Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Kalju Maapoeg ·

Osadus

(jutt aastast 2002)

eesti keeles: antoloogia «Halli Hordi tulek»

Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
Hinne
Hindajaid
2
2
3
5
1
Keskmine hinne
2.923
Arvustused (13)

Lugu sellest, kuidas üks matkasell tühjas Slovakkia külas kellegi vanaeide talus ööseks ulualust leiab ja mis temaga edasi juhtub. Kuna hakatuseks kuulatakse ära võigas hirmulugu siin sõjapäevil toimunust, võib arvata, et eriti meeleline see öö ei saa. Öö saab pigem lausrõve... aga umbes nende kirjelduste ajal selgem jutulõng ka katkeb, ning lugeja on silmitsi nuputamisülesandega. Võib ju välja rehkendada, mis selle kõige mõte oli ja mida pealkiri öelda tahab: kutt nõiuti läbi elama umbes analoogilist kunagise hirmuteo ohvritega ning needus pani ka temale osaduse süükoormast... Mis polegi ju halb idee jutu jaoks, ent paraku ma hindan praegu enda lugemiselamust, seda, kuidas autor oma loo teostas. No on vana tõde, et igasuguste jälkuste kirjeldamine just kõige õudsem ei ole, siin ristatakse see veel segasevõitu lüürikaga. Muidugi on see rõvedus siin taotluslik ja mõneti isegi vajalik. Nii et peamised etteheited tulevad stiilil ja lõpusõnastuse, õieti viimase lõigu kohta. Üldiselt nõuab korralik õuduslugu siiski teravamat lõppu. Praegu tekib tugev alus kahtlemiseks peategelase vaimses tervises – äkki see kõik viirastus talle? Millegagi on siin loos siiski hakkama saadud, aga täpsemalt määratlemine läheb juba keeruliseks. Selline tuuseldav ja hüplik stiil on muidugi maitseasi aga praegu selle eest - no see sai ikka liiga hüsteeriline - üle “kahe” ei anna. Siiski - loo idee mulle meeldis.

PS - Raul Sulbi arvustus näikse olevat märk lähenevast hullumeelsusest. Kas siis arvustajate seas või maailmas üldiselt.

Teksti loeti eesti keeles

Kui autori nime ei teaks, arvaks et Hargla kirjutet. Nagu "Koobassaare heinaküün". Sama igav ja mitte eriti originaalne. Väljendus- ja jutustamisoskust on küll, ent sisu mitte. Puänt puudub. Ulmeantoloogia, kus tekst ilmus, "Osaduse" väljajätmisel oma tasemes ilmselt võitnuks.
Teksti loeti eesti keeles

Jube! Ma ei saa aru, kas õudusjuttude idu seisnebki selles, kes suudab ilgemat, jäledamat, rõvedamat jne stseeni kirjeldada? Kui jutt peaks idee poolest õuduskirjanduse alla mahtuma, siis üle 1 ei annaks mingil juhul. Kui aga rõve-kirjanduse alla, siis kolme pika sabaga venitab välja.

Mis kirjutamisse endasse puutub, siis sõnad ja laused hakkavad juba looma. Stiil on siiski suhteliselt laisk ja ülemäärastesse heietustesse laskuv. Kui mingit rõve-jublakat (why not pervo-kirjandust?) juba treida, siis sellele ilustava jahumisega kirjandusliku kuju andmine ei õigusta ennast kuidagi ära.

Miks ma ikkagi ühte ei pane? No mul õnnestus ühe venna haige fantaasia produkti unes näha -- seega, teenib natuke (õige pisut) kõrgema numbri ära!

(Maapojal pole solvumiseks siiski põhjust - et ma sihukese vastiku emotsiooniga asja läbi lugesin ja sellele kuidagi reageerin jne, siis ma ei püüagi objektiivne olla! Kui lugu kannab tugevat emotsiooni, siis emotsiooni ka lugeja poolt!)

Teksti loeti eesti keeles

Loos on powerit. Mida ei eita ka eelarvustajad ;) Soodumuse asi, milliseid emotsioone see vallandab, minu näitel võib väita, et ka positiivsed on võimalikud. Jah, nagu öeldud, jõudu on loos kõvasti.

Kirjeldusi, mida võib - soovi korral -heietusteks pidada, saab sama hästi nautida kui tundlikke ja tabavaid. Kellele kirjeldused ei meeldi, lugegu koomikseid. Loo õhustik on just tänu kirjeldustele veidi gogollik, kuid muidugi räigem, jõhkram, rõvedam. Mis tuleb ainult kasuks.

Hyplev stiil mõjub mulle isiklikult sugestiivselt. Pealegi, kui lugu paneb mõtlema, võib see tulla sellest, et hea lugu on. Ja mõtlemine ei ole valus, kuigi on vist veidi ebatrendikas. Aga ehk kuulub klassikaliste väärtuste hulka, millele ei pea tingimata moelõivu maksma.

Yhesõnaga - pagana hea lugu on.

Neli sellepärast, et Maapoeg alles hakkab kirjutama, potentsiaali aimub liiga palju, et viisi hõikuda.

Teksti loeti eesti keeles

Maapoja lugudega on selline värk, et nad ei kipu end päris yhe korraga avama. Peale esimest lugemist ei tahtnud talle kuidagi yle "mitterahuldava" panna. Igaks juhuks lugesin yle ja avastasin, et asi ei ole sugugi nii halb. OK, on symbolitega yle kyllastatud, on. Kipub sinna r6vekirjanduse poole tikkuma, nii on. Teab mis suuri koledusvärinaid paraku ei suutnud jutt minus tekitada. Oli kätte v6etud igavene hulk erinevaid pärimusi kokku pandud, nimemaagiaga mängitud ja see suht kenasti ja kirjasokusega yles märgitud. Minu jaoks oli just l6pp see, mis andis asjale l6pliku vyrtsi. S6naga väga k6va kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Halli Hordi tulekus kõige mõrum jutt, paraku. Sedasorti õudusjutud ei ärata mingit huvi, et veel midagi selles zhanris lugeda. Paha-paha, poiss, ära enam sihukesi asju kirjuta!
Teksti loeti eesti keeles

Üks mu sõber kiitis seda juttu võikuse ja koleduse pärast taevani. Mina vaidlesin talle vastu.Algus oli hea ja päris meeldis mulle. Tekst sujus ja ma lugesin huviga, tekkis lootus, et tegu võib olla millegi paremaga, kui Maapoja nimi uskuda lubas. Ja siis mingil hetkel läks jamaks ning päris jubedaks (mitte et ma nüüd väga kartnud oleks, seda küll mitte. Jube oli see, et selliseid jäkusi suutis üks inimmõistus välja mõelda).Ja lõpp oli nii segane ja kiire, et nagu eriti midagi ei saanud aru. Aga tähelepanelikumalt üle lugeda ka ei viitsi.
Teksti loeti eesti keeles

Selgelt selle "Marduse" parim algupärand, millele ka kõhklemata "viie" ära võib lajatada. Mitte et ta puudusteta oleks, aga need on niivõrd minoorsed, et ei sega lugemist ega vääri ka väljatoomist.

Tegu on tekstiga, millest alates Maapoeg minu jaoks Nimeks muutus, aga ega ma midagi varasemat temalt vist lugeda pole ka viitsinud... Seda juttu lugedes meenusid heldimusega kunagi aastat nelja-viie eest Horrornetist loetud USA ja Kanada amatöörkirjanike õudukad, mis samuti üsna süüdimatul moel pornograafiat ja värvidega mittekoonerdavat soolikaõudust harrastasid. Siinne eksemplar on nondest ehk isegi nauditavam.

Vahva, et ka meie luterlik-vagatsevas kirjandusruumis keegi millegi sellisega välja tulla ei häbene. Ja olulisim ehk on, et selle teksti puhul tundus mulle, et lisaks arenevatele oskustele on just see tegemisrõõm/vaimustus täiesti dominantsel kohal.

Nii hoida!

Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud, mulle meeldis. Lõpp oli küll veidi imelik ja segane, et mis ta sinna metsa otsis, see võttis veidi hinnet alla. Aga muidu peaaegu viite väärt.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku kahtlemata kõige halvem lugu. Kui aus olla siis üldse üks halvemaid lugusid mida kunagi lugenud olen. Esiteks tohutu pettumus - algus on tegelikult lool väga hea, isegi seljakott seljas ringi rännanud ja rännumehe mõtete kirjeldus väga usutav, raha pakkumis stseen liigutav jne, aga edasine rämps viis igasuguse lugemistuju ära.Teiseks- Peter Hagen on vast Maajas tunduvalt paremat pornot välja mõelnud, ka ulmepornot, ehk proovida veidikenegi temast eeskuju võtta?Kolmandaks, mitte midagi ei saanud aru lõpust. Kas matkasell muutus lõpuks libahundiks? Aga kes siis jutustas lookest lugejale? Libahunt vestis kutsikatele mälestusi? Vastik jutt
Teksti loeti eesti keeles

Õudus võib küll ilge olla aga ilgus õudne küll pole. Ma saan aru et mädaneva vanainimese laibaga sugutegemise kirjeldusid teenisid eesmärki lugejas jubedasegune õudus äratada, või siis lihtsalt šokeerida, ent minu puhul see vähemalt ei töödanud. See metafüüsiline pool, mis algas umbes sealtmaalt kus peategelane lakka ööbima juhatati, oli ilge küll aga selles mõttes, et ilgelt segane, tüütu ja igav. Õudust polnud milligrammigi võrra, lõualuud tahtsid vägisi haigutamisest krampi kiskuda.

Ma kipun nõustuma Indrek Hargla arvustuse postskriptumiga, he he he. Millegi muu kui (hetkelise) hullumeelsusega on taolise soga mõõdutundetut ülistamist raske seletada. Aga oma ääretult sittasid oraaklivõimeid on siin teisedki ilmutanud, vaadake näiteks Orlau arvustuses peituvat ähvardust, et Maapoeg alles hakkab kirjutama. Kus on nüüd see Maapoeg ja kus on tema kirjutised, küsin ma...? Ma annetan ülinõdra "kahe" ja tuleb veel arvestada, et olen lahkes ja leebes meelolus.

Teksti loeti eesti keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles