Algus on pisut keeruline. Endale omase järjekindlusega veab autor mõlemat liini kordamööda tükikaupa edasi, seejuures mingeid selgitusi jagamata. Nii ma lõbustasingi ennast tähelepanekutega, kuidas varasemate romaanide arhetüüpsed tegelased siis sedapuhku kohad sisse võtavad. (Keemia mõjul milleski eriliselt andekas mees, näiteks. "Silla" Laney, "Bigendi" Milgrim ja nüüd siis Wilf, keerulisema keemiaseose asemel lihtsalt alkohoolik, ande poolest aga bullshitter ehk siis müügiagent.) Aga mõnekümne lehekülje järel loksuvad asjad juba täiesti arusaadavalt paika.
Üks kriteerium kirjanduse hindamisel on: kas ma tahaksin kirjeldatud maailmas elada? Gibson kirjutab oma maailma nii tajutavaks, et on täiesti võimalik end sinna ette kujutada. Selles kaugemas tulevikus on inimesi nii umbes viis korda vähem kui võiks olla, see on pisut kahtlane koht. Aga nn Buttholeville, samahästi kui white trash trailer park, tundub veidral kombel üsna elatavana.
Hea küll, lõpplahendus on ehk pisut naiivne. Päris kõik probleemid ei lähe ära, kui neid hästi suurte rahapakkidega loopida. Aga häppi end on ju iseenesest tore asi. Ja usk sellesse, et inimesed siiski suudavad oma asju mõistlikult korraldada. Ning kui ma ei taha spoilereid tekitada, siis ei saa käsitletud teemadest ju lähemalt rääkida. Lihtsalt et maailm oleks puhtam koht, kui need, kes ei oska Gibsoni kombel kirjutada, üldse kirjutamata jätaksid.