Kasutajainfo

Aldous Huxley

26.07.1894–22.11.1963

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Joe Abercrombie ·

Before They Are Hanged

(romaan aastast 2007)

eesti keeles: «Enne nende poomist»
Tallinn «Varrak» 2013

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
8
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.8
Arvustused (10)
7.2008

Suurepärase triloogia keskmine osa. See tähendab seda, et eriti kuhugi ei jõuta ja lõpplahendusi ei paista veel kusagilt, aga tegevus saab hoogu juurde ja tegelased sügavust. Tegemist on moodsa fantasyga, mis tähendab, et autor ei ole enamust auru raisanud väljamõeldud maakaartide, rahvaste, rasside, keelte ja muu taolise ajast-arust kola peale, vaid maailma mõistmine jäetakse kenasti lugeja hooleks. Seksi ja vägivalda on samuti kõvasti rohkem kui vana hea eepilise fantasy lugejad (teismelised tõenäoliselt) harjunud on.

Tegevusliin jaguneb kolmeks. Üks liin jälgib inkvisiitor Glokta silme läbi tegevust üle mere asuvas, Impeeriumi viimase sillapea rollis olevas Dagoska linnas, mida himustab endale ülejäänud lõunapoolse kontinendi allaneelanud Gurkha impeerium. Teine liin keskendub vaheldumisi major Westi ja Bethodile vaenulike mõnede põhja barbarite - Verise Üheksa endiste kaaslaste - silme läbi Põhjas toimuvale sõjategevusele Impeeriumi ja Põhja barbarid omale allutanud ja sealjuures mõningaid müstilisi jõudusid omava Bethodi vahel. Kolmas ja esmapilgul kõige tüütum liin keskendub Bayazi, Logeni, Luthari ja teiste rännakule maailma otsa saarele ühte müstilist ja maagilist eset ära tooma.

Abercrombie kirjutab kuramuse hästi. Kasvõi see kolmas liin. Mis saab olla suurem klišee kui barbari, maagi, osava vibuküti, mõõgakangelase jne. quest kuhugi teise ilma äärde mingi maagilise, ent hädavajaliku eseme järele. Abercrombie` käsitluses pole aga klišeedest haisugi. Maag on hoopis teistsugune kui maagid tavaliselt fantasys, barbarist ja ilueedist mõõgamehest rääkimata. Quest ei ole tegelikult quest ja tegelased käituvad ja räägivad niimoodi, et raamatut on raske käest panna. Maagiat muide, teadmiseks neile kes jälestavad seda, kui keegi "võluma" hakkab, on üsna minimaalselt ja tagasihoidlikult, uuele fantasyle kohaselt.

Üldiselt on tegu kõva konkurendiga George R.R. Martini "Jää ja tule laulule", eelkõige sellepärast et triloogia on valmis ja lõpetatud, sisu kvaliteedi poolest aga vahet praktiliselt polegi.

Kuskil raamatu keskel, kui see quest hakkas natuke üksluiseks muutuma, tundus "4" õige hindena. Raamatu lõpu verised lahingud ja vintidele vindi pealekeeramised aga tõstsid hinde loomulikult kõrgema võimalikuni. Väga hea.

Teksti loeti inglise keeles

Ei ütleks, et teos nüüd tohutut vaimustust äratab, aga "viiest" madalamat hinnet ka ei taha panna, piisavalt hästi ja originaalselt kirja pandud. Abercrombie stiil on selline lõbus-küüniline-vägivaldne... tarantinolik. Miks teda Martiniga võrreldakse, ei saa ma üldse aru... pärast triloogia teise köite läbimist veel vähem kui enne. Pigem meenutab Brusti või mõnda teist autorit.

Tegelaskujud on muidugi põnevad. Esimeses osas pigem kibestunud tõpra mulje jätnud Glokta hakkab järjest sümpaatsem paistma... pole vist palju raamatuid, kus elukutselist piinajat kujutatakse vaat et positiivse tegelasena, aga see siin on üks neist. Erilised plusspunktid kirjelduse eest, kuidas West prints Ladisla ära päästab ja mis täpselt järgneb... ikka hästi mõnusalt küüniline. Ja noh, maailm, kus rauast ehitatud silda kirjeldamatuks imeks peetakse, pole vist ikka tõesti kuigi maagiline...

Teksti loeti inglise keeles

"The First Law" sarja teine osa. Sündmused arenevad edasi, tegelased omandavad uusi mõõtmeid ning maailm saab ka natuke selgemaks. Minule igatahes esimene osa väga sügavat muljet ei jätnud. Hea oli see küll, kuid mitte väga hea. Teise osa kohta mul enam erilisi kaebusi pole. Kõik sai palju selgemaks ning osade tegelaste, kelle kohta mul alguses teatud kahtlused olid, olemus ning areng sai ka kenasti lahti seletatud. Üldiselt mulle igasugused rändtsirkuse (maag, barbar, mõõgavõitleja, vibükütt) jutud ei meeldi, kuid Abercrombie versioonile sellest saan ma ainult takka kiita. Sünge, verine ja küüniline, peaaegu nagu elu ise. Viis
Teksti loeti inglise keeles

Parem kui eelmine osa. Kui esimese osa hinne neli oli väikese miinusega, siis siinkohal on nelja taga rasvane pluss. Päris viie jätaks veel reservi.
Sisust on ülalpool piisavalt palju kirjutatud. Tegelased arenevad hästi ning õiges suunas. See tähendab, et veel natuke ning ma isegi usun, et säherdused eksemplarid tõepoolest olemas on. Dan Clokta värvikuse vastu ülejäänud jabur teelaudkond loomulikult ei saa, aga nad vähemalt üritavad.
Vere ja muude igas suunas lendavate kehavedelikega on selline lugu, et teatud kogusest alates pole nagu enam vahet. Et kas Suur Sangar lödistas endast välja ühe või kaks ämbrit punamusta ollust ei muuda ju sisuliselt midagi. Siinkohal tuleb mul ikka meelde Alien 1 ja Alien 2 filmid, kus ÜKS koll (peidus olles) suutis palju enam õõva tekitada kui sada tükki, kes pidevalt mööda ekraani ringi siblisid.
Süžee jookseb paremini kui esimeses osas. Loomulikult aitab kaasa, et mootor on käima löödud ning puudub vajadus niisama jahmerdamist meedia tippsündmusena serveerida. Madinaks läheb ja enamasti on seal ka sügavam põhjus kui lugeja potentsiaalse igavuse peletamine kahe jutustava peatüki vahel.
Kui esimene raamat seostus mul filmiga, siis teise puhul on pigem tunne, et tegemist on MMMM`ga (massiivse multimeeste mänguga). Kirjad kaugelt lahingutandrilt läbi vaenlase piiramisrõnga tulevad e-postiga ning kindluse keskel asub müügiautomaat, millest saab münte sisse loopides osta kive, palke, mörti, relvi ja palgasõdureid. Loomulikult on tal alati ka vahetusraha käepärast. Kõigi rännumeeste taskud on sama avarad nagu Guybrush Treepwood`il (Monkey Island series, kui kellegil kell helisema ei hakanud) ning isegi kuristikku kukkumise järel on alles kõik vibud, nooled ja mõõgad. Ma usun kui shankad oleks ühe kahest armastajapaarist seal koopas õnneks võtnud, siis oleks teine ohates taskust laia labida välja tõmmanud, et lubatud matusetalitus nagu kord ja kohus läbi viia.
Aga see kõik on köömes, sest hea meelelahutus on tänapäeval jumal ning J.A. teeb kõik, et olla tema prohvet.
Teksti loeti inglise keeles

Abercrombie on suutnud vältida "triloogia keskmise osa sündroomi" mis triloogiaid minu meelest vahel tabab ja väljendub selles, et esimeses osas tegeldakse uue maailma tutvustamisega, viimases lahendatakse kõik tegevusliinid aga teisel osal pointi nagu polegi. Siin juhtub piisavalt asju ja nagu juba ülalpool öeldi arenevad ka tegelased edasi. Selle edasiarenemisega aga on minu meelest osaliselt lood natuke kahtlased - paljud tegelased nagu Luthar, Logen ja Ferro arenevad kuidagi liiga klišeelikult "õiges" ja poliitkorrektses suunas. Kõigi tõbraste ja kaabakate kesta alt koorub välja õilis hing. Tahaks vahelduseks ka midagi vastassuunalist näha.

Minul, kes ma enne triloogiat lugesin eraldiseisvat romaani "Best Served Cold" avanes ka jälle võimalus kohtuda mõnede selle romaani tegelastega.

Teksti loeti inglise keeles

“We should forgive our enemies, but not before they are hanged” – Heinrich Heine

Kui ma peaksin välja pakkuma mõne teise autori raamatu millega seda lugu võrrelda, siis pakuksin ma välja Neil Stephensoni “Cryptonomiconi”: mõlemad on paksud raamatud, kus justkui midagi ei toimu ja ometigi on mõlemat raske enne viimase leheni jõudmist käest panna.

Oma olemuselt jätkab see eelmises raamatus, "The BLade Itself" toimuvat. Varem mööda ilma laiali pillutatud tegelased on nüüd jagatud kolme rühma: praeguseks koloneliks ülendatud Collem West ja Dogman tegelevad Uniooni vaenlastega põhjas, Sand dan Glokta lõunas ning kolm ülejäänud põhitegelast (Üheksa Sõrmega Logen, Ferro Maljinn ja Jezal dan Luthar) suunduvad maailmas serva kõiki probleeme lahendavat hõbekuuli tooma.

Tegelastest tõenäoliselt suurima arengu teeb oodatult läbi Jezal, ülejäänud jätkavad laias laastus oma esialgset liini: Glokta on naiivne, paranoiline ja küüniline ning samal ajal kulissidetaguse nööritõmbaja jaoks sobiv mees sobivas kohas. Ferro on endiselt ksenofoobne võõramaalane, kellel on raskusi enam-vähem kõige mõistmisega, West teeb Anglandis kõige kiuste karjääri ning Logen ja Dogman on endiselt Logen ja Dogman.

Kui jätta kõrvale mõned veidrad tööõnnetused (näiteks paistab, et kirjanikuhärra arvates vibud “tulistavad”) siis torkab selles raamatus nagu eelmiseski silma autori oskus maailma värvikalt lugejani tuua minetamata samas huumoritaju. Ühte või teistpidi on hindeks kindel viis koos tõdemusega, et Abercrombie on oma debüütromaanist alates kindlustanud ennast fantaasiakirjanduse elavate klassikute nimistus ning see raamat ei tee midagi mis seaks selle väite kahtluse alla.

Teksti loeti inglise keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles