Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Steven Erikson ·

Gardens of the Moon

(romaan aastast 1999)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
6
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.556
Arvustused (9)

Kuna George R.R. Martini A Song of Ice and Fire neljanda osa ilmumine venib ja venib, tekkis tahtmine lugeda mingit hästi paksu uuemat eepilist fäntasit, kus ei esineks kääbikuid, päkapikke, trollokeid, haldjaid, lohemadusid ja muud taolist ajast ja arust butafooriat. Steven Eriksoni debüütromaan ja ühtlasi The Malazan Book of the Fallen sarja avav “Gardens of the Moon” tundus selleks sobivat ja nii saigi paar nädalat selle seltsis veedetud.

Raamat täitis eesmärgi mille olin enne lugemahakkamist püstitanud ja samas ei täitnud kah. Kohe peaaegu algusest läksid lahti vägevad võlurite kaklused ja samas oli ka selge, et maagiat esineb siin tunduvalt rohkem , kui mulle meeldiks ja õige pea olid ka lohemaod platsis. Samas oli see maagia meeldivalt kõle ja sünge ja lohesid esines vast paaril leheküljel pea 700 – st.

Põhiprobleem peitub hoopis milleski muus. Moodsamale fantasyle kohaselt päris peategelasi siin ei olegi. Selle asemel on arutu hulk igasugu teisejärgulisi tegelasi, kellede kõikide nimede, ametite, hetke asukoha ja kõikide nendevaheliste inimsuhete meelespidamiseks peaks pea asemel kompuuter olema. Sama kehtib süzhee kohta. Mingit vähegi mõistetavat sisukokkuvõtet on küllalt raske teha, sest kõik need sajad tegelased sebisid vahetpidamata küllalt suure kontinendi erinevates äärtes asuvates kohtades ringi. Mõistmist teeb ka raskemaks asjaolu, et kogu lugu hakkab pihta justkui poole pealt ja kirjanik pole pidanud vajalikuks taustu selgitada (kuigi raamatule eelneb ja järgneb hädavajalik lisa tegelaste nimede, ametite, seltskondliku positsiooni jm. sellisega). Esimesed 120 – 130 lehekülge ei saa mitte s…..i aru, siis hakkab kogu sest kirevast fantastiliste pildikeste jadast mingi idee kooruma.

Küllalt lihtsustades võib sisust rääkida kui Malazani Impeeriumi aastakümneid kestnud vallutamis- ja laienemissõdade kroonikast. Impeerium ise asub kuskil hoopis teisel kontinendil, vallutustega tegelevad okupatsiooniarmeed. Enim tähelepanu pööratakse kahtlaselt Glen Cooki Black Companyd meenutavale eriüksusele nimega Bridgeburners. Terve trobikond tegelasi tuleb Malazani kurjakuulutava tähelepanu alla sattunud vabalinna Darujhistani elanike hulgast: alkeemikud, maagid, vargad, palgamõrvarid, erinevad kõrtsikülastajad, aadlikud jne. Sündmuste käiku sekkuvad erinevad jumalad ja pooljumalad; neid on samuti loendamatu arv. Kogu kupatusele lisab peamurdmist juurde äärmiselt keerukas maagiasüsteem, millest enam – vähemgi aru saamiseks kulub samuti hulk lehekülgi.

Üldmulje on paar päeva peale lõpetamist ja settida laskmist segane. Ühest küljest nagu päris põnev, teisest küljest jälle loendamatute üksteisest eristamatute tegelaste sekeldamised, mida lugedes tuli pidevalt unega võidelda. Arvestades, et tegu on autori debüüdiga, teen kerge allahindluse ja annan “nelja”. Aga vääääga pika miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

Mulle sattus see raamat kätte umbes kaks aastat tagasi ning algul esimesed lehed ajasid tõesti segadusse, kuid peale esimest ööd tõsist lugemist muutus huvi järjest suuremaks ja ei raatsinud üldse enam raamatut käest panna. Kõige rohkem võlus mind maailma tõelisus ja väga reaalne jõhkrus millega tegelased üksteist kostitasid. Tegelasi on igasuguseid, igal ühel oma roll suurespildis ja autor ei põe üldse sümpaatset tegelast eriti jõhkralt ära koristada lasta. Omaltpoolt soovitan lugeda seda raamatut ja ka kindlasti kõiki järgnevaid teoseid. Kindlasti panen viie ei saa teisiti!
Teksti loeti inglise keeles

Selle raamatu juurde juhtis mind tegelikult Martini A Game of Thrones. Nimelt oli käik Saksamaale ees, kuid plaanis enne Rahva Raamatust nimetatud raamat ära osta, kuid kui poodi saabusin ilmnes, et esimest osa pakkuda ei olnud, kuid ilma raamatuta kah lahkuda ei tahtnud, nii et vaatasin natuke ringi ja lõpuks valisin Eriksoni. Olen sunnitud mainima, et kui seda alustasin, siis jõudsin koguni ennast kiruda, et nõnda kohutavalt raske sõnavalikuga romaani valisin, kuid mida edasi seda enam hakkas lugu huvitama ja kohatine raskus keelega ununema. Ütleks ka, et raamatu tagumise kaane kirjeldus on juba üksinda nõnda segadusse ajav, et sellelegi saab pihta alles siis, kui üle 100 lehekülje romaanist loetud.

Lukase vastumeelsust maagiale ja maagilistele olenditele ei jaga. Vastupidi - kui neid ikka fantasy romaanis on, siis tore. Muidugi on veel toredam, kui neisse suhtutakse omas stiilis (mitte nagu nüüdne suur kuulsus Paolini, kelle sopast lausa filmi ja arvutimängu lavastatakse), mida Erikson ka suht teeb.

Vast üheks huvitavamaks asjaks mitmete tegelaste juures peaksin asjaolu, et kirjanik seab oma peategelased üksteise vastu. Põmst nagu Martin, kuid Martinil on see hea ja halb pool siiski selgemini defineeritud, samas, kui siin nõnda hästi ei ole. Et okei - Whiskeyjack oma Bridgeburneritega ja teised temaga heas mõttes seotud peategelased on küll võimuahne imperaatori poolel, aga vastased - Kruppe oma gängiga ja Baruk võtavad oma kaaslaseks Rake, kes on hoolimata oma positiivse karakteri mõjuta enamiku raamatust salapäraste eesmärkidega tegelane (ja tegelikult mingi salapära jääb ka pärast pikki kõnelusi Barukiga). Ja üldsegi keskendub Erikson rohkem nende väikeinimeste tegemistele, nõnda, et kohati ununedagi võib, mida tegelikult tegelastel plaanis on teha.

Huvitavaks pean Eriksoni suhtumist jumalatesse. Pole küll Pratchetti irooniliselt naljatav toon, kuid neid ette kujutades ega kaugele jää. Eriti tundub Kettamaailmalik Oponn, kellel on küll võimu, kuid see jääb mingitesse piiridesse ja kui asi väljub kontrolli alt ähvardab neid läbikukkumine ja minnakse närvi. Jumalikust rahust pole juttugi. Mis on minu meelest suht positiivne.

Teksti loeti inglise keeles

Eino, see nüüd küll hea raamat polnud. Martini või Tad Williamsiga ei saa võrreldagi. Isegi Jordani "Ajaratas" , mida kõik kiruvad, ei läinud vähemalt esimese köite jooksul igavaks. Erikson läks küll ja sarja järgmisi köiteid ma kätte võtta ei kavatse.

Milles siis probleemid? Suurt osa romaanist täidab... Sahkerdamine oleks vist täpseim sõna. Kamp tegelasi mingis x-maailmas on paisatud tapmisse ja tagaajamisse, kusjuures esialgu ei paista nad isegi mingid karakterid olevat. Okei, hiljem mitmed värvikad karakterid, nagu Kruppe, siiski avanevad, aga rõhuva osa romaanist näivad enamus tegelasi ülevärvitud malenuppudena. Kuuldavasti oli Eriksonil esialgu kavas rollimäng kirjutada, aga lõpuks otsustas romaani kasuks. Laua taga täringuid veeretades on seda sündmustikku võib-olla huvitav läbi mängida, ent lugeda surmtüütu. Samuti ei lähe absoluutselt korda nende eesmärgid, kogu see madin jääb kuidagi kaugeks, mõistetamatuks, mõttetuks.

Martin, Williams või Jordan on kirjeldanud etnilisi erinevusi romaanides esinevate maade vahel, ent siin need puuduvad. Nii Malazan kui Darujhistan on täpselt ühesugused pseudokeskaegsed maad. Ärge laske end petta Darujhistani eksootilisest nimest-siin pole midagi idamaist, lihtsalt üks järjekordne Ankh-Morpork, kus pesitsevad maagid, salamõrtsukad, vargad jne. Minu meelest ei erinenud ka eri maade isikunimed absoluutselt üksteisest.

Viimase saja lehekülje jooksul läks veidi huvitavamaks, ent üldiselt oli romaan äärmiselt tüütu ja valdavalt pressisin ennast sellest jõuga läbi, kuna pole kombeks raamatuid pooleli jätta. Kohatine huvitavus on ka põhjuseks, miks "rahuldava" kätte saab. Ent üldiselt soovitaksin hoiduda ja eelnenud "neljadest"-"viitest" ma tõesti aru ei saa.

Teksti loeti inglise keeles

Steven Eriksoni "Malazi langenute raamatu juttude" tsükkel on moodsa fantasykirjanduse absoluutne tipp. Sarja esikromaani sisust on Lauri piisavalt kirjutanud, ise rõhutaks just seda, et erinevalt näiteks Martini oopuse köidetest on Erikson suutnud kirjutada sarja sel kombel, et ka selle üksikud osad on paljuski eraldi romaanid - ma ei ütle, et iseseisvalt loetavad ja ainult, ei seda mitte, aga siiski on iga köide omaette tervik, mis Martini puhul on palju vaieldavam. Tema "Jää ja tule laulu" "raamatud" iseseisvate romaanide mõõtu naljalt välja ei anna, pigem on tegu üsna juhuslikest kohtadest katkestatud ühe suure romaaniga. Eriksonil on igas romaanis siiski oma kandvad teemad, tegelased, sündmustik jne

Lisaks peab pühadustteotava steitmendi tegema ja märkima, et Erikson on minu meelest Martinist mõnevõrra parem, aga tegelikult on säärased võrdlused veidi mõttetud - nagu ei ole pointi jageleda, kas parem on viiner või lihapall, maitseasi ju. Eriksoni saaga ja Martini sari on lihtsalt niivõrd erineva ambitsiooniga ja ka erinevalt teostatud. Süngeid toone on mõlemas, aga Eriksoni storytelling on märksa keerukama ülesehitusega. Siin on olemas see Habichti kiidetud Zelazny-laad, kus lugeja visatakse mingite mastaapsete sündmuste sisse ja esimesed 200 lk-d ei saa tõesti halligi aru. Aga see on omamoodi lahe! Eriksoni sajakonna tegelase ja umbes 25-35 peamise tegelase ning (alguses) umbes 10 sü˛eeliini jälgmine on keerulisem, Martin kirjutab lihtsamalt, lineaarsemalt. Millest võib olla tingitud ka tõik, et ta Eriksonist üüratult popim ja fännatum on.

Kõik erinevad maagia-, ajaloo-, mütoloogia- ja poliittasandid on siin alguses paraja segapudruna koos, aga pingutus end neist läbi närida on miskil kombel väga suurt rahuldust pakkuv, üks sõber tõi välja väga hea paralleeli - George R. R. Martini puhul on meil suuresti siiski tegu Rooside sõdade loo modifikatsiooniga, kus esimestes köidetes palju muud ei olegi, siin on aga juba algusest peale niipalju tasandeid ja nüansse, et hoia ja keela. Mulle meeldivad mõlemad, aga Erikson oma keerukama romaanikuvandi tõttu lihtsalt rohkem. Eriti hakkasin seda tsüklit lugedes just mõtisklema sellele, kui keskpärased on tänapäevased ulmeraamatud just oma romaanilahenduse poolest - ja see köide ning sari laiemalt on sellest patust puhas. Siin on meil ka näide eelkõige kui suurepäraselt komponeeritud romaanist.

Teksti loeti inglise keeles

Esimene kolmandik on väga raske, aga kui tegelased ja maailm üldjoontes selgeks saavad, muutub huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles