Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Neil Gaiman ·

American Gods

(romaan aastast 2001)

eesti keeles: «Ameerika jumalad»
Tallinn «Tänapäev» 2003

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
14
11
4
0
0
Keskmine hinne
4.345
Arvustused (29)
kiilakas

Gaiman oma tavapärasel heal tasemel. Nagu ikka, tublisti crazy:Mees iseloomuliku nimega Shadow istub pangaröövi eest vanglas ja saab sealt ühel päeval välja. Aga just enne seda saab tema naine, kelle järele ta nii väga igatses, autoõnnetuses surma.Teel koju tagasi naist matma kleebib end talle külge keegi mister Wednesday, kes pakub korralikku tööotsa. Ja siis selgub, et mister Wednesday on tegelikult skandinaavia jumal Odin või Votan, kes omal ajal ühes skandinaavlastega Ameerikasse tuli - nagu ka hunnik teisi jumalaid alates slaavlaste Tðernobogist ja lõpetades egiptlaste Horusega.Ainult et vanadel jumalatel on karmid vastased nooremate jumalate näol: tehnoloogiajumal, televisioonijumal, krediitkaardijumal jt sellised.Põnevust ja tublit kaasamõtlemist jagub kogu raamatu jooksul. Ma ei tea, kas see on mingi haigus, aga koomuskiautorist asjalike ja normaalsete romaanide autor Gaiman on nüüd hakkama saanud 500-leheküljelise mammutiga (pealegi veel suureformaadiline), miska kohati kipub igavamaks muutuma.Aga siis tuleb kohe mingi nüke, mis unest taas üles äratab. Näiteks istub Shadow voodiservale tema surnud abikaasa Laura. Surnud, muidugi, aga mitte päris, vaid tahab taas elusaks muutuda, seni aga mehe hea käekäigu eest hoolt kanda.Aga kuidas lõpeb, seda siin ei ütle. Selleks tasub raamatut ise lugeda. Kindlasti tasub.
Teksti loeti inglise keeles
Mart Abramov

Gaimani vist esimene romaan, mille täiesti nullist kirjutas. Neverwhere ja eelnevad lühijutud sinna alla ilmselt ei kuulu.Kirjutatud tekstiliselt väga haaravalt, aga minu jaoks tõestas Gaiman veelkord, et lühijutud tulevad tal märkimisväärselt paremini välja kui pikad teosed. Ainuüksi juba American Godsi vahele pikitud lookesed jumalate tekkimisest olid võrreldes romaani enesega klass omaette.Samas ei ütle ka raamatu enese kohta halvasti. Kaasakiskuv, huvitavad süzeekäigud ja muidugi säravad kirjeldused nii situatsioondest kui ka karakteritest. Otsinud oleks ehk veidike rohkem sisu raamatule, sest ka American Gods kippus minema sama rada, mis Neverwhere`gi - erinevatest seiklustest kokku pandud mammutteos.Lugeda soovitan. Tegemist ühe omapärasema tänapäeva urban-fantasy kirjanikuga üldse. Ei väsi ka teist korda mainimast briljantset keelekasutust.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Ebaühtlane romaan. selleks, et kirjutada nii paksu romaani, mis oleks algusest lõpuni köitev, peab olema väga hea kirjanik või vähemalt end romaani˛anris kodus tundma, ja vähemalt Gaimani eesti keelde tõlgitud teoste põhjal võin öelda, et ta pole mingi Simmons. Tekst pikitud lühijutud olid tõesti huvitavamad kui romaan ise, kõige huvitavam neist oli minu meelest "Ameerikasse tulek. 1778" , mille lugemise järel hakkasin teatmeteostest uurima, et kuidas selle Haiti ajalooga siis ikkagi oli. Kõige ilmsem näide ebaühtlusest-suurepärase õhustikuga kõrtsistseenile järgnes läägevõitu matusestseen, mis võinuks olla lõigupikkune ja antud Shadow meenutusena tagasivaates. Näib tõesti, et Gaimanile makstakse sõnade arvu pealt, poleks muidu ju tingimata mõtet kirjeldada, mida peategelane täpselt sõi jne. Algul mõtlesin, et sü˛ee uimane areng on tingitud romaani paksusest, ent kuskil poole peal hakkas juba imelik tunne tekkima... Muide, tõlkes kohtasin ma veidrat slangisõna "kast" , mida näiteks ÕS-is ei leidu, ilmselt tähendab see palgalist peksjat või midagi sarnast. Kui olin lõpetanud viimase lehekülje, valdas mind kergendustunne, ehkki niivõrd loperguse kompositsiooniga romaani tundus esialgu väga raske analüüsida. Siiski parem raamat kui nii mõnedki teised linnafantaasiad, näiteks Bradbury "Vist on kuri tulekul" ja Linti "Kusagil lennata" . Nii et "nelja" väärt.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Pettumus on see sõna. Ootasin Gaimanilt tihedamat ning mitte nii lääget teksti. Mingeid erilisi vapustusi ei olnud, nähtavasti sundisid toimetajad asja selliseks siluma, mis sünniks süüa paljudele. Või mine tea. Kõik see võis kuidagi ka Gaimani enda eesmärk olla. Üldine mulje oli halvas mõttes ameerikalik. Või hollivuudlik. Inimeste ja lugudega – näis – et Gaiman ei julge päris lõpuni välja minna, ikka oli nii, et kui juba ootasin, et asi keerab huvitavaks... siis äkki vajus lugu miskipärast kuidagi lössi. Teravust oli vähe.

Meeldis asja ideeline alus. Teoloogiliselt ja filosoofiliselt jäi asi küll välja töötamata aga sellest pole ju häda midagi, tekitas mõtteid ning oli üleüldse tipp-topp. Raamatu kõrghetk minu jaoks oli siiski Mad Sweeney surm ning sellest alates hakkas kogu asi vaikselt alla käima. Igaljuhul oleksin ma hea meelega näinud, et see raamat oleks vähemalt 100 lehekülge enne ära lõppenud. Lõpp oli ikka suisa masendavalt nõrk. Hinne peaks tegelikult kolm olema, aga arvestades juba nimetatud Mad Sweeney’t ja eelarvustajate poolt kiidetud lühikesi vahelugusid, panen nelja miinuse.
------
07.05.2004 Pärast mõningast järgimõtlemist panen siiski kolme miinuse.
Teksti loeti inglise keeles
Katariina Roosipuu

Kuulun sellesse Sandmani fandomi, mis pidavat mõjuma halvasti kriitikameelele Gaimani suhtes. Ei vaidle vastu, iseenesele diagnoosi panemine on ysna ebaühtlase tulemusega tegevus. Tõsi, Ameerika jumalatele annavad minu jaoks kõvasti juurde seosed, mis tekivad Sandmanidega. Raamat sobib ilusti mosaiiki, ühendub suurema mustriga. Mõnuz. Ylepea mulle meeldivad hästiõnnestunud inimlikustatud issandaaspektid - see on tee, mis ahvatleb pea kõiki algajaid ja mis nad kõik ka kõhuli veab. Gaimanil näe, õnnestub, ja sigahästi. Näiteks oli kasvõi matusebürood pidav Anubis puhas literatuurne rõõm. Ja Tsernobog oma graatsiatega.. Najah, mitmed leheküljed sai lugemata edasi lapatud - võibolla nende hulka sattusid ka need "sisulagedad". Vedas mul ;)
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Lugesin eespool olevaid arvustusi ja ei saagi täpselt aru, et mis teisi häirib: ebaühtlus? läägevõitu lõpp?

Ebaühtlane ta oli, kuid mitte halvas mõttes.
Lõpp oli aga minu meelest piisavalt hea ja huvitav.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Meelis Sepp

Pikk, igav ja tüütu on esimesed omadussõnad mis selle raamatu peale mõeldes pähe tulevad. Neil Gaimani sügavateks lemmikuteks on müüdid ja erinevad mütoloogiad, ent paistab et ta on viimasegi geniaalsusepuhangu Sandmani matnud. Paljud tegelased, Odin, Loki ja Bast näiteks, esinesid juba selles, 90ndate aastate alguses ilmuma hakanud, ühes paremas, huvitavamas ja omapärasemas täiskasvanutele mõeldud koomiksisarjas. "Ameerika jumalad" tundus vana asja ülessoendamisena, palju igavamalt teostatuna pealegi. Raamat on tarbetult venitatud, täis mõttetuna tunduvat ballasti, mille ainus eesmärk tundus olevat lehekülgede arvu suurendamine. Huvitavamad kohad, eelkõige vahepalad jumalate Ameerikasse saabumisest, vaheldusid täiesti mõttetute unenägude kirjeldustega. Kokkuvõttes - 640 lehekülge suure kirjaga täidetud lehekülge, millest asjalikku kraami leidus umbes poole võrra.
Teksti loeti eesti keeles
Krafinna de Kraax

Täpne copypaste EE jutust :)

Ameerikasse sisserännanud tõid kaasa omad veendumused, oskused ja tõed. Nad võtsid kaasa oma jumalad ja uskusid neisse. Need seadsid end mõnusalt sisse ja elasid täie rinnaga seni, kuni uskujaid jätkus. Usu lõppedes virelesid nad edasi, kes kuidas. Näiteks germaanlased petsid, egiptlased asutasid matusebüroo, Aštarte pakkus tänavaarmastust. Samal ajal aga kerkisid hoopis teist laadi jumalad: Meedia, Maantee, Tehnika, Linn... Neid oli palju, väga palju.

Auhindadega kuhjatud romaan sisaldab mõtteuperpalle ja teravaid konflikte, ilusaid naisi ja homosuhteid, veel enam aga veendumust, et mitte miski ei ole selline, nagu näib.Tõlge on hea, kuid Randus oma tahtmisega kõike seletada on teinud naljakaid vigu. Näiteks see, mida Wendesday mainib naise (oma naise) päevana, saab väga suurte mööndustega olla Freya oma. Kõige isa naine oli ikkagi Frigga. Ja ilmselt tahtis mister ikka tipsisid, mitte beebisid suudelda?Gaimani stiil on napp ja tabav, ta flirdib transtsendentaalsusega, voldib kinni ja lahti erinevaid jumalusi ning irvitab veel takkapihta. Sest miski pole tõeline. «Ma tean, et siin tehakse sohki. Aga see on linna ainus mäng.»
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Yldse mitte paha. Hea. Aga mitte väga hea.

Kyllap siin oli oma osa ka yleshaibitud ootustel. Kiilakas reklaamis mulle Gaimanit juba sadakond aastat tagasi. Ja tõlkis Tinzu, kes on yks mu lemmikjärvekesi Eesti soostunud tõlkemaastikul. Paraku, nii hea ta nyyd kyll ei olnud.

Ennekõike on raamat liiga pikk. Sisu ei täida seda ära. Nii palju oskab Gaiman kirjutada kyll, et päris hõredaid kohti ei jää, sisu jaotub ysna yhtlaselt ning kohati on suisa ilusaid kohti, aga lõppkokkuvõttes jääb tekst lahjaks. Sada lehte maha, hulga parem. Kakssada - ja saaks väga hea raamatu. Praegu on nigu on.

Mõned Gaimani kujundid on väga mõjusad, enamikku jumalaist suudab ta isegi nappide joontega isikupäraselt edasi anda, aga kõik ei ole nii hea. Just uuemaaegsed jumalad jäävad tal kahemõõtmelisteks, ilmselt ei usu Gaiman ise neisse piisavalt, et neile hinge anda. Ja religoonide suhtes paistab ta olevat sedavõrd skeptiline, et ei maini yhtki Ameerika tuhandeist usuorganisatsioonidest - ehkki võib-olla on siin oma osa ka ameerikalikul korrektsusel, mis lubab ytelda Põhjala või India jumalaist mida iganes, kuid mitte ironiseerida baptistide või "mu-ema-käib-mind-pärast-surma-vaatamas"-laadis rahvausundi kallal. Yldse võiks olla märksa teravam.

Tõlkes on jah mõned jõnksud sees. Mind häiris ka "kast", "kapp" on see õige sõna. Mis ei tähenda, et slängi ÕSist otsimine just eriti taiplik tegevus oleks. Eks tegijal juhtub ja teksti on siin tõesti Väga Palju.

P.S. Toimetajatöö logiseb nagu Tänapäeval ikka. Sinna nahka läheb ka see Frigga asi, tõlkija võib asju mitte teada, aga toimetaja saab just teadmiste eest palka. Paha, paha. :(
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Hästi kirjutatud. Aga lühijutuna oleks parem. Kuigi mine tea, äkki ei kõlbaks siis üldse lugeda. Samas, mahavisatud ajaks ma seda ei pea, pigem meeldivaks. Minu jaoks oli seal liiga palju ameerikat, sihukest tühja juttu ameerikast millel polnud tegevusega eriti mingisugust seost. Ja selle muuseumi kirjeldus kus see karusell oli, see oli romaani kõige jubedam osa. Lisaks tüütas ära pidev kusemine, ime et autor igal hetkel ei maininud peeretamist ja hingamist ning südametukseid, need on ju ka jube olulised asjad tegelikult. Sital ei käinud nad ka kordagi, ainult kusesid. Selline lahja toit vist ameerikas.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Justnagu Stephen King oleks kirjutanud stsenaariumi filmile Dogma :)

Minu maitse jaoks väheke liiga morbiidne ta ju oli aga yhineks peaaegu kõigega mida Raul Veede ylalpool kirjutas: yldse mitte paha yhest kyljest ja teisest kyljest on Gaiman omale Sandmanitega ilmatu fandomi kogunud mille tagajärjel käesolev romaan rohkem ylehaibitud sai kui vaja oleks. Kolmandast kyljest pani kukalt sygama see et kuhu kurat paigutus kõige selle padutotemismi sees kristlus? Ja "uued jumalad" olid tõesti liiga tatisteks joonistatud.

Loetud kirjastuse AST sarjas "Alternativnaja fantastika", kellegi A.A. Komarinetsi poolt kohati veidralt puusse tõlgitud versioonis.
Teksti loeti vene keeles
Ats Miller

Üks kommentaar minult hetkel, kui raamat alles pooleli --

Tundub, et tõlkija on tõlkinud selle mitte inglise keelest vaid just tollest "Alternativnaja fantastika" variandist -- teravalt lõikavad silmi vead, mis minu arust saavad tulla vaid vene keele vahenduselt tõlimisest. Mõned meeldejäänud näited: Popey (Popeye), Peap Show (Peep Show), kabernee (Cabernet) etc etc

Ps. hinne tõlkele on "1"!

22.02.2010
Mõtlesin, et kirjutaks siia aastaid hiljem pärisarvustuse kah, muidu seisab mu "1" siin kuidagi kontekstivälisena ja ega raamat seda tegelikult ära teeninud ei ole. Nimelt lugesin just selle autori hetkel viimast romaani (Graveyard...) ja mõtlesin ja leidsin, et kui ma peaksin nimetama selle sajandi Suurt Pettumust, siis on see Neil Gaiman. Good Omens mulle üsna meeldis, American Gods oli loetav, kuigi nüüd aastaid hiljem ei mäleta muud, kui et mõned vanad jumalad olid üsna lahedad, aga muidu käis seal mingi mõttetu sebimine... Olgu, see viimane lause siis oligi arvustus :-P
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Haaaaaaahhh! Kohe peale Lukjanenko viimast dozorrrrrri üldsegi mitte pozorrrrr. Ma arvasin, et mind pole enam võimalik üllatada ja see ühe vana-hea-tuttava igavene jura selle raamatu headuse kohta näis üks lääge jutt. Jah, läägust ja hüplikkust siin on, aga miks mitte? Mis selle ärajätmise või -muutmise puhul paremaks või halvemaks läheks? Kas kõik peab ilgelt pärikarva olema, mida loetakse? Nimetet teos on parajalt karvane raamat, ülekantud mõttes. Raamatul on oma iseloom, see ei jookse üldistes müügivooludes teistega võidu, sõnadearvust on mõnus ennast läbi närida, sest asi on seda väärt. Olenemata tõlkest on pilt, mis lugemise tagajärjel (nn. visuaalsel lugemisel) silmade ette tuleb piisavalt kontrastne, värvikas, sügavustega ja väga huvitavate perspektiivilahendustega. Gaiman suudab luua (taasluua?) teatavat maailmapilti, mis eksisteerib tavareaalsuse kõrval. Hindan kirjanike juures seda võimet ühe põhioskusena. Igav ei hakka ja paljud nähtused kehtivad ka reaalselt :)
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Olles Gaimaniga tuttav vaid tema koostööst Pratchettiga ei olnud ma eriti kindel tema tasemes, kui selle teose ostsin, kuid õnneks ei pidanud pettuma. Huvitav oli lugeda tema jumalate vahelisest vägikaika veost, lokist ja odinist ja kõigist teistest selles tantsus, kuid kõige enam võlus mind ajutiselt loodud hubane väikelinna õhustik. Eelistan küll elamist linnas, kuid selline väikelinn, kus kõik tunnevad kõiki ja mingeid erilisi kuritegevusi pole, lummab oma süütuse ja romantikaga.
Teksti loeti inglise keeles
Henrik Aavik

Ma ei oska eelkõnelejate kõrvale midagi uut öelda, kirjutan hoopis kommentaari kommentaaridele: eriti nõus olin Raul Veede ja Avo Nappoga, Laurile ütleks, et oma viga, et enne koomiksit lugesid. Mina lugesin Sandmani vaid paar vihikut ja juba oligi kõnealune romaan väga nauditav, ehkki paralleele tuli robinal ka selle paari vihikuga.
Teksti loeti inglise keeles
Johannes Koit

Sattusin "Ameerika jumalate" peale suhteliselt juhuslikult. Teadsin küll, et selline raamat on lausa maakeeles olemas, kuid erilist huvi see minus ei tekitanud. Siis sattusin lugema Silverbergi poolt koostatud kogumiku "Legends 2", mis koondas endas mitmete suurmeistrite poolt loodud suurte sarjade lühemaid tekste. Gaiman oli ühe oma looga, mis kuulus juhtumisi ka "Ameerika jumalate" sarja, seal sees. Peale selle eelpool mainitud lühijutu lugemist oli minu õhin käesoleva raamatu suhtes päris suur ning tuleb tunnistada, et ma ei pidanud pettuma. Kuigi tegemist pole mingi meistriteosega, on see piisavalt hea ja omanäoline, et jääda veel pikaks ajaks meeldel. Raamatu kõige suuremateks miinusteks minu silmis on selle laialivalguvus ning peategelase nimi. Viimase valikut ei vaevunud autor kordagi korralikult selgitama, mis minu jaoks on paras müstika. Tugevateks külgedeks seevastu huvitav idee ning võrratud kirjeldused. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

See on noorte inimeste raamat.
See ei tähenda midagi halba, on ju. Noorte inimeste raamatud on ka Zelazny Amberi-lood.
Pean lihtsalt silmas, et see on sihandane raamat, mida vana küünilise pilguga vaadates leiab v-o tõesti igasugu vigu, aga mis õiges vanuses toorelt rindu ahmituna jääb eluks ajaks meelde nagu etalon.
Mina olin esmakordselt lugedes 24 ja see raamat rääkis muga nii otse, et ma peaaegu kadusin sinna mõneks ajaks ära ja pole päris välja enam saanudki.

Mis mulle kõige kõige enam meeldib on maailmapilt, milles kõik on võimalik. Kõik kadunud kangelased saagadest ja eepostest, keda ma teismelisena leinasin, kõik pooljumalad, kelle järele õhkasin, triksterid, kellele paremat saatust soovinuksin - kõik on seal olemas, KOOS. Mitte tingimata just selles raamatus esindatud, aga selles maailmas, mille ta mulle andis, küll. Maailmas, kus miski, mida piisavalt armastatakse, ei kao. Kuni on iha, usk, lugu ja kirg, ei kao keegi päriselt. Mercury vaim laulab jälle läbi mõne suvalise ameerika babtisti Bohemian Rhapsodyt ja Dionysos Kreekas kistakse igal sügisel tükkideks ning pannakse kevadel kokku tagasi. V-o tuli võlakriis sellest, et Hermesel oli kaupmeeste jumalana rohkem šõud vaja ja ta orgunnis selle kräši kaubandusele ja pangandusele tähelepanu tõmbamiseks?
Mulle meeldis Shadow ja ma elasin talle täie rauaga kaasa, mulle meeldisid Loki ja Odin ja kõik need pagana olevad ja olematud jumalad, meeldisid vanad indiaanlased, kes teavad, ja kolmekümnendate filminäitleja stiili Easter. Mulle meeldisid TV-jumalanna ja Lucy tissid, mulle meeldisid peaaegu kõik tegelased - ainsad asjad, mis mind natuke tüüütasid, olid osad neist vahejuttudest, mis eelarvustajatele kangesti meeldisid. Need kaksikutest orjad nt olid minu jaoks kriips liiga sünged ja valusad. Gaimani lühilood mulle muide sageli ei meeldi. Samas iiri tüdruku lugu selles romaanis oli viimase peal ere ja kaunis.

Lisaks tohutult lahedale settingule ja elusatele tegelastele andis Gaiman mulle nautimiseks ka jutustamistiili, mis on ausalt Dumas` vääriline ja paremgi, kuna Dumas aeg-ajalt osad tegelased unustas ära või ajas sassi.
See, kuidas kõigil tegelastel on oma lugu, mitte ainult peategelasel - see on mu lemmikviis lugusid lugeda.
Hinne: kõige viiem viis, mida oskan anda, tepitud suure hulga armastusega ja kinnitatud umbes 15 ülelugemisega 8 aasta jooksul.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Lugesin käesoleva aasta algul autoripoolset "extended version`it", kus oli veel ka lühiromaan "The Monarch of the Glen" otsa pistetud. Varem miskipärast polnud "American Gods" mulle näppu sattunud. Peab ütlema, et jättis igati toreda mulje, kuigi eks eelarvustajate väljatoodud murekohad nagu uute jumalate kahvatus võrreldes vanadega või kohatine lohisemine (selles variandis ilmselt veelgi enam kui muudes). Aga üldmuljet see siiski ei rikkunud ja kõrgeim hinne tuleb ära.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Vahel jääb mõni hea raamat õigel ajal lugemata. Ja kui paljud kiidavad, tekib mingi ebalus - et äkki mulle ei meeldigi vms. Nüüd siis selgub, et meeldis küll. Mitte küll lausa jäägitult. Natuke paljusõnaline ehk oli, aga ise ma otsisin just selle variandi, kuhu autor oli tagasi pannud kõik selle, mis toimetajad olid maha tõmmanud.

Kõik Shadow`ga seotu on nauditav, kogu see road trip. Jumalate tuleku episoodid on liiga pikad, võinuks piirduda millegi Spoon Riveri värsside mõõtu jäävaga. (Päris ilma ei saaks, need episoodid lisavad eepilist mõõdet.) Loogikat on lugemisel parem mitte kasutada, mõtisklused selle üle, mitu Odini inkarnatsiooni maailmas samal hetkel võivad sebida, tekitaksid vaid asjatut peavalu. Nii et nagu see on igasuguste jumalatega, neisse ja nende imelistesse võimetesse tuleb lihtsalt uskuda. Aga ka seoses jumalatega on häid leide, Medeia = meedia, näiteks. Umbes kolmveerandini või täpsemalt Shadow surnuvalveni oli kõik väga tore. Sealt läks asi kuidagi liiga pompoosseks, peaaegu niisama tobedaks kui maailmakuulsate seibiga opossumite finaal, kus kõik loomad-linnud-puud suurde lahingusse tõttavad. Õnneks pööras asi normaalseks tagasi, häppi end ei olnud kõigi jaoks häppi. Pigem tuletas meelde, et kui kellelgi veab, siis kellegi teise arvel. Ja moraal, et jumalad võivad ju teha, mis tahavad, aga inimesest teeb inimese sõnapidamine, väärib samuti kordamist.
Teksti loeti inglise keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Katariina Roosipuu

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles
Katariina Roosipuu

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles