(romaan aastast 1954)
eesti keeles: «Sõrmuste isand. Esimene osa: Sõrmuse vennaskond»
Tallinn «Tiritamm» 1996
Õieti peaks siia joone alla tõmbama, sest kogemused on näidanud, et iga sisulise kriitika peale saad kaela karja agressiivseid fänne, kellele millegipärast tundub, et teose suuruse mittemõistmise eest tuleks sind kõrvaldada genofondist… Sellegipoolest terendub mul saaga asemel silme ees umbes üheksa kääbiku-taolist raamatut, umbes sama pikad ja sama head. Noh, kui mitte sama head, siis peaaegu. Materjali ju oli. Ilmselt aga poleks siis sellist monumentaalset teost ja autoril sellist kuulsust(?) Keegi väitis, et tekst on nii tihe, et kui paar lehekülge vahele jätta, ei saa enam aru, mis toimub. Õige, aga kui sada vahele jätta, ei juhtu midagi - vihjetest saad teada, et mõned on maha löödud ja nad ikka otsivad. Ausalt öeldes olengi raamatu peale pisut pahane - nii palju loetud, aga ma ei tea õieti midagi maailmast, kus kõik toimus. Ma ei näinud elu, selle asemel nad muudkui kappasid ja hakkisid üksteist. Tagantjärele raamatule mõeldes näengi vaimusilmas vaid mööda porist kõnnumaad paljastatud mõõkadega ratsutavaid peletisi (sinna hulka arvan ka haldjad, päkapikud ja kääbikud)…
ei taha hakata mõttetuid suurendusi kasutama nagu "täiega hea", kuid minu arust ta oli selline! tegelikult, eks mõni koht oli küll selline, kus oleks võinud lühemaks jätta, kuid viite on ta siiski väärt!
Veidike nüüd sisust kah. Gotham citys pandi kunagise rikkurite rajooni pommid mis teatud kuupäeval ja teatud kellajal selle kõik õhku pidi laskma. Pommide panekule jäi aga üks vana pensionäärist tunnistaja kes seetõttu röövitakse kurikaelte poolt. Keegi aga ei arvestanud sellega et see vana naine on mr Bruce Waynei sõber. Nüüd Batman sekkub asjasse ja asub röövi uurima ja sellega kurikaelte plaane segama.
Robin tundus siin hellitatud jõmpsikana. Ainukeseks valguskiireks kogu romaanis oleks ülemteener Albert kelle kuiv huumor oli suurepärane.
No ültse ei istunud minule see teos. Ebausutav, kohati igav ja kuidagi monotoonselt tüütu.
Peategelane oli ebasümpaatne ja hakkas vastu. Leidsin ennast mitu korda raamatut lugedes soovimas, et Hell Tanner sussid püsti viskaks. See väike romanss raamatu lõpu poole ei meeldinud mulle ültse. Kuidagi magedaks jäi see.
Lausa valus on lisada Zelazny viite karjale üks kolm kuid rohkemat see raamat ei vääri. Isegi nelja miinust ei punnita minu nõrgas hindamissüsteemis välja. Veidike pettunud, mis muud.
Raamatu mängulisus ja kiire tempo mulle endale isiklikult meeldisid väga. Asi oli voolav ja ei jäänud kusagil toppama, mul ei tekkinud kordagi tunnet, et igav on või et jätaks paar lehekülge vahele.
Kassi ja koera omavaheline sõprus tekitasid sooja tunde ja igakord oleks neid nii väga-väga kallistada tahtnud. Lõpp oli väga üllatav ma poleks iialgi uskunud et rott midagi sellist teeb. Pani muigama küll kui avajad asjale pihta lõpuks said.
Lemmik kohaks peaks olema grupiline surnuaia külastamine ja siis seal kehaosadega kauplemine. Olen kindel et võtan raamatut vell paljugi kordi tulevikus kätte ja loen uuesti.
Mu üks lemmik tegelasest selles jutus muutus mulle väga ebasümpaatseks. Nimelt selles loos on näha kui hellitadud ja julm laps on Chenaya. See tema kahetsuse värk mulle ültse korda ei läinud. Miks pidanukski? Ta hävitas paar elu oma tobetate mängudega ära. Jutt saab mult siiski viie kuna suutis minus nii suured emotsioonid esile kutsuda ja kuna oli hästi kirjutatud. Lõpu lause oli kah suurepärane ja väga sobiv.