Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

Lords and Ladies

(romaan aastast 1992)

eesti keeles: «Härrasrahvas»
Tallinn «Varrak» 2003 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
3
4
5
0
0
Keskmine hinne
3.833
Arvustused (12)

Tegemist on ei tea mitmenda Kettamaailma raamatuga, peategelaseks "Võluvast võrdsusest" tuttav vanaema Weatherwax koos oma nõidadest kolleegidega. Neile, kellele Pratchett meeldib, meeldib ka see raamat; kellele mitte, ei jõua ilmselt niikuinii sarja esimestest raamatutest kaugemale. Võrreldes teistega - nõrgem kui Mort, Men at Arms või Small Gods, aga lahedam kui Equal Rites.

Lugu ise on kergete Shakespeare sugemetega haldjajutu paroodia: jaanipäeval on oodata kohaliku väikekuninga pulmi. Jaaniöö on aga kõige haldjaohtlikum aeg, ning sel suvel on taas oht, et haldjad leiavad sel öösel tee inimeste maailma. Paraku on haldjad aga väga vastikud elukad ega sarnane sugugi legendide ja muinasjuttude haldjatega. Õnneks on sadistide klubisse kuuluval haldjakuningannal kõvasti tegemist vanaema Weatherwaxi ja Co.-ga.

Paraku pean tunnistama, et umbes 1/4 raamatust läks minust mööda: nimelt ülikooli võlurite sebimine, mida ma peale esimeste lõikude läbinärimist lihtsalt enam ei viitsinud lugeda. Minu jaoks jäi sealne naljakogus lahjaks ning need lõigud olid seetõttu lihtsalt lausigavad. Nõidade tegemised olid kuidagi sharmikamad.
Teksti loeti inglise keeles

Ysna lahja. Katariinaga nõus selles osas, et arvestatav osa sebimisest oli võrdlemisi liigne ja ebahuvitav. Kas nyyd tingimata see võlurite tegevusliin, on isekysimus. Paar head kildu. Aga yldiselt siiski lahja.
Teksti loeti inglise keeles

Haruldane - nõustun mõlema eelkommenteerija arvamusega. Lisama peaks veel, et esineb mitmeid Tolkieni parodiseerimise katseid -- aga neid on küllalt ka teistes Kettamaailma osades.Mis teha, mees on parandamatu Tolkieni fänn, kirjutab sellest ka Usenetis aegajalt.
Teksti loeti inglise keeles

Nii. Siin ma siis olen - elan juba kuu aega Edinburghis, korteris, mis on täidetud H.P.Lovecrafti teostega ja loen Pratchettit. Probleem selles, et Lovecraft meeldib mulle rohkem kui väga, Pratchettit tarbin aga aeg-ajalt igavuse peletamiseks. Edinburgh on kummaline linn - pealtnäha ilus(ilus kohe kindlasti) ja sõbralik, kuid kui siin pikemalt ringi jalutada, siis hakkab kuskilt läbi imbuma tunne, et kohe-kohe kui sa läbid m7otilde;ne vale värava kukud otse pimedasse keskaega. See on ka põhjus, miks ma ei suuda lugeda Lovecrafti - kui ma õhtul koju jõuan ja enne magaminekut veel natuke raamatut loen, siis ma lihtsalt suren õudustundest, kui ma yritan pärast magama jaada :-). Nii ma siis loen Pratchetti, mida korteris ka leidus täpselt selle yhe raamatu jagu. Mõned taitsa head kohad selles ju leidusid aga jäi siiski kehvapoolseks. Ma mõtlen seda, et tavaliselt naeran ma Pratchetti teosteid lugedes rohkem.
Teksti loeti inglise keeles

Pean ütlema, et olen tõeline Pratchetti fänn. Olen lugenud kõiki tema raamatuid, mis on eesti keeles ilmunud ja pean ütlema, et minu arust ei olnud Härrasrahval(eesti keeles on tal selline nimi). Laenutasin selle alles hiljuti raamatukogust ja ta on veel praeguki mu raamaturiiulil.

Minu arust oli see väga huvitav ja võlurite lisamine ei teinud midagi halba. Ainuke mis ei meeldinud oli Laekuri imelik käitumine. Terve raamatu lugemise ajal oli imelik tunne nagu ma teaksin juba kõike, kuigi ma võin vanduda, et ei ole seda varem lugenud! Imelik, või mis?!

Teksti loeti eesti keeles

Jäin rahule. Härrasrahvas ei ole võib-olla nii lõbus, kui Pratchetti mõned teised raamatud, aga nõiad igatahes on mind üle võitnud. Kui nad esimest korda välja ilmusid, ei pidanud neist eriti lugu. Aga kes saaks mitte armastada Nancy Oggi - seda kütkestavat õgardit üheainsa hambaga suus.

Meeldis haldjate kujutamine vastikute tegelastena ja eriti see paha Ükssarviku motiiv. Kõigile Ally McBeali (hm, mis küll sõna kasutada) vastalistele igati teretulnud kujund.

Teksti loeti eesti keeles

Midagi otseselt halvasti just ei ole. Midagi otseselt hästi ka mitte. Harjumuspärane Kettamaailma raamat. Ega autoril nende kirjutamiseks vist mõelda eriti ei ole enam vaja, tulevad automaatselt nagu saelauad Vändrast.
Teksti loeti eesti keeles

Fänn ma ei ole, aga läbi ma kõik eestikeelsed Pratchettid loen. Aeg-ajalt mõneaastaseid pause pidades. Esimesed peaks vist ylegi lugema, meelest läheb ära.

Vaatamata sellele, kuidas Pratchett võlurite ja filosoofide suhet kujutab (ja teeb ta seda vist igas raamatus, siin kah - mitu korda saab yle jõe sõita?), meeldivad mulle eelkõige tema filosoofilised mõtteterad või -lõigud. Neis on muhedat praktilist lähenemist ja leidlikkust. Vähemalt esimesel korral.

Siin meeldis mullegi see haldjakirjeldus. Täpselt selline tõlgendus, mis mahub rahvajuttude piiridesse. Kõik need haldjatega seonduvad jamad, vagajutud ja isegi uuspaganlik propaganda saavad oma seletuse. Äärmiselt armas. Ja tegelikult täiesti tõsiseltvõetav systeem.

Eks ta maha kipub muidugi käima. Kelle neljateistkymnes raamat samas sarjas on sama hea kui esimene? Mina ei tea yhtki. (Vast ehk Balzac, kui järele mõelda? Ei mäleta.) Aga halb ta nyyd ka ei olnud. Mõni koht oli suisa mõnus. Niimoodi huilata kyll ei saanud, nagu esimestega, loengut ei oleks see seganud, ent muige tõi teinekordki näole. Eks võtan varsti järgmise, stalkrinimekirja oli neid veel mitu tykki.

Teksti loeti eesti keeles

IMO üks kehvemaid Kettamaailma seeriast. Eriti lahja tundus see vahetult pärast Orikavana lugemist. Kõikvõimas nõiatrio marsib vääramatult oma järgmise vältimatu võiduni - sellega on kõik öeldud...
Teksti loeti eesti keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles