Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Dan Brown ·

Angels & Demons

(romaan aastast 2000)

eesti keeles: «Inglid ja deemonid»
Tallinn «Ersen» 2005

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
4
4
0
2
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (10)

Dan Browni BAASI-kuuluvus on mõneti küsitav, sest kahtlemata ei kirjuta ta zhanriulmet. Tuginen aga "Locuse" määratlusle, et "Angels & Demons" on "slightly-SF thriller of Vatican conspiracies, the Illuminati, and antimatter."Dan Brown, see uuema aja trillerimeister balansseerib oma romaanides pidevalt ulme ja tavapõneviku vahepeal, ainest ammutab ta peamiselt vandenõuteooriatest ja teeb seda nii edukalt, et Ludlum, Clancy, Forsyth ja kõik see vana seltskond võiks puu taha häbenema minna. Ise arvan, et Angels and Demons sisaldab ulmelisi elemente, selle järg "The Da Vinci Code" aga mitte, kuigi on kõigi täiega salaajalugu.

“Angels & Demons” on esimene lugu Harvardi religiooniajaloo ja sümboloogia professori Robert Langdoni seiklusest. Langdon kutsutakse Genfi, asutusse nimega CERN, mis on Euroopa moodsaim teaduskeskus. Seal on avastatud antiaine. Teadlane, kes sellega hakkama sai, on brutaalselt tapetud. Ühtlasi oli see teadlane ka preester ja enda meelest leiutas ta tõestuse jumalale. Antiaine on tõestus loomisloole, et mittemillestki saab midagi luua. CERN on tõesti olemas ja ka antiaine on CERNis avastatud. Browni ulmeline panus on see, et lisaks on leiutatud ka teatavat laadi kanister, millega antianet saab transporteerida. Tegelikkuses tuleb seda hoida torus, kus osakesed ringlevad kiirusel 13 000 km sekundis... antiaine kokkupuude ükskõik millega põhjustab kohutava plahvatuse. Ulmeline on ilmselt ka lennuk, millega Langdon Genfi ja hiljem Rooma lendab - ookeani ületab see ühe tunniga. Brown kinnitab oma võrgulehel sellise lennuki prototüüp on olemas ja 2006 peaks see juba kasutuses olema. No elame ja näeme.

Niisiis on too teadlane tapetud ning Langdon kutsutakse seepärast, et ta on ekspert Illuminaatide nimelise salaühingu alal. Illuminaadid said alguse 16. sajandi Roomast, nad olid teadlased, kes sattusid konflikti katoliku kirikuga. Nad vandusid kirikule kättemaksu Galileo tagakiusamise eest. Hiljem segunesid nad vabamüürlastega ja arvatakse, et nad põimisid ülemaailmse vandenõu kiriku võimu kukutamiseks. Illuminaadid olla hävitatud aga nüüd on nad äkki platsis ja tõestusena kõrvetanud tapetud preestri rinnale oma põletusmärgi. Langdon suundub Rooma, sest just sinna on viidud antiaine. Hiljuti on surnud ka paavst ja kardinalid asuvad määrama uut, kui neli neist röövitakse. Illuminaadid ähvardavad Vatikani õhku lasta ja kinnituseks hakkavad nad mõrvama kardinale. Koos surnud teadlase kena tütrega hakkab Langdon Vatikani arhiividest kaevama Illuminaatide saladusi, lahandama peidetud võtmeid, mis tuleb leida peamiselt kunstiajaloost. Nii et tavapärane action on siin segatud intellektuaalse põnevusega. Tegevus toimub ühe päeva jooksul, hingematvas tempos.

Romaani tõsisemaks plaaniks on teaduse ja religiooni vahekord maailma ajaloos ja arengus. Brownil on kombeks oma lugejat üsnagi eksitada ja kohati isegi ebaausalt teda valedele jälgedele saata... Ütleme nii, et ene lõpu kiskus asi kuidagi väga läilaks ja ma olin valmis raamatu juba vihahoos nurka heitma. Nii et jäingi autori peitusemängu uskuma. Lõpp aga seevastu pettumust ei valmista!

Teksti loeti inglise keeles

Selle raamatu puhul võib tõesti natuke vaielda tema BAASi kuuluvuse üle, ent üks asi on muidugi selge: tehnoloogiat, mida Brown kirjeldab vähemalt esialgu (veel?) olemas ei ole. Kuna hakkasin sümboloogiaprofessori Robert Langdoni seiklusi lugema teisest osast, Da Vinci koodist, on mõningad Browni nipid muidugi juba tuttavad ja peakurjami äraarvamine ei pakkunudki seekord mingit erilist üllatust. Brown muidugi petab lugejat teadlikult, eksitab ja juhib valejälgedele, kuid tema firmamärk - tapva tempoga esitatud ülipõnevad seiklused, mis puudutavad pealegi salaseltse ja ammu surnukspeetud organisatsioone (seekord ei kedagi muud, kui Illuminaate)- töötab täiuslikult. Iriseda võiks ainult lõpu kallal. Minule tundus peapahalase motiiv pehmelt öeldes ebausutavana ja ligemaks 100 leheküljeline tema tegude põhjendus lihtsalt imalana. Ka Robert Langdon pääses mõnelgi korral usutavuse mõttes ikka liiga muinasjutuliselt täiesti kindlast surmast. Ometi on Browni raamatud ideaalsed ajaviitevahendid. Kui juba seiklused peale hakkavad, ei taha ennem käest panna, kui asi selge, millega lõpeb. Lisandiks põnev teema ja asjatundlikult sisse põimitud ajalugu. Mõningatel juhtudel tahaks küll autoriga vaielda, kuid loo põnevuse ja ilmselt ka paremate müügitulemuste pärast on arusaadav, et kompromisse tuleb teha. Mittemeeldinud lõpu eest neli, aga tugeva plussiga.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani on selle puänti paljastamata suhteliselt raske arvustada. Tegemist on hea romaaniga, paremaga, kui " Da Vinci kood", mida lugesin varem. Kes lugema hakkab, alustagu ikkagi " Inglitest ja deemonitest" , ärgu järgigu eestikeelset väärastunud avaldamisjärjekorda. Olen Lauri Lukasega nõus, et Langdon pääseb pidevalt liialt muinasjutuliselt, ent mis puutub peapahalase motiivi... tont teab. Selliseid poliitilisi libekalu, kes kõigele lisaks on veel oma tegude õigsuses veendunud, leidub küll ja küll. Võiks selle küsimuse üle veel pikemalt arutleda, ent ei soovi liiga palju paljastada.
Teksti loeti eesti keeles

"Inglid ja deemonid" on siis esimene raamat sarjast, mida ühendab tuntud Ameerika sümbioloog Robert Langdon. Kahjuks ilmus see alles peale sarja teist raamatut "Da Vinci kood" ning mul on üsna raske hinnata, kumb on nüüd parem ja kumb on halvem. Ilmselt vist mitte kumbki, sest tegu on ühe ja sama idee ning ülesehituse võrdlemise heatasemelise kahekordse ärakasutamisega. Ei maksa autorit ju sõimata, kui rahvas on nii loll ning selle õnge läheb (kuuldavasti oli härra Brown eelmisel aastal üks enim teeninud inimesi meelelahutusäris). Ei hakka mina ka virisema, et see ja see oli juba "Koodis" olnud (või vastupidi). Ise ma teadsin, millega riskin, kui selle raamatu ette võtsin ning pean ausalt tunnistama, et väga pettunud ma ka ei ole. Korralik ajaviide, mis muud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin kõik eesti keeles ilmunud DB raamatud ja hakkasin lugema. Esimene läks, teine kah kuidagimoodi, diagonaalis, kolmanda puhul oli juba roiskunud kotleti tunne ja "Da Vinci kood" jääb minust pensionipõlve ootama. See mees on ammendatud -- odav meelelahutus. Labaste seebisituatsioonide räga, kunstlike võtetega ülesklopitud põnevus ja karjuvalt idiootlik sisu. Kolmanda raamatu puhul oli juba selge, et paha saab olla vaid kas CERN-i juht või Vatikani cammerlengo. Mina tegin panuse selle järgi, et kellele DB "elutud silmad" kirjutas (et järelikult on teine). Eksida ei ole võimalik. Ära ei arvanud muidugi paari totakalt ebausutavat viraa˛i lõpus, aga need saavadki vaid suunurgad allapoole kiskuda, sest kui liiga palju võimatusi hunnikusse kuhjata, võib sellest tulla hea komöödia, ent tõsise näoga seda serveerida... saab ainult kanaajudele! Me ju kõik teame Ladina-Ameerika seepe, kus kõik kõigi pojad ja tütred on ja selle teadasaamist asjakohaste näoilmetega serveeritaksegi. Noh ju siis olid mul isegi kolmanda raamatu lõpus autori suhtes veel mingid illusioonid... millised ta muidugi edukalt purustas.

Teine hullem probleem, mis sunnib selle mehe raamatuid tõsiselt kahjulikeks pidama, on faktide ja fiktsiooni totaalne segapuder. On asju, millest ma tean, et see nii on, ja on asju, millest ma tean kindlasti, et nii see ei ole -- nii et mis ma siis kõigest muust arvama pean? Mis omakorda tähendab seda, et raamatutel puudub ka informatiivne külg -- kuna sa ei tea, mida uskuda, on kasulik loetu võimalikult kiiresti unustada. Ei viitsinud "Digitaalset kindlust" üldse eraldi arvustada, kuid seal ajas mind tigedaks sama asi -- juhtumisi tean ma krüptograafia algtõdesid ja seega sai loetu vaid vihale ajada. (Pikk jutt. On teatud informatsiooni piisavuse kriteeriumid ja jõuga saab lahti murda vaid siis, kui sa laias laastus ikka tead, mida otsid.) Antud raamatu puhul kõigepealt aitäh eelarvustajale lingi eest, paljud vastused on seal kirjas. Ka see, mille mina pidin ise läbi arvutama, et leida autorile iseloomulik vassimine elementaarsetes asjades -- üks gramm antiainet annab ligikaudu 20 kT trotüülekvivalendis, autori veerand grammi siis 5, nagu raamatus ära toodud... Stopp! Antiaine annihileerub tavalise ainega, nii et plahvatus tuleb ju kaks korda võimsam! Aga DB-le tüüpiline, nagu öeldud. Edasi, annihilatsioonil vabaneb küll valgus, kuid mitte tavaline valgus. Enamik energiat vabaneb kalgi gammakiirgusena, mis suudab radioaktiivseks muuta kõik, mida tabab. Seega näiteks paari kilomeetri kõrgusel toimuv antiaineplahvatus oleks edukalt steriliseerinud kogu Rooma koos lähiümbrusega... Ja veel -- kui antiainehoidjal on akud, siis aku teatavasti ei saa korraga ja täpsel hetkel tühjaks. Arusaadav oleks ehk 24 tunni kui minimaalselt ohutu aja nõue, kuid ükski terve mõistusega inimene ei ehita sellest meelega pommi. Nojah, aga DB-le ei ole miski võimatu...

Nii et -- kui tõesti midagi teha ei ole ja õnnestub enda loogikablokk kuidagi (näiteks 8 õllega) kinni jooksutada, on ilmselt tegemist põneva ja väärt lugemisvaraga.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav kas kirjanikul kriitilist silma pole? Robert kukub koperist välja ja maandub ei tea kui kõrgelt jõkke ning jääb elama, sest ta vähendas mingi füüsika jama läbi oma keha kiirust, pidurades just niipalju, et maanduda "pehemelt" vette. Nagu Wow...

Muidu oli raamat väga hariv ja põnev.

Teksti loeti eesti keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles