Voodihaige poiss saatis koera välja kirjakesega, et see talle külalisi tooks. Ükskord kaevaski kutsu talle külalise välja.
(jutt aastast 1947)
eesti keeles: «Emissar»
Ray Bradbury «Kaleidoskoop» 2000
(Hakkasin taas mõtisklema Bradbury stiili üle ja millegipärast kasvab minus veendumus, et kui keegi Eesti autoritest nt Algernonis midagi Ray stiilis kirjutaks -- pean silmas just väga põhjalikke, väga detailseid kirjeldusi -- siis tehtaks ta maatasa. Öeldaks lihtsalt, et: ballast; jutu seisukohalt ebaoluline; mõte kaob kirjeldustesse ära; mis iganes. Aga see on järjekordne uitmõte, mis siia ilmselt ei sobi).
Üks mulle "The October Country" kogumikust enim meeldinud jutte.
Kirjutatud on hästi (ega Bradbury vist teisiti oskagi)... sisu on kah kena ja inimlik ning õõvane... kuid pärast jutu lugemist tekib rahulolematus.
Jah, just see rahulolematus segab «viiega» hindamist! Kuid neli on ju kah hea hinne?
Kusjuures juhin tähelepanu peni käitmuisele enne seda, kui ta ära kadus. Nimelt "Ta seisis iga päev tundide kaupa värisedes nagu ketti pandult ja tormas siis otsejoones minema, nagu oleks keegi teda hüüdnud." Sellest järeldub, et selle külalise ülestunhimine polnud peni initsiatiiv, vaid surnu ise tahtis veel korraks tagasi tulla ning pani koera ennast välja kaevama. See, et loomad tunnevad igasuguste üleloomulike elukate lähedust või kutset palju paremini kui inimesed, on väga levinud motiiv. Seda, et needsinased üleloomulikud ise endaga hakkama ei saa ja kutsa abi vajavad, pole varem kohanud. Pigem kipuvad millegi poolest avevatud surnud ikka inimestele ennast ilmutama ja abi paluma (näiteks kui nende haua peale miski maja ehitatud, mis nende säilmetele rõhku avaldab), aga selline asi on küll suhteliselt kummaline, et kodukäija muidu hauast välja ei saa, kui et keegi peab teda välja kaevamas käima.
Lihtsalt nõiduslikult mõnusa ja veidi õõvase tunde tekitas see ühtpidi kole südamlik, emotsionaalne, lähedusest rääkiv ja teisalt nii ehedate loodus- ja miljöömaalingutega õudusjutt!
Veidike nüüd sisust kah. Gotham citys pandi kunagise rikkurite rajooni pommid mis teatud kuupäeval ja teatud kellajal selle kõik õhku pidi laskma. Pommide panekule jäi aga üks vana pensionäärist tunnistaja kes seetõttu röövitakse kurikaelte poolt. Keegi aga ei arvestanud sellega et see vana naine on mr Bruce Waynei sõber. Nüüd Batman sekkub asjasse ja asub röövi uurima ja sellega kurikaelte plaane segama.
Robin tundus siin hellitatud jõmpsikana. Ainukeseks valguskiireks kogu romaanis oleks ülemteener Albert kelle kuiv huumor oli suurepärane.
No ültse ei istunud minule see teos. Ebausutav, kohati igav ja kuidagi monotoonselt tüütu.
Peategelane oli ebasümpaatne ja hakkas vastu. Leidsin ennast mitu korda raamatut lugedes soovimas, et Hell Tanner sussid püsti viskaks. See väike romanss raamatu lõpu poole ei meeldinud mulle ültse. Kuidagi magedaks jäi see.
Lausa valus on lisada Zelazny viite karjale üks kolm kuid rohkemat see raamat ei vääri. Isegi nelja miinust ei punnita minu nõrgas hindamissüsteemis välja. Veidike pettunud, mis muud.
Raamatu mängulisus ja kiire tempo mulle endale isiklikult meeldisid väga. Asi oli voolav ja ei jäänud kusagil toppama, mul ei tekkinud kordagi tunnet, et igav on või et jätaks paar lehekülge vahele.
Kassi ja koera omavaheline sõprus tekitasid sooja tunde ja igakord oleks neid nii väga-väga kallistada tahtnud. Lõpp oli väga üllatav ma poleks iialgi uskunud et rott midagi sellist teeb. Pani muigama küll kui avajad asjale pihta lõpuks said.
Lemmik kohaks peaks olema grupiline surnuaia külastamine ja siis seal kehaosadega kauplemine. Olen kindel et võtan raamatut vell paljugi kordi tulevikus kätte ja loen uuesti.
Mu üks lemmik tegelasest selles jutus muutus mulle väga ebasümpaatseks. Nimelt selles loos on näha kui hellitadud ja julm laps on Chenaya. See tema kahetsuse värk mulle ültse korda ei läinud. Miks pidanukski? Ta hävitas paar elu oma tobetate mängudega ära. Jutt saab mult siiski viie kuna suutis minus nii suured emotsioonid esile kutsuda ja kuna oli hästi kirjutatud. Lõpu lause oli kah suurepärane ja väga sobiv.