Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Clive Barker ·

The Hellbound Heart

(lühiromaan aastast 1986)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.8
Arvustused (5)

999 on maagiline arv! Sestap sai valitud ka maagiline teos. Clive Barkeri lühiromaan «The Hellbound Heart» on kindlasti maagiline tekst – nii otseses, kui ka ülekantud tähenduses!

Lugu ise on lihtne. On kaks venda... üks pisut vanem kui teine. Vanem vend on selline pöörane ja rikutud seikleja, tiirane naistelemb ning kõiksugu teravate elamuste otsija. Ükskord satub mingi tehingu tulemusena tema kätte laegas (tõesti ei oska praegu peast selle prantslase nime kirjutada, kelle järgi laegas nime sai)... laegas on tegelikult Värav! Eluvennast seikleja läheb oma vanemate tühjaksjäänud majja ning hakkab laegast avama... Elumehe mitte eriti arenenud murdvarga ja pisisuli väike rikutud aju joonistab tema silme ette juba suurepärseid ja tiiraseid pilte teda ees ootavatest naudingutest. Reaalsus (see teispoolne), mis avaneb ta pilgule laeka avanedes on aga midagi muud...

Aastajagu päevi hiljem kolib samasse majja sama pere noorem vend oma pireda naisega. Pole vist väheoluline teada, et enne pulmi on Julia (noorema venna abikaasa) ihumõnusid ka vanem vend nautinud. Õige pea saab selgeks, et vanem vend saaks teispoolsuse vangipõlvest jooksu, kui Julia talle vaid verd suudaks hankida...

Edasi rääkida pole vist mõtet, sest selle lühiromaani lugemine ei tohiks küll kellegi konti murda. Kes lugeda ei viitsi, see võiks vaadata filmi «Hellraiser», mis just antud lühiromaani põhjal on valminud. Film on samuti väärikas ning muljete settimisel võiks väita, et film on isegi milleski efektsem. Filmile annaks hindeks viis pluss, lühiromaan peab lihtsalt tavalise tugeva viiega piirduma.

Meeldiv õuduslugu, mil olemas loogiline sisu, lummav ideestik ning jälkusest pakatav teostus. Just midagi minu maitsele! Come to Daddy!

Teksti loeti inglise keeles

Viis jah. Antud juhul Jyrkaga kõigis hinnangutes täiesti erakordselt nõus. Kui peale raamatu läbineelamist järgi mõtlesin, et mis selle suht jälgi olemisega loo siiski nii lummavaks tegi, jõudsin kyllalt huvitavale järeldusele. See oli eheda kurjuse hirmuäratavalt hea kirjeldus: nii usutavat ja nii ydini jubedusttekitavat puhast kurjust teistes raamatutes esimese hooga ei meenugi. See oli niivõrd elus, et kuigi erakordselt jube, oli selles samas midagi ligitõmbavat. Suuremat sorti ussipundar võiks ligikaudselt sarnase emotsiooni tekitada. Vererõhu tõstmiseks väga hea raamat igatahes ;)
Teksti loeti eesti keeles

Sellel on Damnation Game`ga võrreldes üks tugev eelis - ta on palju lühem.Seega konkreetsem, hoogsam, parem, ja pagana kole.
Teksti loeti eesti keeles

Pika karjääri jooksul on Barker end ka mastaapsemate fantaasiaromaanidega proovile pannud, aga puhastverd õudusteose kallal pusides rändab ta julgelt temaatilises mõttes koledatesse kohtadesse, mis paljusid kohutada ja eemale tõugata võivad. Ometi - ja see on põhjus, miks autorist väga lugu pean - ei mõju ta võikaimadki stseenid labaselt või utreeritult. Vastupidi, need annavad Barkeri tekstidele imelist tekstuuri ja on tal võimaldanud kujundada oma isiklik "nägu" autorina. Teadupärast kannab filistrite pärast õudusžanr niigi teatud stigmat, seega äge, kui äkilisematel lausetel on intelligentne ja seega eneseõigustuslik kõla. Sadomasohhismist kirjutamine, näiteks, on head tasakaalu nõudev köielkõndimine, nii et kudos talle, et on nii visalt vältinud odavaks muutumist.

Üldjoontes suurepärase "The Damnation Game`i" puhul jäi painama, et tegu oleks kui 400 lehekülje pikkuseks venitatud lühijutuga, millesse romaani mõõdu saavutamiseks poolvägisi susatud hulk mittemidagiütlevaid kõrvaltegelasi ja tühje stseene, mis ei mõjuta kuidagi süžee terviklikkust. Raamat on elavalt kirjutatud ja kasutab väga teraselt ainestikuna "Faust`i", ent - rakendades autorile kalleid sõnu - loo tugevatel luudel pole just palju liha. Ilmselt sai Barkerile endalegi kohe selgeks, et romaani kirjutades ei ole ohtlik julgemalt unistada, sest juba üheksakümnendate alguses ilmus massiivne "Imajica". "The Hellbound Heart" on see-eest alla 200 lehekülje pikk, nii et tohutu sõnadekoorma alla jäämist ei maksa kindlasti karta. Tekst on kirjutatud ootuspäraselt arhailises ja kõnekeelsust vältivas stiilis, mis lisab sadistlikku ja seksuaalset põimivale stoorile pehkinud jume (heas mõttes). Kui Edgar Allan Poe oleks hetkel elavate seas ja teeniks elatist pornoajakirjadele nilbeid lugusid saates, oleks need vast Barkeri omadele päris sarnased. Aga mõned lõigud "The Hellbound Heart`is" on tõesti pilkupüüdvalt väljendusrikkad - näiteks cenobite`ide kirjeldused.

Lugemise ajal oli muidugi võimatu mitte meenutada korduvalt vaadatud filmis olnud lõustu ja eriefekte, aga pole hullu, sest "Hellraiser" on väga hästi tehtud õudukas. Lugu ekraniseerides võttis Clive Barker visuaalsetest võimalustest viimast ja seega võib väita, et pooleteisetunnine film pakub teravamatki elamust kui "The Hellbound Heart". Kui film juba nähtud, tekib ka tegelikult soov, et raamat loo nüansse sügavamalt avaks. Tegelaste seksuaalsus lööb viimases muidugi jõulisemalt välja; kohati näib nende mõtlemine sarnanevat hilisõhtuste erootikafilmide tegelaste omaga. Erootikafilmides lihtsalt pole inimesed ümbritsetud tugevaimatele ihadele vastu tulla tõotavate üleloomulike jõudude poolt. Tiirasus ning piinad loovad raamatus justkui potentse sünergia, pakkudes järjekordset head näidet Barkerile ainuomase stiili toimivusest õuduskirjanduse kontekstis. Ühesõnaga mõnus lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Hea raamat mida igav küll lugeda kindlasti ei olnud. Samas olen üllatunud kuivõrd täpselt film on raamatut järgiv. Mõningad pisidetailid erinevad nt see, et Frank vedas enne minekut rahmaka põrandale (sihuke hea perversne detail ja pärast kasutati tema tagasitulekul ära, et tüübist oli mingi laik rakke põrandal juba, et nö "seeme millest kasvada") ja mehe motiiv, mida ta ootas teispoolsusest on ka paremini lahti seletatud. Samas tema kasvamist ei ole väga raamatus kirjutatud, filmis näidati kuidas tuksles põrandalaudade all. Ühesõnaga pisiasjad, ma olen sellesmõttes isegi natuke pettunud, et lootsin erinevamat teost. Ma olen filmi vähemalt 2 korda näinud ja hunnikut järge ka ja põhimõtteliselt silme ees jooksis kogu lugemise aeg film. Ilmselt oleks parem hinnata kui ma poleks kinolugu näinud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et film ja teos täiendasid end päris kenast - üks läbi kirjelduste ja teine läbi visuaali ning kokku tuli omamoodi elamus kindlasiti. Barkeri töö väärib iseensest tähelepanu kasvõi seepärast, et mees on loonud täiesti teistmoodi mütoloogia ja sedalaadi töö väärib kvaliteetselt tehtuna alati kiitust.

Teksti loeti inglise keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles