Kasutajainfo

Michael Crichton

23.10.1942–4.11.2008

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Isaac Asimov ·

The End of Eternity

(romaan aastast 1955)

eesti keeles: «Igaviku lõpp»
Tallinn «Eesti Raamat» 1973 (Mirabilia)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
44
11
2
1
0
Keskmine hinne
4.69
Arvustused (58)

Siiani lemmik Asimovi loomingust. Raamatu järgi on inimesed on rajanud tehnoloogia, mille abil reisitakse ajas. Eksisteerib hierarhiline organisatsioon, mis tegutseb eesmärgiga juhtida inimeste elu nii, et poleks sõdu, katastroofe jms. ohtlikku. Reegliks on teostada minimaalseid vajalikke reaalsuse muutusi, et need kutsuksid esile maksimaalselt kasulikud resultaadid. Ja nii need Igaviklased siis vupsavad aeg-ajalt reaalaega, tõstavad mingi poti ühelt riiulilt teisele või panevad kellegi augu sobivasse kohta kaevamisega jalaluud murdma, mille tagajärjel jääb toimumata sõda või rassirahutused 50 aastat hiljem. See oli näide. Selline idüll kestab kuni asjasse sekkuvad kõrgemate sajandite inimesed, kellele ei ole sugugi meeltmööda Igaviklaste kontrollimatu tegutsemine Võlub see et Asimov on võtnud asja käsile teadusliku põhjalikkusega ning jahub üsna pikalt Igaviku olemusest ja selle tõttu tekkinud psühholoogilistest pingetest. Isegi see, et ise asjast sotti suurt ei saa, võlub Lisaks veel paar ajaparadoksi. Kui muud Asimovi ei ole lugenud, siis seda võiks ikka.
Teksti loeti eesti keeles

ok, on huvitav ning paratamatult kui alustad sis loed ka l6puni, aga ju siis ideee iseenesest ei meeldinud.. hea s6naga seda raamatut meelde ei tuleta.. oli vist ju ka mingi film.. ehk oli venelaste tehtud, ei m2leta.. too meldis veelgi v2hem
Teksti loeti inglise keeles

Erinevalt paljudest eelhindajatest ei pea ma seda raamatut eriti tugevaks. Idee ajarändamistest on minu arvates paljudes teistes versioonides tunduvalt paremini läbinämmutatud. Ja sci-fist pole siin küll haisugi. Väljapool aega on teine aeg, mis on hoopis suurem ja parem kui see, milles eksisteerime meie? Samas, Asimov oskab lugejat ümber sõrme keerata ning isegi tühjast-tähjast vestes põnevust üleval hoida. Kui poleks tuleviklasi, kes toovad romaani üsna õigel viisil määratlematust, oleks Asimovi visioon tobedavõitu.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene Asimovi romaan, mida lugesin. Võlus idee suurejoonelisus. Suur pluss oli Noys (nii vist?), kes on meeldivalt seksuaalne erand Asimovi keskeltläbi aseksuaalsete tegelaste galeriis. Suurim miinus: Andrew Harlan; ma lihtsalt ei usu, et sihuke möku võiks millegagi hakkama saada. Võimalik, et Noysi võrgutamiskunst oligi see, mis Igaviku hävitas. Aga siis on see kivi Asimovi "kapsaaeda": sedavõrd tõsises romaanis oleks võinud leida mõne parema ajendi "läbinisti mäda Igaviku" hävitamiseks. Selles suhtes pole ju Andrew Harlan kriipsuvõrdki parem neist, keda talle näiteks toodi Igaviku mandumise kohta. Kuid siiski neli, sest see raamat jääb meelde ning lõpupeatükid on üsna head. Üks väheseid üksikromaane Hea Doktori loomingus. (Ma ei võta omaks seda IA ideed, et "Igaviku lõpp" on Asumi-sarja osa!) Aga seda nõukogude filmi vältige...
Teksti loeti eesti keeles

Ajas rändamise teemat kohtab võrdlemisi paljudes raamatutes. Käesolevas teoses aga on seda käsitletud sellise põhjalikkuse ja usutavusega, mida kusagil mujal ei kohta. Samuti ei ole midagi ette heita Asimovi parematele aegadele vastavale (loe: suht haaravale ja dünaamilisele) stoorile.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates üks Asimovi parimaid raamatuid, kui mitte päris parim, ja parimaid tema loodud maailmu. Üldiselt häirib mind Asimovi puhul asjaolu, et kui on loodud huvitav maailm, jäävad tegelased peaaegu skemaatiliseks ja võõraks. Kaasakiskuvate ja kujundatud tegelastega ei kaasne korralikku maailma. Siin pole kumbagi viga. On huvitav, uus maailm ja on ka tegelased, kellele kogu teose vältel saab kaasa elada. Kirjutamisstiil on nauditav nagu Asimovil ikka. Selle raamatu lugemist ma mitte ainult ei soovita, vaid vehin temaga nina ees ja topin vägisi kätte. Hea oli. Ja meeldib ilmselt paljudele väga eri sorti inimestele. (mis on heade raamatute puhul harv nähtus)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Idee on tõesti suurejooneline ja Noys on kah pluss. Aga ega Harlanilgi miskt häda pole. Kõva kesmine Asimovi poiss. 50ndate keskpaigas oli selline ajakäsitlus igatahes uudne ja huvitav. Ka vene filmil pole miskit häda. Koos Nemesisega Asimovi parimaid üksikromaane.
Teksti loeti eesti keeles

Minuarust parim Asimovi raamat mida lugenud olen. Tuleviklased kontrollivad ja poputavad inimkonda kuni see välja sureb. Ja siis mõtlevad nad enda jaoks välja diversiooniakti, mis põhineb inimsusel - relvadeks väiklus, armastus, kitsarinnalisus, suuremeelsus.
Teksti loeti eesti keeles

Parim eesti keelde tõlgitud Asimovi romaan imho. Jutt isiksuse arenemisest. Umbes nagu Bradbury 451 Fahrenheiti. Põhitähelepanu ei olnud mingil tehnilisel progressil vaid muul (inimese arenemine ja muu säärane). Isiklikult ei saa küll hästi aru, miks enamik peab paremaks Asumi-sarja kui seda raamatut, aga eks see ole maitseasi. Lisaks filosoofilisele osale ka üks paremaid ajamasina lugusid. Pole vähemalt sellist nüri rabelemist.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea idee, väga hästi kirjutatud. Just selline peab olema üks korralik SF. Tehnika kujutamisel on muidugi oma aja pitser peal, kuid see häirib vähe. Avaldas palju rohkem muljet, kui asumid.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata üks paremaid Asimovi romaane -- neist, mida lugenud olen, moodustavad paremiku "Asumi" sarja 2 esimest osa, "Igaviku lõpp" ning "Nemesis". "Igaviku lõpp" jääb nende hulgas auväärsele neljandale kohale. Meeldis teose süzhee suurejoonelisus, mis on üldse Asimovi üks tugevamaid külgi -- eriti hästi tuleb see "Asumi" sarjas ilmsiks. Romaan on hästi kirjutatud ning teda võib pidada klassikaliseks teoseks ajas rändamise paljuekspluateeritud teemal.

"Igaviku lõpp" on veel ühe nurga alt omapärase saatusega -- nimelt on tegu musternäitega vananeva kirjaniku soovist luua mingeid üleüldisi kontseptsioone ning kogu oma loomingut kuidagi "kokku võtta" -- aastakümneid pärast romaani kirjutamist üritas Asimov seda "Asumi" sarjaga "Foundation`s Edge`is" sisalduvate vihjete abil siduda ning IMHO oli see üks selle kirjaniku suuremaid ämbreid üldse läbi aegade. Selle vihje tõttu kannatas kõigepealt "Foundation`s Edge" ning oma negatiivne mõju oli tal ka "Igaviku lõpule". Loomulikult ei saa seda varemkirjutatud romaanile süüks panna.

Teksti loeti eesti keeles

Esimesel lugemisel ei jätnud suuremat muljet. Isegi igav. Hea Doktor otsib hoolega alternatiivi. Küsimus on seatud täie fundamentaalsusega: kas AEGA või RUUMI. AI ise pooldab otsustavalt ekspansiooni ruumi. Meenutades kirjutamise aega, mil arutati palju teemal: lennata või mitte lennata (diskussioon, mis pole prseguseks vaibunud) ning esimesi aatomienergiaga seotud pettumusi samast perioodist, on näha, et romman sulandub ilusti ajaloolisse fooni. Mulle isiklikult on väga huvitav "tehniku käe puudutuse" probleemi lahendus. Kuna Asimov väidab, et Inimkond läheb kogu oma ajaloolises ulatuses kaootilisse seisundisse, siis ei saa teda ka otseselt süüdistada njuutonlikus ilmavaates. Pisut nõrgakas jääb ikkagi "reaalsuste" arendus. Siin saaks ühe, teise kalla norida, kuid olgu... Fortuuna olevat helde geeniuste vastu, järgin siis viimase eeskuju.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kuigi raamatus kirjeldatud tehniline külg(info lugemine perfolintidelt jne.) on tänaseks juba vananenud, siis raamatu filosoofia on aegumatu.
Teksti loeti eesti keeles

Igaviku lõpp on Asimovi parim raamat, minu arvates muidugi. Olen pea kogu Asimovi ulme läbi lugenud, aga ükski teine romaan ei oma päris sama originaalsuse, omapärasuse ja filosoofilisuse taset. Tahaks siiski tõlke kallal norida, kuigi see vahest enam hea maitse pole. Aga eesti tõlkes on Igaviku lõpp kuidagi külm ja igav. Inglise keeles lugedes tuleb sisse värv ja soojus. Mis puutub ajas rändamisse, siis on see Asimovil omapäraselt välja mõeldud, kuigi mul tekkisid mõned küsimused. Näiteks erinevate sajandite vaheline kaubitsemine. Kuidagi ei taha uskuda, et see nii lihtsalt käib, nagu Asimov seda mainib. Igaviku Lõpp on sci-fi kõrgtase. Tegelikult ei ole minu teada keegi teine kirjutanud niisugust suurepärast ja läbimõeldud romaani ajas rändamisest. Üldiselt jäävad need ikka "lähme ajas tagasi ja laseme mõned dinosaurused maha"-tasemele.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Meeldib, et on näpuga kätte näidatud selle seisukoha nõmedus, et asja eest vastutab ainult see, kes viimase liigutuse teeb. On aidanud endalgi sellisest seisukohast hoiduda. Samuti on kena, et igaveseks on hävitatud variant, kus inimesed teiste inimeste hea elu üle otsustada saavad - üsna usutavalt on näidatud, mis neist endist saab. Tahaks öelda, et Asimov on alati optimist ... ilmne tunnus sellest, et mina olen optimist. Tegelikult pole ükski "Asimovi tuleviku" variant optimistlik ega pessimistlik, elu lihtsalt LÄHEB edasi. Kui iga inimene teab, mis ta teeb, küllap siis maailm ka omadega läbi tuleb. Nõustun siinkohal nendega, kes kõigis Asimovi juttudes teatavat tervikut tajuvad (Igaviku hävitamine - robotid - esimene maalastest vallutajate põlvkond - selle võõrandumine Maast - teine põlvkond - Impeerium - Asum - ... Minu jaoks võtab otsad kokku üks unustatud pealkirjaga lühijutt kaanteta ja kapsastunud kogumikust, kus küsimus entroopia peatamise võimalikkuse kohta leidis ühel hetkel vastuse - saagu valgus! Nii et mitmes ring praegu?
Teksti loeti eesti keeles

Olen hr. Jüri Kallasega ühel meelel. Kuidas raamatu algul selline möku nagu A. Harlan raamatu lõpuks selliseks nupumeheks saab. Muidu on venelaste tehtud film tõesti jama, aga Noysi on seal kujutatud sellisena nagu mina seda nägin: kavala manipuleerijana, kes peategelase lihtsalt ümber sõrme keerab, et saavutada oma(varjatud sajandite )(oli vist) eesmärki.
Teksti loeti eesti keeles

Olen selle romaani mitmeid- setmeid kordi läbi lugenud. Asimovi tavaline puudus – lamedad tegelaskujud – siin millegipärast ei häirinud. Pean teost koos “The Gods Themselves”-iga tema parimaks romaaniks. Ainult neid kahte. Jedem das Seine.
Teksti loeti eesti keeles

Normaalselt hea jutt ja ideed. Lisaks hunnik filosoofiat. Ajas rändamise kohta tehtud raamatutest parim. Minu meelest ta "Asum'it" ei ületa, kuigi on sellele väga lähedal. Kuidas kõrgemate sajandite inimene Noys igaviklased puhtalt kotti tõmbas oli päris äge. Kuigi see ei ole mingi minu lemmikraamatuid, on ta suurepärane lugemiselamus. "Igaviku lõpp" on väga hästi viimistletud, usutav ja suhteliselt huvitavate tegelaskujudega. Need oleksid lühidalt raamatu plussid. Ega pikka mõtlemist ei ole — "5" kirja.
Teksti loeti eesti keeles

Siiani loetuist kõige vähem paeluv ja ka kõige vähem veenev Asimovi romaan (mitte, et ma palju Asimovi oleks lugenud, aga natuke ikka). Idee, mis seal salata oli tõesti kena, aga... kui pole suurt ja filosoofilist mõtet peab olema actionit ja/või nalja (soovitavatl muidugi kõiki kolme korraga). "Igavikust" ei leidnud ma neist ühtegi.

See eest leidsin ma sealt aga masin M`i st. masina, mis ei saa eksisteerida juhul kui ta eksisteerib ;-)
Selle eest ka neli.
Teksti loeti eesti keeles

Niigi arvukate retsekate hulka endagi oma jätma ahvatlevad selle raamatu juures mind just need arvustused ise ja need mõnes punktis nii seinast-seina hinnangud. Ilmselt ytleb see raamatugi kohta yhtteist, kui need, kes teost heaks peavad, loevad raamatu heade kylgede hulka ka tugeva filosoofilise põhja ja need, kes raamatut halvaks peavad, heidavad talle ette filosoofilise väärtuse puudumist. Mina kuulun kindlasti esimeste hulka ja leian, et minu tagasihoidlikuks tarbeks oli filosoofiline kyll ja kuhjaga. Ajasrändamine...nojah, fyysikud, matemaatikud, astronaudid ja -loogid, vabalt võite teemat kritiseerida, kuid mu meelest oli see kõigest atribuut sõnumi(te) edastamisel. Kui ulmeraamatut käsitleda kui fyysikaõpikut, siis muutub asi jaburaks. Asimov on igati lahe vana ning mulle imponeerib eriti tema raamatute mängulisus. Igavaks ei lähe iialgi, pidevalt avaneb mingi uus tasand või võimaldub uus vaatenurk. Ta systeemid on parajad kellavärgid, mille tiksumise jälgimine ei ole teps mitte kuiv mehhaanikatund, vaid parasjagu hasartne mäng.Pealegi tundub ta olevat väikest viisi inimesearmastaja ;) hoolimata sellest, et ta loodud massid on sageli lihtsameelsed või lausnõmedad, leidub ikka mõni ere indiviid, kelles on peidus piisavas koguses heainimlikke omadusi, et toru otsas valgust paista lasta. "Igaviku lõpp" on igati mõnus ja mõtlemapanev yritus enivei.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Esimesed leheküljed polnud kuigi paljutõotavad ja raamat tundus suht jama olevat aga kui asi arenema hakkas, siis ei saanud enam käest panna. Eriti hea oli lõpp, midagi sellist ma küll ette ei osanud arvata. Tõlke koha pealt niipalju (kuigi ise pole originaali näinud:), et Kompuuter oleks võinud olla ikkagi Arvutaja - või siis Kalkuleerija ,kui soovite - seda `computer` ju inglise keeles otseselt tähendab (või vähemalt tähendas 55-ndal aastal).
Teksti loeti eesti keeles

Täielikult nõus arvamisega, et Harlan oli üks hädapätakas. Ei eland talle sugugi kaasa, sest sellised hiigelmissiooni kandvad märtertüübid mulle ei eriti meeldi. Või tuleb nad siis inimesteks kirjutada. "Igavikus" aga, on ajarännu- ja paradokside kaskaad niivõrd vägev, et skemaatilised tegelased võib andeks anda.

Üpris mitu korda loetud asi...tõsi, nüüd juba kümmekond aastat mitte. Ent miks mitte õilistava mälestuse eest viit panna?

Film oli täielik saast ja ega ma kujutagi ette, kuidas "Igavikust" saaks korraliku filmi teha.
Teksti loeti eesti keeles

Pole midagi teha, ajaparadoksid ning rännud olid, on ja ilmselt ka jäävad minu eriliseks nõrkuseks. Eriti veel, kui tegu on sedavõrd hästi väljakukkunud looga, nagu see siin. Ajarännud ning Igavik on üsna huvitavad ideed ning Asimov on suutnud olla oma parimal tasemel. Ometigi jäävad segama samad asjad, mis tema puhul ikka aeg-ajalt tekivad. Tegelaskujud on siiksi suhteliselt skemaatilised, nad võiksid olla tunduvalt elulisemad, reaalsemad. Siiski on raske ette kujutada kedagi, kes oleks suutnud sellisest mõttekäigust sedavõrd mõjusa romaani valmis teha.
Teksti loeti eesti keeles

Keskkooli lõpukirjandi valmistasin ette Isaac Asimovi "Igaviku lõpu" põhjal. Tahtsin öelda, et Asimovile kuluks ära Nobeli kirjanduspreemia. See antakse kogu elutööd arvestades, kuid ühe teose põhjal. Mina pidasin Asimovi peateoseks (just filosoofia koha pealt) "Igaviku lõppu". Tulid teised teemad ja mina ei saanudki "Igaviku lõpust" kirjutada.
See on ebaõiglane, et ulme- ja krimikirjanikele Nobeli preemiat ei jagata. Nad mõjutavad rahvast rohkem kui klassikakirjanikud. Tavaliselt läheb Nobeli kirjanduspreemia minu jaoks täiesti tundmatule nimele.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda ammu ammu ning peale seda lugesin seda veel ja veel. Minimaalsed muutused reaalsuses! Ning ametkond, mis sellega tegeleb. Vapustavalt hea. See on raamat, mis paneb mõtlema. Elu, universumi, inimeste ja aja üle. Mida veel tahta võiks?
Teksti loeti eesti keeles

Alles alustasin ASimovi lugemisega, see oli nüüd kolmas peale esimest kahte Asumit. Meeldis rohkem kui viimased. Viis plussiga.Siiski üks Aja Paradoks jäi minu jaoks täielikuks paradoksiks - kuidas sai Cooper *alguses* ajas tagasi minna kui Igavikku veel ei eksisteerinud? Igavikku sai leiutada ainult siis kui ta juba olemas oli?Tõlge oli jah mitte kõige parem, aga huvitavaid sõnu oli välja mõeldud: ülevik, alavik, koduvik jms. :)
Teksti loeti eesti keeles

See harvaesinev kord, kus olen nõus Katariinaga - kui hinnata füüsikalist maailmapilti, siis on siin maakerasuurused augud, aga mitte see ei ole peamine. Hämmastavalt jõuline visioon. Vist üks parimaid IA teoseid, eriti arvestades, millal ta selle kirjutas.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi laialt on käsitletud ajas rändamise temaatikat. Väga hea fantaasiatasemega - ja seejuures laitmatus loogilises struktuuris on kirjeldatud kogu füüsikalisi probleeme selle ümber, energiaprobleemi, erinevate samaaegsete reaalsuste probleemi, jne. IMHO Asimovi üks parimaid romaane.
Teksti loeti eesti keeles

Mitte just parim, mida ma oma vähese lugemuse juures olen jõudnud tarbida. Siiski kohati oli päris põnev.Võibolla ei saa ma mitte millestki aru, aga äkki keegi seletaks mulle milles peitub see point, et Cooper ja see kera kadusid ära aga Noys ja Harlan jäid eksisteerima.
Teksti loeti eesti keeles

Ka minu jaoks üks parimaid Asimovi raamatuid. Mulle meeldis eelkõige just ka varem nimetatud "teaduslik" lähenemine ajas rändamise probleemidele, sellele, et mingis ajahetkes ei saa niisama lihtsalt midagi muuta, ilma, et tulevik muutusk. Lugesin aastaid tagasi, üsna kohe peale eesti keeles ilmumist ja algul oli ikka narrilt raske sellest ajateljest ja sajandite värgist aru saada :)) Venelaste filmi olen kah näinud, muljet ei avaldanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kas nyyd parim Asimov, kuid kahtlemata tema paremikku kuuluv. Kokku on suudetud kirjutada väga kena maailm, milles kehtib väga rangelt põhjus-tagajärg seos ja ega ei saa öelda, et milleski oleks väga hirmsasti loogika vastu eksitud. Tore raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Parimaid ajaparadokside esitusi. Tõeline tüüpnäide a la lähed tagasi ja tapad oma vanaisa, aga jääd siis ise sündimata ja järelikult ei tapa ja järelikult sünnid ja tapad etc. (Kui keegi pole seda raamatut veel lugenud, siis konkreetselt oli tegevus küll muu, aga süsteem peaks olema sama:)) Ühesõnaga jälle muna-kana lugu, mis aga pole selle raamatu juures peamine. Minu jaoks olid selles raamatus pigem tähtsad valikute tegemise ja sellega kaasneva vastutuse raskus. Viis tuleb küll pika miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat jättis väga hea mulje juba aastaid tagasi - kui esimest korda loetud sai. Praegu sattusin peale vene samanimelisele filmile (huvitav, et ameeriklased midagi taolist ei teinud. Ja ongi vist parem, venelaste filmile pole midagi ette heita). Ja käsi haaras raamatu järgi. Ei taha filosofeerida, kumb on parem. Film on üsna täpselt raamatu järgi, aga mittte nii põhjalik. Ja tabas väga hästi meeleolu (eks näitlejad ole kah head). Aga raamat väärib viit, mingit kahtlust.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin "Igaviku lõpu" peale kümnekonna aasta pikkust vahet taas kätte, et siduda seda üheks tervikuks "Asumi" sarjaga. "Asumi ääres" pakutud idee Igaviklastest kui robotitest, kelle ülesandeks on leida Reaalsus, kus inimkond on ainsaks mõistuslikuks rassiks Galaktikas, on intrigeeriv. Ja isegi mõningal määral kooskõlas Igaviklaste lipukirjaga "Inimkonna hüvanguks". Siiski on romaanist selge, et Igaviklased on kõike muud kui robotid, lisaks tegutsevad nad inimkonna ekspansiooni vastu, mitte selle poolt. Et "Igaviku lõpp" sobituks ülejäänud Asimovi universumiga, tuleks ta põhjalikult ümber kirjutada aga seda enam teha ei saa... Ja pole ka vaja, sest romaan on suurepärane ka ilma selleta.

Ajarändudesse puutuv oli huvitav, Temporaalse Välja idee originaalne aga kogu lugu paradoksidest nii kubisev, et veenis mind peaaegu lõplikult ajarändude võimatuses. :)

Hindan raamatu suurepäraseks just eelkõige filosoofilises plaanis, sest ta andis tohutult mõtteainet. Veel loen plussiks seda, et tegelaskujud olid sümpaatsed ning kogu lugu hoidis koos kahe tegelase vaheline Tõeline Armastus.

Teksti loeti eesti keeles

24. sajandil suudab üks oma ajast eest olev teadlane valmis ehitada midagi, mis asub väljaspool aega ja milles oleva trumli kaudu saab ajas “üles-alla” sõita - Igaviku. Esialgu tegeldakse selle pikendamisega võimalikult kaugesse tulevikku, siis hakatakse ajarände kasutama sajanditevaheliseks kaubanduseks.

Romaani toimumisajaks on Igavik kujunenud aga hoopis millekski enamaks. Seal elavad eri aegadest kokku toodud ja välja koolitatud spetsialistid. Vaatlejad jälgivad reaalsustes toimuvat, otsivad välja halvad suundumused. Sotsioloogid selgitavad völja põhjused. Kompuutrid (mitte arvutid, vaid inimesed) teevad rehkendused, et leida ebasoovitava suundumuse kaotamiseks Minimaalne Vajalik Muudatus. Meie peategelane Andrew Harlan on aga tehnik, kes peab muudatuse pärisajas ellu viima.

Näiteks mõne olulise tegelase mõrva ärahoidmiseks ei tekita hea tehnik suurt mäsu, vaid sokutab kaks tundi varasemal ajal kusagile maanteele naelaga lauajupi, mille tõttu teatud kindlal džiibil läheb kumm tühjaks, sellega sõitja jääb 20 minutit kohtumisele hiljaks ja atentaat jääb ära. Headest tehnikutest on väärtuslikumad ainult kompuutrid, kuid ikkagi vaatavad teised igaviklased tehnikutele viltu, sest iga taoline muudatus toob kaasa ka - kuigi headest vähem - halbu asju. Mõni suurteos jääb kirjutamata (kuigi igaviku raamatukokku on see juba enne muretsetud), keegi, kes muidu oleks elanud suurepärase elu, peab hakkama saama sandina jne.

Harlaniga juhtuvad järjest paar üpris ootamatud asja, mis kokkuvõttes panevad küsimärgi alla kogu Igaviku saatuse. Väiksem neist on üks noor teadlane, kes saadetakse tema juurde õppima Igaviku-eelsete aegade ajalugu. See on Harlani suur kirg. Teiseks pannakse ta koos töötama kaunitariga vabameelsetest sajanditest. Arvestades, et Igavikus töötavad ainult mehed ja see kamp on moondunud imelikeks nohikuteks, Harlan armub tütarlapsesse lootusetult ja hakkab tegema suuri lollusi.

Enamik ajaulmekaid, mida mina lugenud olen, kasutavad eelkõige ajasrändamist, et tekitada huvitav olukord või paradoks. Siin on aga aeg ja aja muutmine ise peateemaks - minu lemmik ajateemaline raamat. Teiseks on see ilmselt kõige lähedasem asi armastusromaanile, mida ma suudan Asimovilt ette kujutada ja omal kombel on see päris armas.

Kindlasti on see ka põnevik, sest mõistatusi jagub tervesse raamatusse ja lõpuks saavad need lahenduse. Kokkuvõttes on see aga filosofeerimine inimeste valikute, eesmärkide ja sihtide üle hea ulmeromaani parimate traditsioonide kohaselt.

Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane raamat. Praktiliselt kõige usutavam ajasrändude kirjeldus koos hoiatustega.
 
1. Et kui lõpetame ekspansiivse arengu, võime end kohe maha kanda.
 
2. Et kuitahes haritud seltskond ei saa ega tohi meile iseenesestmõistevalikkusega öelda, kuhu peame minema.
 
3. Cherchez la femme. Mõnes eelnevas retsensioonis oli Harlanit äpuks tituleeritud. Kuid ainult seepärast, et ei märgatud tema teistpoolt -- Noysi. Naine on katalüsaator, mis vabastab mehes peituva energia.
 
01.12.2018: ahjah, proua Linda Arivale tuleb monument püstitada tõlke eest. "Alavik", "koduvik", "aegur"... Paremad terminid kui Doktoril endal.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles