Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Neil Gaiman ·

Coraline

(lühiromaan aastast 2002)

eesti keeles: «Coraline»
Tallinn «Tiritamm» 2004

Hinne
Hindajaid
6
0
4
0
0
Keskmine hinne
4.2
Arvustused (10)

Gaimani esimene nö päris-lasteraamat, oma 170 lk-ga annab siiski vähemalt lühiromaani mõõdu välja. Ja väga lastele ta ka kindlasti ei ole.Väike tüdruk Coraline (keda kõik eksitavalt kogu aeg Caroline`iks tahavad kutsuda) asub koos vanematega elama uude kohta, ühte õige vanasse majja. Avastab seal peagi ukse, mille taga esmapilgul müür - ja teisel pilgul koridor, mis viib ta justkui oma koju tagasi, kus kõik on peaaegu samamoodi, aga mitte päris. Seal on "teine ema" ja "teine isa" ja "teised naabrid", kes õigetega üsna sarnased, aga mitte päris. Ja nagu selgub, on hoopis kurjad ja õelad (kuigi jah, mis olevused just, jääbki lugeja fantaasia otsustada). Ja nüüd seisab Coraline`i ees raske katsumus: pääseda ise päriskoju tagasi ja veel nii, et kurjuse poolt pihta pandud vanemad ka päästetud saaksid.Üks briti ajaleht võrdles seda Alice ja Stephen Kingi eduka ristamisega. Alice`i ülelugemise soov tuli Gaimani järel küll, aga Kingist on mu meelest asi palju parem: kompaktsem ja konkreetsem. Peale Alice`i on sarnasusi Gaimani varasema teosega Neverwhere, just samasugune irreaalne-muinasjutuline atmosfäär. Ja ma enam ei mäleta, kus muinas- või pärisjutus esineb(-vad) koletuslikud käed, kes omapäi inimesi vaenavad. Nii et kõikvõimalikke vihjeid igas suunas, kõik omavahel heas komplektis (isegi gurmaanidele kinndlasti nauditavad kirjeldused, kuidas valmistada maitsvat pitsat, mida siiski väikesed tüdrukud ei söö, või siis, kuidas isukalt elusaid tarakane järada) Ja kõigele otsa muidugi gaimanlikult võluv irve: nt Coraline`i peamise abilise, kassi suust kõlav lause "Kassidel ei ole nimesid... Teil, inimestel, on nimed. Sest te ei tea, kes te olete. Meie teame, kes me oleme, seepärast ei ole meil ka nimesid vaja." Või (jällegi kassi suust) tõdemus, et kurjuse loodud maailm, kuhu Coraline on sattunud, on ruumiliselt üsna pisike: "Ämbliku võrk peab olema just nii suur, et kärbsed kinni püüda."
Teksti loeti inglise keeles

Puhas lastemuinasjutt, kuigi mõningate horrorielementidega. Selles mõttes kajastab hinne "kolm" seda, et lugejana olin ma sihtgrupist aastakümnete kaugusel. Gaimanile omane, sellise teatava sünge ja kiiksuga alatooniga, aga samas olid ka vendade Grimmide muinasjutud küllalt sünged. Tagakaanel külvab täiesti asjata paanikat keegi Lemony Snicket, lubades raamatu läbilugemise järel pöialt lutsides voodi alla peitupugemist ja kummaliste häälitsuste tegemist. Nomaitea, minu arust üle viie - aastastele see enam ei kehti ja Lemony jätab endast täitsa ilmaasjata idioodi mulje.

Üldiselt - puhtalt väikestele lastele (või nende vanematele ettelugemiseks) mõeldud ühe õhtuga läbitav muinasjutt.

Teksti loeti eesti keeles

Lollus! Kõige paremad lasteraamatud, räägitakse, on ikkagi need, mis ka täiskasvanutele midagi pakuvad. Selle skaala järgi töötab ju küll!
Teksti loeti eesti keeles

Selline mõnus judisemapanev lasteõudukas. Mäletan umbes sama tunnet, kui lugesin Bradbury «Vist on kuri tulekul». Aga naljakas oli, et kui see käsi hakkas sibama, ja mööda maja musta võtit otsima, tuli mulle kohe Addamsite perekonna teener meelde :D
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest kolmest maakeelsest Gaimani raamatust parim. Ilmselt seetõttu, et sentimentaalsust peaaegu pole. Autori nimi pole minu jaoks just positiivne reklaam, ent see lühiromaan kõlbas lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pakkusin seda lugu oma lastele lugeda. Et lasteraamat või nii. Lugesid läbi, kiitsid, aga vaatasid ikka mulle imeliku näoga otsa, et "...kas see pidi nüüd LASTEraamat olema?"
Teksti loeti eesti keeles

Kõik Gaimani poolt kirja pandud või tema osalusel valminud asjad on mulle seni eranditult meeldinud. Isegi Zemeckise "Beowulf", mille käsikirja juures autor tegev oli, jättis pigem hea mulje. Sellepärast ootasin "Coraline`ilt" ka võib-olla natuke rohkem, kui oleksin pidanud. Lugema asudes teadsin ma, et tegu on põhiliselt lastele suunatud kerge õudusvarjundiga moodsa muinasjutuga, kuid lootsin, et Gaimani osalus tõstab teose teiste sarnaste seast kindlasti esile. Kahjuks seda ei juhtunud. Lugu salapärasel kombel teise reaalsusesse sattuvast lapsest pole just midagi sellist, mis vaimustusest kilkama paneks. Sellist lähenemist on juba lugematuid kordi kasutatud ning midagi uut ei suuda ka Gaiman antud teemale lisada. Jah, õhustik on küll meeldivalt sünge, kuid see on ka kõik. Tegevus toimub kindlates raamides ning ilma eriliste üllatusteta, millest jääb loomulikult väheks. Gaimanilt oleks ikka oodanud mingit žanrireeglite rikkumist, mis oleks raamatu natukenegi huvitavamaks teinud. Kahjuks autor ei taha või ei julge ning sellepärast ei tõuse ka "Coraline" minu silmis keskpärasusest väga palju kõrgemale. Midagi raamatus ju oli, kuid üsna vähe. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Esimene Gaiman, mille eesti keeles läbi lugesin... ja pettusin. Mitte tõlkes, vaid raamatus. See oli esimene selle autori teos, mida pidin ennast läbi lugema sundima. Lugu lihtsalt ei rääkinud minuga. Võimalik, et ootused olid liiga suured. Või siis oli siin minu jaoks liiga palju õõvastavat õhkkonda. Kogu kupatus mõjus nagu lastele suunatud David Lynch.

Tundub üha enam, et satun Gaimani lugema äraspidises järjekorras - parematest teostest halvemate poole.

Teksti loeti eesti keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles