Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robin Hobb ·

Royal Assassin

(romaan aastast 1996)

eesti keeles: «Kuninglik salamõrtsukas»
Tallin «Varrak» 2007 (F-sari) [I köide]
Tallin «Varrak» 2009 (F-sari) [II köide]

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
15
3
1
0
1
Keskmine hinne
4.55
Arvustused (20)

Paistab, et Roland ei ole mahti saanud Farseer`i triloogia lugemist jätkata, eks pean siis ise kõigepealt paari lausega sisul peatuma.

Royal jätkab sündmustega pikalt kokutamata sealt, kus Apprentice pooleli jäi. Esimene kurikaval katse Kuue Hertsogkonna (tõlge?) troonipärija kõrvaldamiseks on luhtunud ja nüüd püüab kroonprintsi noorem vend leida selleks teisi võimalusi. Samal ajal vaevavad kuningriiki jätkuvalt Punaste Laevade rüüsteretked, mille eesmärki keegi õieti taibata ei suuda. Vana kuningas aga jääb järjest haigemaks ja haigemaks...

Kui Royalile midagi ette heita, siis on see minu meelest liigne süüvimine õukondlikesse intriigidesse, mis paiguti toob mõttesse sõnad "mehhiko" ja "seebiooper". Aga võib-olla poleks teisiti saanudki. Igatahes ei suuda see asjaolu head üldmuljet kuigivõrd rikkuda. Nelja panen talle ainult sellepärast, et ta ei ole minu arvates päris nii hea kui esimene ja kolmas osa. Aga siiski tasub lugeda.

Teksti loeti inglise keeles

Seeria teine osa, Royal Assassin, on minu arvates kehvem kui esimene, Assassin`s Apprentice, ent siiski parem kui kolmas osa, mis pole just valjapaistev. Arvestades yldist taset tuleb aga kogu seeriale siiski viis anda. Royalis on 6ukonnaintriigid kahtlemata ta"htsal kohal, ent need poliitilised intriigid loovad suurepa"rase pildi Kuue Vyrstiriigi allaka"iguspiraalist. M6neti on see va"ga synge, lausa depressiooni tekitav, sest tundub, et Punaste Laevade piraatidele ning nende 6udsele maagiale ei suuda keegi vastu panna. Siin-seal on lootusehetki aga need ei vii kuhugi. Ikka syngemaks ja syngemaks la"heb raamat, ainus r66msam syzheeliin on Fitzi armastuse lugu, ent ka sellele pole ilmselt ma"a"ratud 6nn. Fitzi tegelaskuju areng on Royalis palju selgemalt na"ha, eriti kui ta peab enda jaoks selgeks tegema mis on lojaalsus ja mida ta"ielik lojaalsus temalt n6uab. Fitz pole enam esimesest osast tuttav poisike, kuigi ka nyyd teeb ta otsuseid, mis tunduvad hetkel 6iged, ent toovad ebameeldiva tulemuse. Kuna Fitz on minategelane, saab lugeja a"kki koos Fitziga aru, et ta valik oli vale -- kuigi kogu informatsioon oli olemas juba enne. Ise aimasin ma ette a"ra ainult m6ne syzheeka"a"naku. Fitz saavutab siiski vahel va"iksema v6idu oma vaenlaste yle -- v6i nii ta arvab. On meeldiv leida fantasy-romaani, kus pahad on kompetentsed ja head teevad palju vigu. Selle osa l6pus hakkab tekkima arusaamine sellest, kes Fitz on ja mis on tema saatus. Lugeja peab ise vastama kysimusele, kas Fitz on kangelane. Suurepa"rane, intelligentne saaga, mida soovitan igayhele.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi lugesin selle raamatu läbi juba väga väga ammu (ostsin selle peaaegu kohe, kui olin läbi lugenud«Assassin`s Apprentice»),ei ole siiani suutnud üle saada vaimustusest, mida selle lugemine minusesile kutsus. Sellest ka selline üle-aastane vahe arvustuste vahel.
Tõtt-öelda on mul võrdlemisi raske (olles läbi lugenud kõik kolm osa) arvustada mistahes osa eraldi, kuna minu jaoks moodustab see triloogia ühe terviku. Vähemalt emotsionaalses mõttes.
Läbi kogu triloogia oli märgata, kuidas peategelase maailm avardus iga hetkega,arenedes esimeses osas, nii nagu areneb/kasvab laps - iga päev tõi midagiuut juurde sellesse imelisse ja suurde maailma, mida nimetati Hirvelossiks,siis teises osas sai selgeks, et Hirveloss (originaalis Buckkeep) on vaidväike osa maailmast, mis on palju keerulisem ja ohtlikum, kui seda lapsesilmadnäha oskavad...
Ja Vastutus ja Valikud...
Kuue Hertsogkonna prints - olgu ta siis või sohiprints, satub paratamatultpoliitiliste jõudude omavahelise võimuvõitluse ja salasepitsuste keskmesse.Poliitilises vägikaika vedamises on olukord, kus kord Westman peal, Piibeleht all... sedavõrdkiire vahelduma, et tihti tabad ennast kell neli hommikul ikka veel raamatuljärgmist lehte keeramas ("see peatükk saab kohe läbi ja siis lõpetan!")...
Läbi kogu selle triloogia (ei saa ikka jätta märkimata triloogiat tervikuna)on märgata, et kõik sündmused liiguvad nende loogliliste lahenduste poole- ometigi on see raamat (raamatud) nii kirjutatud, et enam kui ühel korralkeeratakse loogilised lahendused täielikult pea peale sellise kiirusega,et lõpuks viimast lehekülge keerates ei saa ikka veel kindel olla, kes seesiis lõpuks peale jääb...

Ja peategelasele pole ma veel kordagi segavõrd kaasa elanud, kui Robin Hobb`i lugedes...

Uskuge mind - te ei kahetse, kui loete - ja tahate veel!
Teksti loeti eesti keeles

Oli töesti hea lugemine.Eelmiste arvustajate poolt mainitud "seebiooperlikkust" ei märganud ma kuskil.Oli kyll öukonnaintriige,nagu sellises loos peabki olema.Pahad muutusid veelgi vastikumateks,eriti prints Regal ja reetur Galeni poolt loodud kildkonna liikmed Serene,Justin ja Will.Vaest FitzChivalryt kiusati löpus ikka eriti taga,koguni piinati.Samas tekkis uus "hea"tegelane-Fitzi hunt Nighteyes,kellega ta oli "loomamaagia" abil seotud.Minu arust olidki raamatu parimad kohad need,kus Fitz alguses hoolitses oma hundikutsika eest,siis käis temaga jahil ja raamatu löpus peitis ennast oma piinajate eest lausa hundi sisse.Eelmisest osast tuttavad Punalaevnikud muutuvad järjest suuremaks ohuks lagunevale kuningriigile.Kuningas veedab oma päevi uimastatult voodis lamades ja troonipärija Verity otsustab minna otsima mystilisi Elderlinge.Tema noorem vend Regal kasutab olukorra ära ja haarab vöimu.Kuna Fitz on tal juba varasemast ajast jalus,siis öiendatakse temaga julmalt arved.Rohkem ei tahaks rääkida,sest raamat peaks ka kunagi eesti keeles ilmuma.Aga mind ootab ees kolmas osa,mis eelnevate arvustajate jutu pöhjal peaks veel eriti hea olema.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja teine osa on ikka kõvasti parem kui esimene.

"Õpilases" seatakse dekoratsioonid püsti, kuid et olulised sündmused on veel tulevikus, siis jätabki see natuke venitatud ja paigaltammuva mulje. See kõik jätkub ka teises osas, mille 200 esimest lehekülge olid võrdlemisi igavad.

Molly mängutulek, õieti Fitzi esimene tähtis otsusoma elus - talitada südame, mitte käskude-keeldude järgi - paneb asjad käima. Edasine lugemine on juba palju ladusam. Romaani emotsionaalne pinge ja haaravus korvavad täieliselt kohati jahvatamisena tunduva stiili.

Romaani keskmes on Fitzi ja Molly lugu. Kas oli Fitzil mingeid võimalusi neiut hoida, kui kõik nende armastusega seonduv oli ühtlasi ka osa võimuintriigidest ja Fitzi päristööst? Kas lojaalsused armastusele ja kuningale läksid konflikti? Kas ta pidanuks Mollyle rohkem seletama oma dilemmasid? Neile küsimustele pole lihtsaid vastuseid. Fitz põrkub tõdemusega, et armastus ei allu loogikale ja lahtiseletamisele. Lõpp on traagiline ja lohutu, kulmineerub kogu raamatut valitsenud depressiivne meeleolu. Tundub, et kõik võitlused on kaotatud; et Fitz on kaotanud üldse kõik, mis tal kunagi on olnud.

Lihtsate detailidega kirjutab Hobb elu Buckkeepis veenvaks ja mõjuvaks; karakterid vastikuks või sümpaatseteks; maagiad arusaadavaks. Kui taidumine (the skill) on nagu fantasy`s sagedam telepaatiavõime, siis the Wit on miskit palju originaalsemat, eriti just selle koha pealt, kuidas inimesed sellesse suhtuvad.

Teksti loeti inglise keeles

Igati väärikas järg sarja esimesele osale. Kui viriseda, siis selle yle, et nagu tavaliselt, on pahalaste karakteriseerimisega väheke yle pingutatud. Prints Regali kuju jätab vägisi mulje, et autor on stopperiga veerand tundi aega mõõtnud ja selle jooksul kõik pähe turganud negatiivsed omadused yhte patta kokku valanud. Samamoodi jäetakse lahti seletamata Punaste Laevade motivatsioon. See viimane saab kyll sarja kolmandas osas ilusasti oma lahenduse.

Muidu igati hea, emotsioonidele mängiv fantasy. Viis miinus.

Teksti loeti inglise keeles

Lähevad siis edasi Fitzu seiklused sealt, kus eelmine raamat lõppes. Ja sama tempokalt, võib-olla isegi tempokamalt. Pahad lähevad pahemaks ja head teevad veel rohkem vigu. On kirjeldatud palju paleeintriige, mis kirjeldavad värvikalt Kuue Hertsogkonna allakäiku. Need on raamatus ka tähtsal kohal, kuigi aeg-ajalt tunduvad nad tõesti natuke liiga "seebiooperlikud". Aga paistab, et teisiti ei saanud, ning ega nad eriti ka raamatu hinnet muuda. Võimas raamat, kindel viis.
Teksti loeti inglise keeles

Ehk on raamat tõesti kehvem, kui esimene ja kolmas osa, kuid alla viie ei õnnestu küll kuidagi panna.Minu lemmik tegelaste nimistusse ( Fitz ja Chade) lisandus igatahes ka Nighteyes.Igatahes on see sari minu lemmik, kuid ma pole kindel kas see nii ka jääb, sest olen suhteliselt vähe lugenud.
Teksti loeti inglise keeles

See on teine osa triloogiast, mille esimene osa praeguseks on ka maakeeli ilmunud ("Salamõrtsuka õpilane"). Ma ütleks, et teine osa oli ikka oluliselt põnevam -- Farseeri sarjas ei ole asi nii, et head kõnnivad ringi ja nüpeldavad pahasi. Üks olulisemaid punkte on ka see, et peategelane ei ole otseselt stoori võtmeisikuks, kuna tegu on ikkagi sohilapsega, keda vaid veresuguluse pärast kuningakojas hoitakse. Esimeses raamatu andis peategelane FitzChivalry kuningale õiguse otsustada oma elu üle. Selles raamatus katsub ta oma vandega kaasnenud dilemmasi üle elada. Kui sa oled Kuninga Mees, siis kas sinu kohuseks on teha seda, mida kuningas palub, või seda, mis kuningale kasulik on. mida teha, kui kuninga side reaalsusega hakkab logisema ja ta ei ole võimeline iga kord koherentseid otsuseid tegema. Ja kui sa tead, et põhjuseks on osa salaplaanist prints Regal ikkagi pulti saada.

Punaste Laevad rüüsteretked on tihenenud, kuningriik on laiali vajumas ja pole enam teada, kes on su sõbrad ja vaenlased. Katsu sa sellises maailmas elada.
Teksti loeti inglise keeles

The child without a name grew up to be the hand
To watch you, to shield you, or kill on demand
The choice he`d made he could not comprehend
His blood a grim secret they had to commend

He`s torn between his honor and the true love of his life
He prayed for both but was denied

See Within Temptationi laulutsitaat iseloomustab hästi käesoleva romaani süngelt fataalset ja nukrat õhustikku... üldiselt on triloogia teine osa esimesest märksa süngem ja lootusetum.

Triloogia hindamine tekitab minus kerget segadust, sest hoolimata vahepealsest inglise keele omandamisest olen seda lugenud eesti keeles ja jonnaka inimesena kavatsen ka eesti keeles lõpetada. Nii et esimest osa lugesin kuueteistkümneselt, üheksa aastat tagasi... eks näis, kas jõuan "Varraku" avaldamispoliitikat arvestades enne triloogia lõpetamist 30 saada või ei. Aastal 2000 ei tundunud Hobb mulle just väga põneva autorina... praegu tundub küll ja põhimõtteliselt kehtib Hobbi kohta sama, mida hiljuti kirjutasin de Linti kohta... vahepeal küpsemaks saanuna oskan kõrgemalt hinnata.

Sisust on eelarvustajad juba piisavalt rääkinud ja neid üle korrata pole mõtet. Tegu sugestiivse tekstiga, kus peategelase olukord ja sünge mõttemaailm muudavad üldise õhustiku vast nukramakski kui punalaevnike apokalüptiliste tagajärgedega tegevus.

Teksti loeti eesti keeles

Peakangelane, kuninglik orb-sohipoeg Fitz avastab, et on eelmise osa lõpu tõttu saanud endale kehalise hälbe külge, mis suurema pinge all välja kipub lööma, aga peagi mõistab, et pole asi nii hull midagi. Selle avastuse hind on aga arusaam, et vana kuningas on tõesti vana ja väga vilets. Fitzi lapsepõlvesõber ja pruut, kellest Fitz arvas end ilma olevat ja keda jõudis juba surnukski pidada, ilmub elusalt välja, avaldab vastuarmastust ja jagab armurõõme, kuid kuningas plaanib Fitzile poliitilist abielu ja elu armastus jätab ta maha. Uuel mägilasel-asekuningannal on raske uude keskkonda sisse elada, seda enam, et tema kaasa tegeleb päevad läbi taidumisega, et koledat saarterahvast õigel ajal avastada ja võita. Sellisest asekuningast, kelle naine ei oska käituda ja kes ise jahmerdab kogu aeg üksinduses ega tegele näiliselt rahvaga, ei oska alamad muidugi ka hinnata. Ründajate surve läheb aga järjest hullemaks, nad mitte ainult ei tapa rannikurahvast, vaid muudavad elavateks surnuteks. Kõige tipuks kasutab negatiivne tegelane noorem kuningapoeg ja Fitzi põhivaenlane igat võimalust, et võimu võtta. Fitz ise mässib ennast rüvedasse loomamaagiasse ehk loob noore hundikutsikaga võlusideme, millise tembu eest avalikuks tulemise korral halvemal juhul isegi poomine võib oodata.

Nende ja paljude teiste sarnaste muredega maadleb peategelane kõik need 700 lehekülge ja ega ma vist eriti midagi ei reeda, kui ütlen, et raamatu lõpuks on asjad pigem halvemas seisus kui alguses. Raamatut ongi üsna raske kirjeldada, sest sel pole ei algust, keskpaika ega lõppu. Iga liin nagu edeneks, et siis jälle tagasi langeda. On küll hästi kirjutatud, mis hoiab raamatu küljes, aga selles mõttes tõesti telesarja moodi, et põnev küll on, aga edasi ei liigu.

Mis puutub peategelasse, siis tõesti sellist vaimselt ebaküpset koba ei tohiks nii peene töö peal hoida. Aga ma ei ole nõus nendega, kes peavad Fitzi tema hingeelu kirjelduste põhjal naiselikuks olevuseks. Pigem on kirjanik tahtnud rõhutada, et tegemist on vaimselt ebaküpse teismelisega, kes on olude sunnil korraga liiga paljudesse jamadesse mässinud. Ütleme siis nii, et ei ole veenev. Autor võib arvata, et tegelase lollused on seletatavad tema noorusega, aga mina kardan, et neid kirjeldades on Hobb üle pingutanud. Neli.

Teksti loeti eesti keeles

Nutt & Hala. Ehk, kaasaegsemat meemi kasutades, go cry emo kid.

Kui mõned asjatundjad peavad ulme vanimaks, tähtsaimaks jne osaks õudukaid, siis peavoolu kirjanduse kaugemas minevikus on samasugusel kohal halekirjandus. (Kui toksida guuglisse märksõna "Vaga Jenoweva", peaks üks esimesi linke viima rahvusraamatukogu leheküljele, kus sellest näidete kaudu piisava ülevaate saab.) Halekirjandus peaks olema ammendatud ja kadunud nähtus, kuid igasugune kõnts kerkib vahel ootamatutes kohtades jälle välja. Ulmega on sellel õnneks vähe kokkupuuteid ning need leiavad aset peamiselt Hollywoodis.

Teate ju küll, poolteist tundi jagatakse õõvastavaid vihjeid, siis saab umbes seitse miljardit inimest visuaalselt veenval moel otsa – aga kogenud vaataja teab südamepõhjas ometi, et lõpuks pääsevad plondiin, neeger ja koer siiski eluga.

Nagu ma juba esimese osa puhul märkisin, ei ole Hobbi meestegelased kuigi usutavad. Paraku ei teki sellest ka koomilist efekti. Paarile valele eeldusele ehitatud jama muudkui kasvab ja kasvab, halekirjanduse reeglitest kenasti kinni pidades. Juba ammu pole nii ilget kõntsa lugenud.

Teksti loeti eesti keeles

Hinne ei peegelda mu arvamust autori kirjutamistehnikast vaid minu kui lugeja emotsiooni.

Poole raamatu peal hakkasin lõppu vaatama. Kolmveerandi raamatu peal vaatasin lõppu pikalt, igatsevalt ja närviliselt, sest kui kõik juba pekki läheb, kas ta ei võiks seda väheke KIIREMINI teha? Kas see aeglane lohisemine häda ja õnnetuse suunas on kuidagi millekski vajalik?

Ma saan aru, et Fitz, kui lapsest saati salatsema õpetatud laps, kasvabki pisut kiiva. Ma saan aru, et 15-aastane ongi loll nagu lauajalg. Ma saan Fitzi puhul aru igasugu asjadest, aga millest ma ei suuda aru saada, on, miks TEISTEL tegelastel ei ole oidu peas? Kui Fitz läks Chade`i kambrisse oma Regali-teooriatest rääkima, peksin mina ammu juba pead vastu seina ja ulusin taeva poole: "Kaua võib ilmselge ees silmi sulgeda?!"
Aga ei, ikka keegi midagi ei mõika ega tee. Ikka lastakse noorema poja plaanidel järjest suuremaks ja koledamaks kasvada. Ja ikka on igav ja nõme edasi.

See Regal ja tema tegevus on kogu raamatu õnnetus. Ma saan aru, et idee järgi ongi juttu sellest, kuidas väike okas ihus võib vägeva riikliku organismi välja suretada, kui seda õigel ajal ei eemaldata, eriti kui too vägev organism peab samal ajal ka välisvaenlasega võitlema. Aga minu kui lugeja jaoks oli Regal lihtsalt kohutavalt igav. Ta kõlbas hirmutavaks pahaks laps-Fitzu ja esimese raamatu puhul, aga teise ajaks oli ta mul juba jalus nagu tüütu nõudepesu. Ta on igav, ta on tühine ja ma hästi ei saa aru, kuidas saaks reaalelus niivõrd ajudeta ja ettenägelikkuseta olevus, nagu teda on kirjeldatud, olla mingi tõsine oht tervele trobikonnale tugevatele, arukatele ja tugeva tahtega persoonidele. Aga Regal on siuke autori _ehitatud_ pahalase sort - ta ei meenuta üldse päris inimesi. Tal on nutti ja tahet küll, kui on vaja õel ja ilge olla, need puuduvad tal lihtsalt igal muul ajal. Aga mu meelest peaks ta siis olema skisofreenik, sest nii tugevalt lõhestatud ei saa isiksus muidu olla.
Sellisena, nagu ta on, ei mõju Regal inimlikuna vaid on lihtsalt plot device - ja seejuures tapvalt tüütu plot device. Igasuguses normaalse loogikaga maailmas oleks ta ammu vaikselt teelt koristatud ja me saaksime rahus jälgida sõda punalaevnikega ega peaks tema surmigavate plaanide ja karikatuursete vandenõulastega tegelema. Kahjuks tundus autorile ilmselt, et muidu läheksid asjad teiste tegelaste jaoks liiga lihtsalt.

Miks ikkagi positiivne hinne: mulle meeldis selles raamatus enam-vähem hästi kõik, mis ei olnud selle paganama Regaliga seotud. Natuke õrn-naiseliku fooniga jutt ju oli - mind lugedes veidi häirib, kui naiskirjanik püüab oma meestegelasi mehelikumaks teha sel viisil, et ajab nende paarilistest naistegelased ikka kohe hästi hästi hästi naiselikuks. (See nimelt tegelt ei aita mehelikkuse usutavuse osas kaasa, vaid muudab kogu loo kuidagi veidralt ühte suunda kallutatuks.) Ent üldiselt oli teos ju köitev, meeldivalt kirja pandud ja kohati ka põnev. Tugevad emotsioonid on toredad, vaist ja taid samuti. Punalaevnikud, loomtegelane, kohusetunde ja isikliku õnne konflikt - sellest kõigest saanuks jumalasta hea loo!

Kui vaid seda Regalit ees ei oleks olnud!
Teksti loeti eesti keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles