Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Cuncti simus concanentes: Ave Maria

(jutt aastast 2002)
https://algernon.ee/node/249

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2002; oktoober
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Fantastika» 2004

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Algernon
Hinne
Hindajaid
7
6
1
0
0
Keskmine hinne
4.429
Arvustused (14)

Ma jätan sisukirjelduse kellelegi sellisele, kes seda osavamalt teeks, ja kes seda ka rohkem vajalikuks peab. Jutt on ju kõigile kättesaadaval.

Minu arvates parim jutt Harglalt, mis ma üldse lugenud olen. Tegelikult võibolla viimase aja parim lugemiselamus. Hea ülesehitus, korralikud detailid, läbimõeldud sisu. Meeldis. Ei hakanud silma ka teoloogilist vusserdamist ja tüütut holmes-watsonlikku targutamist. Kena ekstaatiline müstitsism. Väga hästi ära tabatud ja kirjeldatud püha prostituudi motiiv (lihalikult vahendatud Jumalik armastus) ning ikooni kaudu maailma jõudev arusaamine sellest. Nõus ka sellega, et sellise doktriini pooldajad pole sisuliselt kristlased. Nagu iga äärmus, muidugi, kätkeks ka selle õpetuse järgimine endas ohtusid, aga sinna ei saanudki lugu välja jõuda. Kas nüüd jääks üle loota järgmist kirgastunud kunstnikku? Või ei saabu maailma enam kunagi nii pühasid ikoone? Ootame ja loodame.

Lõpuks... oli tunda (minu jaoks) «Foucault’ pendli» mõjusid – Kaana pulm, templirüütlid, jumalik Sophia – ja see pole mõeldud etteheitena. Lühidalt, viis pluss.

Teksti loeti eesti keeles

Imelik panna kuidagi nelja.

Kõik oli nagu omal kohal. Meeleolud elasid, tegelased niisamuti. Isegi õlekõrte hõrk hõng, kõrtsimelu ja päikeselaigud Magdaleena kujul tulid ebaloomulikul viisil silme ette.

Kuid ei meeldinud mulle see, mis jutus kõlama jäi: "Ave Maria, sa jumalik hoor."

Hinne on pandud seega täiesti subjektiivselt, huvitavusest ja tasemel-kirjutamisest rääkimata...

Teksti loeti eesti keeles

T6eliselt ekstaatiline jutt! Olenemata igasugusest ajaloolisest taustast ja ysna otsestest ja v6iks öelda isegi suhteliselt j6hkratest vihjetest kubisemisest on tegu suurepäraselt ja p6hjalikult väljapeetud looga. Kuulub kindlasti minu lemmikute hulka yldse. Äärmiselt helge ja positivistlik, suurepärane vaheldus väsitavale ja tihti ka depressiivsele postmodernitlikule maailmale. Samas ka mitte päris eskapism. S6naga: "viis".
Teksti loeti eesti keeles

T6esti hea, asjaga on vaeva na"htud ja to"o:d tehtud, t6eliselt professionaalne jutt ja seda juhul kui ainult ideest oleks piisanud, et ilma erilist vaeva na"gemata keskmiselt hea kirjatykk kokku vorpida. Tuletab natuke meelde " Sierra Titauna nekropoli".
Teksti loeti eesti keeles

Ekstaatiline on see tekst tõesti!

Pean käesolevat juttu Indrek Hargla seni absoluutseks tipuks. Siinkohal võikski arvustuse lõpetada, aga kirjutan veidi veel.

Nagu juba öeldud, best ever on see tükk ning ehk vaid "Uskmatuse hind", "Kindel linn" ja "Mees Assisi linnast" jõuavad kuhugi lähedusse. Samas olin seda lugedes üsna kummalises seisus, kuna Hargla veel ilmumata alt. ajaloolises 16. sajandis aset leidva romaani "Palveränd Uude Maailma" miskisugune tööversioon käsikirjas siinkirjutajal loetud on. Et nagu üsna mitmete tegelaste nimed olid samad, maailm oli sarnane ning osaliselt ka tegelasi liikuma panevad hoovad ning siis see järgnenud liikumine. Oli ka autori hoiatus, et ei maksa väga üle tähtsustada neid seoseid vms.

Nojah, lõppeks on eri tegelaste saatus siinses jutus siiski romaanimaailmast hoopis erinev ning ka vahepalana käesolev lugu miski interluudiumina tollesse mahukasse teksti ei sobiks. Ometigi...

Ei oskagi täpselt oma tundmusi kirjeldada, siin jutus esitatud lugu, maalitud tegelased, kasvõi see sügisene Akvitaania õhk jõuab nagu rohkem lugejani, jõuab paremini kohale. Lööb teravamalt ja sügavamale. Et kuigi tegelikult hoopis teisel teemal kirjutatud, mõjub kõnealune tekst ikkagi nagu romaani meisterlik kvintessentsi geniaalselt edasiandev aperitiiv. Ja see on parem kui romaan. Valusam, värvilisem ja ekstaatilisem.

Ja jälle ka pisike detektiivloo nõks, et kelle mälestustega siis ikkagi tegu on, noh, usun edevalt, et arvasin selle ehk veidi varem ära kui "keskmine lugeja":) Muidu on siin aga Eco "Foucault..." ja ehk mõne varakristluse ja Akvitaania seoseid otsiva teksti mõjusid näha küll, selline üsna Wilson-Baigent-Leigh` pseudoajalooliste telliste ("Püha Graal ja Püha Veri" eestikeelsetest nt.) ja Eco ajaloolis-müstitsistlike konspiratooriumide laadis maiuspala on meil siin tõesti.

Igatahes läbi Akvitaania kuningriigi Santiago de Compostelasse suunduvate Aidanni ja Gretheli, peapiiskop Lutheri, Heinrich Cornelius Agrippa von Nettesheimi, Vahimeeste ordu ning selle prokuraatori, vend Andrease jt. kohtuvad huvilised ehk millalgi 2003. aastal raamatulehekülgedel uuesti.

Seniks aga võib meeldivaid sügistalviseid õhtutunde veeta just selle jutustuse ning ehk ka temaatiliste kulinaarsete saavutuste ja alkoholi seltsis. Igatahes veendun ma üha enam, et max. professionaalselt teostatud alternatiivajalugu on oma rohkete muude kvaliteetide kõrval iga kell parem suvalisest reisikirjast/rännuraamatust.

Aga ega ma tegelt selliseid isiklikult väga läbiraputanud tekste märkimisväärsel tasemel ja seostatud vormis arvustada ei suudagi...

KAIF.

Teksti loeti eesti keeles

Keskajal jutlustab üks sekt armastust ja väidab, et Maarja, keda algkristlased kummardasid, polnud Jeesuse ema, vaid Maarja Magdaleena. Loomulikult kiusab inkvisitsioon sekti taga ja otsib selle viimset reliikviat. 5+
Teksti loeti eesti keeles

Hargla viimase aja produktsiooni lugedes kipub vägisi peale tulema tunne, et ette on sattunud kreemikook, mis lisaks maasikamoosiga üle valatud... Käesolevale tükile pole alla 4+ muidugi põhjust anda, samas jääb see siiski meelelahutuskirjanduse tasemele. Autor on kõvasti vaeva näinud ajaloolise taustaga, kuid samas unustanud inimesed selles: tema tegelasekujutus kipub olema pigem must-valge, me näeme muretuid noori hedoniste armastusjumalanna palverännakul mööda Euroopat ning fanaatilisi põlevasilmseid ilulämmatajaid nendega terase ja tule abil arveid õiendamas. Vähemalt minu jaoks jääb selline tegelaskujutus Holliwoodi kostüümidraamade tasemele, kus pühendatakse ju samuti lõpmatult kaadreid tegelasi ümbritsevale kaunile, kuid pahatihti imevähe tegelasile endile. Kauni Edela-Euroopa ja elurõõmude kirjeldused on justkui ilus toos, mille seest lugeja ei leia paraku aga muud, kui peotäie sarnaseiks treitud malendeid.

Hargla lembus mõnukirjelduste vastu on juba legendiks saanud. Keegi tark mees ütles kunagi, et suurem osa kirjanikke kirjutab kogu elu ühtainust lugu erinevates variatsioonides; nähtavasti käib see ka Indrek Hargla kohta. Mulle tundub, et kui autor edaspidi pingutaks jõudu oma tegelaste psühholoogia ja neid liikumapanevate protsesside keerulisemaks ja mitmetasandilisemaks muutmisel, siis see lugu ainult võidaks.

Keegi kodanik Hallas kirjutab "Eesti Päevalehes", et "Üldse aga kipuvad ulmekirjanduse asjatundjad ulmesse annekteerima teisigi valdkondi, kus on ülekaalus hoopis muud väärtused." Tegemist on arvustusega "Palverännule uude maailma", millega "...Ave Maria" on tihedalt seotud. Jättes kõrvale asjaolu, et alternatiivajalugu on traditsiooniliselt ja mitte mingisuguse hiljutise "annekteerimise" tulemusena ulmekirjanduse osana vaadeldud, tahaks öelda, et vähemalt käesolevas teoses pole teps mitte "ülekaalus hoopis muud väärtused". Suurele (suuremale?) osale ulmekirjandusest on oluline autorit huvitava teadusliku probleemi kesksus, selle prevalveerimine kõigi muude kompositsiooni elementide üle. Täpselt sama võib märgata ka "...Ave Maria" puhul, ainult et füüsika või matemaatika asemel on siin asukohal ajalugu ja usuteadus. Teatud abstraktsiooniastmelt vaadates kasutab "...Ave Maria" ulmekirjandusele omaseid skeeme täpselt samal kombel, kui mõni Isaac Asimovi romaan.

Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu läbilugemine valmistas mulle piina juba esimestel lehekülgedel. Heietav ja lohisev jutustus ei tekitanud seda köitvat tempot, mis naelutaks pilgu teksti külge ega laseks raamatut või juttu enne käest ära panna, kui asi läbi. Seega tekkis tunne, et autor on loo suht mehhaniliselt ja tuimalt kirja pannud ja selle kirjutamine oli talle ehk sama suur vaev, kui lugemine minu jaoks. Väike tempomuutus toimus jutu lõpus, kuid see ei päästnud enam suurt midagi.

Vaadates eelarvustajate kiidulaulu ja lõputut ahhetamist, murran siin omaette pead, et mis rahvast õigupoolest selle jutu juures köidab? Kas see, et kristluse teemat vägistatakse? Või (pseudo)ajaloolised detailid ja miljöö? Aga jätame selle...

Kindlasti lähtub mu hinnang isiklikust maitsest. Aga kuna olen aastate jooksul õppinud vaatama ka tehnilist teostust, siis see pool kipubki loo uimaseks tegema. Jah, ma tean, et enamus ajaloolisi raamatuid on just võimalikult lohisevas võtmes kirjutatud, kus üle pingutatakse arhailise või poeetilise sõnavalikuga. Aga kui tulemus on selline, et esimesed 30 lehekülge lugu lihtsalt seisab paigal ja viimasel 20 leheküljel teeb paar väikest sammu, siis meenutab lugemiselamus pigem koolipõlve ja oh-kui-tüütuid kohustuslikke raamatuid (balzak ja co), mille mõte mattus paksu sõnadelaviini alla.

Tahaks küsida edasi retooriliselt, et kas (pseudo)ajalooline jutustus nõuab tingimata passiivset jutustuslaadi? Aga samas on see autori valik, kuidas teostada ja kui söödavaks jutt teha. Mõned naudivad... aga mina ohkan raskelt ja leian, et olen kümneid kordi huvitavamaid jutte Hargla sulest lugenud. Ja paremusjärjestuses oleks see jutt kindlasti viimaste seas. 3 pika sabaga...

Teksti loeti eesti keeles

Esialgu mõtlesin piirduda klassikalise fraasiga "kuna pole ulme, ei arvusta", aga järele mõeldes leidsin, et ehk ei ole see ikka päris õige. Pealegi on mul kombeks, et kui tõesti pole ulme, siis ikka tõesti ei arvusta ja ei pane hinnet ka.

Aga kui nüüd järgi mõelda, siis kus see ulme siin õigupoolest on? Et alternatiivajalugu? Kuna ma pole mittealternatiiv-ajaloo alal spetsialist, ei julge ma tegelikult väga kindlate väidetega esineda, aga minu meelest on siiski tegu pigem keskaja teemalise müstifikatsiooni kui alternatiivajalooga. Alternatiivajalugu on minu jaoks ikka Dicki "Mees kõrges lossis" või midagi taolist.

Mis ei tähenda, et tegu poleks ilusa jutuga. On küll ilus jutt.

Et miks ma siis ikkagi seda arvustust kirjutan, kui ma leian et tegu ei ole ulmega? Vahetult enne talletasin nimelt BAASi oma märkmed Terry Pratchetti "Jingo" kohta, ning nüüd hakkasin järgi mõtlema et kas too oli millegi poolest eriti rohkem ulme. Ei suutnud ennast veenda.

Teksti loeti eesti keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles