Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robert Asprin ·

Another Fine Myth

(romaan aastast 1978)

eesti keeles: «Jälle üks mõnus müüt»
Robert Asprin «Jälle üks mõnus müüt - Müüt ja eksiarvamused» 2003

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
3
3
0
0
Keskmine hinne
4.438
Arvustused (16)

Skeeve oli võluri õpilane. Ta polnud just kõige pühendunum ja usinaim võimalikest õpilastest.

Ühel päeval pööratakse kogu ta maailm aga pahupidi, kui tema õpetaja tapetakse palgamõrvari poolt demonstratsiooni käigus ja Skeeve jääb silmitsi just kohale kutsutud deemoniga. Deemon osutub võluriks teisest dimensioonist, kes oma võimetest just ilma on jäänud. Sellest saab alguse üks väga omapärane parntnerlus.

Ühe mõnusa huumoristliku-fantasy sarja algus. Sõprus sidemete arenemise lugu paraja doosi actioniga.

Teksti loeti vene keeles

Täiuslikult ajuvaba tekst! Sihuke natuke vanematele mõeldud muinasjutt, kus kogu aeg juhtub midagi, kogu aeg on pinge üleval, on lahedad tegelased ja mõnus jutt. Ühesõnaga, suurepäraselt teostatud kergesisuline fantasy. Lugeja, kes on harjunud raamatutest ka pisut sügavamat kihti otsima, jääb seekord pika ninaga. Ütleme, et Adamsi või Prachetti tekstides on filosoofiat ja sardoonilist tõsidust mäekõrguselt rohkem. Ent teatud mõttes ei ole see puudus, sest nagu ma juba ütlesin, on raamat just see, mida ta on, ja seda teadlikult, taotluslikult. Ja sellisena stiilipuhas ja nauditav. Juba peatükkide algustesse pandud pseudotsitaadid kergitavad suunurgad ülespoole ("Hoolas planeerimine on ohutu ja kiire reisimise võti" - Odüsseus, "Ainult pidev ja põhjalik võitluskunstidega tegelemine tagab sulle pika ja õnneliku elu" - Bruce Lee, "Kriisiaegadel on kõige tähtsam mitte kaotada pead" - Marie Antoinette, jne). Suurimaks puuduseks pean raamatu juures just igasuguste taustakirjelduste, kõrvalliinide ja kõige "kirjandusliku sidina-sadina" täielikku puudumist, nii et lugu tundus kohati nagu õhus olevat. Aga korra lugeda tasub.
Teksti loeti inglise keeles

Igavavõitu ilma erilise sisuta jutustus maagiõpilase ja teise dimensiooni deemoni seiklustest. Üldjoontes samasugused lamedad naljad ja punnitatud killurebimine, nagu Pratchettilgi. Natuke päästavad peatükkide alguses olevad väljamõeldud tsitaadid, aga lugu ise on mage, igav ja tüütu. Ometi kõigi oma tüütute omaduste juures on tore näha eesti raamatupoodide ulmeosakonnas ka midagi muud peale Pratchettiuputuse.
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke kena meelelahutus, mille ühe hooga läbi loed, mis ajusid krussi ei aja ja mis kohe üldsegi meelde ei kipu jääma.
Teksti loeti eesti keeles

Ajaviide, aga see eest väga hea. Palju süvenemist just ei nõua, aga see eest läheb kiiresti edasi ja pakub ikkagi mõnusa loo.
Skeeve on paras tüütus ikkagi, aga lahe siiski.
Teksti loeti eesti keeles

Vot see oli ilma kahtlusteta viimase aja üks mõnusamaid lugemiselamusi. Põnev ja seikluslik tegevus, kuhu oli parajas annuses pikitud muhedat head tuju tekitavat huumorit. Seejuures ei olnud need naljad minu arvates kuidagi pingutatud või vägisi vahele topitud. Käesolev Asprini jutt on igal juhul stiilne ajaviide.

Tõtt-öelda ei osanud Asprinilt nii heal tasemel meelelahutust oodata, kuigi olin tema kohta mitmeid kiitvaid hinnanguid lugenud. Hindeks puhas 5 ja soovitan seda kõhklematult kõigile, kes peavad lugu muhedatest ja ladusatest fantasy-lugudest.

Teksti loeti eesti keeles

Myydi esimesed 3 juttu on väga mõnusad. Enamvähem kõige ylalöelduga olen enamvähem nõus. Lisaks veel vast niipalju, et tõsiselt mõnus oli lugeda, kuidas pealtnäha üsna verejanulises maailmas enamus tõelisi ja alguses väga kurjakuulutavaid jamasid lahendati lihtsalt kavaluse, inimese ymberrääkimise, muidujauramise ja muu tüssamisega. Võitis see, kes oskas teisi leidlikumalt alt vedada ja suutis kylmaverelisemalt bluffida. Väga veenev lahendus :)
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda seda ju võis, aga lugemiselamust sai siit umbes sama palju nagu ajalehe lugemisest. Loed ja samas unustad. Ei ajanud naerma ega nutma ega tekitanud üleüldse mingeid emotsioone ega mõtteid.
Teksti loeti eesti keeles

Skeeve on maagia õpilane võlur Garkini juures. Ühel kenal päeval, kui meister on parasjagu ametis deemoni välja kutsumisega, hiilib majja palgamõrvar. Vahetatakse vaenulikusi, mille tulemusel hukuvad nii maag kui ka pahalane ning Skeeve seisab üksinda silmitsi deemoniga teisest dimensioonist. Õnneks on too päris mõistlik tegelane ning koos asuvad nad uurima Garkini mõrva tagamaid. Nii algavad Aahzi ja Skeeve seiklused. Alguses lugema asudes oli mu esimene mõte, et jälle üks Potteri-kloon. Peale paari sissejuhatavat peatükki, pidin tõdema, et mul polnud õigus. Tegu on parajalt ajuvaba ja humoorika tekstiga. Juba esimene dialoog kahe peategelase vahel on nii absurdne, et raske on naeru tagasi hoida. Lisaväärtuse raamatule annavad veel ka tsitaadid peatükkide alguses. Igati viite väärt lugu!
Teksti loeti eesti keeles

Deemon Aahz satub ülimalt ebameeldivasse olukorda. Oma vana sõbra võlur Garkini kutse peale läheb ta selle dimensiooni, et etendada hirmsat peletist, mida võlur peab pentagrammiga ohjeldama. Kohalejõudmise hetkel tapab palgamõrtsukas aga Garkini. Aahz avastab, et Garkin on pulli pärast ta ka ajutiselt võlujõust ilma jätnud. Nüüd pole aga kedagi, kes seda tagasi oskaks anda.

Lõksust võib ta välja päästa ainult Garkini õpilane Skeeve. Tegelikult vargaametist unistav Skeeve on mõnda aega olnud võluri õpilane, kuid eduta. Läbi tohutu häda võlujõul küünla põlema panna või udusulge liigutada. Aahz võtab nolgi enda õpilaseks ja algab küllaltki muhe quest.

Kõlbab ajaveetmiseks.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles