Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Veiko Belials · Marek Simpson (Tihhonov) ·

Existerion

(romaan aastast 1999)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)

  • F-sari
Hinne
Hindajaid
1
2
6
8
4
Keskmine hinne
2.429
Arvustused (21)

Minu meelest oli see üks tõsiselt hea raamat, pani mind elu üle sügavalt järele mõtlema. Kes iganes on huvitatud filosoofilisest maailmavaatest ja ulmest, peaks seda kindlasti lugema. Raamat koosneb mitmest lühiloost, mida Suur Mõistus jutustab Inimesele, kes tahab leida elu mõtet. Läbi jutustatud lugude luuakse pilt maailmast ja elu keerdkäikudest. Nendes lugudes on luubi alla seatud kõik inimlikud väärtused, tugevused, nõrkused ja seda on teinud autorid tõeliselt vaimukalt, kuid siiski väga sügava tagamõttega.Suur tänu autoreile selle suurepärase teose eest!
Teksti loeti eesti keeles

Lipp lipi peal, lapp lapi peal, selline see existeerion ongi. Jutukoguna nagu polekski midagi ette heita, aga sellisel kujul??? Raamjutustus on igatahes piisavalt mannetu, et mingitki mõju avaldada... Kui ta oli paroodiana mõeldud, siis oleks pidanud asja natuke löövamalt kirja panema, mitte sihkse lohiseva hädisusena. Piitsa just selle raamatu eest ei taha anda, aga präänikut see lapitekk kah ära ei teeni.
Teksti loeti eesti keeles

Oleks ta jutukogu olnud ja Simpsoni-Belialsi paremikku sisaldaud, siis...Raamatuvorm kippus asja vägagi ära rikkuma - see mõistus oli lihtsalt lapsik! Ei, lookesed olid osad ju päris armsad... aga et nad nõnda mannetult seotud olid.... Tahtnuks enamat, kuigi kartsin hullemat. Seega neli. Lisapunkti toob see, et olin midagi sellist ammu oodanud -eesti autori ulmejuttude kogumikku.
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlemisaine on korralik ehk rahuldav, eriti neile lugejatele, kes ise samadel teemadel (olemise mõte jms)arutlema kipuvad. Kuigi jah, ega lasteaia tasemest seegi pool kõrgemale ei küündi. Viimastel lehekülgedel esitatud lõpplahenduse heiastused on loosunglikud, lapsikud - kui juba kirjutada, siis vast kaasaja lugejale, kes veitsa nendest lõpuloosungitest edasi on arenend. Tore siiski, et eesti mõtlemise see tase on (ulme)kirjandusliku väljundi leidnud, selle eest siis rahuldav hinnegi.Mis siis viga? Ega iseenesest pole midagi häda, kompositsioon ruulib, mõte jookseb... Aga jutuvestmise oskusest jääb veel puudu. Oleks tahtnud "Existerioni" kaks korda paksemana kui ta on, käes hoida. Jutustatavad lood on hõredad, see tähendab õhuaukudega nagu hiirte näritud juust, ja asja see paremaks ei tee. Lood ei vii "sisse", ei tõmba nii sügavalt kaasa, nagu Universumi Mõistuse jutustamisstiili kirjeldus (pigem läbielamine, kui jutustamine) eeldada lubaks. Iga jutt on kondikava, ei enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Tükk aega ma mõtlesin, et ei arvusta üldsegi seda raamatut... kuid karm reaalsus on sundinud mind siiski seda tegema. Ei saa ju pidada normaalseks teose keskmist hinnet BAASis? Ma ei kutsu küll kedagi üles nüüd siin ühtesid laduma, aga kõik algab meie endi tegudest ning omaenda arvustusega saan ma siiski välja näidata suhtumist ning teha endast oleneva, et raamatu keskmine hinne pisutki liiguks selle numbri poole, mida ta väärt on.

Raamat on ilge jama ning kohutavalt nõrk. Üldiselt olen ma oma hinnangutes ääretult leebe ja mõistapüüdev inimene, kuid selle köite puhul on igasugune tolerants üsnagi välistatud. Isegi kui see oleks saja aasta jooksul ainuke eestlas(t)e kirjutatud ulmeraamat... isegi siis poleks mõtet seda välja anda, sest selle raamatu tekitatud kahju kohalikule ulmele on suurem, kui raamatu ilmumise fakt... et nüüd on oma filosoofiline ulmeromaan olemas.

Raamatu põhipuuduseks on igavus ja hallus... raamatut on igav ja kurnav lugeda... lugedes tundsin end nagu viisakas inimene, kes peab kuulama idioodi lamisemist. Sorry, aga isik, kes ei suuda elementaarsetki mõttetööd teha ning peab ka kõige lihtsamatele küsimustele vastuse saamiseks Universumi Mõistust tülitama, see inimene on ju idioot. Kõikse hullem on veel see, et Universumi Mõistus mõjub ise kah kui hooldekodu pisut normaalsem patsient, kes oma raviasutuses sanitari koha on saanud ning siis erineb oma märksa kliinilisematest saatusekaaslastest vaid staatuse (mitte aga olemuse) poolest.

Minu arust eeldaks filosoofiline (ulme)romaan kaelamurdvaid mõtteeksperimente ja säravat esitlust ning uudseid kontseptsioone... või siis vanade tõdede esitamist värskes valguses. Meil on aga «Existerioni» näol tegemist triviaalsete pisitõdede halli ja plakatliku nämmutamisega, mille lugemiseks peab end suisa sundima.

Oleks köide vormistatud jutukoguna, siis oleks hinne ehk 1-1,5 palli kõrgem... sest see abitu raamlugu on tõesti jälk. Samas on raamatusse valitud ikka tohutu hulk hästi nõrku tekste, sellised ilmuvad raamatukaante vahel tavaliselt autori loomeelu loojakul, mil uusi tekste enam ei tule ning siis saavad lugejad teada, et kuivõrd abitult kunagi alustas see praeguseks ülitunnustatud looja. Eelmise lause viimane sõnapaar ei kehti ei Belialsi, ei Simpsoni kohta ning seega on selliste juttude praegune raamatukaante vahele toppimine ikka üsna õigustamatu. Ega sitt sellest rosinasaiaks muutu, kui sinna näpuotsast mõni rosin («Helesiniste Liivade laul», «See», «Megasiti keiss», «Tulek» jne.) pillata.

Kui autoritele ja kõikvõimalikele pöidlahoidjatele (näit. nimetu arvustaja «Marduses») tundub, et ma siin nüüd ilgelt autoritele ja maakeelsele ulmele liiga teen, siis pakuksin välja kaks üsna neutraalset mõtet:
1. Kujutage ette noort ulmehuvilist, kes on just äsja läbi lugenud oma esimesed Asimovid ja Tolkienid ning kes on kuulnud, et ka eestlased kirjutavad ulmet ja siis mingi vastutustundetu isik pistab talle «Existerioni» pihku. Ma arvan, et see noor inimene on pärast seda (vähemasti eesti) ulme jaoks kadunud hing! On ju halb?
2. Või kujutage ette estofiili, kes pole ka ulme suhtes ükskõikne ning kes siis avastab eesti ulmeromaani «Existerion». Väga piinlik juhtum ju?

Filosoofiline on romaan vaid niipalju, et esimest korda elus hakkasin ma mõtlema ulmekirjanduse lugemisele raisatud ajast ning nendin, et kui mul kunagi elu loojangul jääb päev puudu, siis läheb see kindlasti Veiko Belialsi ja Marek Simpsoni ning nende «Existerioni» kraesse. Ma tõesti kahetsen, et ma seda romaani lugesin!

