
3.
2
4.0
4.
2
4.0
5.
6
4.667
6.
3
2.667
7.
8
3.5
8.
3
5.0
2.
1
4.0
3.
1
2.0
4.
4
4.75
5.
1
5.0
6.
7
2.857
7.
7
4.429
8.
1
5.0
9.
2
3.5
10.
1
3.0
11.
1
2.0
12.
1
4.0
13.
13
3.846
14.
9
4.0
15.
1
4.0
16.
3
5.0
19.
1
4.0
20.
2
4.0
22.
1
4.0
54.
1
5.0
56.
1
3.0
60.
2
5.0
61.
2
4.0
62.
3
4.0
63.
3
4.0
64.
3
3.333
65.
4
4.25
67.
2
3.5
68.
3
3.667
69.
6
4.167
70.
5
3.0
71.
1
4.0
73.
7
3.857
74.
6
3.667
76.
1
4.0
77.
2
5.0
79.
1
2.0
80.
1
5.0
85.
1
5.0
1.
1
4.0
2.
2
5.0
6.
1
4.0
19.
1
4.0
20.
5
4.0
23.
5
3.8
26.
8
4.125
27.
11
4.273
28.
3
3.667
29.
2
5.0
(romaan aastast 1971)
eesti keeles: «Atuani hauad»
Tallinn «Kunst» 1994 (Merlini raamatukogu, nr 5)
Atuani haudu pean ma triloogia initsiaalteoseks igas mõttes. Siin me kohtume esmakordselt juba tugeva ja elukogenud Gediga ja samuti puudub Meremaa võluris sarja ülejäänud osadele omane loo ülemeremaaline tähtsus, mis tingib suurejoonelisema fantaasialennu ja paksemate värvide kasutamise. Kargadi pühamu kirjeldus ning kogu teos järgib mõneti sedalaadi fantastika stampe, jõudmata samal aja kahele viimasele osale omase üldinimliku sügavuseni. Triloogia esimesele osale võib selle andeks anda, kuid kogu sarja lõikes on teos nõrgim.
Üle loetud 22. nov. 2001 ning pärast järelemõtlemist otsustasin siiski hinde 5 peale tõsta. Seda ühe kõrvaltegelase -- Penthe pärast. Nimelt on autor ilmselt kujutanud Penthes Kossili tütarlapsepõlve ning kui poleks olnud Gedi, oleks Tenarist arvatavasti saanud Thari analoog. Penthe muretuse asendab kibestumine, lapsepõlvesõpruse hõõguv vaen... Nüanss, mis lisab kirjanduslikku väärtust.
Raamatu sisekaanel olev koobastiku plaan ei lähe kokku tekstiga. Võib-olla oleks koos tõlkimisega saanud uue plaani koostada?
Mina oleksin Arha asemel koobastiku kaardistanud ja igale käänakule seinale märgid maalinud, kuhu tuleb minna. Lõpus oleks sellest kasu olnud.
Sukeldumine Atuani haudadesse, kus pesitseb jõud, millega Gedil oli juba varemgi tegemist olnud ja millega ta tahes-tahtmata taas vastamisi peab seisma, oli üsnagi huvitav. Samuti Tenari saamine Arhaks (sööduks). Kogu see religioonne atribuutika, mida Le Guin meisterlikult valdab, oli omal kohal. Suurema osa tekstist võttiski enda alla Tenar ja tema lugu. Ged saabus alles teises pooles ja siis hakkasid sündmused arenema kohutava kiirusega. Vanad Väed, millest pidevalt räägitakse (kuid mille täpne olemus ei selgu minu jaoks terve selle sarja jooksul), näitavad nüüd seda jõudu, mis neil on. Mõnevõrra ebausutav, et olendid, kes on vanimad maailmas ja kellel on olnud väga palju aega ning kannatlikust, inimesele kaotavad, aga olgu. Tegu on siiski suurelt osalt lasteraamatuga.
Minu hinnangul ei ole ta enam sedavõrd sissepoole vaatav, kui näiteks ülejäänud sarja osad. Polnud seda omapärast filosoofilist aurat, mis ülejäänutel. Ka kohad, mis rääkisid nimedest, olid suuremal või vähemal määral "Meremaa võluris" olnu kordamine. Aga lõppkokkuvõttes oli tegu üsnagi tugeva tekstiga, mille pisipuudused ei suuda rikkuda lugemiselamust.
Kohe väga meeldis mulle see lugu. Veidike sünge ja mõnes mõttes kurb kah. Eriti tore oli see et eraldi raamatuna, kui pole esimest osa lugenud ei olnud aru saadagi et seal eespool veel üks raamat on olemas.
Veidike nüüd sisust kah. Gotham citys pandi kunagise rikkurite rajooni pommid mis teatud kuupäeval ja teatud kellajal selle kõik õhku pidi laskma. Pommide panekule jäi aga üks vana pensionäärist tunnistaja kes seetõttu röövitakse kurikaelte poolt. Keegi aga ei arvestanud sellega et see vana naine on mr Bruce Waynei sõber. Nüüd Batman sekkub asjasse ja asub röövi uurima ja sellega kurikaelte plaane segama.
Robin tundus siin hellitatud jõmpsikana. Ainukeseks valguskiireks kogu romaanis oleks ülemteener Albert kelle kuiv huumor oli suurepärane.
No ültse ei istunud minule see teos. Ebausutav, kohati igav ja kuidagi monotoonselt tüütu.
Peategelane oli ebasümpaatne ja hakkas vastu. Leidsin ennast mitu korda raamatut lugedes soovimas, et Hell Tanner sussid püsti viskaks. See väike romanss raamatu lõpu poole ei meeldinud mulle ültse. Kuidagi magedaks jäi see.
Lausa valus on lisada Zelazny viite karjale üks kolm kuid rohkemat see raamat ei vääri. Isegi nelja miinust ei punnita minu nõrgas hindamissüsteemis välja. Veidike pettunud, mis muud.
Raamatu mängulisus ja kiire tempo mulle endale isiklikult meeldisid väga. Asi oli voolav ja ei jäänud kusagil toppama, mul ei tekkinud kordagi tunnet, et igav on või et jätaks paar lehekülge vahele.
Kassi ja koera omavaheline sõprus tekitasid sooja tunde ja igakord oleks neid nii väga-väga kallistada tahtnud. Lõpp oli väga üllatav ma poleks iialgi uskunud et rott midagi sellist teeb. Pani muigama küll kui avajad asjale pihta lõpuks said.
Lemmik kohaks peaks olema grupiline surnuaia külastamine ja siis seal kehaosadega kauplemine. Olen kindel et võtan raamatut vell paljugi kordi tulevikus kätte ja loen uuesti.
Mu üks lemmik tegelasest selles jutus muutus mulle väga ebasümpaatseks. Nimelt selles loos on näha kui hellitadud ja julm laps on Chenaya. See tema kahetsuse värk mulle ültse korda ei läinud. Miks pidanukski? Ta hävitas paar elu oma tobetate mängudega ära. Jutt saab mult siiski viie kuna suutis minus nii suured emotsioonid esile kutsuda ja kuna oli hästi kirjutatud. Lõpu lause oli kah suurepärane ja väga sobiv.
