Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ira Levin ·

Rosemary`s Baby

(romaan aastast 1967)

eesti keeles: «Rosemary laps»
Tallinn «Katherine» 1992

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
4
3
0
0
Keskmine hinne
4.474
Arvustused (19)

Lugu sedapuhku kuradikummardajatest. Satub mingi abielupaar kokku ühe toreda vanainimeste paariga ja ülejäänu keerleb juba igasugu suhete ja muu sellise ümber. Ehk üldiselt öeldes selline mõnusalt salapärane lugu otsast otsani. Seda nii olustiku kui ka tegelaste poolest.

Võib öelda, et esimene kord, kui lugesin, tundus ta kuidagi igav olevat, aga no tegelikult oli see ammu ka juba. Nüüd enam ei olnud, kui teist korda lugesin... tundus ikka kohe tükk maad parem kui enne. Tegelikult võib ta mõnele igav küll tunduda sest ega seal mingit koletut veristamist või muud actionit tegelikult ju ette ei tule, aga see ei vähenda käesoleva teose väärtust. Olgu teistega kuidas on, aga mulle küll meeldis.

Teksti loeti eesti keeles

Selline vaikne raamat, kus nagu suurt miskit ei toimu, kuid pinget kruvitakse järjest üles. Igav ei ole kohe kindlasti mitte. Kristlased taoksid pärast selle lugemist küll risti nii ette kui taha, aga sellist jäledust nad muidugi ei loe... Kellel aga religioossed eelarvamusi pole, nende jaoks mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Kummaline küll, aga see romaan (nagu ka üldse kogu müstika) oli endises Nõukogude Liidus põlu all. Samas ostsin ma selle romaani originaalväljaande juba kusagil 1986. aastal Tartus, Riia mäe antikvariaadist. Ning enne seda olin veel ka korduvalt lugenud, seda Linnaraamatukogu eksemplari?

Vormilt on see romaan üsna tavaline olmeproosa, aga sisu kisub üsna müstiliseks. Kolib kuhugi suurde üürimajja üks noorpaar. Maja on pisut kõhedavõitu, aga muidu üsna normaalne. Noorte naaberkorteris elab miski kummaline vanaldane abielupaar. Vanakeste juures käib koos üsna kummaline seltskond. Mingil hetkel hakkab Rosemary mees vanakestega tihedamalt läbi käima. Mõne aja pärast selgub võigas tõde: Rosemary peab Saatanale poja sünnitama...

Ega rohkem seda sisu ümber ei jutustagi: lugege ise ning see vähene, millest ma rääkisin, ei võta ka lugemismõnu ära. Teadsin ise lugema asudes umbes samapalju. Ning seda, kuidas Rosemary romaani lõpus sellele teadasaamisele reageerib ma ka ei ütle. Puänt oli üsna ootamatu!

Romaanist on Roman Polanski ka samanimelise filmi teinud. Võrratu film, peaosas Woody Alleni eksabikaasa Mia Farrow, kes sellega üleöö kuulsaks sai. Lugege raamatut, vaadake filmi ning mõelge pisut selle kõige üle...

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Tõeliselt hästi kirjutatud raamat, kuigi lugemise nautimisest oli asi minu jaoks kyllalt kaugel, sest loo ehe sugestiivsus mõjus ahistavalt. Praktiliselt kogu pinge kruvimine, mis muidugi hästi õnnestus, käis kirjelduse kaudu, kuidas õnnetu peategelane yha rohkem yksinda jääb, yha paanilisemalt abi otsib, selle leidmise asemel end aga yha enam võrku mässib. Sõbrad osutuvad kas salavaenlasteks või surevad hoopis kätte ära, ykskõik kes, kelle poole abi saamiseks pöörduda, on osaline vastikus vandenõus... nagu painajaunenägu. Ebameeldiv jälgida sellist syvenevat abitust ning allaandmise paratamatust. Raamat siiani sagedasti riiulil silma riivab, aga uuestilugemine, mida kirjutise meisterlikkus muidu vääriks, nõuaks parajat eneseyletamist.
Teksti loeti eesti keeles

Siin täiesti nõus Katariina arvustusega, lugu oli hea, aga liiga painav. Selline masohisti lemmikraamat...
Meenutab Alan Parkeri filme - teostus zhanrireegleid, võtteid, vahendeid ja meetodeid arvestades suurepärane, ainult, et lugejast-vaatajast - tema tunnetest ja läbielamistest ei hoolita.

Jube raamat, lugejas, nagu Rosemary`ski tekib halvav jõuetuste ja väljapääsmatuse tunne. Abi pole kuskilt tulemas, üksik naisterahvas oma imikuga silmitsi Saatane enda ja tema teenritega. Üsna kuulus ja õuduskirjanduse ajaloos olulisel kohal seisev romaan.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle pinge ülekruvimine just meeldiski. Mingit leiget jutukest, kus pinget ei ole ja tegelasi veristatakse ilma suuremate süümepiinadeta nagu sõstramarju mahlapressis, ka lugeda ei viitsiks. Kuid painama see pinge mind ka ei jäänud, lihtsalt tegi jutu huvitavamaks. Ka teema on selline, mis on hiljem korduvalt meelde tulnud ning on tõepoolest mõtlemapanev. Millist ülesannet peaks täitma Kurivaimu enda poeg?
Teksti loeti eesti keeles

Põnev, kahtlemata. Kui ma nii 10-aastane olin, lugesin tavaliselt ainult viimast 20-30 lehekülge, muu tundus igav :-) Praegu aga täitsa asjalik tundub... kuigi mitte 5-vääriline.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani painav miljöö on mõneti sarnane Stephen Kingi "Misery"-le, ehkki viimane on veel muljetavaldavam ja naturalistlikum. Olin juba ammu raamatu eestikeelse väljaande omanik, kui nägin raamatupoes inglisekeelset versiooni. Et see saatan maksis umbes 150 krooni, jätsin ostmata, ehkki kaanekujundus oli vägagi külgetõmbav. Asi jäi kipitama ja järgmisel päeval läksin rahaga poodi tagasi, aga võta näpust - oli ära ostetud. Tähelepanuväärne!

"Rosemary`s Baby" ekraniseeringu juures oli muuseas konsultandina ka Saatanakiriku rajaja Anton Szandor Lavey, kes väidetavalt esines filmis ka Saatana rollis (minu mäletamist mööda näidati seal küll sellist tegelast ei olnud). Filmi rezhissööri Roman Polanski abikaasa pussitas aga surnuks üks prosatanistlik sekt (nn. Charles Mansoni juhtum). Ei ole küll põhjust arvata, et sellel juhtumil oli mingi seos filmi tegemisega Roman Polanski poolt, aga intrigeeriv ikkagi.

Teksti loeti eesti keeles

Mitme aasta tagusest lugemisest on meelde jäänud just see painajalik atmosfäär ja Rosemary üksindustunne. "Tore" ju avastada, kes end lahke naabri maski taga peidab... Kole oli, kuid kartust võimaliku jällelugemise ees siiski ei tekitanud. Mis mõtet siis õudukatemeistritel üldse sulge teritada, kui kirjutatu lugejatel hiljem ühtainustki kuklakarva püsti ei tõsta? Puhta ajatapmise otsijatel on alati võimalus pöörduda keskvoolukraami poole, mis peale tagakaane sulgemist end enam kunagi meelde ei tuleta. Rosemary lapsuke seda juba ei salli.
Teksti loeti eesti keeles

Nii kole raamat, et tuleks ära keelata. Või siis kohustuslikuks kirjanduseks kuulutada.

Igal juhul elamus oli super, eriti veel kui lugeda pimedas toas, teki all ja taskulambiga! (ehee!)

Teksti loeti eesti keeles

Kymne ja enama aasta tagune lugemiskogemus. Ei tekitanud ei siis ega ka praegu mingeid emotsioone. Ehk on rohkem minu viga, aga ei saa hinnata hästi raamatut, mis sisaldab endas head ajaviidet ja mitte enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Oma pika karjääri jooksul ei kirjutanud Ira Levin just väga palju raamatuid, kuid sellest hoolimata oli ta väga menukas ja populaarne autor. Oma edule pani ta aluse romaaniga "Rosemary laps", mis õige varsti peale ilmumist ka filmiks tehti. Linateost olen kunagi ammu näinud, see jättis väga sünge ja masendava mulje, kuid raamatut polnud kummalisel kombel lugenud. Nüüd sai see viga siis parandatud. Tegu on kindlasti väga hea romaaniga. Mitte sisulisest küljest, see on tänapäeva mõistes üsna süütukene, vaid ülesehituse ja stiili poolest. Lugu algab väga rahulikult, kuid muutub järjest pingelisemaks. Autor suudab väga hästi luua õhustikku ning seda enda kasuks toimima panna, jättes kõik siiski üsna reaalsuse piiridesse. Mulle meeldis. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles