Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Joe Abercrombie ·

Last Argument of Kings

(romaan aastast 2008)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
5
3
2
0
0
Keskmine hinne
4.3
Arvustused (10)

Triloogia "The First Law" väärikas finaal. Kõik eelmistes osades juhtunud sündmused saavad lahenduse, või vähemalt mingisuguse seletuse. Terve rida peategelasi lüüakse maha ja õnnelikust imalast lõpust a la Tolkien on asi nii kaugel kui veel vähegi olla saab. Lõpp jätab suhu kergelt paha maitse isegi.

Tegu nn. uue fantasyga, mille märkimisväärseimaks esindajaks tuleb lugeda George R.R.Martinit, kes aga on kahjuks hauganud suurema tüki, kui suhu mahub ja vaevleb oma lõpetamata sarja viimaste osade sünnitusvalude juures. Abercrombie` puhul seda viga pole, sari on kenasti lõpetatud ja tulevased raamatud mahuvad küll samasse (võrdlemisi verisesse ja süngesse) maailma, pole ent triloogiaga otseselt seotud. Kuigi ma ei kahtle, et mõnda tegelast näeme ka 2009. aastal ilmuvas Best Served Cold nimelises iseseisvas romaanis. Ehkki enamusel peategelastest nii hästi ei läinudki, et neil veel oleks õnne tulevikus lugejate ette ilmuda, jäid mõned otsad siiski sobivalt lahtiseks. Arvan et cameosid näeme me selles tulevas raamatus küll.

Viimase osa sisu moodustavad enamjaolt lahingustseenid, kus verd, sitta ja soolikaid lendab taevani. Kõik need lahingustseenid on äärmisele vägivallale vaatamata ääretult põnevad ja kohati isegi tapvalt naljakad. Lugedes kohta, kus Unioonile appi tulnud Põhja barbarite jõuk ründab Aduat piiravaid Gurkha Impeeriumi vägesid võib tilk püksi tulla. Teiseks iseloomustavaks jooneks karmile realismile lisaks võiks tuua joone, mis iseenesest on sama realistlik: nimelt pole siin olemas musti ega valgeid tegelasi. Absoluutselt kõik tegelased on kohati äärmiselt vastikud ja kohati päris sümpaatsed. Iga tegelase käitumist juhib mingi motiiv ja see motiiv on usutav. Esimeses köites "positiivse" maine saanud tegelased muutuvad kiiresti küllaltki ebameeldivaiks ja esmapilgul "negatiivsete" tegelaste käitumise põhjusena tuleb välja selliseid asju, mille üle mõeldes osutub nende käitumine ainumõeldavaiks. Siin raamatus ei esine ebamaiseid haldjaid, õilsaid kuningaid ja kuningannasid, elutarku võlureid jne. Kuningas on argpüks ja sohipoeg, kuninganna hoopis lesbi, "õilis" Põhja barbar skisofreeniline tapahull, tark kõikenägev võlur osutub vastikuks manipuleerijaks, reeturiks ja võimuhulluks jne. Raamatu kõige nutikam ja targem tegelane on igasugused illusioonid kaotanud vigaseks piinatud endine ilueedi, kes inkvisiitorina piinab julmalt inimesi, keda ta väga hästi teab olevat täiesti süütud. Asi on infantiilsest ja tobedast tolkinistlikust fantasyst väga kaugele arenenud, siin pole enam isegi mingeid pooltoone, vaid tegelaste käitumise ja motiivide iseloomustajana tuleb appi võtta terve värvispekter.

Suurepärane raamat, suurepärane sari. Niikaua kui fännid, kes pole veel vanahärra Martini suhtes lootust kaotanud,"Jää ja tule laulu" viiendat köidet ootavad (jäätegi ootama if you ask me...), tasuks ehk vahepeal kätte võtta mingi lõpetatud sari. Soovitaks siinkohal soojalt Joe Abercrombie`t ja The First Law sarja. Te ei kahetse.

Teksti loeti inglise keeles

Millegipärast ei tahaks "neljast" kõrgemat hinnet anda... see "neli" tuleb küll väga tugeva plussiga. Võimalik, et "viied" tahan lihtsalt reserveerida raamatutele, mis on sügavama mulje jätnud. Paistab, et kogu triloogiat järjest lugedes hakkab see pikapeale oma uudsust kaotama. Sarju eesti keeles lugedes olen harjunud ülipikkade pausidega ja sama sarja otsast lõpuni lugemine läheb veidi tüütuks.

Lauri on paljugi minu eest ära öelnud. Jah, tekst on nii ebatraditsiooniline kui vähegi saab, seejuures mõnuga klišeesid kasutades (näiteks Logeni ja Fearedi duelli käik, mis pärineks justkui tüüpiliseimast seiklusjutust). Jezal oma selgrootu ussi käitumisega läheb kohati isegi ebameeldivamaks kui skisofreeniline mõrvar Ninefingers või piinaja Glokta. Muide, Glokta motiivid jõudsid alles kolmandas köites mulle pärale. Tüüp oli pöördumatult sandistatud ja vihkas oma elu sellisena, ent tänu võitlejahingele ei saanud ta ennast ka tappa, jätkates selle asemel võitlust vaenlaste vastu piinamisega, sest tal polnud enam nagunii midagi kaotada.

Üldiselt võib romaani parimaks osaks pidada aga lahingukirjeldusi-nii Uniooni võitlust Bethodiga Põhjas kui ka hiljem Gurkha sissetungijatega. Need on verised, realistlikud ja hästi kirja pandud.

Teksti loeti inglise keeles

Igal mehel on tema 15 minutit kuulsust. Ja igal Hollywood`i filmil on tema 20 viimast minutit.
Need viimased 20 minutit on suvalises märuli(ja mitte ainult)filmis täidetud ohjeldamatu löömingu ja lammutamisega. Kui enne veel kuulipildujatel kassette vahetati, siis nüüd on kuulipilduja lint möbiuse leheks keeratud ning sõrme pole vaja päästiku pealt ära võttagi.
Nagu ülal juba mainitud, lõpp on siirupiselt magus. Ja see siirup on vähemalt korra juba kellegi seedekulgla läbinud.
Mina ei ütleks, et see triloogia on lõpetatud. Sama hästi võiks pidada valmis ja lõpetatuks härra Jordani "Maailma silma". Lahing on läbi, aga sõda on alles noor. Ainus, mille poolest J.A. Jordanist kavalam on, on ajaline mõõde. Bayaz ja Khalil võivad oma järgmise portsu viisakusi vahetada umbes-täpselt samal ajal järgmisel sajandil. Siis kui linnad on jälle üles ehitatud, rahvastik juurde kasvanud ning tühja tooli eesmärk suletud ringis edukalt ära unustatud.
Minu poolt siiski neli - täiesti aus ning ilma lisanditeta.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane raamat lõpetamaks suurepärast sarja. Enamus otsi saab kenasti kokku tõmmatud, kuid mõni üksik jäi siiski lahti. Lahing võidetud, kuid sõda alles alguses. Esmane põhjus, miks mulle Joe Abercrombie "The First Law Trilogy" meeldis, oli selle ralistlikus. Ma ei pea nüüd silmas seda vähest maagiat, mis seal leidus, sest sellel pole ju reaalsusega mingit pistmist, vaid tegelaste motiive ning olustikukirjeldusi. Pole olemas ainult musta ja valget ning sõda on täpselt nii kole ja verine, kui autor seda kirjeldab. Suurepärane saavutus igatahes. Kindel ja väga tugev viis. Nii sellele köitele kui tervele sarjale.
Teksti loeti inglise keeles

Ei tahaks päevapoliitikat BAASi sisse tuua, sest ma tean et kolme aasta pärast on seda siit suhteliselt tobe lugeda. Aga siiski olen sunnitud nentima, et kui triloogia kahte esimest osa võib lugeda nagu tavalist poliitikat, siis kolmas osa on nagu NO99 teatrietendus "Ühtse Eesti suurkogu". Igasugused eesriided kistakse maha ja me märkame, et see, mida me pidasime tegelikuks maailmaks, on kõigest nukunäidend, ja tegelaste küljest, keda me pidasime oluliseks, lähevad nöörid kuhugi kulissi taha kus keegi neid tõmbab...

Mis puutub sellesse, et tegelased ei jagune rangelt headeks ja halbadeks ja iga tegelane võib mingil hetkel toime panna nii lugeja seisukohast "head" kui ka "halba", siis ega me tänapäevaselt fantasylt ju midagi muud ei eeldagi. Tavapärane on seegi, et nagu üks tegelastest mainib "keegi ei saa seda, mida ta on ära teeninud". Selle juures, et üllatused on tavapärased, on Abercrombie siiski suutnud veel üllatada, sest näiteks seda, et <spoiler alert> inkvisiitor Glokta lõpuks abiellub </spoiler alert> ei oleks mina küll oodata osanud.

Üldiselt ei ole ma ammu pärast ühegi raamatu läbilugemist sellega nii rahul olnud nagu seekord, nii et hindeks tuleb kindel 5.

Teksti loeti inglise keeles

Parafraseerides Lukas-t:
Triloogia "The First Law" hale finaal. WTF: "terve rida peategelasi lüüakse maha"?!!!. Kõik, keda mina peategelasteks pidasin, jäid ellu......
Lisaks oli ühe tegelase trooniletõusmine selline hale komöödia, et see nõudnuks lausa maagilist sekkumist või seletust.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli hea aga mitte nii hea, et anda sellele maksimumhinne. Viimane osa tundus mulle veidi vähemlihvituna kui esimesed. Peamine mis mind häiris, et tegelased, erinevalt esimesest kahest osast, ei arenenud enam edasi. Nad muutsid oma positsioone hierarhiaredelitel, kuid isiksustena enam ei arenenud. Ainus erand oli Glokta ja temal, nagu me nägime, oli ka teistsugune saatus kui teistel. Seega, viimase raamatu sõnum oli: kes ei suuda areneda, on määratud hukule.
Teksti loeti inglise keeles

Saab kolme triloogia kui terviku, mitte kui viimase osa eest. Kogu selles 3 tellises kirjeldatud üüratu sündmustejada viib lõpuks... EIKUHUGI. Midagi tegelikult ei lahene midagi ei muutu. Needsamad vanad Nukkude Isandad liigutavad lihtsalt kulisside tagant uusi mängunupukesi.Vägisi jääb mulje, et autoril on plaanis veel nii mõnigi tellis sulepeast välja imeda, enne kui vana rajakas (ei hakka spoilima kes) lõpuks mättasse lüüakse ja inimesed võiks midagi vabaduselaadset oodata. (Tegelikult on viimastes peatükkides lausa selged vihjed tulevastele järgedele) Jah, põnev oli ja see ja teine... lugesin kõik kolm osa üsna ühe hingetõmbega läbi. Aga mingit lõpplahendust ei tulnud. Midagi sisuliselt ei muutunud.
Teksti loeti eesti keeles

Olen triloogiaga nii rahul, et tegelikult pole sinna juurde mitte midagi kommenteerida.
Phmt jagan Lauri arvamusi peaaegu et viimse kui detailini.
Ja lõpp oli absoluutselt super ja nii hea, et pani peaaegu vabisema.
Siirupine?
SIIRUPINE?!
Mis raamatut teie lugesite?!
Teksti loeti eesti keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles