Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Veiko Belials ·

Topisetegija

(jutt aastast 2000)

eesti keeles: antoloogia «Mardus 1/2000»
Veiko Belials «Helesiniste Liivade laul» 2003

Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
Hinne
Hindajaid
6
7
7
2
0
Keskmine hinne
3.773
Arvustused (22)

Suurepärane jutt, mis "Pike tee algusega" näikse märkivat uut kvaviteeti Belialsi loomingus. Arvan, et autor on lühi-lühilugudega juba enam-vähem kõik saavutanud, et mitte öelda end ammendanud, edasi tuleks just töötada pikemate juttude suunas, kus võimalus peale idee ka muid liine arendada.

Topisetgija on kergelt klubijutu hõnguline, väljapeetud ja mõjusalt edasi antud. Ainuke koht, mis kriitikat väärib, on see, kuidas peategelane politsei käest indiaanlase unenäo teada saab - kuidagi liiga lihtne nõks autori jaoks loo võtmekohast üle hüppamiseks. Ehk andnuks siin pisut peenem lahendus leida?

Siiski, loo väärtust see ei kõiguta. "Viis" on kindel. Pärast "Existerioni" ebaõnnestumist on Belialsil kindalsti tarvilik just sellises vormis ja pikkuses jätkata - meelitab lugeja kiiremini enda juurde tagasi.

Jutt oli kuidagi eriliselt värske ja mittebelialslik, mõjus väga uudse ja originaalsena. Ütleksin isegi, et VB on suutnud siin oma senised väiksed miinused maha raputada ja leidnud suuna, ka kirjutustehnilise, milles ennast kõige kodusemalt tunneb.

See tekst tuleks kõigil enne Stalkeri-küstlusele vastamist läbi lugeda. Aastale tagasi vaadates on selge, et kuulub ka objektiivsete kriteeriumite alusel top5 sekka.

"El condor pasa" kuulub aga paraku kitshi hulka, milliseid lennujaamades CD-poodides eheda latiino fiilingu pähe pakutakse.

Belialsile palju edu!

Teksti loeti eesti keeles

Täiesti nõus isand Golikoviga, välja arvatud selles, et Belials ei peaks enam ylilyhijuttudega tegutsema. See mõõt ei ole end tema jaoks kindlasti mitte ammendanud. Tuletab siinkohal hea sõnaga Sfinksi meelde, mis oli väga hea ja samas ka väga lühike. Ühesõnaga - edu jah ;)
Teksti loeti eesti keeles

Belials kirjutanud jälle loo, of course. Mulle täits meeldivad ta lood. Sellised lihtsad... Sellelgi ei olnud viga. Idee oli üsna paeluv, aga vaat` lugeda oli kohutav. Sain kohe maru vihaseks. Mis See siis On? Belials, kes on suisa raamatuga maha saanud, pole viitsinud stiili-vigu parandada (kui need üldse on stiili vead)! Vaata jutt veel kord üle ja roogi kõik need ~15 üleliigset asesõna välja (nagu "ta", "ma", "mu" jne) Kammaan, see on elementaarne, et kui kirjutamishoos tekib järjest kolm ühesuguse vaese lauseehitusega vusserdist (N: Ma olin...), siis tuleb kiirelt midagi ette võtta. Näiteks Goethet lugema hakata!?!Igatahes, värk on Belialsi sarnaste meestega karm. Kaua ja palju kirjutanud mees peaks "kirjutamisele" juba tähelepanu pöörama! Idee eest 4 punkti ja stiili eest 2 punni - kokku nigel 3.
Teksti loeti eesti keeles

Belialsi juttude järel närib mu hinge alati pisuke kahtlus, et kas ma neid lugusid viimati sõber Valdeko Vendet külastades mõnest sada aastat vanast lehesabast juba varemalt lugema pole juhtunud. See selleks, «viite» välistavale ajast-ja-arust mekile liigset tähelepanu pööramata tuleb tõdeda, et ühe töntsi sulega autori kohta oli tegemist täiesti talutavalt väljapeetud looga. Tubli!

PS. Vendele tervisi, ja ole ise kah moodne!

Teksti loeti eesti keeles

Ei saa öelda, et oleks halb jutt... algus läks küll pisut raskelt, kuid ehk oli süüdi see puine mekk, mis James Patrick Kelly`st suhu oli jäänud?

Sisust on tiba raske rääkida, sest jutt kuulub selliste hulka, mida tuleb lihtsalt lugeda, et kas käib kõlks, või ei käi... minul midagi kõlksatas... kuid viie jaoks siiski vähe. Noh, kindlasti ei pea autor selle jutu pärast silmi maha lööma, sest tegu on kindlasti ühe parima jutuga mis viimasel ajal Veiko Belialsi nime all ilmunud.

Viiest jätab jutu tegelikult ilma üks hästi tobe koht. Sorry, see on nüüd küll personaalne kiiks, aga kui ma lugesin, et minategelasel tuli kõrgmäestikus tunne, mida annab hästi edasi rooflöödil mängitav «Kondori lend»... siis tuli must välja selline naeruturtsatus, mis hävitas ära selle suhteliselt lummava õudusmeeleolu. Noh, et võimas ja karge elamus ning siis see kitshilik lugu. Tuli meelde kohe see Nabokovi arutlus luiki ujutavast kalsoonides sakslasest jne. Okay, võimalik, et see tõrge «Kondori lennu» suhtes on minu isiklik vajakajäämine, kuid viite ei saa ma ka ilma selle komistuseta panna...

Teksti loeti eesti keeles

Tavatult hea tükk Belialsi kohta. Mina isiklikult oleksin muidugi natuke varjata katsunud seda, miks need elukad ikkagi piiravad opilauale või altarile aheldatud inimest, oleks jätnud kuni lõpuni lahti võimalused nagu ohverdamine muistsetele jumalatele näiteks, sel juhul oleks olnud asi puändikam ning oleks võinud rahumeeli viie panna. Praegu annan neli punkti.
Teksti loeti eesti keeles

Ainuüksi ideegi väärib parimat hinnet. Lugu ise üks kopsakamaid (kaalu, mitte mõõdu poolest) seni Belialsi sulest ilmunutest. Ehk järgneb veel midagi samas vaimus...
Teksti loeti eesti keeles

muidugi oli selle lugemine viga, aga kui kõik kiidavad, et belialsi kohta päris hea, raiskasin siiski viis minutit. tegelt ei saa ma üldse aru, miks õudukeid loetakse või mida siis üldse õudseks peetakse. üsna igav ja tuim jutt oli see. no on telgis keski/miski, mis surnud elukaid veidral moel kokku õmbleb. ja siis?
Teksti loeti eesti keeles

Ei olnud halb. Hea ka ei olnud. Oleks v6inud olla pikem ja läbim6eldum, oleks saand parema hind
Teksti loeti eesti keeles

Võib olla siiski võiks BAASis ka plusside-miinuste lisamise võimalus hinde taga olema? Igal juhul saaks "Topisetegija" maksimaalse arvu plusse taha. Mida rohkem igasuguseid jutte lugeda, seda vähem leidub neid, mis värinaid tekitavad. Kõnealune jutt tekitas. Kentaur... no miks ise selliste asjade peale ei tule?

Miks loetakse õudukaid, Must Kass? Arvatavasti samadel põhjustel, miks loetakse mistahes muud zhanri.

Teksti loeti eesti keeles

3+. Jahimees kombineerib lastud loomadest veidraid topiseid ja müüb neid: sarvedega jäneseid, tiivulisi ahve jne. Oma töös on ta väga osav. Loomade hinged solvuvad sellisest mõnitamisest ja hakkavad kätte maksma, alustades unenägudest.
Teksti loeti eesti keeles

KOlm.. kolm... kolm. Rahuldas. Kuid kas kirjanduslikult...
Ei usu, et sihuke lihtne kirjastiil ka selles jutus plussiks tuleb. Mõjus jutustusena, lihtsalt rahuldava jutustusena.
Ise olen veendunud, et ei pea kõike lihtsalt ette söötma ja nagu käesolevas tekstis näis -- ette jutustama. Võiks keskenduda rohkem ridade vahele, alles siis ütlema midagi, mis must-valget võiks väärida.
Aga vaidlustada võib mu sõnu alati.
Teksti loeti eesti keeles

Idee uudsus on muidugi küsitav, kuna on juba paar varasemat topisetegija juttu kah ette sattunud, kuid tuleb tunnistada, et VB loomingus kindlasti üks suuremaid õnnestumisi.
Teksti loeti eesti keeles

Hinne vist siiski minus kinni. Nii vähe, kui ma õudukeid ka loen, on nad kõik ühte auku sihitud. Ka selle konkreetse jutu detaile ning ideed olen ma mitmes varemloetud tekstis kohanud. Siin oligi vaid positiivne see "liitloomade" idee ja mõningad kirjeldused. Lõpp aga oli kahjuks juba poolepeal ette näha.

Aga järjekordselt ajas mind segadusse Jyrka sõnavõtt. Seekord siis "Kondori lennu" kohta. Nimelt ei mäleta et oleks seda seal jutus kohand. Vaatasin järgi ja ei olegi... Tuli jälle kätte võtta esmaväljaanne ning seal ta kenasti oligi. Õnneks on antud kogumikku/juttu silutud ka peale nende punktide, mida Jyrka välja on toonud.

Teksti loeti eesti keeles

Algus suurepärane, aga keskpaigast ei suuda isegi huumorina võtta. Väsitavalt etteaimatav ehk siis sama originaalne kui Lihtsalt Maria.
Teksti loeti eesti keeles

Objektiivselt... 3! Liiga lihtne ja aimatav oli see lõpp. Kui autor oleks viitsinud rohkem vaeva näha, siis ma ju ei nuriseks, kuid ohvitseri käest kuuldud unenägu ja liiga vara esile toodud jumalad rikkusid lõpu päris ära. Kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt ontlik luupainaja-lugu, mille juures kahtlusi tekitas ainult seesama asjaolu mida juba Andrei Golikov mainis - kas erakliku iseloomuga vana indiaanlane ikka oleks üpriski suvalisele välismaalasestohvitserile oma jubeda unenäo sisu ümber jutustanud?
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lühipala. Minumeelest suurepäraselt ja samas lühidalt on edasi antud mina-jutustaja košmaaride painajalikkus. Ainus etteheide oleks lõpu liigne äraarvatavus. Lõpus ei olnud muud oodata, kui nüüd milline topis Leonist endast tehti.
Teksti loeti eesti keeles

Belials on suurepäraselt tabanud klassikalise õudusloo stiili ja õhustikku. Õuduslugudega on tavaliselt see häda et lugeda neid on väga piinarikas, nad on tüütud ja igavad. Kuid see siin on päris huviga loetav ja pani isegi lõpus mõtlema, milline see vana indiaanipässi ja eesli hübriidist kentaur välja võiks näha. Tugev "neli".
Teksti loeti eesti keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles