(romaan aastast 1917)
https://dea.digar.ee/?a=d&d=koitepl19230417
eesti keeles: «Marsi printsess»
Tallinn, Eesti Kirjastus-Ühisuse kirjastus, 1923
Rakvere «Virulane» 1933
Tallinn «H & Ko» 1993
Tegelikult on tänapäeval väga raske selliseid teoseid hinnata – romaan ilmus ju esmakordselt 1912. aastal! Samas pole ka kõige leebemalt hinnates võimalik viite panna: isegi 1912. aastal osati märksa paremini (ka ulmet) kirjutada, kui seda tegi Edgar Rice Burroughs. Arvan, et neli miinus on täpselt see õige hinne, mille puhul on arvesse võetud esmatrüki aasta, teose tase ja sisu ning vastupidavus ajaproovile.
Proovisin nädal aega tagasi romaani üle lugeda... asi lõppes kiirkorras lehitsemisega ning riiulist järjekordse Lukjanenko õngitsemisega... liiga puine siiski!
Üks märkus veel! Võimalik, et see on nüüd minu organismi eripära, kuid vene 1924. aasta tõlge on mõnusamini loetav, kui ükskõik milline eesti väljaanne!
Kui juhtub ime ja ma siiski selle romaani veel kord läbi loen, siis muutub ilmselt ka arvustus ja võibolla ka hinne. Seniks siis niimoodi...
Ega mul polegi selle raamatu kohta palju öelda; lapsena, kui ma Tarzaneid neelasin, tundus põnev (ja tänu vanale tõlkele meeldivalt eksootiline), aga paar aastat tagasi üle lugedes torkasid kõik puudused ikka väga teravalt silma. Hea küll, see oli Burroughsil üleüldse esimene romaan ja ajapikku ta õppis üht-teist, aga tema süžeed ja tegelased jäävad sellegipoolest kuni surmani väga ühetaoliseks ja värvituks, kuidagi siivsaks ja hädiseks. Kui võrrelda Burroughsi näituseks Howardiga, kelle jõulise ja sünge “Draakoni Tunni” ma printsessiraamatule kohe otsa lugesin, pole küsimustki, kumb on parem kirjanik (jätame Howardi romaani süžeeprobleemid siinkohal kõrvale).
Aga olgu peale, ma ei tulnud siia tegelikult Burroughsi kiruma. Selle kirjatüki ajendiks oli paar päeva tagasi wõrgust leitud eestiaegne “Marsi printsessi” tõlge, mille Heining & Ko 1993. aastal üsna naljaka kaanepildiga varustatult uuesti välja andis. (Õieti leidsin ma lausa kaks tõlget, aga kõigest järjekorras.) Esmalt ilmus salapärase H. M.i tõlge järjejutuna ajalehes Koit (17. aprill – 14. august 1923) ja kõik need numbrid on Digaris olemas. (Samas numbris, kus “Marsi printsess” lõpeb, algab kohe selle järg “Marsi jumalad”, mis sai uusväljaandes pealkirjaks “Raevukas Carter”.) Ehkki üheksakümnendate versiooni lugedes jäi mulle omal ajal mulje, et see on peale kirjapildi täiesti originaalitruu, kohendati teksti trükiks ette valmistades tegelikult päris kõvasti, mis on ilmne juba eessõna esimesest lausest alates. Koidus ilmudes kõlas see nõnda (pikad essid ja kaksisveed on selguse huvides ära jäetud):
Kapten Carteri imelikku käsikirja teile esitades raamatu näol, usun, et mõni sõna sellest tähelpanemisväärilisest isikust võiks pakkuda huvi.
H&Ko versioonis sai sellest:
Kapten Carteri imelikku käsikirja teile raamatuna esitades usun, et mõni sõna sellest tähelepanuväärsest isikust võiks teile huvi pakkuda.
Ja nõnda edasi.
Kümme aastat hiljem ilmus romaan täiesti uues tõlkes ajalehes Virulane (22. august – 14. november 1933), sedakorda mõnevõrra lühendatult. Ja selle versiooniga on hoopis naljakas lugu, sest Digaris on olemas ainult selle teine pool. 22. augusti Virulases on küll teade, et sellessamas numbris hakkab ilmuma “kuulsa “Tarzani” lugude autori — Edgar Rice Burroughs'i — uus romaan”, aga mida pole, on järjejutt ise; esimest korda näeb seda alles 30. septembri skännis. Sellest varasemad numbrid on kuueleheküljelised, mis võiks sellele mõistatusele valgust heita — küllap ilmus järjejutt esialgu kahel viimasel, reklaamidega leheküljel, mille keegi hea inimene on skännitud eksemplaridel küljest lõiganud. Digaris igatahes selle versiooni esimest poolt ei ole, nagu võtmesõnaotsing näitab. (Cartereid ja isegi John Cartereid esineb mitmes kohas, aga Barsoomi oma ilmub välja alles 30. septembril.) Muide, kui keegi peaks väga ihkama seda tõlget tervikuna lugeda, siis ESTERi sõnul on Rahvusraamatukogus olemas neist Virulase väljalõigetest kokkuköidetud raamat.
See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.
Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.
Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.
Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.
Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.
Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.
Ühe musi pärast lahutama?
Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.
Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.
Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?
Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?
Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.
Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.
Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.