(romaan aastast 1976)
eesti keeles: «Lohelaul»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)
Noh, muidu on siuke tavaline seiklusjutt. Alles teine McCaffrey raamat, mida lugend olen, kuid nii paljukest oskan öelda nende kahe põhjal, et neid on meeldiv lugeda rahulikult tugitoolis istudes teed juues heas tujus, kuid mingit kurva lõpu taolist asja või läbikukkumise ei tasu otsida. Peategelasel tuleb vast paar õnnetust, kuid kõik juhib õnne poole. Tõepoolest vaid ilus laste muinasjutt. Kas tõesti vaid? Tegelikult tore muinasjutt, mida kõlbab ka täiskasvanutel lugeda. Ühesõnaga meeldis(meeldiv on lugeda mõnusat seiklusjuttu, mis tekitab oma olekus koduse tunde), kuigi ütlen, et kui oleks veel edasi kestnud ja peategelasel veelgi rohkem positiivseid jooni juurde ilmund oleks ma röökides üles karand ja raamatu vastu maad puruks peksnud. Õnneks nii kaugele ei jõudnud ja saab rõõmsalt 4 panna. Hea ajaviiteks.
Veidike nüüd sisust kah. Gotham citys pandi kunagise rikkurite rajooni pommid mis teatud kuupäeval ja teatud kellajal selle kõik õhku pidi laskma. Pommide panekule jäi aga üks vana pensionäärist tunnistaja kes seetõttu röövitakse kurikaelte poolt. Keegi aga ei arvestanud sellega et see vana naine on mr Bruce Waynei sõber. Nüüd Batman sekkub asjasse ja asub röövi uurima ja sellega kurikaelte plaane segama.
Robin tundus siin hellitatud jõmpsikana. Ainukeseks valguskiireks kogu romaanis oleks ülemteener Albert kelle kuiv huumor oli suurepärane.
No ültse ei istunud minule see teos. Ebausutav, kohati igav ja kuidagi monotoonselt tüütu.
Peategelane oli ebasümpaatne ja hakkas vastu. Leidsin ennast mitu korda raamatut lugedes soovimas, et Hell Tanner sussid püsti viskaks. See väike romanss raamatu lõpu poole ei meeldinud mulle ültse. Kuidagi magedaks jäi see.
Lausa valus on lisada Zelazny viite karjale üks kolm kuid rohkemat see raamat ei vääri. Isegi nelja miinust ei punnita minu nõrgas hindamissüsteemis välja. Veidike pettunud, mis muud.
Raamatu mängulisus ja kiire tempo mulle endale isiklikult meeldisid väga. Asi oli voolav ja ei jäänud kusagil toppama, mul ei tekkinud kordagi tunnet, et igav on või et jätaks paar lehekülge vahele.
Kassi ja koera omavaheline sõprus tekitasid sooja tunde ja igakord oleks neid nii väga-väga kallistada tahtnud. Lõpp oli väga üllatav ma poleks iialgi uskunud et rott midagi sellist teeb. Pani muigama küll kui avajad asjale pihta lõpuks said.
Lemmik kohaks peaks olema grupiline surnuaia külastamine ja siis seal kehaosadega kauplemine. Olen kindel et võtan raamatut vell paljugi kordi tulevikus kätte ja loen uuesti.
Mu üks lemmik tegelasest selles jutus muutus mulle väga ebasümpaatseks. Nimelt selles loos on näha kui hellitadud ja julm laps on Chenaya. See tema kahetsuse värk mulle ültse korda ei läinud. Miks pidanukski? Ta hävitas paar elu oma tobetate mängudega ära. Jutt saab mult siiski viie kuna suutis minus nii suured emotsioonid esile kutsuda ja kuna oli hästi kirjutatud. Lõpu lause oli kah suurepärane ja väga sobiv.