Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robin Hobb ·

The Tawny Man III: Fool`s Fate

(romaan aastast 2003)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
6
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (9)

Sarja viimane raamat tundus küll ülemäära venitatud, kuid siiski oli tegevust ja põnevust päris lõpuni välja.

Raamatu põhisisuks oli prints Dutiful`i kosimisretk üle mere ja sellega seotud sekeldused, kuid siit ja sealt lisandus väga palju informatsiooni kogu raamatu maailma kohta. Selgeks saab üht-teist Elderlingide, draakonite ja muude vähemuste kohta, keda kogu sarjas on esinenud. Fitz-i ja Fooli suhe saab ka omaette lõpu ja Fitz saab tagasi emotsionaalse stabiilsuse. Raamatu viimane veerand praktiliselt sellega tegelebki, et leitakse Fitz`le kohta päikese all. Mitmesuguseid intriige on raamatus palju vähem, kui sarja eelmistes osades, kuid see oligi juba ära tüüdanud.

Näpunäide noortele neidudele: Kui tahate, et teie prints tooks armastuse märgiks teie kamina kohale seinakaunistuseks draakoni pea, siis olge oma soovi osas veidi täpsem...
Teksti loeti inglise keeles

800 leheküljeline kirbukirjas tellis moodustab viimase osa nii Tawny Man - triloogiale kui ka Realm of the Elderlings - tsüklile. Seda muidugi juhul kui tädi Hobb sulepeast veel paari - kolme triloogiat juurde ei ime. Esialgu vist kartuseks põhjust pole, lõpuosa tõmbab kenasti otsad kokku.

Üldmulje on hea. Vaatamata Robin Hobbi teada - tuntud puudustele on ta kokku kirjutanud päris mõnuga loetava asja. Puudusteks on eelkõige ohjeldamatu lobisemine, tihti ka teemast täitsa mööda, võimetus kujutada usutavaid tegelasi ning tahtmatu koomika ja positiivsete tegelaste väljakukkumine ääretult vastikutena ja vastupidi.

Lugu ise keerleb peamiselt Fooli ja Fitzi ümber. Minule käis Fool vaikselt pinda juba alates hetkest kui ta Salamõrtsuka õpilase esimestes peatükkides välja ilmus, aga see selleks. Lõpuköide on rohkem kui Tawny Mani teised osad seotud tsükli esimese triloogiaga, Farseeriga. Nimelt selgub, et Farseeri põhisündmus, Punaste Laevade Sõda, pole sugugi veel nii lõppenud, kui enamik tegelasi näib arvavat. Otseseid viiteid on teisigi. Raamatu esimene pool venib lausa teokiirusel, Hobb patrab kõigest, peamiselt muidugi Fitzi kurvast saatusest, aga mitte asjast. Teine pool, alates sellest kui kogu kamp hakkab ronima jääliustikule, läheb tunduvalt kiiremaks ja põnevamaks. Päris lõpp jälle on imalalt siirupine ja magus. Fooli ja Fitzcivalry suhe saab ootamatuid homoerootilisi jooni, kuigi Hobb arvas ise tõenäoliselt, et kirjutab tõelisest meestevahelisest sõprusest. Lõpus toimuv üksteise kehadesse pugemine ja pidev kallistamine ja hellitamine oli liig mis liig. Teine tegelane, kelle sõnavõtte lugedes venisid suunurgad kogu aeg kõrva taha, oli Black Man. Teda oli üritatud kujutada kui võõrast olendit, kes räägib imelikult, kuid lugedes kangastus silme ette Yoda Tähevartest. "There go You must!"

Lahenduse saavad kõik saladused, alates Narcheska tätoveeringutest ja lõpetades Othersitega tsükli teisest triloogiast, Liveship Tradersitest. Selgub ka kes see Fool selline üleüldse oli. Tradersite lugemine tuleb muide kasuks, aga ei ole hädavajalik, sest Tintaglia päritolu tundmine ei andnud midagi olulist juurde ega ka võimaldanud paremini Tawny Mani mõista.

Hea raamat, aga liiga paks. Keda need pisiasjad ei sega ja kes tahab kangesti teada, kuidas Fitzcivalry Farseeri saaga lõpeb, tasuks kindlasti lugeda. Kaalutlesin "nelja" ja "viie" vahel, hinnet tasub arvestada viieks pika miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles

Eelmised arvustajad on sisust juba päris hea kokkuvõtte teinud ja seepärast ma seda ei tee.
Ütleksin siiski, et mulle sobib Hobbi stiil hästi ja ei tundu venivana üldiselt. Parim asi nende teoste juures ongi see, et raske on arvata, mis saab edasi. Kahju oli ainult Fool`ist ja Fitz`ist, see nende sõprus sai veidi kahtlaselt lõpetatud või vähemalt oli nende käitumine imelik, kui nad koos olid.
Ikkagi.. mulle meeldis!
Teksti loeti inglise keeles

Seni loetud Robin Hobbi raamatutest parim. Ratsionaalset põhjendust ei oskagi tuua, tekitas lihtsalt tohutult võimsa emotsiooni.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin sellesinase triloogia ühe hooga läbi suvepuhkuse ajal ja ilma internetita, seetõttu ei hakkakski iga osa kohta eraldi midagi ütlema vaid võtaks kõik siia lõppu kokku.

Eelmine, Assassini triloogia oli minu meelest ilus tervik ja lõppes nii konkreetselt ära, et mul oli Tawny Man`i suhtes teatud negatiivne eelarvamus - miks ei võinud neid tegelasi ometi rahule jätta vaid oli ikka jälle vaja nad ajaloo näitelavale tirida. Assassin`s Quest`i lõpulause oli kuidagi nii lõplik et jäi mulle mällu kummitama aastateks. Idee pookida sellele otsa mingeid järgesid tundus teatud mõttes lausa pühaduseteotusena (vabandatagu kui ma nüüd liiga pateetiliseks läksin). Sel põhjusel lükkasingi selle triloogia lugemist nii kaua edasi kuni ühel hetkel lihtsalt juhtus et polnud raamatupoest midagi muud võtta. Ja tuleb öelda, et mu kõhklused osutusid õigustatuks.

Sest ega midagi põhimõtteliselt uut justkui teada ei saanudki. Ikka needsamad peategelased ja seesama maailm. Ikka seesama story, et kuidas Fitzi eraelu on kuningriigi nimel kihva keeratud ja kuidas ta seda kangelaslikult talub. Näpuotsaga uusi kõrvaltegelasi ja mõningaid väheolulisi tegevusliine, mida Assassini triloogias ei olnud. Mõned leheküljed, mis olid tõesti head. Lugeda ju võib, sest kirjutatud on see tegelikult üle keskmise hästi. Ainult et milleks?

Teksti loeti eesti keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles