Tegu nn. uue fantasyga, mille märkimisväärseimaks esindajaks tuleb lugeda George R.R.Martinit, kes aga on kahjuks hauganud suurema tüki, kui suhu mahub ja vaevleb oma lõpetamata sarja viimaste osade sünnitusvalude juures. Abercrombie` puhul seda viga pole, sari on kenasti lõpetatud ja tulevased raamatud mahuvad küll samasse (võrdlemisi verisesse ja süngesse) maailma, pole ent triloogiaga otseselt seotud. Kuigi ma ei kahtle, et mõnda tegelast näeme ka 2009. aastal ilmuvas Best Served Cold nimelises iseseisvas romaanis. Ehkki enamusel peategelastest nii hästi ei läinudki, et neil veel oleks õnne tulevikus lugejate ette ilmuda, jäid mõned otsad siiski sobivalt lahtiseks. Arvan et cameosid näeme me selles tulevas raamatus küll.
Viimase osa sisu moodustavad enamjaolt lahingustseenid, kus verd, sitta ja soolikaid lendab taevani. Kõik need lahingustseenid on äärmisele vägivallale vaatamata ääretult põnevad ja kohati isegi tapvalt naljakad. Lugedes kohta, kus Unioonile appi tulnud Põhja barbarite jõuk ründab Aduat piiravaid Gurkha Impeeriumi vägesid võib tilk püksi tulla. Teiseks iseloomustavaks jooneks karmile realismile lisaks võiks tuua joone, mis iseenesest on sama realistlik: nimelt pole siin olemas musti ega valgeid tegelasi. Absoluutselt kõik tegelased on kohati äärmiselt vastikud ja kohati päris sümpaatsed. Iga tegelase käitumist juhib mingi motiiv ja see motiiv on usutav. Esimeses köites "positiivse" maine saanud tegelased muutuvad kiiresti küllaltki ebameeldivaiks ja esmapilgul "negatiivsete" tegelaste käitumise põhjusena tuleb välja selliseid asju, mille üle mõeldes osutub nende käitumine ainumõeldavaiks. Siin raamatus ei esine ebamaiseid haldjaid, õilsaid kuningaid ja kuningannasid, elutarku võlureid jne. Kuningas on argpüks ja sohipoeg, kuninganna hoopis lesbi, "õilis" Põhja barbar skisofreeniline tapahull, tark kõikenägev võlur osutub vastikuks manipuleerijaks, reeturiks ja võimuhulluks jne. Raamatu kõige nutikam ja targem tegelane on igasugused illusioonid kaotanud vigaseks piinatud endine ilueedi, kes inkvisiitorina piinab julmalt inimesi, keda ta väga hästi teab olevat täiesti süütud. Asi on infantiilsest ja tobedast tolkinistlikust fantasyst väga kaugele arenenud, siin pole enam isegi mingeid pooltoone, vaid tegelaste käitumise ja motiivide iseloomustajana tuleb appi võtta terve värvispekter.
Suurepärane raamat, suurepärane sari. Niikaua kui fännid, kes pole veel vanahärra Martini suhtes lootust kaotanud,"Jää ja tule laulu" viiendat köidet ootavad (jäätegi ootama if you ask me...), tasuks ehk vahepeal kätte võtta mingi lõpetatud sari. Soovitaks siinkohal soojalt Joe Abercrombie`t ja The First Law sarja. Te ei kahetse.