Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Veiko Belials ·

See

(jutt aastast 1999)

eesti keeles: antoloogia «Mardus 2/99»
Veiko Belials «Helesiniste Liivade laul» 2003

Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
Hinne
Hindajaid
0
3
7
4
2
Keskmine hinne
2.688
Arvustused (16)

Lihtne lugu!

Üks närune ametnikuhing (kel on mingeid ambitsoone) tuiab pisikeses jõbinas läbi pargi kodu poole. Pea uitmõtteid täis, emotsioonid (joomavine, täitumata plaanid jne.) löövad üle ääre... ning siis tuleb See...

Pretensioonitu lugu, aga hästi kirja pandud... mulle meeldis ning nelja teenis minu silmis lõdvalt välja. Minu meelest üks paremaid lugusid uuema Belialsi sulest...

Ahjaa, see tekst on samuti osa Veiko Belialsi & Marek Simpsoni ühisromaanist «Existerion».

Teksti loeti eesti keeles

Mullegi täiesti meeldis. Võrreldes nende suht ideetute ja stiililt koolipoislike lugudega, mida temalt viimasel ajal lugenud olen, nagu "Peetruse kuld" ja "Kui keldris on pime..", oli see lugu lihtsalt kõvasti parem. Meeleolukam, kirjeldusterikkam, ideekam, viimistletumalt kirja pandud. Heh, Belials on hakanud vormi kalla vaeva nägema ;) Jõudu! See tuli kyll hästi välja. Või (sadistlik remark, sorri) on Simpsoni toimetajakäsi mängus? Ainus, mis häiris, oli see ylearune ja stiilist väljalangev aruanne pangaametniku suhetest kolleegidega ja tööst ja värgist. Seda ei oleks loo arengu tarbeks yldse vaja olnud ja ta kallutas jutu tasakaalust välja: kui kõigepealt antakse kuhi kuiva infot, tihedat ja põhjalikku ja siis jutu ylejäänud kaks kolmandikku on hoopis teises tempos ja teises stiiliski, lõpetuski ei seostu absoluutselt selle, esimeses kolmandikus antud infoga, siis jääb yldmulje vähe hyplik. Kui seda sisemonoloogi vähe rookida, oleks asi rohkem tasakaalus ja veelgi parem. No mis on kellegi asi, kuidas peategelase kolleegi koer elab, kui see puänti ei puuduta. Igav pealegi. A muidu oli OK.
Teksti loeti eesti keeles

Tunnustan Belialsi!!! Lõpuks ometi on näha, et kirjanikul toimub teatav edasiminek. On sisu ja on juba ka vormi. Ometigi tasub ka siin ühekomateisega vaeva näha... Selline hüplikkus, mis selle jutu igast kohast lausa karjuvalt silma (ja miks mitte ka kõrva...) hakkas ei sobi selle looga minu meelest just eriti suurelt kokku. Just sellega tuleks mehel veel vaeva näha. Aga mulle meeldis loo juures just lõpp. Korralikult lihvitud ning hea. Niisiis, kui see jutt peaks tähistama Belialsi uut ja algavat evolutsiooni, siis mina tervitan seda vaid kahe käega...
Teksti loeti eesti keeles

Marduses on jutu all on märkus: "Katkend Veiko Belialsi ja Marek Simpsoni peatselt ilmuvast romaanist "Existerion"". Hoiatamine on muidugi tore, selle eest saabki punkti. Belials võiks parem kasvõi "Ashinari kroonikaid" juurde kirjutada... kuid mitte jutte nagu See.
Teksti loeti eesti keeles

Polnud kõige hullem. Võiks võtta kui "väikest kirjandust" mis on üles ehitatud tühjale objektile (tähistajale) ning lugeja asi on "see" ära tähistada või tähistamata jätta. Nõks on meestel igatahes varsti selge - teadmatus on õudne, hoopis iseasi, kas see konkreetne lugu just õudne oli. Edu igatahes!
Teksti loeti eesti keeles

Selle loo lugemine võttis "Existerioni" lugemise isu. Ei teadnud, et seal ka Megacity ja Helesinised liivad sees on. Ehk aitas just see lugu raamatu hinnet tõsta? Et nagu neid paremaid asju nii palju oli... Väga tüüpiline Belials, on üks alla keskmise idee, mis ilusasti teostatud. No olgu, teostus maksab ja ideid saab tosin tükki kopka eest - aga just see ideede nappus tundubki Belialsi peamine viga olevat.
Teksti loeti eesti keeles

Võrreldes autori teiste loomesünnitistega -- täitsa kobe laast. Aga mingit pointi ma küll ei leidnud. Existerionis jäi "kaasjuttude" kõrval silma, kuid mitte meelde. Marduses jällegi jäi meelde -- iseasi, kas see mäletamist väärib.
Teksti loeti eesti keeles

Polnd mitte k6ige meeldivam, kuid ka kaugeltki mitte k6ige kehvem. Nii yldises plaanis ma m6tlen. Selline emotsioonivampiiri idee on ju peris kena ja talutav. Ehk jäi asi natike poolikuks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui enamus VB "väga lühikestest juttudest" (nendest, mida ma lugenud olen) suudavad päris hästi edasi anda mingit emotsiooni või tekitada tunde et oleme saanudhetkeks piiluda midagi põnevat, siis seekord ei ole autori luuletaja-anne millegipärast välja vedanud ja tulemuseks on trafaretse action-õuduka minivariant, kuspeaks vist olema mingit salapära, aga ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku "Helesiniste Liivade laul" kõige nõrgem pala. Oleks võinud rahuliku südamega üldse raamatust välja jätta.
Teksti loeti eesti keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles