(romaan aastast 1968)
eesti keeles: «Viimane ükssarvik»
Tallinn «Kupar» 1993
Kümmekond lehekülge enne lõppu ütleb autor võimaliku lõpu ära. Mina oleksingi nii lõpetanud. Katz pidas seda õnnetuks -- ei tea, kas ikka oli nii...
Minu ema ulmet ei loe. Kuid lehekülgede servalt leidsin aeg-ajalt ema pliiatsiga kirjutatud märkusi. Nii et, jah, tema mitte ainult luges, vaid tutvustas ka õpilastele. See oli väärt tegu.
Veidi meenutas Astrid Lindgreni "Mio mu Mio`t". Ainult et tegelased olid isikupärasemad, dialoogid humoorikamad ning sisu tugevam.
Väga meeldis...
Igatahes õigustas lugemiselamus kõiki neid otsingutele kulutatud aastaid. Lugu täitis kõik ootused. Aspekt, mida oodatagi ei osanud, oli suurepärane huumor. Kohati meenutas see lausa Pratchetti paremaid palu, kuid kuna `killurebimine` ei olnud ilmselt eesmärk omaette (või õigemini sisaldas teos ka väga palju muud peale selle) ei hakanud see lugedes koormama.
Samuti avaldas muljet väga kujundlik keelekasutus, mida võib kohata pea igal leheküljel - kuidas nõia sõnadest jääb õhku mee ja püssirohu hõng, kuidas tuli kössitab koldes jne.
Kaanekujundus peab ilmselt olema parafraas neile keskaegsetele prantsuse vaipadele, kus sarvikud peal. Yks linn oli nende poolest kuulus, aga mitte ei mäleta, milline. Väga kenad vaibad olid, värvilised. Kaane viga selles ongi.
Teiseks olen ma aga valmis vaidlema ulmepuritaanidega näiteks Estconil kah hommikuni teemal, et stiilipuhtast fantasyst on asi ikka valgusaastate kaugusel ja pigem on tegu allegoorilise osalt mõistujutu, osalt paroodia vormis kõrgkirjandusega ja et ulmeks saab seda raamatut nimetada vaid äärmiselt üldistades.
Raamat ise aga ei jätnud mulle erilist muljet ei esimesel korral õige ammu lugedes ega ka nüüd teist korda üle lugedes. Tegemist on üsna igava rännakuga, kus plussiks ohter mütoloogia kasutamine, võrdluste tulevärk ja paha vaimu Punase Sõnni ebamäärane kirjeldamine. Raamat tundus mulle spetsiaalselt erinevate üliarenenud romantikasoonega õrnhingede ja diipi pseudofilosoofilist möginat armastavate "mõtlejate" jaoks kirjutatud olevat, mida minu arvates tõendavad ka ülalpool olevad kiitvad arvustused.
Lõputult käiamata idee - olemas
Reaalellu sobivad filosoofiad ja tähelepanekud - olemas
Arusaadavad, loogilised ja mitmetahulised pea- ning kõrvaltegelased - olemas
Kaastunnet või imetlust äratavad ja ometi hirmutavad ohtlikud tegelased - olemas
Õõv - olemas
Loogiline looloogika metaloogikaga segamini - olemas
Lõbu ja naer - olemas
Elus naistegelased - olemas
Nägusad noored mehed - olemas
Hea, vaheldusrikas ja rütmiline keel - olemas
Tundlikud kirjeldused - olemas
Samastumisvõimalus - olemas
Lahtine lõpp - olemas
Helge järeltunne - olemas
nagu.... mida veel vaja?
See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.
Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.
Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.
Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.
Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.
Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.
Ühe musi pärast lahutama?
Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.
Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.
Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?
Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?
Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.
Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.
Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.