Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Peter V. Brett ·

The Painted Man

(romaan aastast 2008)

eesti keeles: «Maalingutega Mees»
Tallinn «Varrak» 2010 (F-sari)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
7
5
0
1
0
Keskmine hinne
4.385
Arvustused (13)

kisub kõntsa poole.

ei, mitte nüüd nii hullusti kui Paolini või Stephenie Meyer, keda on väga raske lugeda üle kümne lehekülje. võrdluseks kodule lähemale vaadates, isegi Tamur Kusnetsit või Tiit Tarlapit on enne okserefleksi tekkimist võimalik hea mitukümmend lehekülge lugeda. Bretti puhul tekkis tahtmine raamat nurka visata alles kusagil kahesajanda lehekülje lähistel. just see võrdlus sundis lõpuni pingutama, et siis täie veendumusega tõdeda, et mis oli uus, polnud huvitav, ja mis oli huvitav, polnud uus.

fantasyga on alatasa see häda, et miskeid olendeid või nähtusi, mis autori jaoks lugu koos hoiavad, ei suuda ta pärast ära põhjendada. hea küll, kui on ikka hästi jutustatud, siis ma olen nõus uskuma, et ükssarviku tatt aitab paralüseerivate loitsude vastu või misiganes, aga antud juhul ma ei usu olevustesse, kes pimedusega maa seest välja poevad, päikese kätte sattudes aga kärbuvad ja söestuvad. veel vähem usun ma, et sellise orgaanikaga elukaid kannatab süüa. ning veel veel vähem, et maa peale joonistatud märgid neid elukaid kuidagi takistada saaksid. väiksem häda on selles, et kirjeldatud inimkooslused ikka eriti hästi ei saaks sel moel toimida.

sisust. kusagil - ja tervest maailmast saab ettekujutuse ilmselt alles kolmandas tellises - käib siuke värk, et tulevad öösiti deemonid ja panevad kõik nahka, mis ripakil. nende vastu saab maagiliste märkidega. inimesed on hädas, kuni tuleb Tarnija (Deliverer), kes kutsub vastu hakkama ja teeb seda nii tõhusalt, et deemonid enam ei tulegi välja. algab valgustuse ajastu, vohab teadus ja muu selline, aga mõne sajandi pärast tulevad deemonid jälle. selleks ajaks on inimesed juba unustanud, kuidas deemonitega käituma pidi, masohhistlikud usufännid peavad deemoneid ärateenitud karistuseks kõlvatu elu eest jne. nonii, raamat siis kolme andeka lapsukese täiskasvanuks saamisest kolmsada aastat pärast deemonite taastulekut. neile saavad osaks kõik äpardused, mis võimalik. deemonid panevad nende vanemad nahka või siis on vanemad nende suhtes äärmiselt mõistmatud. kui keegi on osav viiulit mängima, siis lüüakse iga vaevaga hangitud viiul talle pähe puruks ja nii edasi. kui on olemas deemonite vastu aitavad märgid, siis on vaja erilist imelast, tulemaks selle peale, et kui need märgid endale peale tätoveerida, siis on nagu suht ohutu ringi liikuda. romaani lõpuks peetakse tähtsusetus kolkakülas deemonitega lahingut, milles inimesed esimest korda jälle võitjaks jäävad. ma kardan, et järjed on tulemas. tehnika poolest oskab autor kirjutada küll, aga tundub, et eesmärgiks ongi olnud muinasjutu veeretamine, ilma et endal midagi öelda oleks.

Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult täitsa kobe tükk.

Kogu see deemonite maast tõusmine ja inimeste öine elu ainult ward`ide taga oli piisavalt huvitav ja omapärane. Ma pole kunagi aru saanud inimestest, kes loevad fantasyt ja hakkavad seejärel, nägu punane, tatti pritsima ja füüsikaõpik peos tõestama, et lohed tegelikult ei püsiks õhus või päkapikkude ühiskond poleks elujõuline või miskit muud jaburust. Kuulge, see on ilukirjandus, eks ole, fantaasia ka veel... Ei ole mõtet seda meie maailma aastasse 2010 üle kanda ja mingeid tõestusi otsima hakata, kuidas kirjeldatud elukad oleksid tegelikult täiesti võimetud tegema seda, mida nad raamatus teevad. Ma ise ka seda "deemonite" maa seest, Core`st auruna tõusmist ja pinnal materialiseerumist üleliia just ei fänninud, aga ma ka ei raisanud eriti aega selle üle juurdlemisele.

Kusjuures, needsamad deemonid meenutasid mulle kangesti Jurassic Park`i dinosauruseid ja mõningad stseenid kus väiksemat sorti tuledeemonid kedagi taga ajasid oli minu meelest üks ühele Jurassic Pargi filmist, kus pahade rollis olid mingid raptorid.

Mis puutub The Painted Man`i, siis siin ma ei saanud midagi parata, et silme ette kargas momentaalselt kuri Darth Maul Tähesõdadest, ainult et selles romaanis oli ta positiivne. Üsna sarnane oma ebainimliku võitlusvõime ja tätoveeringute poolest.

Raamat ise oli aga üsna huvitav. Nagu eelmine arvustaja on märkinud, esimesed 200 lk. möödusid suht kiiresti, mille järgi aga hoog maha võeti. Lõpupoole hakati aga tempot uuesti kruvima ja mõningad momendid, mis pole ennem silma hakanud (naispeategelase kaua oodatud süütuse kaotus röövlite küüsi langemise ja vägistamise läbi näiteks) hoidsid pinevust üleval kuni lõpuni. Lõpus jääb kõik ilmselgelt pooleli ja tegelikult on teine osa ma ei tea mitmeköiteliseks planeeritud sarjast juba väljas.

Mõnus ajaviide. Ärge ainult lugedes seda kaasaegse maailmaga võrrelge, tegemist on siiski meelelahutusliku fantaasiaga.

Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Mitte, et ma terve raamatu lugemise aja oleksin vaimustusest oimetu olnud, aga lõppkokkuvõttes meeldis.

Okei, mingit "loogikat" pole ma kunagi fantasyst otsinud, ega hakka ka otsima... võib arvata, et enamik selle žanri austajaid (s.h. mina) on rohkem humanitaarsete kalduvustega ja ausalt pole mõtet ennast piinata tekstide lugemisega, mis ei meeldi... samahästi võiks nt. antiikmütoloogiat püüda "loogiliselt" analüüsida ja siis jõuda järeldusele, et see on otsast lõpuni räme praht, kuna miski selles kirjeldatu pole "loogiliselt" võimalik... aga see selleks.

Bretti maailm on suhteliselt lihtsalt üles ehitatud. Selles mõttes, et peale deemonite ja loitsumärkide muid maagilisi elemente siin polegi. Mingil hetkel mõtlesin lugedes, et ehk käsitletakse meie oma maailma postapokalüptilist tulevikku, ent tekstist võib siiski järeldada, et nii see pole. Ja siis on veel eri tsivilisatsioonid, mis deemoniohule erinevalt reageerivad-veidi meenusid Robert Jordani "Maailma silmas" erinevate sektide arusaamad õigetest viisidest Pimeduse Isanda vastu võitlemiseks.

Maailma kõrval on teiseks oluliseks plussiks tegelaskujud-kuidagi väga mitmetahuliselt ja sümpaatselt kirja pandud, oma tugevate ning nõrkade külgedega. Kui mingi hetkeni tundus, et kogu raamat võiks ainult Arlenist rääkidagi, siis lõpuks see mulje kadus. Ja noh, mis süžeesse tervikuna puutub, siis esimeste peatükkide põhjal kartsin järjekordset fantasyklišeede hunnikut stiilis "vapper talupoiss leiab lohemuna ja päästab maailma", ent õnneks see nii siiski ei olnud.

Tõlkest. Muidu hea, aga mis kuradi väljend on "silmad pulkas"? Ilmselt mingi släng, aga slängiväljendid sellistel asjaoludel tõlkesse küll ei sobi.

Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane. Üle hulga aja leidsin endas julgust võtta kätte fantasy-hõnguline üllitis ja seekord läks õnneks. Väga mõnus ja lahe lugemine. Kusagil esimese viiendiku peal vaatasin ka siinseid arvustusi ja pean jagama eelkirjutaja tähelepanekut "silmade pulgastumise" osas. Kui alguses mõjusid need kerge veidrusena, siis pärast eelneva arvustuse lugemist nad juba lausa kargasid silma. Ilmselt oleks siin pidanud tõlkija natuke rohkem vaeva nägema ja rohkem maakeelseid analooge leidma. Tervikmuljet see siiski ei rikkunud. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti väga hea ja lobe lugemine, ei nokiks klišeede ja varemkasutatud motiivide kallal. Meelelahutuseks ülimalt mõnus.Loodan siiski väga, et järgmises osas tõlkija Lauri Saaber loobub oma kinnisväljendi toppimisest igale poole ja leiab "pulkas silmadele" ka muid vasteid.Mind hakkas see häirima kolmanda korra järel ja kokku lugesin neid 38, vbl mõni jäi vahele. Kohati oli neid kaks ühel leheküljel, täiesti hulluksajav! Oleks raamat vähe kehvem olnud, oleks see lugemismõnu puhta ära nullinud.
Teksti loeti eesti keeles

Lobe ja köitev lugemine, hea meelelahutus ja oskaja käega kirja pandud.

Head asjad:
* raamatus ei esine ühtegi imetoredat ja suurepärast kultuuri või geograafilist piirkonda, kus kõik üksteist austavad, valitseb ideaalne demokraatia, mehed ja naised on omavahel rahul, kedagi ei diskrimineerita, keegi ei sure nälga ja lisaks valitseb ka ideaalne harmoonia loodusega.
Kõik kirjeldatud piirkonnad, rahvad ja kombed tulevad omade vooruste ja omade puudustega ja inimesed on igal pool inimlikud.

* Kui autor on tõesti mees, siis: head naistegelased, tubli töö. Kui autor on pseudonüümiga naine, siis... pole ka meestegelastel minu hinnangul väga viga.

* Inimlike argpükste esinemine. S.t. neid on võimalik mõista ja neile kaasa tunda ja argus surmaohu ees ei tähenda tingimata, et too isik on loomuselt üdini mäda.

* Kõikvõimalike saatusest määratud armulugude puudumine. Suhted on nagu päris elus. K.a. ohud ja jamad neis.

* Põnev. Mitte nii põnev, et öö otsa üleval istuda, aga nii põnev küll, et raamat une ajaks kahetsusega käest panna.

Halvad asjad:

* Kohati teos natuke venib. Lapsed muudkui kasvavad ja kasvavad ja me ikka peame sellest jube palju detaile teadma millegipärast. Aga suurt viga sellest siiski pole.

* Kuigi klisheede elusakskirjutamisega on vaeva nähtud, maitseb asi siiski mitmes kohas nagu kõigi fantaasiateoste seguvormiroog. Õpetajate-õpilaste suhted nt. Ja leidub heldelt muudki.

* Lõpp meenutas kangesti Vaibarahvast ja veel kümmet samalaadset raamatut - niipea, kui taluinimesed, mehed ja naised, rikkamad ja vaesemad üheskoos, otsustavad tapamasinatele vastupanu osutada ja neil on ka paar korralikku juhti, saavutavad nad ülekaaluka vastase vastu suurepärase võidu. Fantaasiakirjandust lugedes või hollywoode filme vaadates tekib vahel lausa küsimus, miks on üldse läbi aegade sõjavägesid eraldi pikka aega välja õpetatud, kui jõuk hea kõnega üles kihutatud ja päev otsa profi käe all treeninud taluinimesi samuti asja väga hästi ära ajavad.

***

Soovitan fantaasiasõbrale ajaviiteks, kui on igav, ise aju pingutada ei viitsi, aga tahaks mõtted argipäevalt mujale viia. Eriti sobiv aegadel, kui ihkad lugemiseks midagi natuke tõsisemal toonil kirjutatut kui Pratchetti looming.
Teksti loeti eesti keeles

Vahelduseks üks mitte-alternatiivmaailmas asuv fantasy mida mitte ainult, et ei kannata, vaid on lausa hea lugeda. Tugevaks pooleks on kindlasti nii realistilikult kujutatud inimesed ja inimsuhted ja inimkooslused kui ka maailm ja selle korraldus. Lugedes ei teki kahtlust, et kui maa keskelt öösel kerkiksid maa peale deemonid, et siis elu niimoodi nagu kirjeldatud välja ei näeks. Või et elu kuskil asustatud maailma piiril olevates kohtades ei oleks täpselt nii kole seal elavate jaoks nagu kirjas. Vahepeal tekib pigem tunne, et realismist on üle mindud hüperrealismi ja kõiki neid pisidetaile ei peaks nii täpselt kirjeldama. Minu jaoks nõrgad osad tulenesid streotüüpidesse kinni jäämisega, kasvõi siis kõrbetsivilisatsiooni ja tüüpilise lõuna vs põhi maailma ülesehituse osas.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle isiklikult see deemonite idee täitsa meeldis.Tekitas igasugu mõtteid teemal: "Mis võis enne olla"?Kas need nn. "deemonid" olid tegelikult hävinud tehilise tsivilisatsiooni looming. Või oli tegemist energiaolenditega, keda tehniline tsivilisatsioon kasutas jõhkralt energiaallikatena kuni "orjad" mässu tõstsid? Või olid "aegade alguses" inimesed ja deemonid legunilikult "üks" ja lahknesid alles hiljem "nendeks, kes kannavad kehasid" ja "deemoniteks". See on hea raamatu tundemärk, kui tekivad küsimused ja mõtted. Täitsa mõnuga loeks trilooga eel v. järelloona a la "1000 aastat hiljem (3000 aastat varem)", kui lisaks inimestele ja deemonitele askeldavad "inimese-deemoni-hübriidid" a la "maalingutega mees" ja tehniline tsivilisatsioon kasutab loitsumärke ja deemonienergiat, et tehnoloogiat käigus hoida.
Teksti loeti eesti keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles