Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Christopher Paolini ·

Eragon

(romaan aastast 2002)

eesti keeles: «Eragon»
Tallinn «Pegasus» 2005

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
3
9
2
0
Keskmine hinne
3.412
Arvustused (17)

Autor oli selle romaani kirjutamist alustades 15. ja lõpetades 17. aastane. Romaan on osutunud äärmiselt populaarseks ja kuuldavasti on kavas selle põhjal ka film teha. Tolkieni-laadses fantaasiamaailmas toimuva sündmustiku keskmes on talupoiss Eragon, kes metsas jahti pidades lohemuna leiab. Edasi käivitub sündmustik... umbes nagu Tolkieni " Sõrmuste Isanda" või Jordani " Ajaratta" oma. Lisaks on tekstis tugevad McCaffrey mõjud, juttu on nimelt loheratsanikest, kes oma tiivuliste ratsudega telepaatilisel teel suhtlevad. Juulikuu
" Algernonis" annab Jyrka mõista, et Paolini teosed ei sobi täiskasvanud lugejatele. Võib-olla on see mingil määral tõsi, see, kui hästi viieteistaastane Eragon ohtlikus sündmustekeerises toime tuleb, pole kuigi tõsiseltvõetav. Autori vanust arvestades kirjutas ta teose oma eakaaslastele, liigitaksin romaani pigem noorte- kui lastekirjandiuseks. Ülepea on romaanis palju deus ex machinaid, ent need võib autori noorust arvestades vabalt andeks anda.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sisaldas liialt totruseid ja veidi ebaõigeid tegevuskäike, mida ilma muigamata oli raske lugeda. Siin ei ole tegu eelarvamusega autori vanuse suhtes; antud teos kõlbaks esimeseks vasikaks mistahes tuntud fantasy autorile. Lugu ise on kõitev ja on hämmastav, et seda on saavutatud nii noore kirjaniku sulest.

Tugev kolm või 4-, pluss veel huvi lugeda tema raamatust ka järge, juhul kui see peaks ilmuma eesti keeles.
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes üritasin leida jooni, mis iseloomustaks autori noorust või siis pigem seda, milline ta olla võiks. Üldiselt oma lähemale tutvusringkonnale sarnaseid jooni ei täheldanud. Mõned siiski olid. Huvitav oli siiski lugeda ja mõelda, kuidas ta maailma vaatab ja mida kirjeldab.

Tegevustiku üle ma ka ei nurise. Muidugi oli tuntavaid kergelt kummalisi seoseid, ent maailm suutis siiski päris hästi funktsioneerida. Tajutavad olid teiste kirjanike mõjud või vähemalt nendega sarnased jooned, mida üldiselt esineb kõikides teostes. Minu arvates väga hea algus noorele kirjanikule. Ootan huviga järgmisi.

Teksti loeti eesti keeles

Noor Ameerika kirjanik Christopher Paolini on üks viimase aja kuumemaid nimesid, teatavas mõttes. Romaan "Eragon" oli 2005. aasta "New York Timesi" bestsellerite edetabelis auväärsel kümnendal kohal ja 2006. aasta lõpus peaks linastuma raamatu põhjal valminud film. Tegelikult on kõik puhas kõmu, sest teos ise on ülimalt keskpärane, mille sarnaseid on viljeletud juba Tolkieni ajast saati. Ei midagi uut ja huvitavat. Sisu on tavaline, tegelased tüüpilised - lohed, võlurid, veidrad pahalased ja võimas kolepaha, päkapikud ja haldjad, ja lahendused tavalised. Kõige rohkem häiris mind keelekasutus. Ma ei tea, kas see on tõlkija viga või on süüdi autori noorus, kuid tekst on üsna abitu. Mõned kohad olid küll vähe paremad, aga üldmulje on väga nõrk. Tegelikult lugeda kõlbas, autor on küll noor ja kogenematu, kuid lootust on. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Jaa-jah -- selleks, et elus hakkama saada, pead sa olema kõrgest soost, vanemate poolt hüljatud (loomulikult parimate kavatsustega) ja siis peab sul elus ropult vedama... või käituvad kõik su ümber nagu lihtsameelsed lapskurjategijad. Nüüd ma vähemalt tean, miks ma mingi tähtsusetu IT-mees olen :-P
Kuid kartsin hullemat, nii et korra lugeda võib.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelkõneleja arvamusega, et seda romaani võis lugeda, aga oma originaalsusega ta nüüd küll kusagilt otsast välja ei paistnud. Pigem võis hakata lausa raamatu kaupa ideenäppamisi kirja panema. Kahjuks ei tähenda kõikide raamatute parimate ideede kokkukuhjamine veel head tulemust. Pigem on summa ikka meeletult palju liidetavatest väiksem.
Teksti loeti eesti keeles

Kolm. Reservatsiooniga - nii noor kirjutaja oleks võinud ka palju-palju halvemini. Ma võtsin ikka väga pikalt hoogu, enne kui seda raamatut lugema hakkasin, sest isegi Pratcheti "Vaibarahvas" tundusid mulle mõned lõigud piinlikult naiivsetena. Ja ometi oli tema täiskasvanuna oma puberteediea teksti üle kirjutanud. Eragoni puhul oli selline enesekriitiline toimetajatöö küll väga ilmselt puudu. Aga samas... Arvestades autori vanust... Ikkagi... Ja siis pyydes, see teadmine taustaks, kuidagi objektiivne olla - päris kehv see raamat polnud, oli üksikuid helgeid hetki. Mis oli üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav raamat, raske oli käest ära panna enne kui läbi sai. Küllaltki sisu tihe ja kaasahaarav paljude huvitavate tegelastega ,kuid vahepeal jäi just kui tunne et oled seda raamatut või lugu juba kuskilt enne kuulnud.
Teksti loeti inglise keeles

Ma kartsin hullemat, kui kuulsin autori vanust kirjutamise ajal. Kaua luurasin, sest hirm sattuda millegi toore ja loogikavigadest kubiseva peale hoidis eemal. Kuna eesti keeles ilmuva fantaasiakirjanduse mahtu arvestades väga valiv olla ei saa (ka võõrkeelsete kättesaamine pole just walk in the park), siis olles natuke maad kuulanud, võtsin asja ette. Üllatavalt ladus oli. Ja kuna ma ei oodanudki teismeliselt poisilt teab mis maailmatasemel kirjakunsti, siis sain ma oma lihtsa naudingu kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Koperdasin siis Paolini lehele ja märkasin imestunult, et polegi oma 5te senti talle andnud ühe hindekese näol. No seda annab parandada.

Ise sai küll mõnda aega tagasi läbi loetud ning kui täitsa aus olla siis lausa kalli raha eest ostetud, mis veel eriti mu pahameelele juurde lisas. Seda suurendab ka see, et pärast Paolinit sai Jordani Ajaratta esimest osa loetud, mille alguse Paolini oma odava onu-vms-vedamise plagiaadiga natukene ära rikkus, kuid minu mälu järgi ta õnneks vaid selle copy-pastega Jordani puhul piirduski. Eks tuttavaid tegelasi vänderdas siin-seal ikka ringi, midagi uut või huvitavat Paolini kohe kindlasti ˛anrile ei lisa ei maailma ega story koha pealt, kuid samas paistab tal mingi jutustamisoskus siiski olevat, nii et vähemalt lugeda kõlbas, kuigi tema must-valge maailm, liigagi välja paistvad viited teistele kirjanikele ning kohatine tühisus hüppasid liigselt silma, et positiivset hinnet anda.

Leian, et Paolini suurimaks veaks pole mitte tema, vaid tema liiga uhked vanemad. Liiga uhked vanemad, kes on kohe valmis oma poja esimest soperdust avaldama. No kirjutas kaua - tubli. No nägi vaeva - tubli. Aga kui ikka kriitikameelt ei ole, peaks ikka ootama selle sündi enne maailma ette võtmist. Paistab aga siiski, et laial maailmal ei ole eriti kõrged nõudmised uute ulmekirjanike suhtes, nii et Paolini võib nüüd oma loorberitel nati puhata (või töötada, sest paistab, et kirjutada talle meeldib, ei olnud tal ju kuuldavasti kavas algul Eragonigi avaldada, rohkem nagu vaid enda jaoks kirjutatud), kui kolmas õudus kah valmis. Kui hästi läheb, siis küllap kunagi, vanemast peast, saab vaid kiita tema uusi, huvitavaid, võib olla isegi ˛anri muutvaid romaane, kuid Eragoni tohutut naiivsust arvestades on ta sellest tulevikust veel väga kaugel.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat nägi poes ilus välja. Kohe väga ilus. Selline jõhkralt kaunis köide. Oli vaba raha. Seega ei mõelnud kaks korda, vaid ostsin asja ära. Siis lugesin kaane seest, et autor on mingi imik. Mõtlesin, et hea küll, äkki on imelaps ja noorusest hoolimata hea kirjanik. Siis lugesin, et põnni vanemad on kirjastajad ja hakkasin juba aimama kuidas seekordne ameerika edulugu teoks sai. Siiski sai raamat läbi loetud. Isegi kaks korda. Noh otseselt halb ei ole,a ga he akah ei ole. On mõned helged hetked, aga nii palju sündmustikku on igalt poolt mujalt maha kraabitud, et halb hakkab. Oleks siis veel hästi kraabitud poleks hullu ju. Väikesed ideede arendused ja kraapimised ma annan andeks kui tulemus muidu hea,s est originaalitseda pole enam lihtne ja parem heas kuues vana kui vägisi punnitud originaalsus. Paraku ei ole heas kuues ( kui raamatu kaan välja arvata). Pigem täitsa kaltsakas on. Tekst lonkab ja sündmustik on lapsusi täis, mis lõpuks häriima hakkavad. Noh nooruse pärast venitame kolme välja.
Teksti loeti eesti keeles

Mida noorest poisist ikka kiruda... Vend on silmnähtavalt tundnud kribamisest mõnu, mitte raske raha hõngu, ja 15-aastase tüübi lugemuse kohta on laenatud ideid piisavalt palju, et tulevased kirjandustudengid sellest teadustöid saaksid kirjutada (st mida kust ja kui palju laenas).
Teksti loeti eesti keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles