Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Astrid Lindgren ·

Ronja Rövardotter

(romaan aastast 1981)

eesti keeles: «Röövlitütar Ronja»

Astrid Lindgren «Vennad Lõvisüdamed. Röövlitütar Ronja»
Tallinn «Tiritamm» 1996

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
22
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.846
Arvustused (26)

Suurepärane lastefantasy ja minu arvates kõige parem AL teos. Omal ajal, kui ilmus koos Vendade Lõvisüdametega, lugesin 14 (!) korda järjest läbi - sellist rekordit ei esine ühegi teise raamatu juures ja seda võib ka suti raske mõista olla. Sellest piisab, et viis panna, kuid nüüd tagantjärele vaadates tuleb ikkagi teos omas zhanris oivaliseks tunnistada. Puudus Lõvisüdamete kodumaa kaitsmise temaatika ja mõningane triviaalsus, metsaelanikud olid mõnusalt müütilised ning kogu see Romeo ja Julia lugu suht hästi kirja pandud. Peamine oli siiski mets oma isevärki eluga, mida tasuks välja tuua vastava kirjelduse ühe tipuna ka täiskasvanutele mõeldud Fantasy osas. Selleni ei küüni ei Kääbiku Sünklaas ega muud sarnased asjad.
Teksti loeti eesti keeles

Mh, mispärast ta niiviisi teeb? Kääbik ja Sünklaas jätku parem rahule. Ma olen Kääbikut omal ajal ikka rohkem lugenud kui 14 korda. Aga Ronja on _tõesti_ võrratu! Hämmastav kusjuures, et minuteada on taseni viimane Lindgreni teos mis eesti keelde tõlgiti. kaantega väljaannet eesti keeles ei olnud. Huvitav miks?
Teksti loeti eesti keeles

Minu mäletamist mööda anti "Mio, mu Mio" välja veel hiljem kuiRonja (vt. eelmist arvustust), aga see pole praegu tähtis. Olulisemon asjaolu, et see raamat teeb (minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt) pikalt ära Fantasy-zhanri suvalisele keskmisele esindajale, kus peale lohede ja võlurite midagi omapärast ei ole. Siin aga on ainuüksi hallvanakesed viit punkti väärt.
Teksti loeti eesti ja rootsi keeles

Hää lugu neh. Sai omal ajal isegi paar korda loetud (kui ma oma lemmikuid hakkaks kümme korda järjest läbi lugema, siis ei jääkski vist muuks aega). Aga jah. Ühtegi halba sõna selle kohta õelda ei saa. Päris mõnus lastejutt. Meenutada on hea, aga ise vist praegu uuesti lugeda ei viitsiks. "Kääbikust" parem igal juhul.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat mida ma lugesin mitmeid kordi vaimustusega läbi. Muidugi väiksena olles. Viimati kui lugesin ei olnud ta päris see mida ma uuesti lootsin. Igal juhul oli hea fantasy, minu arust parem veel kui Tolkieni "Kääbik" või "Sõrmuste isand", Päris viit ei tahaks ma ka panna kuna see fantaasia maailm ei ole päris täielikult tema välja mõeldud. Nimelt oli seal tugev mütoloogia hõng juures nt. need lendavad pool inimesed (õiget nime ma neil ei mäleta) on ka igalpool mujal mütoloogias sama moodi kasutuses. Nendel on isegi sama välimuse kirjeldus, tundub vaid, et nimi on muudetud. Mina tean neid elukaid Skakkide nime all. Trollid ja muud taolised päntajalad on ju kõik Lindgreni kodumaisest mütoloogiast laenatud. Kuid siiski raamat oli väga hea. Ülimalt hästi kirjeldatud tegevus. Eriti hästi sobib ta lugeda 10 kuni 13 aasta vanustele. See on veel üks raamat, mis peaks olema tuttav kõikidele ulmehuvilistele inimestele.
Teksti loeti eesti keeles

Ogar annus elurõõmu on selles raamatus sees. Hästi abiks, kui kõrvad longu vajuvad ja muidu ka tore. Selline raamat, millest on raske kui mitte päris võimatu teha filmi või näidendit, millesse raamatu fiiling sisse jääks. Ma olen vist kolme erinevat ronjanäidendit vaatama läinud just selles lootuses, et ehk äkki näitavadki elusat muinasjuttu, aga ei tyhjagi - mingit kaltsuteatrit ja pullitegemist näidatakse. Pyha pilastus ja kõik need teised sõnad. Ka filmid ei taha kuidagi yle raamatu seatud lati ulatuda.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Mitte just lemmik Lingreni teos. Filmi ei vaadanud ka just suure huviga. See oleks võinud olla "Vennad Lõvisüdamed" taoline raamat. Kohati läks üpris igavaks. Lõpuni sai vähemalt loetud ja "4" panen sellepärast, et Lindgren on lihtsalt hea.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat käib ulme alla?? Olgu pealegi. 4 on umbkaudu paras hinne selle kohta, mida ma ta`st lapsena arvasin.
Teksti loeti eesti keeles

Praegu tagasi vaadates üks nendest raamatutest, mis mulle kuidagi ei meeldinud, kui ma "veel väike" olin. Praegu aga... Võin häbenemata öelda, et see on üks minu lemmikutest.

Oh saaks ometi plussegi juurde panna.... Viiest jääb väheks.
Teksti loeti eesti keeles

Mul ei õnnestunud seda raamatut lapsena lugeda sel lihtsal põhjusel, et juba selle kirjutamise ajal, rääkimata eesti keeles väljaandmise ajast, olin sihuke suur ja karvane, hääl jäme ja lapsepõlv ammu unustatud asi. Aga ikkagi meeldis väga, just oma elurõõmu ja toredate tegelaste pärast. Kirjutan kahel käel alla Katzi arvamusele filmide-teatri koha pealt, ainult selle reservatsiooniga, et tolles paari aasta taguses Tartu vabaõhulollitamises oli paar laulu, millest õhkus raamatu fiilingut ja mida kahjuks enam pole kuulda olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Sümpaatselt naljakad metsakollid (paar kurjemat ka muidugi sekka), eluterve huumoriga röövliseltskond ja igatsus lihtsa inimlikkuse järele. Meeldis juba kümmekond aastat tagasi ega ole praegugi oma karget võlu kaotanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kuulge teie! Jätke kohe heaga Tolkien rahule! Olgugi, et zhanrilt v6iks nii Tolkieni telliseid kui ka "Ronjat" fantasy alla pista, on nad ju tegelt absoluutselt erineva suunitlusega kirjutataud. "Ronja" on selline pisiske olukirjeldus, Tolkien aga lööb eeskätt oma mastaapsusega. Kui proovita Tolkieni ja Lindgrenit v6rrelda tehle siis seda nende teostega, mida v6rrelda annab (ntx "L6visydamed" v6i "Mio, mu Mio"). Nojah ja ehk on Tolkieni "S6rmused" ja Lindgreni "Ronja" siiski veidike erinevatele sihtgruppidele suunatud (mis kyll BAAS`i lugedes veidike kahtlema paneb ;-) ).
Teksti loeti eesti keeles

Jälle üks Romeo ja Julia lugu, ent... parem kui Shakespeare. Esimene armastus, aga mitte "ja nad abiellusid ja elasid õnnelikult kuni surmani" tüüpi lugu. Väga ilusasti on kirjas, mismoodi Ronja ja Birk metsas elasid. Ja lõpp -- amor vincit omnia, siia, veider küll, sobis.
Sarnane teos on veel Richard Rohu "Kodus ja metsas". Suvel saab metsas hakkama, aga talvel... jah, vaja koju tulla.

Romaani ulmeosa on kõrvaline ja selle saaks eriti midagi kaotamata kõrvale jätta -- aga ei ole ju nii, hallvanakesed ja erinnüsed/ skakid annavad jutule palju juurde. Nii et kõlbab siiski BAASi panna ja 5-ga hinnata.

Teksti loeti eesti keeles

Polnud küll lemmik Lindgreni teos (ilmselt Ronja pärast), kuid ei saa märkimata jätta, et Lindgren oli, on ja jääb minu jaoks parimaks naiskirjanikuks. Ilma temata oleks Euroopa lastekirjandus väga-väga vaene. Mäletamist mööda lugesin ma Ronjat kõigest paar korda. Ja mäletamist mööda oli teas hea, kuid mitte suurepärane.
Teksti loeti eesti keeles

Armas raamat - et Lindgren ka sellisest keskkonnast midagi nii hingelist oskab välja võluda!
Teksti loeti eesti keeles

Metsmardused, hallvanakesed, tötskääbused ja sõbrad.

Kunagi pisikesena ette loetud ja filmina nähtud, lugesin ise Ronjat raamatuna esimest korda alles täiskasvanuna ja õnneks oli kogu selle maailma võlu täiesti alles. Ronja üks plusse on kindlasti see, et tänu tegevuse põhjamaisusele võib hallvanakesi ja metsmarduseid ka suvalises Eesti metsas ette kujutada, ja kes teab, v-o nähagi... röövlid on juba ju olemas.

Sõna "tötskääbus" eest tahaks tõlkijale eraldi viie anda.
Teksti loeti eesti keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles