(romaan aastast 1988)
üks geniaalne asi on naistegelaste komplekt - kõik olulised arhetüübid on esindatud. nutikas eelpuberteetik. narkarist libu. halastajaõde. palgamõrtsukas. jumaldatud meediatäht. seejuures mitte markeeritud tüüpidena, vaid igaüks oma keeruka tausta ja isikupäraga. siis tegevuskohad. vilksamisi nähtud suurlinnad - need vilksatused on aga piisavalt iseloomulikud. kuid koeraüksildus, dog solitaire, see mahajäetud, kõle, lohutu ja viljatu tööstusmaastik on koht, kuhu ma unenägudes sagali satun. eraldi tuleks ehk veel märkida, et romaani keel on suurepärane. gibson suudab ühe lausega öelda rohkem, kui mõni teine viiega.
ideedest ma eriti ei räägikski. oluline on väljendatud oraaklina toimiva surnud mehe vestluses. "Hoodoos. Thought the matrix was full of mambos `n` shit. Wanna know something, Moll?" - "What?" - "They`re right." no et muidugi on olemas virtuaalsus ja kaugeid kontakte leidvad AI-d ja mu siuke. mõtlemapanevaid ideesid on küllaga. aga selle raamatu eripära on selles, et mõtlema ei tohi hakata. `kuidas see on võimalik?` on antud juhul täiesti kohatu küsimus. mis vaid takistab kirjeldatud maailma sisse minemist.
on tekste, mis kirjutatud selleks, et anda ülevaadet miskist sündmusest või protsessist või asjast. mumeelest võiksid need tekstid kuuluda rohkem ajakirjanduse valdkonda. ja kirjandus jälle, mumeelest, on läbi aastatuhandete liikunud selle poole, et lugejat paremini kaasa haarata, tõhusamalt tekitada temas tunnet, et ta on kirjeldatud sündmustes osaline. pole ehk parim võrdlus, aga kui keegi suurendusklaasiga sipelgapesa jälgib ning sellest märkmeid teeb, siis jääb ta ikkagi kõrvaltvaatajaks, tal ei teki ettekujutust, mis tunne on sipelgas olla. ilmselt on ka lugejaid, kellele meeldib siuke tegelaste distantsilt jälgimine. kes ei suuda/püüa asja sisse minna. ega neil pole MLO-ga midagi peale hakata jah. no juba pealkiri - overdrive tähendab vähemalt kolme asja. mõistusega lugedes otsustatakse ühe kasuks ära ja välistatakse ülejäänud. antud juhul on need kolm asja aga üks - mõistuseülene! - tervik. või, noh, midagi niisugust...
Fragmendid, millest romaan koosneb tunduvad venitatutena, tegelaskujude põhjalik tutvustamine ei muuda ära seda kunstlikku malemängulikku muljet, mis lugemisel tekib. Autoril on muidugi kõik algusest peale läbi mõeldud (Gibson ise oma intervjuus on küll öelnud, et tema ei ole konstruktor, kuid...), ehk on tegemist gibsonliku hoolimatusega lugeja suhtes, mis nüüd uues vormis välja lööb.
Tegevus vahetub pidevalt nelja lõnga vähel ja kohati tundub nagu liiga kiiresti ja tarbetult, mis teeb jälgimise ja arusaamise keeruliseks. Sündmustik on väga tihe ja pingeline, kõik kas jälitavad kedagi, varjavad end kellegi eest, põgenevad, kardavad midagi. Ja mitte ainult sellise paranoilise õhkkonna pärast ei meenuta Gibson mulle Dicki. Miski üldine meetod on neil väga sarnane. Vahe on ainult selles, et Dick ei harrasta pingutatud lausemeisterlikkust ja eelistab sündmusi edasi anda konkreetsemalt. Gibson toob minu maitse jaoks ühe lause või lõigu ohvriks üldisele story-jutustamisele, üritab - no ja see tuleb tal ka tegelikult hästi välja - et kõik detailid ja laused oleksid hästi coolid. Samas on romaani tasand ikkagi tehnotriller ja lauseehitause kallal selline punnitamine tekitab tunde nagu üritataks sulle hõbevaagnalt hot-dogi serveerida.
Umbes romaani keskpaigani on sündmused siiski jälgitavad ja see millest ei saa aru, sellest vist ei peagi aru saama. Siis aga hakkavad loolõngad omavahel põimuma ja üha rohkem tuleb välja, et “Mona Lisa” on siiski kolmas osa. Liiga palju on tegelastega juhtunud varem ja mujal ja liiga palju loo otsad ja taustad on kinni eelnenus. Eriti mis puudutab tegelasi (Molly-Sally, Bobby Newmark, Angie). Liiga palju seoseid tuleb tabada infist, mis on antud eelnevates osades ja viimane kolmandik on ilma eelteadmisteta juba põrgulikult raskesti mõistetav.
Hinne ei peegelda seda, et Gibson otseselt viletsalt kirjutaks, vaid, et see pole päriselt my cup of tea. Oli ju ka meeldivaid tegelasi (ehkki enamik jäi lõpuni siiski üsna verevaeseks ja võõraks). Colin näiteks ja Kumiko ja Colini humoorikad dialoogid olid ka romaani parim osa. Nii et kuigi on eraldi avaldatud ja kaanelt me ei leia viidet, et miski triloogia kolmas osa, on ilmselt soovitav The Sprawli maailmaga varem tuttav olla.
Köitis supermeheks saamise lugu (läbi naiselemendi, mis to`st, et naine robot). Robotid on Asimovil läbivalt inimkonna toimemehhanismide hoidjatena tegevuses ja nende sissetoomine psühhoajaloo sünni juurde ei ole loomuvastane. Pigem tekib rõõmus äratundmisefekt. Muidugi on Asimovi Universumis see saatuslik viga, et autor on üldistusvõime andnud ainult ühele tegelasele mustmiljonist. See on sama ebaloogiline käivitav fakt kui kotkaste appi kutsumata jätmine Tolkini suursarjas. Umbes nii: miljarditel inimestel võib ju lambike süttida, aga ainult Seldonil aitasid robotid asja käima panna. Muidugi jääb alati võimalus, et ülejäänutel oli universumi pärast südant valutada kama kaks. Aga selleks ju kirjandus ongi, et fantaseerida.
Erinevate tsivilisatsioonide läbikärutamine tekitab liikumisefekti (traditsiuuniline rännak sinna, tagasi, iseendasse, tagasi lätetele), aga arengut ei ole, Gaia idee jääb püsima ja kogu teos näib (NB! ainult näib!) fakti tõestamiseks kirjutet olevat. Sellepärast siis hinne "4" ja mitte "3". Paks köide, aga ühe päevaga võimalik läbi lugeda.
Kirjutamistehnikalt on "Rocannoni maailm" lootusetult vananenud. Tänapäeva tipp-kirjanike poolt loodud tehniline või ime-ulme ei kasuta enam kuuekümnendatele omaseid stiilivõtteid (tüüpnäide: sissejuhatuse kaelakeeotsimise lugu), pealegi tõusevad mõned Le Guini matkijadki kasvõi põlvkonnavahe tõttu eredamalt esile. Meremaa sari on käesolevaga võrreldes aegumatum ja klassikaks kasvanud. Ulmet huviga lugenud inimene juba aimab ette, mis Rocannoni-sugusest hingelise laadiga mehest lõpuks saada võib, samuti kohalike isandate võsukesest (näiteks äraläperdatud surma-eelaimus); traditsiooniliselt jääb kaaslaste kambast alles vaid üks; traditsiooniliselt kohatakse hästi palju takistusi/tsivilisatsioone. See on see trendilooja või keskteelise häda, et ühel hetkel pole enam põnev.
Viit väärt raamat, mu meelest. Lõpuleviidud, läbimõeldud, viimistletud. Oleks tahtnud mõlemat osa ühes raamatus näha, aga eks ta veel tuleb nõnnamoodi mõnelt teiselt kirjastuselt ehk kunagi hiljem. Need filusuufilised vestlused, mis esimesel korral põhevuse pärast lugedes vahele jäivad, saavad teisel korral naudingu pärast lugedes üle loetud. Kuna lõpp ei tulnud üllatusena, sest teema arutati karstikoopas juba piisavalt läbi, ei tunne, et lugu õhku rippuma jääks. Ühelt meeskirjanikult igatahes üllatavalt vaimselt arenenud kirjutis. Legendi ümbertöötlus teemal, et kui Lunastaja oleks Rooma läinud ja mis siis oleks saanud toetud küllalt tugevalt meie maailma traditsioonidel (kaksteist apostlit jne, kuigi meil oli Juudas kolmeteistkümnes). Tuntud ja tundmatu on kenasti tasakaalus. Hea raamatu kohta polegi palju öelda, kui just süvaanalüüsi ei tee, aga, ausalt, ei viitsi liigselt nämmutada...
Väga meeldis tuntud-teatud nimede oskuslik kasutus. Arthuri ja Lanci mitu nime, mitu naist, kelle nime alguses on täheühend "morga". Bradley on lahku või kokku kirjutanud need tegelased-tüübid, kes teistes sama müüdi variantides (ka ilukirjanduslikes) omavahel ühte sulavad või üldse ei haaku. Näen selles võttes teose kõige suuremat edu tagatist, seda "uut", mida müüditöötlustes tavaliselt hinnatakse.
Muljet avaldas kirustlus-druiidid vastanduse mõlema poole kriitiline vaatlus. Võim pole Bradley ülempreestrinnale võõras nähtus, ta segab alatasa ära oma huvid ja jumalanna tahte, tulemuseks intriigide sasipuntrad ja isiklik tragöödia. Raamat nagu raamat ikka, ei tõuse suurest fantasy-massist väga esile, aga ära kah ei kao.
Edasi on juba maitseasi, kas Armastuse sissetoomine läheb lugeja jaoks läilaks või ei lähe. Tundub, et see oli poliitiliselt korrektne samm teoses, kus hea-halb vastandus kehtima ei kipu.
Aga asja päästab kindlapeale de Linti oskus müütide ja muu saadaval oleva infoga süviti tööd teha ja püüd mõista, mis nende märgisüsteemide taga tegelikult peale ilusa muinasjutulise pealispinna leida on. Siit siis erinevus Amberi loojaga. Ja pikk oli see romaan kah, tunnistan, et jätsin need kohad, mis tegevust edasi viivat infot ega eelnevate mõistatuste seletusi ei sisaldanud, lihtsalt vahele.
Cook on loonud suurepärase atmosfääri - realistlikumat laadi solk tänaval, vanalinnad, Kapten kõrgemas kindralite seltskonnas ringi liikumas, tigedate metsavaimude küüsi sattunud kõrtsiseltskond, vastasleeri nõia tapmine talveöisel all-linnatänaval. Kõik kirjeldused on antud mõnusa napi ja teravmeelse leksikaga, muiata saab praktiliselt igal leheküljel. Põhiliselt tuleb see minategelase valikust - kaardiväe arsti nimetavad isegi ta relvavennad irooniliseks, sarkastiliseks. Võmatuna tunduvalt hea on metafooride ja võrdluste valik, mis tõlkest hoolimata pärale jõuab. Alates siis nimemaagiast, kus kiilakat kutsutakse Kahupeaks ja kõige karmimat rühmaülemat Heatahtlikuks. Esimene meeldetulev näide Cooki tegelaskirjeldustest on Kapteni käitumine taktikalisel koosolekul: autor näitab (tugev visuaalne esitus), mis tujus ülemus on, mis tujus ta paistab olevat, kuidas ta end kehakeeles väljendab (silmi pööritab, kaartides tuhnib, ringi liigub) ning seda kõike ühe väikese, paari-kolme-lauselise lõiguga, mis tundlikuma lugeja vägisi naeratama sunnib ja kus`t, oh imet, puudub igasugune info tegelase välimuse kohta. Või siis näiteks pahade hulka kuuluva võluri Muutuja välimuse ja tausta kirjeldus (sau, mis on kunagi olnud reeturlik naine, kole välimus, kõnnak, pilk). Venelaste varasem tõlge (illustreeritud väljaanne) erineb uuemast (kogumik, kus on nii"The Black Company" kui "Shadows Linger") üsna tugevalt (vastavalt näiteks "gvardia"-"otrjad", "Nemoi"-"Moltðun"), kuid sisulisi erinevusi nagu poleks (?).
Musta Kaardiväe taust-tegevustik on äärmiselt tihe. Nii mõnigi fantasy-autor näikse seda peategelaste üle domineerimise kartuses arendada pelgavat, kuid mitte Cook, kes oma lakoonilise stiili tõttu millelegi liiga palju aega-kirjamusta ei raiska ja ikkagi kõik ära öeldud saab. Nõnda saab õigel ajal ja loogiliselt võttes õiges kohas teada, et Kalliskivilinnadest suurimas, Berüllis on kaks poliitilist jõudu - sinised ja punased - ning et sinised on opositsioonis ja punased koalitsioonis. Üle mere edasi liikudes tuleb ilmsiks, et Valitsejanna vastu sõdivat mässajaskonda juhivad tema "äratajate" pettunud järeltulijad, kelle võlurkondlik Ring on palju monoliitsem ja pöörab omavahelistele arveteõiendustele hoopis vähem tähelepanu kui Valitsejanna alluvates kümme pahat võlurit. Lisaks pole tegemist ühe Conani vaid terve armeega (kümned erinevad karakterid), mille ajalugu ulatub läbi sajandite, läbi kohaliku maailma ajaloo.
Üle pika aja läbinisti positiivne arvustus. Oleks mul võimalik rohkem "viisi" laduda, laokski. Igatahes üks hea raamat, mida teist-kolmandatki korda kätte võtta ja talvise pööripäeva ümbruses küünlavalgel lugeda.
Fragmendid, millest romaan koosneb tunduvad venitatutena, tegelaskujude põhjalik tutvustamine ei muuda ära seda kunstlikku malemängulikku muljet, mis lugemisel tekib. Autoril on muidugi kõik algusest peale läbi mõeldud (Gibson ise oma intervjuus on küll öelnud, et tema ei ole konstruktor, kuid...), ehk on tegemist gibsonliku hoolimatusega lugeja suhtes, mis nüüd uues vormis välja lööb.
Kõrvaltegevusliinid on endise NL kodanikele üsna igavad - keskpärane poolharitlasest võimur (lenini-stalini tüüpi käkk), aadellik demorkraat jt. Uue diktatuuri tekkimise taaga liin (revolutsiooniline terror) on süngemaist süngeim, kuid kitšilikult esitet. Muidugi on see terve raamatu stiil: a`la Angelque mässu keerises... Süžeearenduses on autor läinud lihtsamat teed mööda, ei ole otsinud häid metafoore ega tabavaid/teravaid/lummavaid kujundeid - nõiduse kaasamine ei too romaani eliidi hulka, samuti mitte fantasykeskkond. Asi iseenesest on rohkem naistekas.