Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Anne McCaffrey ·

Dragonflight

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «Lohelend»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
11
15
6
1
0
Keskmine hinne
4.091
Arvustused (33)

Esimene Anne McCaffrey draakoniraamatutest -- neid on tal kyll nyyd l@ppematu hulk. Iseenesest ysna huvitav idee -- Planeet Pern, selle asukad inimesed ja lohed(planeedil elavad draakoni taolised olendid), kellega valitud inimestel telepaatiline suhe. Iga kord teatud aastate jarel ahvardab Perni "thread", mida ainult inimesed ja lohed koos suudavad v@idelda. Parim osa raamatus on ehk see inimeste ja lohede suhe, mones m@ttes on see ulmekirjanduslikult kaunistatud hobuse ja ratsaniku vaheline yksteise m@istmine. Pean ytlema, et mind see raamat ega selle maailm eriti ei ko"itnud. Ta ja kaks ta jarge on siiski kindlasti paremad draakoniseeria hilisematest raamatutest. Lugesin hiljuti New York Times''ist, et McCaffrey oli yks neid, kes meelitas ka tydrukud ulmet lugema, seni poiste/meeste pa"rusmaa. McCaffrey'l on t@epoolest kaasakiskuvad ja huvitavad naispeategelased; kui McCaffrey t@ttu tydrukud hakkasid ulmet lugema, suurepa"rane. Minu lemmikkirjanike hulka McCaffrey kahjuks aga ei kuulu.
Teksti loeti inglise keeles

Maailm oli kahjuks natuke liiga skemaatiliselt ehitatud, ei saa selle toimimisest ettekujutust.. Lohede ja ratsanike suhe oli päris huvitavalt esitatud ja küllaltki kaasakiskuv, lohede iseloomud olid huvitavad, kahjuks inimesed polnud nii täpselt välja arendatud (peale peategelase Lessa võib-olla). Parim raamatu juures on nn. "maailma hõng": muistendid, rääkimisstiil, suhtlusviisid... Lugeda soovitan küll, tuju teeb heaks, võimaldab pageda tavalissusest ära... Muide raamat algab väga kaasakiskuvalt... Siiamaani värisen ja kujutan elavalt ette tüdrukut, kes hirmust nuutsuvalt valvewheri pessa jookseb...
Teksti loeti eesti keeles

Ajaviiteks küllaltki hea lugemine, kuid siiski ei kuulu see selliste lugude hulka, mida hea meelega mitu korda loeks. Minu meelest mõnevõrra kehvem kui SSTepperi "Rohtmaa".
Teksti loeti eesti keeles

Perni loheratsurite lood kuuluvad kindlalt SF klassikasse, kuigi teoste romantiline meeleolu lähendab neid fantasy`le. Pool aastat varem ilmus "Lohelend" ka soome keeles, seepärast mõningaid võrdlusi:
1) Soome väljaandes kasutatakse sõna `loherüütlid` (=lohikäärmeritarit). Kuid sõna `rider` on õigem tõlkida `ratsur`-iks. Üks-null eesti kasuks.
2) Soome väljaandes on sõna `weyr` tõlgitud `pesa`-ks. Näib, et igale sõnale pole sundust leida omakeelset vastet. Weyr saab lugejale üsna peagi omaseks. Kaks-null eesti kasuks.
3) Ingliskeelne sõna `agenothree` on soome keelde tõlgitud kui `söövitav vedelik` (=syövytysneste). Eestikeelses raamatus (lk 239) on leidlikult kasutatud sõna `agenokolm`. Kolm-null eesti kasuks.
4) Soome väljaandes valitsevad orgusid `lossid` (=linnat) ja `lossiisandad` (=linnanherrat). Eesti väljaandes on kasutusel sõnad `koda` ja `isand`. Neli-null eesti kasuks.

Suurepärast algteost on hea tõlke korral alati nauding lugeda. Hakkasin hilisõhtul "Lohelendu" lugema ja ei suutnud enne käest panna, kui läbi sain. Seda pole ammu juhtunud. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Oli ja hea ja kaasakiskuv küll, lugesin ka ühe hooga lõpuni. Võibolla lisaks väikese miinuse kui veidi järele mõelda - raskused said nagu liiga kergesti lahendatud. Rohtmaast peajagu parem (minu arvates).
Teksti loeti eesti keeles

Raamat osutus üldjoontes paremaks, kui ma lootsin. Umbes esimese 2/3 eest oleks isegi viie pannud, kuid siis nagu läks asi pisut igavamaks. Aga üldjoontes oli tekst päris nauditav ning tõlge hea. Autoril on päris hästi see fantasy ja SF-i ristamine välja kukkunud.

Selliste raamatute puhul ei saa muidugi alati usutavuse kallal norida, kuid et asi SF-na välja pakutakse, siis norimisainet jätkub küllaga. Mind isiklikult häiris kõige rohkem asjaolu, et Perni inimesed olid tõelised degenerandid ja stagnandid - kaotanud kõik oma teadmised ja oskused peale planeedile saabumist. Ning vegeteerisid aastasadade kaupa ühesugusel arengutasemel... Seetõttu on asja parem siiski lugeda kui lihtsalt hästi kirjutatud XX sajandi muinasjuttu, kui SF-i teost. Või veelgi parem, unustada klassifitseerimine ja nautida lugemismõnu.

Teksti loeti eesti keeles
AR

Täitsa loetav ja põnev raamat. See ajavahele minek oleks võinud ära jääda aga muidu täitsa normis. Nojah veel see raamatu pikkus, oleks võinud olla veidikene lühem F`lar oli ka üpris mõnus tegelane koos Lessaga. Negatiivseid tegelasi peale Faxi praktiliselt ei olnud. Tema sai juba üsna alguses surma. Põhiliselt keskendutakse siiski võitlemisele sissetungijatega Punaselt Tähelt. Ma ootan põnevil järgmisi Anne McCaffrey raamatuid.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt jäi ehk tiba kuivapoolseks. Põhimõtteliselt oli raamat enam kui lugemiskõlbulik (ladus ja sorav keel, mõned päris head kohad), kuid minus mingit vaimustust ta esile ei kutsunud. Raamat McCaffrey`st eemale ei peleta. Ma ehk lootsin nõnna kuulsast nimest vähe rohkemat, aga tõenäoliselt on see mu enda isiklik traagika. Hindeks panen 3+, lootes, et AM-il on paremaid teoseid välja pakkuda.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on hästi loetav ja OK, pahad said suts ruttu küll nagu nahutatud ja headel kah eriti häpardusi ei olnud. Nendest eostest ja muudest asjandustest oleks võinud täpsemaid kirjeldusi anda, aga ma arvan et see oleks isegi igav olnud. Olen mõelnud selle raamatu peale ka palju hiljem ja tihti võrrelnud seda teiste analooksete teostega, aga ega neid eriti tõesti pole olnud, võiks rohkem olla seda laadset, jube mokka mööda oleks...
Teksti loeti eesti keeles

Science fantasy`t võiks nimetada õnnestunud sümbioosiks, tihti vaevu aimatav teaduslik tagapõhi annab loole kindla selgroo, mis teeb ta palju lähedasemaks ja samas ei lähe kaduma fantasyle omane ebareaalsus, müstilisus. Käesolev raamat kinnitab minu jaoks ainult üht - absoluutselt igas zhanris on võimalik saasta produtseerida.

Esiteks, lihtsalt ääremärkuse korras, ilmselt ei oleks lohed lennuvõimelised, suurima, ca 10 m tiibade siruulatusega pterosaurus suutis võrdlemisi abitult liuelda, sh. oli raskusi õhkutõusmisega, ning lisaks oli ta oma suuruse kohta äärmiselt kerge (u. 135 kg), nii et kellegi kandmisega ta küll toime poleks tulnud; on muidugi ebaselge, milline oli Perni gravitatsioon kuigi ilmselt mitte väga erinev maa omast. Eelnev ei ole tõsise etteheitena mõeldud, küll tekitavad küsimusi aga autori poolt oma lohedele külge poogitud liitsilmad. Milleks? Putukatel on liitsilmad, headeks nägijateks see neid ei tee, lohed on sellega sunnitud nägemaväga udust pilti, oh-jah, muidugi võib neil veel olla peidetud meeleelundeid, mis seda vajakajäämist kompenseerivad, aga kahjuks suunab see pisiasi mõtted rajale, et autor ei ole oma maailma kuigi korralikult läbi mõelnud.

Sama nägemuslik on kõik muu. Hulkuv planeet, kust saabuvad eosed - mida see punane täht siis endast kujutab - eoste ladu vä? Niidid on esitatud elusorganismina, mis on võimeline totaalseks ja kiireks hävitustööks, see viitab aga sellele, et 99.9% ajast peavad nad viibima puhkeseisundis - tahaks nagu rohkem kuulda autori põhjendusi, mitte lugeda kirjeldusi sündinud faktidest. Kirjaniku püüd koguda ühte raamatusse kokku kogu science fictioni atribuutikat kaotab viimase väärikuse riisme hetkel kui mängu tuleb ajasränd.

Taaskohtame naiskirjanikele omast arusaama ideaalsest elukorraldusest: mehed peavad teadmisteni jõudma tööga (uurima ürikuid jmt.) ning suhtluses käituma kannatlike vanematena, naistel istub tarkus lihtsalt veres ja neile on lubatud pidev turtsumine ja plärtsumine.

Raamatu tõeliseks kirstunaelaks on aga täiesti küündimatu dialoog. See on kui tummfilm, kus igale lausele eelneb pool tundi silmade pööritamist, zheste, tati pritsimist. Selline stiil oleks liig isegi süvapsühholoogise romaani paroodiana, ainult et antud juhul on seda tõsiselt mõeldud.

Alustasin raamatu lugemist 2,5 aastat tagasi ja asi jäi katki esimese osa lõpus (mis peaks moodustama Hugo võitnud jutu "Weyr Search"), mulje jäi suhteliselt hea, ulmekirjanduses pidev teema - tõrjutu tee eneseteostuseni - ei mõjunud eriti uudsena, aga planeet tundus huvitav. Ülejäänud 3/4 raamatust ei arene aga kuhugi edasi ja hävitab kogu McCaffrey reputatsiooni, mida ta minu silmis omas.

Kokkuvõttes: "Lohelend" on raamat, mis kubiseb jaburustest, mille süzheeliin on konstrueeritud meetodil "hakkame kirjutama ja vaatame mis välja tuleb" ning autori abitus sulesepana on sõna otseses mõttes ilge. Nii ilge, et kui mina oleks mingi ulmeajakirja toimetaja ja "Lohelennu" taoline tekst sinna saabuks, siis soovitaksin ma autoril end mingil muul alal teostada. Anne McCaffrey raamatud aga rõõmustavad miljoneid kogu maailmas.

Teksti loeti eesti keeles

Hea ajaviide. Tore oli lugeda peategelaste omavahelist nääksutamist ja lohede ja ratasnike vahelist sõprust. Idee hea aga midagi jäi feelingus puudu. Liiga ette arvatav . Lõpu pärast saab nelja muidu oleks viie saanud. Lõpp kuidagi vajus ära.
Teksti loeti inglise keeles ja eesti keeles

Viidates Andri eelnevale arvustusele - mind ei häirinud lugemisel need nimetatud rabavad ebaloogilisused ja usun, et oskaksime neid kambaga veel paraja portsu välja tuua. Ma vist umbes teadsin, mida tädi Annelt oodata, ning ta vaeseke peab andeks andma, et ma naersin mitte nende kohtade juures, kus ta teadlikult nalja tegi ;-) Kõik siin maailmas käib alla ja (kuigi ma võin eksida) umbes raamatu kirjutamise ajal võttis paigalt ulme uuem laine, mille varasemad toimetajad oleksid tehnilise küündimatuse pärast välja praakinud. Vist on maailmas inimesi, kes ei ole kunagi päriselt aru saanud, kuidas linnud lendavad ja aeg on nende jaoks nagu lapitekk, mida annab voltida kuidas tahad, sest põhjuse-tagajärje seos kui kontseptsioon käib neil üle mõistuse. (Näiteks vahele-minek - palju seal seda külma ikka oli? Absoluutne null? [räme naer] Vaakum? Kui palju ümbritsevast lohe kaasa sai võtta?)

Mulle see raamat meeldis. Vist on asi selles, et teatud metafüüsilisel tasandil olen autoriga nõus - mehed peavad tööd tegema ja naisi imetlema. See ei ole vist küll päris see, mida tädi mõtles, aga mul ei ole midagi selle vastu, et naised kenad välja näevad ja aeg-ajalt su tähelepanu ilmsetele lollustele juhivad - nad mõtlevad teistmoodi ja teistsugust maailmanägemist enda kõrval omada on tohutu eelis; peetakse ju koerigi, et nad haistaksid seda, mida inimese nina ei tunne… Ja vat siin oli piir lubatud ja lubamatute naljade vahel - see viimane lause paneb feministid mürki pritsima.

Ka sisu on eelnevalt piisavalt valgustatud. Nõustuda jääb ka sellega, et esimene 2/3 raamatust oli pea viievääriline, siis aga jooksis kõik nagu herned kõrinal lehtrist alla ühte kotti. Raamatut teist korda üle lugedes oli esiots veelgi enam nauditav, sest taust ja detailid oli paigas. Tegelikult seletati maailma alused (neid muidugi omakorda seletamata) ära esimesel lehel - "nii on". Miks mitte? Selles raamatus on ulmele omast hõngu, vaimu rohkem, kui mõneski kosmosemadinas. Jah, paika pole pandud maailma füüsilisi aluseid, ent elu, võõras (ulmeline) elu on paika pandud tõeliselt hästi koos kõigi terminite ja seostega. Armas raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Ei saa yle kolme mitte kuidagi kohe. Ja miks ei saa? Seda on tegelikult juba eespool lahatud kyllalt pikalt laialt. Samas ei t6use käsi ka päris kahte panema, sest ajaraiskamiseks ma selle raamatu lugemist siiski ei pea.
Teksti loeti eesti keeles

Ei usu lihtsalt seda aegade "vahele" minekut. Liiga ebareaalne. Kuidas nad sügisel, kui loodus tiba teist värvi on, kohe ajareise ette ei võtnud. Kuidagi liiga lihtne oli see asi. Aga eks peategelasele tulnudki kõik lihtsalt kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates üks terviklikumaid teoseid kogu sarjast. Paratamatult tekib mõte, et ehk meeldiks ta veel rohkem, kui poleks neid arvutuid eellugusid, järgesid ja paralleelteoseid... Aga raamatu algusele paneks kohe viie mitme plussiga.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

No üle nelja see tekst nüüd küll ei saa - puudus lihtsalt (nauditavalt kirjeldatud) tegevus.
Sisu võiks kokku võtta paari lausega. Oli kõrgemast soost hävitatud suguvõsaga naistegelane. Oli lohedepealikust meestegelane, kes sama hästi kui röövis naistegelase, et kaitsta nende ühist planeeti pahade eoste eest.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav mida mõtles noor näitsik Anne McCaffrey kui ta sule kätte võttis ja asus lugejate ette maalima oma imepärast loheratsanike maailma?
Veelgi raskem on kirjeldada neid mõtteid, mis tekivad minul kui lugejal peale kaante sulgemist, eriti veel siis, kui arvustan juba teist korda käesolevat romaani.

Keegi tark mees on öelnud: "stiili on seal küll ja küll". Ise nimetaksin teose stiili nõrgaks, selliseks, mis lugemise kergsust eriti ei soodusta. Ja ega need dialoogidki kõige paremad polnud. Isiklikult veel ei tea kedagi, kes nõndaviisi nagu A.McCaffrey mees- ja naistegelased suhtleks.
Autor on jaganud teose tegelased kolme gruppi. Kõigil omad eripärad ja kindlad iseloomujooned ja alati mil võimalik, on toodud negatiivsed omadused välja. Olgu siis selleks mõni ahne ja valelik Kojaisand (nt Fax) või tujutsev ja armukade kuningannaemand (nt Lessa). Weyre (lohesid)käsitletakse kui puhtaid ja õilsaid loomi, kel telepaatiline võime oma peremeestega suhelda. Märkimist väärib ka asjaolu, et lohed on ainsad, kel teatav huumorimeel välja arenenud.

"Loheratsanikud" kui esimene osa pikast sarjast kätkeb eelnevate weyripealike vigade parandamise pikka protsessi ja planeedi elu kirjeldamist. Ei tea kas siis seepärast, et veidi ulmelisemaks teha või lihtsalt romaani mõõtu täis saada, on võetud sisse ka ajarännu temaatika. Miskipärast seisneb enamus probleemide lahendusi selles, et keegi ütleb juhuslikult mõne tobeda lause.

Nii noore naise kohta väga hästi kirjutatud, peaks vist siinkohal ütlema...

"Lohelennuga" kogub pikka lohesari alles hoogu -- tahtmatult tõmban paralleeli Rowlinguga, kes üsna sarnaselt on laskunud keerulisse romaaniseeria vorpimisse.

Romaani sisu ja mitmeid mõtteid iseloomustab hästi peategelase arusaamine elamisest: "Elamine on võitlus, et teha midagi võimatut ja hakkama saada -- või surra teadmisega, et oled püüdnud!"
"Lõpp hea kõik hea, kõige uue algus." Kui aega muu elamise kõrval üle jääb, siis isegi võite kaaluda lugemist -- äkki meeldib.

Mulle mitte eriti.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat erilisi emotsioone ei tekitanud, kuid tänu heale algusele ja lõpule on romaan ära teeninud just sell ülal nähtud hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Tsitseeriks ühte arvustajat, kelle arvustus kord silma hakkas - kirjutasin pika jutu, vajutasin vale nuppu ...

Lühidalt siis ütleks, et mulle meeldis loo tegevuspaik, pakkus põnevust ja huvi lohede ja nende ratsanikega tutvumine ning oli muidu kah lahe lugeda. Seiklused sellises maailmas mulle meeldivad. Mõned vead, mis minu jaoks silma hakkasid, on liiga tühised, et mainida.

Teksti loeti eesti keeles

Lohelennu olen tegelikult kohe pärast eestindamist ka läbi lugenud. Mäletasin sellest suuri kivilosse, kus tohututes kaminates lõõmas tuli, mingit punapeavärki, lohesid, ja et peategelane oli õbluke tütarlaps, kellele kõik tegid liiga, a kes pärast alles näitas. Mida näitas või mis seal täpsemalt toimus, ei mäletanud. Nüüd üle lugedes selgus ka, miks ei mäletanud. Nimelt on tegemist täiesti imeliku ja ebausutava saviga, mille mu alateadvus mu vaimset tervist silmas pidades ilmselt lihtsalt väga hoolikalt ära peitis. Kokkuvõttes, kulissid on vägevad, aga tegevus nagu varahommikuses väikelaste robotimultikas. Kolm miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Mõned aastad tagasi valiti Anne McCaffrey 22. ulmekirjanduse grand masteriks. Eelkõige põhineb tema staatus Perni loheratsanike saagal, mille avateos käesolev raamat on. "Lohelend" koondab endas kahte jutustust, millest esimene võitis kunagi Hugo ja teine Nebula. Raamatu peategelaseks on kena noor tütarlaps, kõrgest soost loomulikult, kes tänu mitmetele saatuse keerdkäkudele satub väljasuremisohus olevate loheratsanike juurde. Käes on jälle eoste langemise aeg, mis ähvardab elu planeedil täielikult hävitada. Koos ustavate kaaslastega peab peategelane selle ära hoidma. Üleüldiselt mulle McCaffrey poolt loodud maailm meeldib. See pole küll kõige usutavamate killast, kuid mingi mõnus hõng on sellel siiski küljes. Teine lugu on aga autori kujutatud inimsuhetega. See pidev tundlemine tüütab lõpuks ikkagi päris ära. Üldkokkuvõttes pole tegu kõige hullema raamatuga, mida ma lugenud olen. Põnev maailm ja huvitavad seiklused teevad selle küll üsna loetavaks, kuid siiski ei vääri see maksimumhinnet. Neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles
x
Annaliisa
03.01.1985
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mnjah ausalt öeldes see oli üks täielik jama. Mis kurvaks tegi oli see, et olen lugenud paremat fanfictionit selles fandomis kui see Batmani romaan. Mis muud jään fanfictioni juurde. Kellel seda canonit ikka vaja läheb kui fanon seda mitme kordeslt ületab?

Veidike nüüd sisust kah. Gotham citys pandi kunagise rikkurite rajooni pommid mis teatud kuupäeval ja teatud kellajal selle kõik õhku pidi laskma. Pommide panekule jäi aga üks vana pensionäärist tunnistaja kes seetõttu röövitakse kurikaelte poolt. Keegi aga ei arvestanud sellega et see vana naine on mr Bruce Waynei sõber. Nüüd Batman sekkub asjasse ja asub röövi uurima ja sellega kurikaelte plaane segama.

Robin tundus siin hellitatud jõmpsikana. Ainukeseks valguskiireks kogu romaanis oleks ülemteener Albert kelle kuiv huumor oli suurepärane.

Teksti loeti eesti keeles

Ma teadsin et see pidi üks päev juhtuma, kuid siiski lootsin et ei juhtu. Mu lemmik kirjaniku puhas viite sari langes nüüd kuna raamat saab minult kolme.

No ültse ei istunud minule see teos. Ebausutav, kohati igav ja kuidagi monotoonselt tüütu.

Peategelane oli ebasümpaatne ja hakkas vastu. Leidsin ennast mitu korda raamatut lugedes soovimas, et Hell Tanner sussid püsti viskaks. See väike romanss raamatu lõpu poole ei meeldinud mulle ültse. Kuidagi magedaks jäi see.

Lausa valus on lisada Zelazny viite karjale üks kolm kuid rohkemat see raamat ei vääri. Isegi nelja miinust ei punnita minu nõrgas hindamissüsteemis välja. Veidike pettunud, mis muud.

Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane raamat suurepärase huumoriga. Ma ei uskunud iialgi et ma kusagil saan näha Kõrilõikaja Jacki kui sümpaatset kuju või näha Suurt Dedektiivi dransvestiitsete kalduvustega.

Raamatu mängulisus ja kiire tempo mulle endale isiklikult meeldisid väga. Asi oli voolav ja ei jäänud kusagil toppama, mul ei tekkinud kordagi tunnet, et igav on või et jätaks paar lehekülge vahele.

Kassi ja koera omavaheline sõprus tekitasid sooja tunde ja igakord oleks neid nii väga-väga kallistada tahtnud. Lõpp oli väga üllatav ma poleks iialgi uskunud et rott midagi sellist teeb. Pani muigama küll kui avajad asjale pihta lõpuks said.

Lemmik kohaks peaks olema grupiline surnuaia külastamine ja siis seal kehaosadega kauplemine. Olen kindel et võtan raamatut vell paljugi kordi tulevikus kätte ja loen uuesti.

Teksti loeti eesti keeles

Aplaus Bravo Bravissimo! See on nüüd mu lemmik Pratchett Mordi kõrval. Oli tunda et seda raamatut on kaks autorit kirjutanud, erines kettamaailmast piisavalt. Huumor oli suurepärane. Lõpp oli küll raamatul nagu veidike punnitud, aga ei rikkunud seda ära. Kindel viis, ilma igasuguse kõhkluseta.
Teksti loeti eesti keeles

See oli meeldiv ja lõbus raamat õhtu veetmiseks. Lemmik kohtadeks peaksid vist olema leheküljed surmaga ja ka loomulikult neli (praegusel juhul kolm) maailmalõpu ratsanikku baaris. Kirjeldused olid väga originaalsed ja vaimukad. Saab nelja kuna olen ka paremat Prachettit lugenud ja olen kindel et loen veelgi.
Teksti loeti eesti keeles

Sain kah siis lõpuks läbi. Meeldiv ja kaasakiskuv, minu jaoks vahepeal küll liiga lääge, aga elasin üle. Mõnikord oli küll raske uskuda kuidas Savol vedas ja et ta kohe nii ruttu ära armus ja printsi valgel hobusel mängima läks, aga mõnus sellegipoolest. Ei usuksgi et eesti oma toode on.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Raamatus hakatakse röövima sõjakooli kunagisi õpilasi (loe eriti need kes Enderi käsutuses töötasid)ja ainuke erand on Bean (loe proovitakse mõrvata). Nüüd on Beani õlul proovida vangid tagasi varastada ja vabastada. Samal ajal proovivad maailma oma võimu alla saada kaks geeniust Peeter Wiggin ja Achilles. Bean otsustama kumba ta neist tahab maailma juhtimas näha ning abistada. Saame teada mis sai maast ja Beanist ja kõigist teistest peale Enderi lahkumist. Ja mida teised teevad ja kuidas ilma Enderita toime tulevad. Raamatus hakkab nn. Kolmas Maailma sõda ja kõik lahingukooli õpilased on riigite kalleim vara. Minu meelest oli huvitav ja kaasakiskuv.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli hea ja andis "Enderi mängule" uue vaate. Ehk see raamat algab enamvähem sellel ajal kui "Enderi mäng" ja lõppeb ka samal ajal. Peategelaseks on siin Bean kes oli Enderi sõber. Ta sobib väga ka üksikult lugemiseks ilma "Enderi mänguta". Nagu eelpool mainitud ei olnud mõned jutuajamised täpselt samad nagu "Enderi mängus" see oli sellepärast nii kuna inimesed mäletavad jutuajamisi teisiti. Igastahes meeldiv lugemine. Muud midagi.
Teksti loeti inglise keeles

Meeldivad kaks raamatut. Mis räägivad Ender Wiggini elust ja tema lunastuse otsingut. Stiilid pidavat raamatutel üpriski erinevad olema. (Isiklikult ma seda aru ei saanud)Lugeda neil kel meeldib ka sügavamalt asjade üle juurelda.
Teksti loeti eesti keeles ja inglise keeles

Meeldiv raamat. Ma küll ei pannud tähele et ta nüüd nii raskepäraselt loetav oli. Jah tõesti ei olnud enam seda tampi taga, liiga palju Pipot ja katoliiklust, aga sellegipoolest tore raamat. Meeldisid sellised väikesed tüngad, mis seal sees olid. Näiteks kui Ender piiskopi ees põlvitas.
Teksti loeti inglise keeles

Imelik inimene nagu ma olen igastahes mulle oli koer siin kõige tähtsam. Kui ta tagasi tuli olin väga õnnnelik, et ei saanudki surma. Lõpp oli veidike kõhe aga sellegipoolest huvitav. Kirjeldused olid sellest suurepärased.
Teksti loeti eesti keeles

Hea jutt, lihtsalt hea jutt. Lõpp oli väga hea ja inimloomus toodi hästi esile. Isegi liiga hästi...
Teksti loeti eesti keeles

Väga tore ja meeldiv raamat. Olen täiesti kindel et palju jäi mul ka arusaamatuks. Romaanis oli selline tore fiiling algusest kuni lõpuni. Ja mulle meeldis kuidas tegeliku olukorra paljastamiseks visati meile ainult kilde mille kokku sopitamisega pidime ise hakkama saama. Meeldis ka väga kuidas raamatut alustai lõpust siis viidi algusesse ja siis jälle lõppu tagasi. Selline segane aga väga võluv raamat. Kindlasti ülelugemisel vastan palju uut. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on lühike umbes poolteist lehekülge, aga ometi suutis see mulle muljet avaldada. Kui seda lugeda niisama jutuna saaks ta minult ühe. Aga kui võtta seda proloogina Huku trumpidele on ta hea. Nimelt selles on salapära. Me ei tea et see on Merlin kes Logrust parajasti kõnnib. Me ei saa ültse aru mis seal sünnib kuid siiski see tekitab põnevust ja soovi saada rohkem teada. Mulle lihtsalt meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt hakkab sealt kus me viimati Rinaldost kuulsime ehk mustriga kohvi joomas. Saame teada kas Luke veri sattus mustri peale või ei. Selline tore Amber, lihtsalt armastan seda kohta midagi ei anna parata. Kuuleme lähemalt spikarditest ja avastame Vialle oskuse. Igastahes mulle meeldis. Nimi jutul on sobiv ehk näeme Luke müügimehe oskusi. veidi.
Teksti loeti inglise keeles

Jutuga seotakse kokku raamatutes lahti jäänud otsi. Kord on Frakiri juurde jõudnud. Näeme asja tema seisukohast ja kuuleme mis kägistajast ka sai. Selline tore jutuke mis annab lootust, et Frakir kunagi ka peremehe juurde tagasi jõuab. Nuuks ma lihtsalt armastan seda kägistamispaela.
Teksti loeti inglise keeles ja vene keeles

Mida teeksite teie kui olete rahulikult õhtul magama läinud ja keset ööd avastate ennast kellegi võõraga armatsemas? Igastahes Merlinil on selline situatsioon. Lugu jätkub enamvähem sealt kus kümmnes raamat lõppes. Kirjutatud sellises Zelaznyle kohases huumoris. Kahju et nii lühike oli.
Teksti loeti inglise keeles ja vene keeles

Läksin nädal enne suvevaheaja algust raamatupoodi. Sattusin allahinnatud raamatute juurde ja panin tähele, et kogu selle naistekate ja muu träna vahel vahtis mulle vastu mingi F-sarja raamat. Maksis ta mul vist viiskümend krooni. Päris odav tundus hakkasin siis mõtlema, et kas ostan või ei. See on ilmunud neli aastat tagasi, pole ära ostetud, ju siis pole teab mis teos, või olen äkki sattunud raamatu otsa mis kuskilt varudest leiti? Äkki mõni otsib ja loodab leida ja mina siis satun niimodi peale. Ostmise kasuks sai Strugatskite nimi. Olin nime kuulnud, aga ise mitte lugenud. Seisis siis mul ta kolm kuud riiulis kuni järjega temani jõudsin ennem oli lihtsalt nii palju muid asju vaja läbi saada. Hakkasin siis lugema. Päris tip-top asi. Tegevust nagu eriti ei olnud, aga see mulle just ta nii omapäraseks tegigi. Pooltele asjadele ma kindlasti pihta ei saanud aga mis mul sellest ei vaeva oma väikest peakest sellega. Kindel oli sellel raamatul vaid see, et fiiling oli tugev ja kuidagi omapärane. Mulle oli see pime ja vihmapladistav linnake kuidagi sümpaatne ja see laul mis meie Viktor bandsol laulis oli nii tore ja mõnus. Lihtsalt meeldis raamat ja tekitas sellise imeliku fiilingu. Muud vist enam öelda ei olegi.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat mis vahel meenutas mulle millegi pärast Terry Prachettit. Romaan räägib ühest Cyrici kummardajast nimega Seraph Malik el Sami yn Nasser ja tema reisist oma jumala päästmiseks. Nimelt on Valede prints Cyric hulluks läinud peale oma suure raamatu Cyrinishadi kirjutamist. Ning oma jumalikud kohustused milleks on, inimesi intriige, mõrvu ja reetmisi plaanima, soiku jätnud. Teised jumalad proovivad ta seisundit kohe ära kasutada ja kutsuvad kokku jumalate kohtu, et Dark Sun Cyric tema jumala võimetest vabastada. Nüüd saadabki Cyric oma truu kummardaja Maliki enda kuulsat raamatut, mis on teiste Jumalete poolt varastatud, tagasi röövima. Nimelt kavatseb Valede prints Cyric oma raamatut kohtus enda kaitseks kasutada. Aga selle peale Cyric ei tulegi, et ta alamal on teised plaanid. Mis sellest kogu jandist saab ma ei hakka kirjutama, aga kui huvi pakub siis lugege.
Teksti loeti inglise keeles

See jutt räägib Chenayast ja tema plaanist vabaneda PFLS-ist.Tema plaani kohaselt peaks kõik libedalt ja kenasti minema, aga asjad ei lähe alati soovi kohaselt.

Mu üks lemmik tegelasest selles jutus muutus mulle väga ebasümpaatseks. Nimelt selles loos on näha kui hellitadud ja julm laps on Chenaya. See tema kahetsuse värk mulle ültse korda ei läinud. Miks pidanukski? Ta hävitas paar elu oma tobetate mängudega ära. Jutt saab mult siiski viie kuna suutis minus nii suured emotsioonid esile kutsuda ja kuna oli hästi kirjutatud. Lõpu lause oli kah suurepärane ja väga sobiv.

Teksti loeti inglise keeles

Pelgupaika saabub katk Illyra ja Gilla pärast. Nad soovisid kättemaksu oma laste surmade pärast. Nüüd peab Lalo olukorda parandama.
Teksti loeti inglise keeles

Selles osas on antoloogias lood väga tihedalt seotud. Eraldi on neid nagu väga raske võtta.Koos on nad kindel tervik ja kindel viis.
Teksti loeti inglise keeles

Saab lõpule Niko lahing. Strat päästetakse ja Ichade saab ka võidu. Suurepärane lugu selle antoloogia lõpetamiseks. Jään huviga järgmise lugemist ootama.
Teksti loeti inglise keeles