Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Doug Naylor ·

Red Dwarf: Last Human

(romaan aastast 1995)

eesti keeles: «Punane Kääbus: Viimane inimene»
Tallinn «Tänapäev» 2003 (42)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
3
4
1
1
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (9)

Valus jama. Ostsin kolmanda osa, sest sarja kaks esimest, Grantiga kahasse kirjutatud raamatut, olid päris mõistlik lugemisvara, kuid tundub, et koos Grantiga kadusid sarjast ka hea maitse, mõõdutunne ja kogu huumorimeel. Naylor näib mäletavat tehnikat, mismoodi Grant nalja tegi, ja masendav on näha, kuidas ta nii väga punnitab, et väikest spontaanset nalja visata. Seltskonnas analoogi pealt nähes oleks ebamugav. Vot, jah, kogu see raamat on tõesti väga piinlik.
Teksti loeti eesti keeles

Eh...see oli tõepoolest halvem, kui Grantiga kahasse kirjutatud aga eks sellelgi oli oma "nutikaid" kohti. Vahel sai siingi nalja, kuigi siin oli peamine nali rõve. Naylor ei paista tabavat eriti hästi tegelaste omadusi, kuigi karakterid on endiselt värvikad. Aga see spermakaubandus ei olnud mitte naljakas vaid tülgastav ja võib öelda, et isegi suht masendav idee. Üldse paistab Naylor arvavad, et hea nali peitub vaid rõvedustesse (mis küll kohati ka tõele vastab, kuid mitte tingimata alati). Eks mulle oli vastumeelt ka Rimmeri lõpp. Oli tegelt ju siuke lahe tegelane, kes hoolimata oma olemusest siiski südamesse puges. :P
Veel ei meeldinud ka osade asjade mitte paikapidavus. Nii palju kui mina olen aru saanud ei liigu inimesed otse üles, kui kaob gravitatsioon. Nad lihtsalt heljuvad ringi. "Viimases inimeses" aga tõusid kõik otse üles, nagu oleks nad end maapinnalt tõuganud.
Noh, kolm. Käib kah.
Teksti loeti eesti keeles

Lugemise ajal nagu ei torganudki pähe, et see osa eelmistest kuidagi ilmselgelt halvem oleks. Mõned kohad ajasid ikka päris naerma ka (näiteks Rimmeri kanaks muutmine). Aga mingit erilist paroodiazanri verstaposti see teos endast kahtlemata ei kujuta.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt on inimestel huumorist erinev arusaam - minu jaoks oli see üle pika aja üks naljakaim lugu, mis kätte juhtunud. Praktiliselt pidevalt pandi kildu ja hea maitse piiri (mis see üldse on?) ei ületatud kusagil. Osa asju olid ilmselt mõistusevastased, kuid samas oli ka huvitavaid kontseptsioone (õnneviirus).Kokkuvõtlikult - selline mõnus, kerge lugemine.Eelmiseid osasid lugenud pole, kui need on tõesti paremad, siis väärivad ilmselt veelgi paremat hinnet kui see kolmas osa.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei saa inimestest aru, kui see teos jutuks tuleb. Enamus tuttavaid on arvanud, et võrreldes esimese raamatuga on tegu ikka üsna mõttetu üllitisega. Mina ei ole nendega nõus. Tõsi, tolapanekut oli selles raamatus vähem, kuid selle võrra on süžee tugevam ja ka üldine stiil on ... pädevam.

Jutt ise räägib sellest, kuidas meie head sõbrad sattusid läbi omnitsooni seilates väikese näpuka tõttu paralleeluniversumisse, kus kõik oleks justkui sarnane, ainult läbi kõverpeegli vaadatuna. Nad leiavad enda ekvivalendid sellest universumist, kuid paistab, et pisut liiga hilja -- keegi on neil kaelad kahekorra keeranud -- kõigil, väljaarvatud Listeri teisik, kes on kuhugi kadunud. Teisikut taga ajades avastavad nad peatselt, et tegu on psühhopaadist kõrilõikajaga, kes meenutab Listerit ainult välimuselt.

Läbivaks teemaks on ka geneetliselt modifitseeritud eluvormid ning viirused, millega on võimalik planeete terraformida. Ka üks jõle kobarmõistus teeb oma etteaste ja põgusalt näeme Kübeeria nimelist põrgumasinat. Põrgumasin on põrgumasin selle sõna otseses mõttes: selle abil genereeritakse inimestele nende personaalne katel, kus neid kogu vangistusaja jooksul grillitakse. Inimese ajust leitakse kõik nendele teadaolevad ebameeldivused ja neid taasesitakakse selle riistapulga abil üle ja üle. Brr! Kujutage ette mõnda maailma, kus tuule asemel ulub puuvõras ja elektritraatides Nexuse nimeline õudus. Või veelgi hullem: Meie mees!

Muide, ma olen selle raamatu juures seisukohal, et inimesed ootavad justkui sama juttu, mis tuleb sarjas esimeses osas. Ärge võtke seda nii. Võtke seda, kui täiesti eraldiseisvat juttu.
Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut lugema asudes tuleb lihtsalt ära unustada terve mõistus ja loogika, sest neid seal pole. Kõik sündmused lihtsalt juhtuvad, tuhti pöörase tempoga ja keegi ei esita mingeid küsimusi. Mina ka ei esitanud. Alguses tahtsin, aga loobusin siis. See on tõsi, et kolmas osa pole enam nii naljakas, kui kaks eelmist ja ka tegelased ei käitu enam päris samamoodi, kuid raamat on enidselt meeldivalt ajuvaba ning kergesti loetav. Korralikult käsitöö, korralik kolm
Teksti loeti eesti keeles

Esimene järg Grant Naylori kahele Punase Kääbuse raamatule. Natuke nalja ju kohati saab, aga lugu on üldiselt suht segane jamps.
Teksti loeti inglise keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles