1.
51
4.608
2.
53
4.434
3.
9
4.778
4.
32
4.188
5.
2
4.5
9.
1
4.0
11.
1
4.0
1.
1
5.0
1.
1
3.0
2.
1
5.0
4.
16
4.875
5.
15
4.667
6.
4
4.25
7.
1
4.0
8.
1
4.0
10.
1
3.0
12.
1
3.0
13.
4
4.75
14.
2
4.5
19.
1
3.0
20.
17
4.235
21.
1
3.0
22.
2
5.0
24.
1
5.0
28.
3
4.333
29.
3
4.0
30.
2
4.0
31.
1
5.0
34.
1
3.0
35.
1
5.0
36.
1
5.0
37.
1
3.0
43.
15
4.067
44.
1
2.0
45.
2
3.0
46.
21
4.19
47.
3
4.0
48.
2
4.0
49.
3
4.0
50.
3
4.0
51.
10
3.5
52.
1
4.0
57.
14
4.0
58.
5
3.8
59.
1
3.0
60.
1
2.0
61.
14
3.571
62.
21
3.619
64.
2
5.0
65.
8
3.125
67.
1
5.0
71.
1
4.0
72.
2
3.5
73.
1
4.0
75.
19
3.947
76.
22
4.545
77.
1
4.0
78.
4
5.0
79.
1
4.0
80.
9
3.444
81.
2
3.0
82.
15
4.533
83.
7
4.571
89.
1
5.0
90.
16
4.438
91.
4
4.0
92.
11
3.727
94.
13
4.615
95.
15
4.667
96.
3
4.333
97.
6
5.0
98.
13
4.462
99.
2
5.0
107.
1
5.0
112.
1
5.0
114.
12
3.417
115.
8
3.875
116.
1
5.0
118.
3
3.333
120.
1
5.0
121.
1
4.0
124.
4
5.0
126.
2
5.0
129.
12
4.583
130.
2
3.5
131.
2
4.5
132.
12
4.417
133.
1
5.0
136.
2
4.5
137.
1
2.0
139.
1
4.0
140.
3
5.0
141.
2
3.0
142.
25
4.6
143.
1
4.0
144.
4
4.0
145.
2
2.5
146.
1
5.0
147.
1
2.0
149.
12
4.083
151.
4
4.5
152.
3
4.667
153.
1
3.0
154.
1
4.0
155.
1
5.0
156.
6
4.333
157.
1
5.0
158.
3
3.667
159.
2
4.0
162.
1
4.0
164.
26
4.692
166.
2
4.5
167.
3
4.0
168.
2
2.0
169.
2
3.5
172.
1
5.0
173.
1
3.0
175.
17
4.647
177.
2
2.0
180.
2
4.0
182.
2
3.0
184.
1
3.0
186.
10
4.1
187.
1
3.0
188.
2
3.5
195.
2
5.0
196.
1
3.0
197.
1
2.0
199.
1
4.0
200.
11
3.818
201.
1
4.0
202.
2
3.0
203.
1
3.0
204.
1
2.0
205.
2
3.0
206.
1
5.0
207.
1
2.0
208.
1
5.0
209.
1
3.0
210.
5
4.0
212.
2
3.0
214.
17
4.647
216.
1
4.0
218.
11
3.909
222.
1
5.0
223.
3
3.0
224.
2
4.0
225.
2
5.0
226.
1
4.0
227.
1
4.0
228.
1
5.0
229.
1
5.0
230.
1
4.0
231.
1
5.0
232.
2
2.5
233.
1
4.0
234.
2
5.0
235.
3
3.0
238.
1
5.0
239.
2
4.5
240.
1
4.0
241.
1
2.0
244.
1
5.0
245.
1
4.0
246.
2
3.5
247.
2
3.0
252.
1
5.0
257.
1
5.0
258.
1
5.0
262.
1
5.0
266.
1
3.0
267.
1
5.0
269.
1
5.0
271.
1
3.0
275.
1
4.0
278.
1
3.0
280.
1
2.0
283.
1
3.0
285.
1
3.0
286.
2
3.0
292.
1
4.0
293.
9
4.0
294.
1
3.0
297.
1
3.0
298.
1
4.0
303.
1
4.0
304.
1
4.0
305.
1
4.0
306.
1
3.0
307.
1
3.0
308.
1
4.0
309.
1
5.0
310.
1
4.0
312.
1
3.0
317.
1
5.0
318.
1
3.0
320.
1
3.0
322.
1
4.0
325.
1
3.0
326.
1
4.0
327.
1
2.0
328.
1
3.0
329.
1
3.0
330.
1
3.0
331.
1
2.0
332.
1
3.0
333.
1
3.0
334.
1
3.0
336.
1
3.0
338.
1
4.0
340.
1
3.0
353.
1
5.0
386.
1
4.0
387.
1
5.0
388.
1
4.0
389.
1
4.0
390.
1
3.0
391.
1
3.0
392.
1
4.0
393.
1
3.0
394.
1
5.0
395.
1
4.0
396.
1
2.0
397.
1
5.0
398.
1
5.0
399.
1
5.0
3.
8
4.875
6.
3
4.667
10.
4
4.75
11.
2
4.0
15.
2
5.0
18.
4
4.0
20.
1
5.0
23.
1
4.0
26.
1
5.0
29.
1
4.0
30.
1
3.0
38.
1
5.0
41.
2
4.0
47.
1
4.0
48.
1
4.0
50.
19
4.737
51.
1
3.0
52.
1
5.0
(romaan aastast 1953)
eesti keeles: «451o Fahrenheiti»
««Loomingu» Raamatukogu» 1959; nr 23/24
Tallinn «Kupar» 1992
Tallinn «Tänapäev» 2005 (Punane raamat)
Hetkel lugedes peatusin, et mõelda, miks mind see nii väga tõmbas? Tekst ei paistnud oma stiililt eriti silma, erilisi erinevusi teiste kirjanikega esimene hetke ei näinud. Oli peategelane, kes pidi kaitsma maailma; olid pahad, kes teda taga ajasid; olid liitlased, kes aitasid ja oli ka põhjus, miks ta põgenes ja mida ta kaitses, ükskõik, milline see siis ka teistele tundub, kuid puudus minu arust see erilisus, mis eristaks seda teksti muudest sarnastest tekstidest, sest, oma ehmatuseks, tundus nagu oleks see tavaline kommerts, mis on mõeldud kirja pannes, et see igale suvalisele peale läheks sügavustesse laskumata. Kuid siis jäin mõtlema. Just need sõnad, mis olid kirja pandud, tõmbasid. Mustad sõnad valgel paberil, mis rääkisid lugu sellest, kuidas keelati ära mustad sõnad valgel paberil. Kirjeldused inimeste igapäeva elu ja täielikust kinnistmõtte all olemisest - kinnistmõtte, mis käseb vaadata halvasti raamatutele, kinnismõttele, mis käseb sõita kiiretes sõidukites, mis käseb inimelule tähtsust mitte omastada, mis käseb elada teleekraanis koos "sugulaste" ja Valge Klouniga, mis käseb kanda ööd - päevad läbi kõrvas "Merekarpi", et tunda maailma läbi kõrva karjuva kõrvakilet purustava kisaga, mis muudab nad õnnelikuks. Õnnelikuks oma pöörase ja raamatuvaba elu üle, kuna inimesed ei tohi avaldada oma mõtteid raamatutes ega lugeda teiste inimeste mõtteid sealt. Elust peab läbi minema kiirusel, millega ei märka kasvavat väikest lille või raagus okstega puud, mis enne talve oma lehed maha kukutab. Tuleb alla ajada inimesed, kes julgevad öösel väljas käia, et uurida loodust ja tunda vihmapiiska oma näol. See, mis kirjeldas seda ja viis, kuidas inimesed seal elasid oli ülendust pakkuv ja igati viite väärt.
Üks raamatutes, mille paneks põue ...
On tulevik, ühiskond on muudetud sõltuvaks eeskirjadest. Inimesed ei oska enam küsida miks? ega suuda mäletada seiku, mis eelnevatel päevadel aset leidsid. Guy Montag on samasugune tuim tükk, kes teeb oma igapäeva tööd; põletades inimkonna suurimaid vaenlasi - raamatuid. Montagi mõttemaailm elustub, kui ta tutvub naabriplika Clarissega.
Minule jutt väga meeldis. Tõesti, kuhu poole on liikumas meie praegune ühiskond? Aga okei, see selleks. Annan hindeks 5, sest lugu oma stiilist on omapärane ja loo mõte peaks muljelt avaldama igale vähegi haritud inimesele.
Inimesed on tõrvikud, mis leegitsevad niikua, kuniks nad kustuvad.
Tartu Aparaaditehases asub raamatutuba "Fahrenheit 451˚, nende eestvedamisel anti välja Bradbury sajanda sünnipäeva puhul välja raamatust “451˚ Fahrenheiti” eriväljaanne. Neid peaks olema teoorias sada nummerdatud eksemplari, mul on küll numbriga sada kaheksa aga noh, las see detail olla. Pikemalt saab lugeda Hooandja vastaval lehel - https://www.hooandja.ee/projekt/451-fahrenheiti
Raamat ise on füüsiliselt lahe kombinatsioon uuest ja vanast kuna kaantena on kasutatud olemasolevaid raamatuid ning sisu on Bradbury oma.
Raamat, sisust on siin ka päris palju räägitud aga kirjandusklassikast tulebki veel ja veel rääkida, ei teagi mitmendat korda ise seda raamatut üle loen. Raamat räägib üldistatuna armastusest raamatute vastu, nende vajalikkusest ning mis juhtub siis kui inimesed enam ei loe. Tegemist on düstoopilise maailmaga kus inimesed veedavad aega autodega kihutades ja kodus suurte seinu täitvate telekaekraanid ees. Kogu kultuur on taandunud heal juhul lühikokkuvõteteks ning raamatud on midagi ebameeldivat. Mitte lihtsalt pole raamatud põlu all vaid nende omamine-lugemine on karistatav kuni surmani välja. Peategelaseks ongi pritsumees Guy Montag, kes käib väljakutsetel üksikuid allesjäänud raamatuomanikke “korrale kutsumas”. Jah, tuletõrjuja amet on hoopis midagi muud - ning ümberkirjutatud ajaloo järgi on see nii olnud kogu aeg. Kuna majad on ehitatud võimalikult tulekindlaks siis näeb kogu protseduur välja selline - omanik kamandatakse elamisest välja, kogu elamine kallatakse petrooleumiga üle ja pannakse põlema. Pole harv juhus kus raamatuomanik jääb tulemerre, kui ta ise soovibki põleda koos raamatutega kuna tavaelu pole midagi väärt.
Raamat on mitmes mõttes tegelikult “poolik”. Kuna on üsna õhuke siis tegelased on sellised lihtsakesed, tegevust ennast on ka natuke. Bradbury muidu poeetilist keelekasutust jääb samal ajal ka napiks. Aga samal ajal on sõnum niivõrd võimas ja kirjapanemisviis kuradi tabav, et see korvab raamatu kas just vead aga lahjemad pooled. Enda silmis on see üks lausa kohustuslik raamat, mida võiks iga raamatusõber lugeda. Sest kui mõtelda 1953. aastal kirjapandud tulevikunägemusele siis on see praegu juba suuresti kohal. Raamatulugejaid küll hukka ei mõisteta, raamatuid ei põletata ka - aga kogu see värk on taandumas miskite veidrike hobiks.
Raamatust on tehtud mitmeid filme, endale meeldib väga 1966 aasta versioon François Truffaut käte alt. Film on kohati loomulikult erinev aga üldjoontes hoiab hästi Bradbury joont ning on enda lakoonilisuses märksa mõjuvam kui oleks olnud detailitäpse efektipuntrana.
See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.
Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.
Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.
Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.
Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.
Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.
Ühe musi pärast lahutama?
Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.
Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.
Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?
Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?
Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.
Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.
Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.
