Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robin Hobb ·

Assassin`s Quest

(romaan aastast 1997)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
14
3
1
1
0
Keskmine hinne
4.579
Arvustused (19)

Juhtub harva, et mõni raamat suudab mind niivõrd köita et istun hommikul kella neljani seda lugedes üleval. Assassin`s Quest on üks neist vähestest, mis sellega toime tulnud.

Kui triloogia kaks esimest osa, Assassin`s Apprentice ja Royal Assassin moodustavad küllaltki kompaktse terviku kaht raamatut läbiva ühise tegevusliiniga, siis Assassin`s Questi alguseks ollakse n.ö. "back on square one". Kroonprints on läinud kuningriigist ära kaugele mägismaale, et otsida Punaste Laevade vastu abi salapärastelt Elderlingidelt, kes legendide kohaselt olevat kuningriiki kord varem sarnases olukorras aidanud ja lubanud vajaduse korral jälle appi tulla. Kroonprintsi äraolekul on tema vastik noorem vend vana kuninga teelt kõrvaldanud, kroonprintsi tagaselja surnuks kuulutanud ja ise valitsema hakanud, paisates kogu kuningriigi sellega tähelepanuväärsesse kaosesse. FitzChivalry, triloogia peategelane, kes kogu loo senise käigu jooksul on olnud tema peamine takistaja, on kõigi arvates surnud. Sellisest seisust alustades tuleb tal asjad jälle õigeks seada - tuua tagasi tõeline kuningas, puhastada kuningriik Punastest Laevadest, päästa maailm jne. jne.

Kogu seda protsessi kirjeldab Robin Hobb niisuguse meisterlikkusega, et lugedes võtab heameelest lausa pisara silma. Selle asja headuse kirjeldamiseks ei leia lihtsalt sõnu, kuigi olen neid juba nädal aega otsinud.

Ka on Quest kogu triloogiast minu meelest kõige "fantastilisem", s.t. kahe esimese osaga võrreldes sisaldab rohkem fantasy elemente. Eriti tahaks esile tõsta mõnusalt originaalset "draakoniteooriat".

Kes selle raamatu - ja Farseer`i triloogia üldse - lugemata jätab, jääb minu arvates ilma suurepärasest lugemiselamusest, olgu ta siis ulmefänn või mitte.

Teksti loeti inglise keeles

Toomas on syzheest juba kena ylevaate teinud nii et mina lisan ainult oma kommentaarid. Minu arvates on _Assassin`s Quest_ triloogia n6rgim raamat, ent on sellest hoolimata tasemel. Peategelane Fitz saavutab siin uue arengutaseme -- poisist saab mees, teistest s6ltuvast tegelasest saab iseseisev ning oma elu suunav inimene. Fitzi tee aga pole mitte lihtne ning oma eesma"rgi nimel peab ta loobuma paljust: armastatust, kallimatest s6pradest ning oma enese lapsest. Ning pea k6ikidest noorp6lve unistustest. Raamatu l6pp, mida nii m6nigi mu tuttav on kirunud, on minu arvates suurepa"rane. L6pp pole t6epoolest see, mida tavaliselt fantaasia-saagalt v6iks oodata, aga _Farseer_ pole mitte tavaline tellislik heietus .Ma arvan, et raamatu esimest kolmandikku oleks v6inud natuke ka"rpida, syzhee struktuur logiseb natuke. Stseenid, mis l6pplahendusele kaasa ei aita, on yldiselt siiski kas meeleolu v6i tegelaskujude arengu kohapealt huvitavad. Pean a"ra ma"rkima ka hulga huvitavaid k6rvaltegelasi -- oma v6luj6ust sunnitud kroonprints Verity, tema julge ent 6nnetu naine, Ma"gedekuningriigi printsess Kettricken, salapa"rane vana naine Kettle, androgyynne Fool (vana kuninga kloun) ja muidugi Fitzi hunt, kellega Fitz on v6luj6u abil seotud. Fantastilisi elemente on siin t6esti palju -- Hobbi maagiasysteem on p6nev ja originaalne. Ka meeldib mulle, et stiilselt ja minimalistlikult ent seda rohkem meeldeja"a"valt on sisse toodud sotsiaalprobleemid -- na"iteks riigivalitsemise probleemid, narkootikumide kasutamine ning orjus. Soovitan k6igile!
Teksti loeti inglise keeles

Jagan täielikult ka teiste arvustajate vaimustuskilkeid, kes väidavad, et Quest ontriloogia tugevaim. Nii, nagu ma juba «Royal Assassini» arvustuses ütlesin- iga osa, iga peatükk muutub maailm ja muutuvad sihid - kõik on suuremja tähtsam, kui see esialgu paistis.

Isiklikust kättemaksust saab peagi päästmisretk, päästeoperatsioon aga kujunebpeagi millekski hoopis olulisemaks, kui seda oli alguses võimalik aimata.

Ja pidevalt peab Fitz tegema valikuid. Ükski neist valikutest pole kergeja mitte ainuski valik ei too endaga kaasa vaid head või halba. Mida makõige rohkem nautisin Farseer triloogiat lugedes, oligi see viis, kuidas iga otsus oli põhjendatud aga ometi raske ja sellegi poolest paratamatu.

Ja lõpp. Ma ei tea, kas on siin tegemist minu isikliku kiiksuga, kuid eriliseltmeeldis mulle lõpp. Olen oma arust lugenud piisavalt palju head kirjandust,kuid nii tõelist lõppu pole ma veel üheski raamatus kohanud. Loomulikultsaab Kuri hävitatud ja Hea pääseb võimule ja lagunemise äärel vaevlevastKuuest Hertsogkonnast saab õnnelik Seitse Hertsogkonda ja rahvas juubeldabimelise võidu üle, on selle võidu hind mõõtmatult suur ...

Sest selle võidu nimel on Fitz toonud ohvriks või kaotanud kõik peale elu...

Hingematvalt eepiline ja ahastamapanevalt reaalne!
Teksti loeti inglise keeles

Kolmas osa "Farseeri" sarjast oli töesti köige tugevam.Syndmused kulgevad löpu poole vahel kiiremini,siis jällegi tempot maha vöttes.Rahulikke lökkeöhtute kirjeldusi oli minu arust liiga palju,aga noh...Naljakas oli veel see,et vöitlus kurjade Punalaevade ja sadistist prints Regaliga kestis tervelt 3 paksu köidet ja löpus toimuv vältimatu arveteklaarimine ja maailma päästmine vötsid enda alla umbes 10 lehekylge.Sisust.Fitz päästetakse hauast oma söprade Burrichi ja Chade poolt.Pisut toibudes vannub ta kättemaksu vöimuhaarajast prints Regalile ja läheb yksi seda teostama.Atentaat ebaönnestub ja Fitz on ise sunnitud pögenema.Mägedesse mystilisi elderlinge otsima läinud töeline kuningas Verity saadab talle Taiu teel kutse:TULE MINU JUURDE ja Fitz on sunnitud sellele kuuletuma.Vaheldumisi vangi sattudes ja jälle ära pääsedes suundub ta mägede poole, saatjateks kuninganna Kettricken,(igi)vana naine Kettle,Narr,laulik Starling,kes otsib oma Laulu ja muidugi Fitzi hunt Nighteyes.Ette heita vöikski imelikku löppu,samuti seda,kuidas esimeses osas Skill-maagia suhtes täielik käpard Regal oli löpus muutunud juba täielikuks Sauroni Köikenägevaks Silmaks(pakutud seletus,et ta kasutas julmalt enda loodud kildkonna vöimeid pole piisav).Hunt Nighteyes käitus ka vahetevahel ysna inimese moodi.Tegemist on ikkagi väga mönusa fantasy-eeposega,mida selle zanri austajad peaksid ilmtingimata lugema.Äkki ilmub isegi eesti keeles?
Teksti loeti inglise keeles

Kolmas osa oli minarust eelmise kahega võrreldes kohati stiilist väljas ja kehvem. Kui eelmises kahes osas tegutses Fitz ysna piiratud territooriumil, siis siin on tegemist juba päris traditsisioonilise questiga. Käest ära hakkas asi minu jaoks minema siis kui terve see punt kuninganna juhtumisel mägedesse siirdusid. Sealt edasi oli liiga palju uimaselt hämavaks degradeeruvat teksti ja klassikalisi high-fantasy elemente mis antud triloogiasse eriti ei sobinud.
Teksti loeti inglise keeles

Ka minu arvates on "Assassin`s Quest" kehvem kui kaks eelmist osa. Kui kahes eelmises osas kirjeldati rohkelt Fitzi eluolust ja olmemuredest ning olid sellised omanäolised, siis selle raamatu sisuks on puhas quest. Ehk siis Fitz kogub enda ümber kirju ja ustava seltskonna ning kihutab mägedesse Verity`t ja Elderling`e otsima. Samuti häiris algul lohede sisse toomine. Ma lootsin südamest, et Hobb saab raamatuga lõpuni ilma igasugusid lohesid ja muid tegelasi sisse toomata. Aga ei saanud ja ega need lohed nii jubedad ka polnud. Igatahes nende sünnilugu oli igati hea ja omapärane. Kokkuvõttes oli tegu siiski igati korraliku raamatuga, ning arvestades triloogia üldist taset, ei tõuse käsi raamatule kuidagi alla viie panemast. Viis miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil selle väga mahuka romaani poolepeal olin ma kindel, et kogu triloogia on autoril välja tulnud tõusvas joones, ja et alla "viie" pole kuidagi võimalik ka "Questi" hinnata. Edasi enam nii kindel ei olnud. Nagu ka Avo siin märgib - see osa, kus seltskond mägedesse jõuab - kisub vägisi käest ära. Autor kaotab dünaamika. Idee poolest on see viimane pikk rännak ju väga hea, selline kirgastumisele viiv palverännak, mille käigus kõik teemad oma lahenduse saavad. Siiski kogu sündmustik hangub tasapisi, ning ka rännaku lõppu jõudmine, Verity leidmine ja draakonid, ei tundu selle pika lumes sumpamise taustal enam nii huvitavad.

Veel norin selle kallal, et Hobb nagu poleks aru saanud, miks Farseeri sari nii hea on. Kui ta arvas, et lugejat huvitavd eelkõige taidumine ja draakonid, siis ta eksis. Farseeri sari on hea eelkõige siin sisalduva klassikalise tragöödia pärast. Fitz, kellele autor lausa sunnib kaasa elama, on kangelane, kelle loomulik püüdlus isikliku õnne poole on võimatu, kuna tema lojaalsus kuningale välistab kõik muud lojaalsused. Kuidas ta ka ei püüaks, on tema tee silutada teed teistele (keda ta armastab) ja jääda ise tagasitõmbunud erakuks. Just Fitzi enda suhted Molly, Starlingi ja Narriga, tema katsed eraldada kuidagi võitlusest kuningriigi eest oma tee, on need mis seriaali ilmestavad ja hinge annavad. Kui kellegi hingerahu (ja õnn?) saavad peituda ainult kannatustes, loobumistes ja eneseohverdustes, siis Fitz see kangelane on.Kolmandas osas aga keskenud Hobb ikka liiga palju rakendusliku taidumise manuaalile, ning maksab tarbetult lõivu tavafantasy atribuutikale (draakonid).

Kohati kaldub autor ka liigsesse kirjeldamisesse ja jutustamisesse, otsekui peljates sündmusi hoogsamalt arendada. Siiski, siiski, ei tõuse ka minu käsi alla "viie" hindmast. Urisen küll, ent viimased kümmekond lehekülge... Jah, just niimoodi võiks üks väga hea triloogia lõppeda!

Teksti loeti inglise keeles

Jah, lugesin ka kunagi talvepoole seda paksukogulist raamatut. Midagi uut ei oska lisada. Aga minul kiskus raamat vägisi käest (siis kui 2/3 oli loetud) ja jäi teiste raamatute alla tolmnema. Ilmselt kui oleksin enda lugemistahet vägistanud ja end sundinud ka seda viimast 1/3 lugema, arvatavasti poleks teos Parimat hinnet saanud. Seniks aga kuni ta jääb kuhugi sinna teiste raamatute alla... nii kauaks jätab hea elamuse. Soovitan soojalt.
Teksti loeti inglise keeles

Tõesti on nii, et loed, loed ja järsku avastad, et on vaja hommikul vara ärgata...Ausalt öeldes tahaks küll kuut panna;)
Teksti loeti inglise keeles

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Lõpuks sain ka triloogia viimase osa läbi. Pole midagi öelda, päris hästi õmmeldud: üks asi, mida taoliste raamatute eripäraks on, on see, et neid ei osata lõpetada. Kas siin kuhjatakse lõpus kokku pea kõikidele küsimustele vastused ja enamus asju leiavad ühel või teisel viisil lahenduse. Hetkeks mõtlesin ma juba, et tehakse selline traditsiooniline lõpulabistamine, kuid sellest suudeti sujuvalt mööda hiilida.

Kes ei ole seda lugenud, selle jaoks ma ei hakka siin pikalt süžeed lahti kirjutama. Ütleme nii, et tegevus toimub Mägedes ja peategelastele kuhjatakse ette suur hulk katsumusi. Kui vaatad, et hull olukord hakkab lahenema, siis selgub, et see laheneb ainult selleks, te asi veel hullemaks saaks minna.

Triloogia kohta niipalju, et pisut liiga tihti kumab läbi, et autoriks on naisterahvas, kes kirjutab meespeaosalise minavormis. Kuidas see välja paistab? Peategelane Fitz on triloogia alguses nagamann, kellel on eriline side loomadega, ta on poisikesest saati õpetatud palgamõrtsukaks, ta on kuningale pidevaid teeneid osutanud. Aga mis juhtub siis, kui ta mõnda tsikki näeb või kusagil koperdades vahele jääb? Mees hakkab kokutama ja punastama. Ja siis veel see, kuidas mees igasugu asjade üle põeb. Pagan küll ... teda on KOOLITATUD hulk aastaid personaalselt. Minu arusaamade järgi kuninga personaalne kõrilõikaja peaks saama sellise koolituse, et ta suudab luisata silmagi pilgutama, kellest on varakult igasugu südametunnistuse piinad pea kirurgilise sekkumisega eemaldatud ja kellel on naiste võrgutamises must vöö. Käigu sõjaväes ära kõigepealt :)

Jutt ise on keskmisest kõvasti parem, kuna asjad ei arene sugugi traditsioonilise häpi endi poole. Enamgi veel, kui triloogia läbi saab, siis tundub, et õnnelik lõpp ei ole sugugi kõigi jaoks õnnelik ning kui ongi, siis õnnelik hoopis veidrate nurkade alt. Aga mis ma siin ikka jahun: lugege ise, saate teada, mida ma silmas pean.
Teksti loeti inglise keeles

Ikka väga hea. Kogu sari kokku on ka väga hea. Vist üks parimaid fantasy raamatuid üldse. Mingil määral kipun nüüd võrdlema Jää ja tule lauluga, mille mastaap ja haare on võimsam, samas on siin suudetud vältida laialivajumist ning asi on ühe liinina lõpuni välja viidud. Btw, vaevalt, et J&T lauluski õnnelikumat lõppu saab tulla...Minu jaoks oli kahvatum just esimene pool raamatut, kus toimus vaid suht tulutu kondamine. Ja tsipa häiris see, kuidas pärast aastaid vaevanägemist ja enda ja teiste elude ohverdamist lohe äratamise/loomise nimel selgus, et tegelikult oli kogu selle karja äratamine ju imelihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmselt on Hobbi lihtsam lugeda võõras keeles - no ei süvene kõigisse pisiasjadesse ja võib rahulikult lehti keerata, et oodata, millal midagi juhtuma hakkab. Tavaliselt piisab umbes kahest pilgust leheküljele: ahhaa, Fitz vingub, jah, Fitz viriseb ikka veel. Järgmine leht: Fitz räägib koeraga, edasi, Fitzil on järjekordne painav unenägu. Pöörame lehte: hakkab vist midagi juhtuma, Fitzile antakse pasunasse - aga ei, see oli kõigest Fitzi meenutus sellest, kuidas ta eelmine kord pasunasse sai. Ja nii edasi. Hoolikalt, lause-lauselt lugedes ikka väga tüütu.

Nagu sai juba eelmiste osade puhul öeldud, tuleks naisautoritel (enne sõjaväeteenistuse läbimist?) ära keelata meespeategelasega romaanide kirjutamine. Fitz on just täpselt nii palju kangelaslikult mehine või mehiselt kangelaslik nagu kööginoaga rahvarohkes kohas ringi tormav hüsteeriline tütarlaps.

Kõigi võluvõimetest rääkivate juttude puhul ähvardab autorit oht ära unustada, milleks ta tegelased pidid võimelised olema. Hobb on siin pigem tüüpiline kui erandlik. Ja ma ei mõtle võluvõime all seda, kuidas Fitz mõõga püksisäärde peidab ja pool lehekülge hiljem maha kükitab saapapaela siduma. Rohkem seda, kuidas ta tajub kõiki elusorganisme (peale sepistatute) enda ümber umbes kuni poole kilomeetri kaugusel sumiseva sääseni, aga paraku kaob see oskus ära, kui oleks vaja kindlaks teha, millise ukse taga keegi varitseb ja millise taga mitte.

Jätan endale ruumi hinnet alla võtta, kui ma peaksin kunagi kolmandikust kaugemale jõudma. Õnneks puudub edasilugemiseks küll vajadus ja ausalt öeldes ka soov.

Teksti loeti inglise keeles

Sellel, kui hakkad mingit romaanisarja eestikeelses tõlkes lugema, võivad olla huvitavad tagajärjed. Farseeri-triloogiat olen lugenud täpselt poole oma elust-"Salamõrtsuka õpilasega" alustasin kohe pärast selle ilmumist aastal 2000, kui olin kuueteistkümnene ja nüüd, kolmekümne kaheselt, lugesin lõpuks läbi "Salamõrtsuka teekonna" teise köite. Käesoleva romaani esimeses köites, mida lugesin kohe pärast ilmumist kolm aastat tagasi, toimunu oli mu jaoks juba suuresti ununenud ja ehk oleksin pidanud mälu värskendamiseks selle uuesti läbi lugema, ent selliseks eneseohverduseks ma võimeline polnud.

Eelnevaid arvustusi vaadates tundub Musta Kassi oma mulle kõige mõistetavam. Kui mõelda Hobbi populaarsuse peale kohaliku ulmefändomi seas nii 10-15 aastat tagasi, siis tundub see aja möödudes järjest arusaamatum. Võimalik, et üheksakümnendatel aastatel ingliskeelses maailmas kirjutatud fantasy oligi suures osas sellisel määral klišeedest kubisev ja kopitanud kaanonite järgi vormitud, et Hobbi stiil ning maailmakäsitlus tundusid kuidagi värsketena. Pean nõustuma, et Hobbi loodud maailm mõjub (eeskätt maagia osas) tõesti omalaadselt. Autori stiil on aga paraku lugemiseks päris ebameeldiv-aeglane, veniv, emotsev. Minakangelasest Fitzist püüab autor igal võimalusel tööstuslikus koguses pisaraid välja pigistada ja, nagu eelarvustajadki on maininud, on raske ette kujutada, kuidas küll kuninglik assassin saab selline käpardlik emopoiss olla. Lisaks mõjub kogu see taotluslik traagika kuidagi üle võlli keeratult ja üledramatiseeritult.

Positiivset on muidugi ka. Eelarvustajate mainitud lõpplahendus ja üldse romaani paarkümmend viimast lehekülge, kus tegevus toimub hoopis teises tempos. Maagia, nagu öeldud, on omanäoline. Ja mõned tegelased, nagu mõistatuslik võõrolend Narr või hunt Öösilm. Nii et "3" tuleb pluss taha, aga "4" ma sellele romaanile hindeks anda ei suuda, lugemiselamus oli selleks liiga vaevaline.

Kokkuvõtteks: uurisin veidi oma vanu Baasi arvustusi. 11. septembril 2009, pea seitse aastat tagasi, olin "Kuningliku salamõrtsukat" hinnanud "viiega" ja kirjutanud arvustusse järgmist:

"Triloogia hindamine tekitab minus kerget segadust, sest hoolimata vahepealsest inglise keele omandamisest olen seda lugenud eesti keeles ja jonnaka inimesena kavatsen ka eesti keeles lõpetada. Nii et esimest osa lugesin kuueteistkümneselt, üheksa aastat tagasi... eks näis, kas jõuan "Varraku" avaldamispoliitikat arvestades enne triloogia lõpetamist 30 saada või ei. Aastal 2000 ei tundunud Hobb mulle just väga põneva autorina... praegu tundub küll ja põhimõtteliselt kehtib Hobbi kohta sama, mida hiljuti kirjutasin de Linti kohta... vahepeal küpsemaks saanuna oskan kõrgemalt hinnata."

Raske on meenutada, mida tookord mõtlesin, sest 6-7 aastat on väga pikk aeg. Igatahes praeguse seisuga mulle Hobb siiski väga ei meeldi ja ilmselt rohkem ma ta loomingut ette ei võta. Vähemalt on see kummaline, poole elu peale veninud lugemiskogemus minu jaoks nüüd lõpusirgele jõudnud.

Teksti loeti eesti keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles