Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Sierra Titauna nekropol

(jutt aastast 2000)

eesti keeles: antoloogia «Mardus 4/2000»
antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002

Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
Hinne
Hindajaid
13
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.722
Arvustused (18)

"Sierra Titaunaga" sõidab Hargla mööda vana stiili-rada. Pedaaligi võib põhja vajutada, sest roopad on juba sügavad ning kõrvalekaldumisi pole karta. Ajusopis aga virvendab mõte, et ühel hetkel muutuvad roopad liiga sügavaks ja sõiduk jääb põhjapidi kinni...

Meeldis loo puänt, sest see oli nii mõjus kui ka mõtlemapanev. Loed jutu läbi, puänt jõuab kohale, ja tahad veel kord lugeda, et asju juba teise nurga alt vaadata. See on väga suur pluss. Teiseks plusspunktiks on kulinaaria-elementide puudumine, mis seni näis Hargla juttudes lausa kohustuslikuna sees olevat. Värskendav, eriti veel pärast "Kuningas Christeri..." laadi overkilli.

Midagi häirivat silma ei torganud. Dialoog tundus loomulik, tegevus sujus kenasti. Kahtlemata on tegu väärt lugemisega, kuid ootaks nüüd mingit vaheldust...

Teksti loeti eesti keeles

Korralik käsitöö on see jutt, kuid mitte midagi erilist. Professionaalne haltuura.

Peamine ja ainus asi, mida tunnustada saab, ongi see alternatiivne ajalooreaalsus. See on ju lausa suurepärane, mitte üleliia jabur, parajalt kainelt ja läbimõeldult teostatud, samuti on tunda kodutööd ajaloolise baasmaterjaliga.

Aga juttu kahjuks pole. On küll tegelased, kelle kujutamisest aimdub samuti juba professionaalse enesekindluse märke, aga lugu ei ole!

OK, et autor tahtiski näidata, kuidas see puändiks olnu erinevatele tegelastele mõjus... Väheks jääb sellest! Usutavasti võis see ju neid häid katoolikuid sügavalt vapustada ja maailmapildi segi pöörata, kuigi ka see pole katoolikute (ja igasugu teiste usklike) üldist ja sagedast silmakirjalikkust arvestades eriti kindel... Oluline on aga see, et mind (meessoost, sünd. 1977, eestlane, suht suur küünik) jättis see «vapustus» ikka päris külmaks. Tore oleks aga, kui tegelaste saatus ja mõtted ja väärtushinnangud ka kuidagi lugeja hinges peegelduksid, kaasa elama paneks jne...

Ma saan aru, et Hargla on omandanud teatava professionaalsuse leveli, aga loodan siiski, et pole jäädavalt kadunud ka need ajad, kui ta lood emotsionaalselt vapustasid, kaasa mõtlema ja elama panid, täielise lugemiselamuse pakkusid. Saan ka aru, et algajal kirjanikul on vaimustus ja pole veel oskusi, siis kui ta pole enam algaja, tulevad oskused ja kaob vaimustus... noh praegu ongi pendel selles äärmuses, aga kõigi füüsikareeglite järgi ei tohiks see kauaks nii jääda.

Kuigi kogu jutt jääb kehtima, saab hinne pärast ülelugemist siis maksimumini tõstetud.

Teksti loeti eesti keeles

mulle meeldis vaade vera cruzi katedraali kellatornist. kust üks kardinal end alla heitis ja teine ei heitnud. rääkimata siis niisugustest pisiasjadest nagu täpsed dialoogid ja alternatiivajalooline mõttelend.
Teksti loeti eesti keeles

Ei näe põhjust väiksemat hinnet anda. Euroopasuurune manner ei tohiks muidugi Atlandi ookeani niimoodi ära mahtuda, et veel meresõiduks oluliselt ruumi jääks, aga eks Euroopa mõttelised piirid ole ajaloos ka korduvalt nihkunud igale poole.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt oli kahtlemata vahva. See pseudoajalooline mõõde oli seal igati mõnus.. Ilmselt minu maitsest kinni, aga sedavõrd vahvalt konstrueeritud maailmas oleks äkki saanud midagi põnevamat juhtuma panna? Pool aastakest tagasi oleksin Harglale selle jutu eest vististi viie pannud. Viimasel ajal aga on ta ise oma latti kõrgemale tõstnud. Kõva neli minu poolt.
Teksti loeti eesti keeles

Mis siis lisada eelpoolkirjutatule? See, et asi on suurepäraselt ja nauditavalt kirja pandud, on juba mainitud. Veenev olustik on kah ära mainitud. Paraku näen pisikest logisemist ajaloolise tausta ehituses. Kuidagi valusalt hakkab silma Egiptuse püramiidide ja Kristuse sidumine. Meenutaksin, et vähemalt meie reaalsuse oli neil asjadel siiski mõned tuhanded aastad vahet, saati siis universumis, kus Atlantis nii hullusti pihta ei saanud. Raske sydamega panen ma hinde, mis alla viite on, aga Hargla on ise syydi: ise on lati nii kõrgele ajanud, nyyd syydiatagu iseennast.
Teksti loeti eesti keeles

Idee oli valusalt hea! Mastaapne, jõhker ja jõuline ja minu jaoks igati uudne. Lõpuread võtsid loo senise (nauditava lugemis)väärtuse kuupi. Kui näiteks Apokryyf oli mõnuga ja põnevusega loetav lugu ilma tugeva ideeta, siis Nekropol on kõvasti enamat. Viis ilma igasugu agadeta.
Teksti loeti eesti keeles

Minu kolmesajas arvustus tuleb jutule, mis on kiitust igati väärt. Väga viis!

Lugu toimub alternatiivmaailmas, kus Atlantis on säilinud. Atlantise avastavad ja allutavad hispaanlased, kes seetõttu saavad rikkaks ja tugevaks, purustavad Võitmatu Armaadaga inglaste laevastiku ning pretendeerivad kogu maailma valitsemisele.
1696. a. tapab Atlantise kardinal enese, hüpates alla kellatornist. Madriidi saadik saadetakse seda uurima. Selgub tõde, mida kardinal polnud suutnud taluda.

Teksti loeti eesti keeles

Ise taevani ei kiida, ei kavatsegi.

Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.

Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?

Teksti loeti eesti keeles

Tavaliselt leiab (isegi) Indrek Hargla juttude juures midagi, mille kallal natuke norida, aga seekord ei leia. Kohe mitte midagi.

Ei saa lahti tundest, et see jutt on üks nendest, millest lõpuks kasvas välja romaan "Palveränd uude maailma". Jutt on parem kui romaani vastav osa.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis kõige rohkem selles jutus seletus, et kes see Jeesus oli. Siukse ümbernurga jutu järgi! Selline värk on ju lahe! Oli norm lugu ja tegevus toimus jälle lahedas kohas-dsunglis. Täpselt nagu mulle meeldib!
Teksti loeti eesti keeles

Eelmisi arvustusi lugedes pole ma muidugi eriti originaalne kui väidan, et see oli igati professionaalne jutt, mille vapustama ja võib-olla ka veidike šokeerima mõeldud puänt minust aga täiesti puhtalt mööda läks, isegi riivamata kuidagi.

Ei tea, on see nüüd siis eestlaslik küünilisus, religioonikaugus või mingi muu tegur, aga pommuudise peale, et mumifitseeritud Jeesukese kere kuskil mäetipul nekropolis vedeleb, ei liikunud mul igatahes kulmgi. Kehitasin õlgu ja pöörasin lehte.

Muidu on aga tegu igati korraliku Harglaga, mis siis peaks tähendama põhjalikku läbimõtlemist, "viie" peale tehtud kodutööd, elavaid karaktereid, loomulikke dialooge ja üllatadasuutvat fabuleeringut. Kõik see, mis Hargla tegi ja hoiab jätkuvalt eesti ulme esinumbrina.

Teksti loeti eesti keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles