Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robin Hobb ·

The Tawny Man II: The Golden Fool

(romaan aastast 2002)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.25
Arvustused (8)

Prints on lossis tagasi ja tegeleb koos kuningannaga riigi sise- ja välispoliitikaga (kihlumine Outislanderite pruudiga, Bingtown traderite delegatsioon ja muud jamad).

Fitz on printsi salajane õpetaja Skill alal ja üritab samal ajal lahendada muid jamasid: organiseeritud Wit revolutsionäärid, kasupoeg Hap armuelu, päristütar Nettle öised terroriseerimised Skilli abil läbi une, Fooli kapriisid, printsile skillimise kaaslaste leidmine jne.

Raamat on sama hea, kui eelminegi. Pole veel täielikult läbi loetud, kuid hindes kahtlust ei ole.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle on igatahes Hobbi teosed väga hästi sobinud ja samuti on see ka Golden Fooliga... Kõik mida K.R. eelnevas arvustuses ütleb selgitab lühidalt ära mis toimub, kuid õnneks pole kõik nii lihtne nagu pealtnäha paistab.

Lugu lisab veelgi müstikat Narri(Fool) arvele, kuid ehk aitab meil ka tema varasemaid tegusid mõista. Muidugi läbivad ka ülejäänud karaktereid olulisi muudatusi.

Selle teose lõpetamine tõi minusse igatahes tahtmise mõtiskleda elu üla ja mõelda, mida Fooli`s Fate kaasa toob...

Teksti loeti inglise keeles

Robin Hobb oma tavalisel kõrgel tasemel. Jätkub juba Farseeri - triloogiast tuttavate Fooli, Fitzchivalry, Kettrickeni, Chade ja teiste saaga. Põhihädaks tundub olevat, et erinevalt eelmistest, Farseeri ja Liveship Tradersi sarjadest, ei ole siin korralikku pahat tegelast, kes kangelasi kolm köidet kiusaks, et siis lõpus väärilise kättemaksu ohvriks langeda. Piebaldid ei anna kuidagi Regali või Kyle`i taolist kaabakat välja. Maailma kõige ebausutavam salamõrtsukas Fitz saab nendega isegi enda kohta liiga kergesti hakkama. Aga raamat on täitsa huvitav sellest hoolimata, et Hobbil õnnestub 700 lehekülge sisuliselt mitte millestki pajatada, sest maailm, kus kõik see tegevus toimub, on huvitav. Lõpus jäi kõik parajalt pooleli, ilmselt on kolmandas osas lõpuks ometi korralikku madinat oodata.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja viiendast osast ei maksa erilisi üllatusi oodata, ja ega Hobb väga ei üritagi siin millegagi rabada. Eelmisest osast (Fool’s Errand) on Golden Fool muidugi hoogsam ja põnevam, ent avatriloogiaga võrreldes ikkagi tömbim. Seiklus- või intriigiromaanina jääb Golden Fool kuidagi paigaltammuvaks ja tuimaks, sündmustikus pole kuigi palju teravust ega järske pöördeid. Romaanil näikse puuduvat fookus, käib mingi ebaoluline sahmerdamine mida saadab Fitzi pidev hädaldamine ja ohkimine.

Hobb ei jäta kasutamata ainsatki võimalust Fitzi mõtiskluste edasiandmiseks. Vestlustes võib Fitz paari lause vahel terve lehekülje jagu triviaalselt mõtiskleda, Fitz nämmutab vahest ilmselgete asjade üle nii ja pikalt, ja teeb lausa tigedaks, et autor lugejat idioodiks peab. Romaani mahukusele annavad lisaks Fitzi sisemonoloogidele oma kaaluka panuse ka üsna pikad soengute ja rõivaste (eriti kleitide) kirjeldused. Juhtub toimuma mõni bankett või delegatsioonide kohtumine, siis asub Fitz kohe huviga daamide kleite vaatlema.

Fitz on 35-aastane, ta peaks olema siis selline elukogenud salaagendi ja kangelase minevikuga karm tüüp aga minule jäi temast mulje kui pabistavast ja vooruslikust vanatüdrukust, kelles kõik, mis turvalise heegeldamise juures eemale kisub tekitab paanikat. Kohati on Fitzi reageeringud ja käitumised 100% naiselikud, tal on kombeks turtsuda, haavuda ja pidevalt pabistada. Vahel on ta nii naiivne, et ei suuda läbi näha Fooli või mõne muu tegelase kõige lihtsamaid kavaldamisi. Naiselik on tema suhtumine intiimvahekorda Jinnaga („oh, kas see nüüd ikka oli õige et me nii tegime ja mis nüüd küll saab, sest tegelikult ma ei armasta ju teda…”); naiselik on tema solvumine Starlingi peale ja eriti naiselik on tema konfronteerumine Fooliga („võta teatavaks, et ma ei kavatse sinuga kunagi magada!”) ja sellele järgnev kahetsemine. Kui selgub, et Foolil oli palavik, siis lahvatab Fitzis emainstinkt, ta on kohe nõus kõike andestama ja vaata et poetab veel pisaragi. Fitz on pidevalt millegi pärast „šokeeritud”, ta „süda kukub saapasäärde”, ta on „hirmunud”, tal „tõuseb klomp kurku”, ja kaks korda „valguvad tal silmad pisaraid täis”.

Intriigide keskmes on väidetav piebaldite vandenõu, kuid hoolimata Fitzi ohkimistest ei tundu see maamatside konspiratsioon Farseeride troonile kuigi ohtlik. Veidi huvitavamad on Farseeride suhted Bingtowni ja Outislandite rahvaga – poliitilised intriigid ja seosed antiikse loherassi aretamisega. Intriigide pingestamisega Hobb aga eriti ei kiirusta. Nii kui tekib mõni teravam olukord sumbub tegevus ruttu tagasi Fitzi eraellu, et ta saaks jälle pikemalt heietada, pabistada ja hädaldada oma raske elu üle. Ilmneb tema võimetus sotte sirgeks rääkida või üldse mingeid olukordi enda kasuks lõpetada.

Ma ei taha autoriga vaielda – võib ju vabalt olla selline äpu ja hädine salamõrtsukas – aga ma miskipärast arvan, et Fitz on autoril sellisena tahtmatult välja kukkunud; et ta on üritanud kirjeldada hoopis teistsugust tüüpi. Romaani peamine häda on aga siiski sündmustevaesus, igavus, venitamine ja mingi üldine läilasus. Kui saab selgeks, et kogu lugu – niipalju kui seda üldse ongi – laheneb alles järgmises osas, kui Dutiful peab lohejahile minema, siis on ju selge, et selles osas enam midagi olulist ei juhtu. Otsade sõlmimiseks kulub aga veel ca 300 lk tuututamist ja magedat suhete silumist Old Blood rahvaga.

Teksti loeti inglise keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles