Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Naomi Novik ·

His Majesty`s Dragon

(romaan aastast 2006)

eesti keeles: «Tema Majesteedi lohe»
Tallinn «Pegasus» 2010

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
4
3
0
0
Keskmine hinne
3.571
Arvustused (7)

Päris kobe debüüt. Muidugi võtab juba pealkiri paljudel ulmevihkajatel (aga fantasy on ulme; lohed/draakonid on fantasy lahutamatu osa ja vihates fantasyt vihatakse ka ulmekirjandust) nina krimpsu, aga asi pole sugugi hull.

Tegu on omalaadse alternatiivse universumiga, mis muidu on meie omaga üpriski sarnane, kui mitte need juba pealkirjaski nimetatud tiivulised...Ajajärk on 19. sajandi algus, just see aeg, kui Napoleon mandri-Euroopas ilma tegi. Õieti ei teinud ilma, vaid vallutas. Nüüd on käes Inglismaa kord ja Napoleoni hordid kogunevad rannikule, et teha otsustav invasioon Briti Impeeriumi südameks olevale saarele.

Lugu ise hakkab tegelikult veidi kaugemalt peale. Nimelt vallutab William Laurence, inglise fregati kapten ühe üsna räsitud ja väsinud välimusega Prantsuse laeva, mida prantslased ilmselgest allajäämisest hoolimata meeleheitlikult kaitsevad. Põhjus selgub peagi - trümmis peitub just kooruma hakkav draakonimuna. Muna koorub ja ilmale tuleb draakon Temeraire, kes asjaolude soodsa kokkusattumuse tõttu valib omale hooldajaks kapten Laurence`i. Lohede hooldamine on eluaegne amet ja meremehekarjäärile võib sellega ka kriipsu peale tõmmata, et alustada karjääri mainelt palju kehvemas Õhujõududes. Nimelt on draakonitega sõjapidamine üsnagi sarnane 100 aastat hiljem sündinud lennundusega. Igal draakonil on juht-hooldaja ja sellel omakorda abiks terve meeskond, osaliselt maapeal, osaliselt missioonidel draakoni seljas kaasas. Õhulahingud olid romaanist ühed paremad kohad. Romaan jälgibki Laurence`i ja Temeraire kokkukasvamist, karjääri algust Õhujõududes ja Napoleoni (luureandmetele tuginevat) sissetungi Inglismaale.

Romaan on Noviku debüüt ja hämmastavalt heatasemeline selline. Väga mõnuga loetav, huvitav ja andekas. Olgugi et füüsikaga pisutki kursis olevatel inimestel võib tekkida kerge tõrge raamatuga, kus 12 kuni 20 tonnised mürakad tegutsevad tiibade jõul, ei sega see mõnus absurdsus üldse. Kohati naljakas, kohati traagiline, raamat on hea, isegi väga hea, ütleksin. Kõrgeim hinne jääb siiski reserverveerituks sarja hilisemate osade jaoks. Julgen soovitada. Siinkohal ka vihje kirjastuste inimestele, kes ehk jälgivad BAASi, et omale uus GRRM rabada: siin on terve (tundub et) ülimõnus sari olemas täitsa, ei mingeid paksusid telliseid ka, käesolev avaromaan oli tervelt 342 lehekülge pikk. Nii et tasuks ehk täitsa süveneda.

Teksti loeti inglise keeles

Lobedalt kirjutatud, ent kaasa haarata ei suutnud ja seda mitmel põhjusel.

Lohed on kohutavalt klišeelikult kirja pandud, kohati on tunne, nagu loeks Napoleoni sõdade aega paigutatud "Eragoni". Liiga palju on neist elukatest fantasys kirjutatud nagunii ja midagi rabavalt uut Novik teemasse tuua ei suuda. Susanna Clarke tõi 19. sajandi alguse Inglismaale maagia ja see oli köitev, Naomi Novik püüab sama teha lohedega, ent vähemalt minu arvamuse järgi see tal ei õnnestu.

Kusjuures need lohed ongi ainus ulmeline element raamatus... muidu on ka kogu varasem ajalugu kulgenud täpselt samamoodi, nagu meie maailmaski. Loeks nagu kõige tavalisemat ajaloolist seiklusjuttu Napoleoni sõdadest, kuhu on üks levinumaid fantasyklišeesid sisse poogitud.

Lisaks on tegelaskujud suhteliselt kahvatud ja raske on neile kaasa elada.

Teksti loeti eesti keeles

Mind paelus see lenduri-lohe suhe. Umbes nagu intelligentne lennuk. Kumbki pelgab teise surma, hoolitsus ja hoolimatus.

Ja hästi oli taustaks seatud ka Napoleoni aegne maailm.

Päris viit ei luba panna aga see, et lugedes oli mida enam lõpu poole, seda enam tunne, et loed sarja kuuluvat raamatut. Selline - ma ei pea kuhugi jõudma oma looga, see jätkub teistest romaanides aga teeme siiski mingi lõpuvärgi ära.

Õhulahingutes imestasin ma aaga kõige enam, et nende ajal ei veristatud ega lömastatud ühtegi meeskonnaliiget lohede poolt. Hoolimata faktist, et lohed kargasid üksteisele selga ja kraapisid küüntega.

Teksti loeti eesti keeles

Olles lugenud mõnda enamasti positiivset arvustust, otsustasin minagi selle raamatu kätte haarata. Pean tunnistama, et sain petta. Mitte väga, kuid natuke ikka.On 19. sajand. Käimas Napoleoni-sõjad. Prantsusmaa valitseb mandrit, Inglismaa merd, kuid see ei pruugi nii jääda, sest konnasööjatel on eelis. Neil on õhus taktikaline ülekaal, neil on rohkem lohesid. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kaaperdab üks vapper Inglise kapten Prantslaste laeva ning avastab selle pardalt ühe kummalise lohemuna, millest õige pea koorub veel kummalisem lohepoeg. Ei pea vist mainimagi, et kaptenil ja lohel on edasises sõja käigus oluline roll mängida. Üsna tavaline sisu, väga sirgjooneline ning lasteraamatule kohane, mida ei muuda põnevamaks ka ebatavaline setting. Samuti ei avaldanud muljet autori stiil. Lauseid justkui ritta seada oskab, kuid neis puudub elu. Tekst on suhteliselt tuim ja kuiv. Vähemalt olid detailid paigas ja korralikult läbi mõeldud. Maha matta ma autorit päris ei kavatse, kuid erilist muljet tema debüüt ka ei avaldanud. Äkki läheb edaspidi paremaks...
Teksti loeti eesti keeles

Üpris meeldiv lugemine.
3= siiski rahuldav, eks ole.

Laias laastus olen mitme ülaloleva arvustusega nõus - lobe ja lihtne lugeda, aga põnevust jääb vajaka. Siiski kiidaksin autorit mitme üsna ootamatu süžeepöörde eest - kuna raamatu stiil on nii vanaaegne, tekib lugedes alailma tunne, et ka loojutustamine peab sama vanaaegne olema, aga õnneks ei ole. On mõned täitsa armsad ootamatused.
Oletan, et autor kirjutas selle tavalise, sirgjoonelise ja mitte väga haaravate tegelastega, natuke lastekirjandusliku loo sihilikult - raamatut lugedes on just nimelt selline tunne, nagu oleks kaasaja inimene võtnud kätte ja otsustanud teha kergelt paroodilise, aga samas austava kummarduse 19. sajandi seiklusjuttudele, liites sinna juurde lohed ja kirjutades oma peakangelase tüüpiliseks tollaseks Positiivseks Jutukangelaseks.
See on selle raamatu kaval nüke - Positiivne Kangelane on kohati talumatult empaatiavõimetu ennasttäis kuivik, kellele tahaks mõne mõistust-koju-toova tutaka anda. JA selgesti ei ole autor seda olukorda kogemata tekitanud. Ta hoiab hoolikalt seda joont, et Laurence`i eelarvamusi ning nõmedusi muudavad ainult tekkivad reaalsed olukorrad, mida ta ei suuda oma senise maailmapildi konteksti mahutada. Kui mahutab, on ta ikka sama nõme edasi.
Ja kui need tekkinud olukorrad ikka otse ei _nõua_ mingit sisemist muutust ega sallivuse kasvu, arengut meie Positiivse Kangelasega ka ei toimu. Ta on selline kaunis rigiidne tüüp - olgu ta muidu pealegi kangesti 19. saj. seiklusjuttudest pärit üliinimeste moodi, ega ta nii väga Positiivne tegelikult olegi.

Muu olulise on teised juba ette ära öelnud. Raamatut võiks soovitada nt kergeks ajaviiteks noil hetkedel, kui aju on väsinud, üldse pingutada ei taha, aga meeldiks mõned tunnid mahedalt sirgu lasta. Nt pärast pikka kooli/tööpäeva rongis lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles