Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robin Hobb ·

Shaman`s Crossing

(romaan aastast 2005)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
5
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (7)

Tegu on avaraamatuga "Soldier Son" sarjale.

Tegevus toimub teistsuguses maailmas, kui Farseer-ide mammutsari. Kõige sobivam oleks seda võrrelda 19-nda sajandi Inglismaaga ja seda nii kommete, kui ka militaarse vaimu kohta.

Gernia impeerium on saavutanud õitsengu. Umbes inimpõlv tagasi saadi kõvasti vatti läänepoolsematelt naabritelt, mille tagajärjel kaotati väljapääs merele. Kaotuste korvamiseks alustati ekspansiooni itta, võttes kasutusele vähemviljakaid suuri rohumaid. Rohumaade vallutamiseks nomaadide käest muudeti endine merevägi ratsaväeks ja pikapeale saadi nomaadide väikestest salkadest jagu.

Romaani tegevus toimub ajal, kui ekspansioon on jõudnud tasandikelt mägede künnisele. Seal aga kohtutakse veelgi primitiivsemate pärismaalastega, kuid kes oskavad liiga hästi nõiduda. Ka tasandiku nomaadid olid nõiakunstis tugevad, kuid sellest saadi jagu, kui taibati muskette tinakuulide asemel rauast kuulidega laadida.

Raamatu peategelaseks on nooruk, keda sünnist alates on kasvatatud sõduriks. (Järgitakse lause religioosset tava: esimene poeg on pärija, teine on sõdur, kolmas preester, neljas vist arst, viies vist kunstnik ... jne. Tegu on seega teise pojaga.) Isa õpetab teda maast-madalast, sest ka tema oli kunagi ohvitser. Peale seda, kui kodus on õpetamisega lagi saavutatud, tuleb isal idee saata poeg ka korraks endise vaenlase (üks tasandikunomaad) juurde õppima. Seal sai nooruk umbes nädalaga hunniku tarkust ja arme juurde, kuid siis proovib nomaad ühe maagilise unerännakuga kasutada noorukit ka oma isiklike (s.t. nomaadirahva) eesmärkide täitmiseks, kuid see kahjuks luhtub ja nooruk pääseb sellest napilt eluga ja mõningate maagiliste "kriimudega".

Nooruk jõuab lõpuks akadeemiasse ja järgneb raamatu kõige tüütavam osa, mis kirjeldab akadeemiasisest omavahelist nagistamist. Kõige enam meenutas see painaval kombel vana hea Sigatüüka siseelu. Sedasorti tüükamise eest raamat maksimumhinnet ei saa.

Õnneks aga lõpu poole raamatu tegevus elavneb tugevasti: surnuid, haavatuid, vigastatuid. Peategelane päästab mõned sõbrad ja lahkub möllust tugevamana, kui eales varem. Maagilistest vaevustest sai ta ise lahti, kuid arvatavasti jäi maagia positiivsemast poolest talle ka midagi külge, et triloogia järgmistes osades teemat edasi arendada.
Teksti loeti inglise keeles

Sisust on korralik kokkuvõte tehtud, seetõttu ei hakkaks seda kordama.
Samas ei olnud Akadeemia osa minu arvates nii hull midagi. Seal olid mõned tegelased, kelle kohta tahaks rohkem teada saada. Ning mõned vägagi huvi pakkuvad episoodid, mis ilmestasid kergemaid koolipäevi.
Huvitavaid tegelasi jagus muidugi ka Akadeemiast välja, näiteks Epiny.

Mul on muidugi ka Hobbi vaimustus, aga hindes siiski kahtlust ei ole.
Ja tõesti, tegelased panid kaasa elama ja ajasid vahel vihale. See on mõjuv.
Teksti loeti inglise keeles

Noh, lugemise ajal oli tunda, et autor on sama, mis Assassini-seerial - tundus veidike, et Hobb kirjutab sama teost teises maailmas (vahepeal oli raudkindel tunne, millised kõrvaltegelased hiljem veel üles astuvad). Teose algus ja lõpp olid vägagi huvitavad ja hästikirjeldatud, paraku tõmbab ka minu hinde alla see Akadeemia-elu, mis lausa hiilgas oma sõdurliku rutiini ja igavusega. Hobb ärgu hakaku Potterit tegema, selle jaoks on olemas teised autorid.Leidus häid ja huvitavaid tegelasi - Epiny(kes on tegelikult ju Patience, võrrelge), Caulder(paistab olevat uus tegelane), leitnant Tiber (lisagem kapten Maw ja moodustub Verity-taoline kuju) ja Spink(ausalt öeldes andis tüübile iseloomu juurde see, et ta matemaatikat ei osanud - õnnestunud tegelane).Nevare`s oli tunda Fitzi jooni, aga tegelikult kogu see maailma ja tegelaste kordumine ei häirinud. Maagia oli väga vahva - eriti see tasandike maagia ja rauamaagia erinevused. Sü˛ee kandis ja oli hea ja kui Akadeemia-osa välja arvata, oli tegu huvitava teosega.Neli. Aga ma ootan juba järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

Fooli raamatutest tõdesin, et Hobb on kirjanik, kes suudab umbes veerandtuhat lehekülge kirjeldada seda, kuidas peategelane oma metsaonnis omletti teeb ja aias porgandeid rohib, ilma, et lugejal (minul siis antud näites) süda veel väga pahaks läheks.

Shaman`s Crossing ei ole nii veniv nagu Foolsi algus. See on pigem selline... slow-food, mis fast-foodist ju mitmeti nüansirikkam ja kindlasti tervislikum. Huvitav oli, elav ja huvitav. Aga slow-food ikkagi ;)

Peategelase lapsepõlve kirjeldused oli selline mahe uina-muina, mida oli lauge ja mõnus lugeda. Ainsaks päris huvitavaks episoodiks vaid tema treening pärismaalase juures. Kyll aga oli esimese kooliaasta kirjeldus päris põnev. Seal tekkis lõppkokkuvõttes väga intrigeeriv seis, millest peategelasel võitjana välja tulla oli ypris raske. Ootasin lõpplahendust täiesti huviga, kuid sealkohal läks autor paraku kergema vastupanu teed ja lasi katkul (mille levitusvahend - dust dance - oli tõeliselt sic!) kogu sellest suhtesasipuntrast yle käia ning tegi mänguplatsi nuppudest lihtsalt lagedaks. See jättis pisikese pettumuse hinge, ehk sellepärast neligi.

Asi, mis veidi veidrana silma jäi: toimuva kogeja- peategelane oli meessoost, kuid säärane põhjalik süvenemine detailidesse (eriti riietuse kirjelduste puhul, kuid sageli ka teiste hääletooni ja näoilme tõlgendamisel) oli vähemalt pisut naiselik. Või see ainult tundus mulle nii? Või selline ebatavaline tähelepanelikkus oligi see, mis peategelasest hea skaudikandidaadi tegi? ;)

Aga selge on see, et loen Soldier`s Soni teised osad ka hea meelega läbi. Hobbi parima sarja - Liveshippideni - Soldier esimese raamatu pealt hinnates minu silmis ei küüni. Vist. Või mine sa tea, mis teises ja kolmandas raamatus ees ootab.
Teksti loeti inglise keeles

Eepilise fantasy kroonimata kuninganna Robin Hobbi uue sarja Soldier’s Son avaraamat “Shaman’s Crossing” paistab esmapilgul korraliku soliidse asjana. Pärast tutvumist ilmneb paraku aga, et proua Hobb on oma ande praktiliselt kaotanud.

Raamat on segu Fooli – sarja sadade lehekülgede pikkustest mittemidagitegemise kirjeldustest ja Liveshit – sarja jaburast, igavast ja tüütust fantaasiast. Peategelane Nevare Burville võiks olla Fitz Farseeri – maailma kõige ebatõenäolisema salamõrtsuka – noorem vend. Hobbil on õnnestunud kirjutada oma peategelasele juurde natuke mehisemaid jooni. Fitz puhkes iga väikese asja peale nutma, halas ja töinas ja hõõrus tatti varrukaga mööda nägu laiali. Nevare päris nii hale pole. Pigem on siin kasuks tulnud loobumine tavalisest fantasy settingust - pseudokeskaegsest Euroopast. Uue raamatu taust on kokku kirjutatud umbes 19. sajandi Inglismaast ja Ameerikast. Ühiskondlik jäik klassisüsteem, sõjakoolid ja armeetraditsioonid meenutavad viktoriaanlikku Inglismaad, maastik oma preeriate ja jõgedega jällegi Ameerikat. Preeriate rändhõimud on üsnagi indiaanlaste moodi ja rännak mööda jõge oleks justkui maha kirjutatud mõnest Mark Twaini analoogilisest Mississippi-kirjeldusest.

Kogu see küllaltki õnnestunud taust ei vähenda asjaolu, et sisu tegelikult polegi. Või õieti on, aga see kõik on igav, tüütu ja jabur. Nevare koolitus pärismaalase juures oli tüütu, hoopiski tüütud olid Akadeemia tundide ja loengute ja tobeda ühikaelu kirjeldused. Kirjeldamatult tüütud olid rännakud ja võitlused unenägudes. Masendav.

Kannatlikul lugejal võib ju väike huvi isegi tekkida, mis neist Nevarest, Epinyst, Spinkist ja teistest siis saab, aga see huvi on nii pisike, et raamatut nende tegelaste edasistest (kahtlemata uskumatult tüütutest) seiklustest pole mõtet küll soetama hakata, enne kui see kuskil pehmekaanelisena allahinnatud kirjanduse letis vedeleb.

Teksti loeti inglise keeles

On jah selline aeglane lugu, nagu mitmed eelarvustajad juba kirjutasid. Aga sellel aeglusel on kindlasti ka omad plussid. Loo aeglane kulgemine jätab piisavalt aega tegelaste kallal "nikerdamiseks" ja tänu sellele tunduvad enamus neist olevat päris inimesed, mitte D&D mängu nupud. Kas me nende inimeste maailmavaatega just nõustume, on juba omaette küsimus. Eriti õnnestunud kuju on minu meelest Caulder.

Mitmetest eri süžeeliinidest on autoril kõige köitvamalt välja kukkunud poliitiline intriig - vastuolud "vanade" ja "uute" aadlike vahel. See on päris usutavalt üles ehitatud. Muuhulgas ka viis, kuidas lugeja sellest intriigist peategelase silmade läbi teadlikuks saab. Kaugelt piirialadelt pealinna sattunud naiivne maanooruk ei oska esmalt kahtlustadagi et midagi säärast üldse olemas võiks olla (sest hea jumal ei laseks ju kindlasti midagi taolist sündida), seejärel tundub talle mõnda aega et tegu on puhtalt Akadeemia sisese probleemiga ja alles pikapeale saab selgeks et miskit on mäda Gernia riigis laiemalt.

Teose "maagiline" osa tundus seevastu mannetu nagu suvalise keskpärase young-adult-fantasy autori ponnistus. Minu jaoks ei olnud teose kõige tüütum osa sugugi mitte elu ratsaväe akadeemias - inimesele kes ise on ajateenistuse läbinud on siin hea võimalus pisut nostalgitseda. Just nimelt need unenäolised seiklused kusagil elavate ja surnute riigi vahepealsel eikellegimaal tekitasid tahtmise lugemisel diagonaaltehnikat rakendada.

Kokkuvõttes võib siiski nelja ära panna ja asuda järgmise osa kallale.

Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles