Üks pisike raketiõnnetus ja mehed pillutakse mööda kosmost laiali. Ulbivad siis seal tühjuse keskel edasi ja ajavad juttu/üksteist närvi jne. mõnusalt sünge lugu. Ja kui täht langeb, siis saabki poisike midagi soovida.
(jutt aastast 1949)
eesti keeles: «Kaleidoskoop»
Ray Bradbury «Kaleidoskoop» 2000
Lihtne sedapidi, et ega siin midagi seletada pole vaja – kõik saab lugedes selgeks!
Kummaline seetõttu, et kui hakkasin arvustust kirjutama, siis tekkis endamisi küsimus, et mis selles jutus siis niiväga oli, et ma sellele viite tahan panna? Lugesin taas läbi ning panen nüüd siis ka viie ära...
Viie saab jutt juba ainuüksi viimaste lausete (pean silmas seda langeva tähe värki) eest... kuid tegelikult meeldis mulle hoopis meeste asjalik käitumine... et paniköör likvideeritakse, et teiste lõpp rahulikum oleks... et pidevale «vaenlasele» tunnistatakse uhkust alla neelates, et ega tegelikult mingit vaenu polegi. Kummaline küll, kuid eks seegi teeb meid inimlikemaks.
Veidike nüüd sisust kah. Gotham citys pandi kunagise rikkurite rajooni pommid mis teatud kuupäeval ja teatud kellajal selle kõik õhku pidi laskma. Pommide panekule jäi aga üks vana pensionäärist tunnistaja kes seetõttu röövitakse kurikaelte poolt. Keegi aga ei arvestanud sellega et see vana naine on mr Bruce Waynei sõber. Nüüd Batman sekkub asjasse ja asub röövi uurima ja sellega kurikaelte plaane segama.
Robin tundus siin hellitatud jõmpsikana. Ainukeseks valguskiireks kogu romaanis oleks ülemteener Albert kelle kuiv huumor oli suurepärane.
No ültse ei istunud minule see teos. Ebausutav, kohati igav ja kuidagi monotoonselt tüütu.
Peategelane oli ebasümpaatne ja hakkas vastu. Leidsin ennast mitu korda raamatut lugedes soovimas, et Hell Tanner sussid püsti viskaks. See väike romanss raamatu lõpu poole ei meeldinud mulle ültse. Kuidagi magedaks jäi see.
Lausa valus on lisada Zelazny viite karjale üks kolm kuid rohkemat see raamat ei vääri. Isegi nelja miinust ei punnita minu nõrgas hindamissüsteemis välja. Veidike pettunud, mis muud.
Raamatu mängulisus ja kiire tempo mulle endale isiklikult meeldisid väga. Asi oli voolav ja ei jäänud kusagil toppama, mul ei tekkinud kordagi tunnet, et igav on või et jätaks paar lehekülge vahele.
Kassi ja koera omavaheline sõprus tekitasid sooja tunde ja igakord oleks neid nii väga-väga kallistada tahtnud. Lõpp oli väga üllatav ma poleks iialgi uskunud et rott midagi sellist teeb. Pani muigama küll kui avajad asjale pihta lõpuks said.
Lemmik kohaks peaks olema grupiline surnuaia külastamine ja siis seal kehaosadega kauplemine. Olen kindel et võtan raamatut vell paljugi kordi tulevikus kätte ja loen uuesti.
Mu üks lemmik tegelasest selles jutus muutus mulle väga ebasümpaatseks. Nimelt selles loos on näha kui hellitadud ja julm laps on Chenaya. See tema kahetsuse värk mulle ültse korda ei läinud. Miks pidanukski? Ta hävitas paar elu oma tobetate mängudega ära. Jutt saab mult siiski viie kuna suutis minus nii suured emotsioonid esile kutsuda ja kuna oli hästi kirjutatud. Lõpu lause oli kah suurepärane ja väga sobiv.