Teksti loeti eesti keeles

Ei viitsinudki päris läbi lugeda. Vahel tärkas mõte, et huvitav, mis raamatuga võiks analoogia tekkida, või mis kirjanikuga. Igatahes mõtlesin igasugustele muudele asjadele, kui konkreetsele raamatule. Tore et ma seda poest ei ostnud... oleks veel mitu korda pooleli jäänud. Kurb, et selle raamatuga sedaviisi läks. Autoritest ka veits kahju - nägid ju vaeva ja puha.
Teksti loeti eesti keeles

Tjah, ostsin ta ära, silmi peites pean tunnistama, et põhiliselt selleks, et Veiksi toetada. On jah täpselt selline soga, nagu Jürka eespool kirjeldab. Paar head lühilugu, aga needki allpool kriitika taset oleva raamlooga solgitud, hunnik väärtusetuid ideenatukesi, millistest igal kirjanikul sahtel pungub, ja no ma ei tea. Kõige koledam on see, et vähemasti VB ju oskab kirjutada...
31.07.2000

-----

19.07.2006
Tõstsin hinnet ühe palli võrra. Tänaseks on eestis hakanud aktiivselt tegutsema Hans Leberechti seltsi ulmesektsioon ja hoian hinde "1" ikka täielikule sõnnikule, mida normaalne inimene kaine peaga lugeda ei suuda. Existerioni ma siiski lugesin läbi, aga Uido Truiat, Mehis Heisaart ja teisi taolisi ei suuda...

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt piisab hinde põhjenduseks/selgituseks sellest, kui vaadata teose absurdselt kõrget keskmist hinnet BAASis.

Kõik on üldiselt juba ära öeldud. Huvilistel tasuks veelkord üle lugeja Jürka arvustus ja tuletada meelde Lauri leebuma läinud arvustust, mida inimesed saavad tänu Marek Simpsoni ennastsalgavale vahendustegevusele ikka ja jälle üle lugeda «Algernoni» juuninumbri kirjaveerust. Nõustun täielikult mõlemaga.

Ja ei sõimata seda vahvat raamatut ainult võrgus, ka «Areenis» ja (korduvalt) «Loomingus» on teda mitte just hea sõnaga meenutatud.

Aga Eilishi arvustuse soovitaks panna teose võimaliku uustrüki tagakaanele.

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu lugemisest on möödas nüüd üks aasta... Olen korduvalt proovinud sellele arvustust kirjutada, ent ikka pole leidnud sobivaid sõnu. Hindes pole küll kahtlust olnud.

Kahtlemata on tegemist ebaõnnestumisega. Simpsonil esimene ebaõnnestunud ilukirjanduslik raamatudebüüt ja Belialsil tagasilangus Ashinariga. Loodetavasti on ka autorid sellest aru saanud.

Milles siis Existerioni nõrgad kohad? Ma arutleksin nõnda, et igasugune filoseerimine peaks alguse saama sisimast sunnist ja mingist tunnetusest. Antud juhul näikse see soov tekkinud olevat ideest täita jutuvalimik mördiga ja seda diskori kombel kokku siduda. Selline võte eeldab, et kõik see sügavus ja maailmatunnetus on neis lugudes originaalselt olemas. Aga kas ikka on?

Filosofeerimine pole õieti ei töö ega mõtlemine, pigem on ta teatav seisund, mille käigus on filosoofil kohustus jõuda maailma ja inimesetunnetuses tasemele, mis pole jõukohane nö inimesele tänavalt ja üldse enamikule. Ta peab välja tulema millegi uuega, süsteemiga, konstruktsiooniga, mis tõepoolest on nimetust "filosoofia" väärt.

"Existerion" aga, andke andeks, pakub meile targutamist elu üle. Ja see targutamine ei ütle välja mitte ainsatki huvitavat mõtet!

Teiseks - tõdemus, et tõde peitub meis enestes... Hää küll, kus mujal ta ikka peitub, aga see võiks olla edasiste arutluse platvorm mitte lõplik sedastsus. Kui kaua ma selle mõttetera üle ka ei juurdleks, ei vii see mind ikkagi kuhugi edasi ega ütle mulle elu, maailma ja inimese kohta midagi rahuldavalt olulist.

Kolmandaks ja vähe subjektiivsemalt - raamatu ülesehitus. Eks erinevad lugejad suhtu erinevalt olukorda, mis toimub mingis hämuses mõõtmes; olemise ja mitteolemise piirimail, eikuskil ühesõnaga. Isiklikult just sellisest lavakujundusest ei vaimustu. Seal eikuskil kohtub minategelane Universumi Mõistusega...ja esitab talle küsimuse: Mis on olemise mõte?.

Mind isiklikult see ei huvita. Või vähemalt ei küsika ma midagi sellist. Hästi see on minu mure. Aga edasi - selle asemel, et otse vastata - hakkab UM jutustama vanu Belialsi ja Simpsoni lugusid. Millise tegevuse ainsaks põhjuseks oli autorite soov oma jutte kuidagi raamistada. Kas tõesti pole UM võimeline muul kombel oma Teadmist edasi andma. On küll, selgub. Aga inimene pole võimeline seda vastu võtma...

Ja tagatipuks selgub, et inimene ise on UM ja kogu see võrdlemisi abitu dialoog toimus iseendaga. Sedavõrd tühja targutamist ja käibetõdede lällutamist ongi võimeline iseendaga pidama üks küllaltki ebahuvutav ja eriliste vaimsete võimeteta inimene. Kuid sellisest ehk ei peaks raamatuid kirjutama.

Muus osas on kaante vahele saanud autorite üks loomeetapp - lühi-lühilood ja kui poleks seda pettumustvalmistavat raami, oleksin võimeline isegi rääkima, et mõned lood sealt mulle tegelikult üsna meeldisid jne. Praegu ei näe selleks põhjust.

Sooviks veelkord rõhutada, et see raamjutustus, dialoog, peab pakkuma lugemisrõõmu... Olema originaalne, sädelev, mitmetähenduslik, sügavamõtteline... Ja kui nüüd autorid seda enda käest küsivad - siis kas nad saavad endale kätt südamele pannes öelda, et jah, seda ta ka on?
Teksti loeti eesti keeles

Algas küll paljutõotavalt, lootsin, et raamatu lõpus tuuakse välja midagi põhjapanevat olemise mõtte kohta, kuid lõpulause (tõde on meis enestes) tekitas pettumuse. Oli siis selleni jõudmiseks vaja ~140 lehekülge kirja panna? MS väljendas veel kunagi Marduses intervjuus iseendaga, et inimene, kel kulub millegi väljaütlemiseks raamatujagu paberit, peab tõsiselt haige olema... Ja nüüd?? Pealegi ei tule alati kasuks kõikvõimalike-võimatute nimisõnade lause keskel suure algustähega kirjutamine. Lõpuks lihtsalt ei saa enam aru, kus siin paatos peitub... Lugemiseks kulutatud aega siiski ei kahetse. Aitas mul lõpuks magama jääda.
Teksti loeti eesti keeles

Olles ennem siit neid eelnevaid arvustusi lugenud, ootasin raamatust palju hullemat. Tegelikult ei olnudki ju raamatul midagi erilist viga, viriseda võiks ainult raamjutustuse üle. Oli see ikka vajalik? Minumeelest oli see mõtetu. Jutud olid ilusti kenal keskmisel tasemel. Oli ka paar head juttu(ntx. Kangelasest ja Koletisest, Päästjate jutud). Igastahes aegajalt oli tuntav, et Belialsi jutud on nati kõrgemal tasemel kui Simpsoni omad. Igastahes "3" on teos auga ära teeninud, ning soovitaks seda raamatut siis lugeda, kui sul pole u. 2 tundi absoluutselt mitte midagi muud teha. (Nagu mul täna hommikul)
Teksti loeti eesti keeles

Kyll tahaks öelda Eduad Vilde s6nadega, mida kasutati "Tabamata imes" noore klaverikunstniku kohta "maestro on meile tonud palju h6bedat, kuid kulda ei ole tema toonud mitte". Tahaks, aga ei saa. Sest see ei ole ka h6be mitte, mille herr Simpson ja herr Belials meile toonud on. Selle ainese nime ei thaks nagu k6va häälega välja öeldagi, kuigi ma ei väljendaks end ka mitte nii räigelt, kui m5ningad härrased enne mind. Ma ei ytleks, et mul on sygavalt valus asjatult loetud raamatu pärast, ei seda mitte. Samas ei näe ma mitte mingit p6hjust ka r66mustamises.
Teksti loeti eesti keeles

Ei tea, kas Universumi Mõistus ikka madaldaks ennast suhtlema nii tähtsusetu olendiga nagu inimene ja muretseks veel tema pärast? Aga mine sa tea...
Teksti loeti eesti keeles

Elamust ei pakkunud, kuna ise olen enda Olemise ja Elu mõtte leidnud. Niisiis sattusin paar korda Universumi definitsioonide ja mina-tegelase sisemonoloogidega vastuollu. Enam kui pooled jutud oleksid võinud olemata olla, raamjutustus sellisel kujul on suht tühi lehehunnik. Lühijuttude juures pean tähtsaks tabavust ja autori konkreetsust, kuid kui mingisugune Universumi Mõistus hakkab "ümber nurga" jutustama, siis see mitte ei istu. Kahe lgp. autori asemel oleks teinud raamatu mitte kaasates Universumi Mõistust, vaid fantaasiaküllast Vanaema, kes näiteks ühele tõbisele poisile jutustab jutte elust= minevikust, olevikust ja tulevikust. Ühiskonna mõttelaadidest, erinevatest elu tahkudest ja vanaema enda isiklikust vaatenurgast (mis ei pea üldsegi mitte tõelähedane olema). Teoses oleks võinud olla pealkirjad (kasvõi kuskil kõrvalises sisukorras), kuna nõndaviisi jääks lugejale paremini meelde, et mis siis oli hea lugu ja mida tasuks kunagi ehk veel lugeda. Aga kui nüüd suht segane segapudru filosofeerimistega lihtsa Eesti inimeseni tuua, siis sellest ei tule midagi välja. Raamjutustus jutustuseks -- meie mandri ulmefänn tahab midagi väga originaalset ja tabavat. See oli aga rohkem nagu heietus. Meeldis: Jüri Kassi kaanekujundus, paar üksikut juttu (mille pealkirju ma ei tea) ja autorite pingutus tegemaks ühte head raamatut. Antud teos on justkui leib liivateradega, mis õnneks poeletil väga palju tavaleiva hinnast ei erine. Küll aga järgmine raamat parem tuleb!
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Teab, kas see nüüd nii kole raamat ka oli, kui kohati eespool kirjeldatud. Aga tõepoolest - oleks ta paar korda paksem olnud (st lahtikirjutatud rohkem) oleks asi parem. Nii mõndagi toredat idee-killukest oleks võinud märkmikus edasi hoida ja sellest oleks ehk kunagi midagi pikemat/sisukamat saanud. 100% halb ta ju polnud!
Teksti loeti eesti keeles
x
Elläi Tuulepäälse
03.05.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Tempo, rütm, diktsioon. Tempo on vägev, rütm on nagu Kimmo Pohjonenil (soome hull akordionist) ja diktsioon eesti keeles talutav. Mind hämmastas, kuidas autor ühe kitsukese teemadevaliku ümber tantsides on tõelise monumendiga hakkama saanud. Nagu Herberti Düüni-sarjas, pole ka siin laialivalgumist. Ühte köitesse kokku surutud selle täiuslik väljaarendus (tempokiirendused) ning sellega paljuköitelisust välditud. Vaieldamatu 5 siitpoolt.
Teksti loeti eesti keeles

Cook kirjutab väga visuaalselt. Näiteks see, kuidas kõrgem juhtkond ilma järjekorrata laagri juures improviseeritud psemistiiki tarvitab ja kuidas kaks täiskasvanud inimest enne lähikontakti endale kõiksugu tegevusi leiavad - lakooniline, kuid värvikas kirjeldus. Annaks eesti autoritele sellist kirjutamisnägemust! Või võimet kirjutatu lugeja teavuses elavaks, kohmetamata pildiks muundada. Olen Cook`i käesoleva sarja fänn ja alla hinde viis ei taha panna seegi kord. Ette võib heita vaid seda, et mõnel korral võtab tegelaste tähelepanematus lolluse mõõtmed. Värske kapten võib lõpmatuseni jahuda kaarnaparvest, aga keegi ei võta teda tõsiselt, sest millegipärast on teistele need linnud nähtamatud. Vähemalt armeenõiad võiks ju Cooki loo loogika järgi siiski asjale sügavamat tähelepanu osutada, nõidade endivaheline kiskumine ei ole siin piisav argument tähtsamate asjade kahe silma vahele jätmiseks. Aga kuna seeria lõpplahenduse jaoks on lolli situatsiooni hoidmine kasulik, siis olgu pealegi, võib andestada. Vanad tegelased ärkavad ellu ning tekib tahtmine varasemad romaanid uuesti üle lugeda - igati positiivne turundustrikk.
Teksti loeti vene keeles

Hankisin endale terve Musta Kaardiväe sarja arvutisse ja nüüd loen :) Valge Roosi parim episood leiab aset iidse puu juures, mille alt sirutub välja kellegi küünistega varustatud käsi. Nalja saab raamatus jällegi peaaegu nabani, koobaselamu hais tahab ära tappa ja maailmavalitsejanna jääb oma võimust esialgu ilma. Hindan ikkagi hindega viis, sest pole just kerge kirjutajal hoida läbi teoste ühte taset ja ühtset joont.
Teksti loeti vene keeles

Haaaaaaahhh! Kohe peale Lukjanenko viimast dozorrrrrri üldsegi mitte pozorrrrr. Ma arvasin, et mind pole enam võimalik üllatada ja see ühe vana-hea-tuttava igavene jura selle raamatu headuse kohta näis üks lääge jutt. Jah, läägust ja hüplikkust siin on, aga miks mitte? Mis selle ärajätmise või -muutmise puhul paremaks või halvemaks läheks? Kas kõik peab ilgelt pärikarva olema, mida loetakse? Nimetet teos on parajalt karvane raamat, ülekantud mõttes. Raamatul on oma iseloom, see ei jookse üldistes müügivooludes teistega võidu, sõnadearvust on mõnus ennast läbi närida, sest asi on seda väärt. Olenemata tõlkest on pilt, mis lugemise tagajärjel (nn. visuaalsel lugemisel) silmade ette tuleb piisavalt kontrastne, värvikas, sügavustega ja väga huvitavate perspektiivilahendustega. Gaiman suudab luua (taasluua?) teatavat maailmapilti, mis eksisteerib tavareaalsuse kõrval. Hindan kirjanike juures seda võimet ühe põhioskusena. Igav ei hakka ja paljud nähtused kehtivad ka reaalselt :)
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin ja lugesin. Ega neid va esimesi osi pole kah raamatukogust enam kerge kätte saada, eriti peale filmide ilmumist. Naljakal kombel on see esimene dozor, mille kätte võtsin, kuskil alateadvuses kummitas, et kui kõik loevad, siis vat mina ei võta kätte ja nüüd muidugi taon raamatuga vastu pead, et nii loll olin. Üsna realistlik, arvestades vene nõiaelu ja Moskva vägevaid kaaseageseid tegijaid maagia vallas. Kuigi ega taolist asutist nagu dozor kahjuks reaalsuses ei eksisteeri. Aga võiks ju! Aurade kirjeldused on head, aga seda saab lugeda juba Castanedalt või küsida tuttavalt-teadjamalt, kui just ise ei näe. Ja enamvähem sealtmaalt realistlikkus lõppebki - edasi tuleb juba hea ilukirjandus, mis alateadlikult hoomab neid alasid, kus mõistus veel kokku jookseb. Lukjanenko eriomadus kirjeldada naisi huvitavamalt kui muþikuid ei tule ka siin tegelikult kahjuks, kuigi erinevate meesmaagide karaktereid eraldab üksteisest vaid õhkõrn eripära (tinglikult rahvuslik või tume-hele, või Teine-inimene-vampiir või...). Aga kuhugi peab ju Autor iseennast sisse kirjutama ja ega tooperäst akka ju innet mahade tegema.
Teksti loeti vene keeles

Tuleb tunnistada, et hindamisel tekkis raskusi. Tahtmine nelja keerata oli kange. Tegemist on ju tavalise, kuigi traagilise lõpuga melodraamaga - kannatav naissoost isik, dramaatiline taust (rikkus, vaesus, sotsiaalsed probleemid, ohver, orjus-vabadus, armuiha jms). Vahutab nagu seep ikka, nõus ühe eelmise arvustajaga, et ühekordseks lugemiseks. Aga massidele söödav, müügihitiks sobilik. Naha all oleme ju kõik ühesugused, olenemata päritolu(planeedi)st - liha ja hing. Tundub, nagu oleksin midagi taolist lugenud mustade-valgete orjapidamisperioodi kajastavast belletristikast... See, mis köidab, on tuleneb autori oskusest infot õigesti doseerida, õigel ajal visata ette mõni pärl, mõni kiiks, mõni vastuolu - igav ei hakka. TV ja vägivallakinoga harjunud inimene ei erutu kergelt lihaloomade hukkamise ja muidu kohtlemise kirjeldustest, see on juba alateadvuse soppides kenasti olemas, aga taeva värvid, karge õhk, meri, külluslikult vette vannis (mis muide varanduslikumalt kesisema persooni kodus on täitsa arvestatav teema) lähevad peale. Sellest võib aru saada ja kui mõelda tööstuslinnade klimaatika ja siin meie mahepõllumajanduse peale, siis... Niisiis on "Naha all" terviklik, hästikirjutatud raamat, kohati üllatav, kohati ootuspärane ja igati tehnilises mõttes "viit" väärt.v Tänud eestikeelse väljaande kujundajale - kaas igati kena ja sisuga ühilduv!
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi sai Vikerkaarest loetud ja nüüd siis kogumikust üle (srrrrr! ei võtnud kohe ilmumise järel kätte!). Eesti õudus minu vaieldamatu lemmik ikka veel. See sõltub muidugi lugeja enda kujutlusvõimest, kas hakkab pilt elama või ei hakka, aga karakterid, värvid, õhk, lõhnad, maastik - kõik on oma õige koha peal. Väga visuaalne lugu, võiks olla filmistsenaarium, kui keegi viitsiks (loomulikult autori nõusolekul või kaaslusel) laiendada, et täispika mängufilmi jaoks jaguks.
Teksti loeti eesti keeles

1. Kuna raamat on kirjutatud nii ammu, siis paljud süþeeliinid tänasele lugejale rohkemaks kui ajaloolise alternatiivse ulme valda jäävaks ei küüni. Vietnami veteranlus, aatompommid Jaapani pihta, peategelaste sünniaastad (no nad ju vanemad kui ma praegast ja maailm ju ikka täitsa teistsugune...) ei hakka aga siiski väga hammastega lugemisnärvi külge, sest paganama hästi kirjutatud.2. Vilusuufiline külg on asjatundlik. Peale seda laviinitäit alternatiivajaloolist populaarteaduslikku menukirjandust (tekkeloo hoidjatest kuni David Icke`ini), mis eesti keeleruumi on tunginud, täitsa kobe versioon teadvusviiruste kohta. Kahjuks kohati ka paikapidav, kuigi mitte just täpselt "Lumevaringus" kirjeldatud seostele vastavalt.3. Kirjanduslik tase - üle tavamenukite keskmise. Hea panoraam, talutavad karakterid, hea menuki tasemel tegevusliinid. Väärtkirjanduse hulka ei kuulu, aga noorsoole soovitada võib - nad ei riku sellise raamatuga oma kirjanduslikku väljaarenemata maitsemeelt ära. See on tase, millest allapoole kirjutatut enam vastavas kategoorias ilmuda lasta ei tohiks.
Teksti loeti eesti keeles

Samas laadis tekst kui Nabokovi "Ada", ainult teise väljenduslaadiga inimese kirjutatud. Meelde sööbis Hitleri ja Stalini kohtumine esimese lossi trepil (on see tsitaat mõnest jaapani multikast?). Naerune nagu Vonnegut. Ja täiesti ajuvaba nagu need vene basatskid tavaliselt.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole üldsegi Vonneguti fänn, aga seekord võtsin mõnuga. Lope tõlge ei tekita arusaamisraskusi, kujundid on tabavalt selged ja jõuavad täies magus (no tegelt originaalilähedaselt siiski vaid) pärale. Kokkuvõttes, ilma igasuguse jamata öeldes oli see raamat parim viimasel ajal loetust. IMHO.
Teksti loeti eesti keeles

Ammu loetud kaunikene. See oli üks neid raamatuid, mis mind põhjalikuma ulmelugemise lainele tõi. Hästi tempereeritud, kirjutuslaadilt kaasaegne jne. Kiidusõnadega võib liialegi minna. Aga eredalt tuleb siiani silme ette pilt metsistunud, enda ellujäämise eest võitlevast inimesest, kes kõrgtehnoloogilist tsivilisatsiooni esindavale linnule hambad sisse lööb, olles eelnevalt hoiatanud "olen ohtlik!". See pole optimistlik oopus, taust (kõrg- kesk- ja arenevad tsivilisatsioonid, peremehed ja hundid) on muljetavaldavalt ulatuslik, kuigi väheste vahenditega ära toodud. Eraldi loetav, sarja osana nauditav.
Teksti loeti vene keeles

Sisuliselt esimene osa, aga lugeda seda esimesena ei soovita. Liiga palju ütleb ära asjade kohta, mida alles tahaks avastada. Ilmumise järjekorras on palju põnevam.

Köitis supermeheks saamise lugu (läbi naiselemendi, mis to`st, et naine robot). Robotid on Asimovil läbivalt inimkonna toimemehhanismide hoidjatena tegevuses ja nende sissetoomine psühhoajaloo sünni juurde ei ole loomuvastane. Pigem tekib rõõmus äratundmisefekt. Muidugi on Asimovi Universumis see saatuslik viga, et autor on üldistusvõime andnud ainult ühele tegelasele mustmiljonist. See on sama ebaloogiline käivitav fakt kui kotkaste appi kutsumata jätmine Tolkini suursarjas. Umbes nii: miljarditel inimestel võib ju lambike süttida, aga ainult Seldonil aitasid robotid asja käima panna. Muidugi jääb alati võimalus, et ülejäänutel oli universumi pärast südant valutada kama kaks. Aga selleks ju kirjandus ongi, et fantaseerida.

Teksti loeti vene keeles

Kommerts kohe kindlasti. Autori enda kommentaar saatesõnas vihjab, et ta ei olegi nii vaimustunud olnud Asumi edasi kirjutamisest, oleks nagu kirjastajatepoolne sund. Olles varem lugenud "Prelude to Foundation", mis muideks on tehniliselt parem, tundub mulle, et Asimovil on käesolevat kirjutades veikene deprekas peal olnd. Jah, võtab asjad kokku, heidab kõrvale stsenaariumid, mis nagu ei kõlba üldiseks arenguks jne. Isiklikult mulle selline käsitlus ei meeldi, et üks ainumas suund viib inimkonda edasi - see on nivelleerimine, meheliku üldistusvõime võidu/luige-laul. Areng toimugu ikka mitmekesisuses... vabandust, et isiklikuks läksin...

Erinevate tsivilisatsioonide läbikärutamine tekitab liikumisefekti (traditsiuuniline rännak sinna, tagasi, iseendasse, tagasi lätetele), aga arengut ei ole, Gaia idee jääb püsima ja kogu teos näib (NB! ainult näib!) fakti tõestamiseks kirjutet olevat. Sellepärast siis hinne "4" ja mitte "3". Paks köide, aga ühe päevaga võimalik läbi lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Samad sõnad, mis "Rocannoni maailma" puhul: stiililt vananend. Muidu mõnusam, kompaktsem, mehe-naise suhe (olgu siis mis rassist või geneetilise koodiga) on Le Guini puhul enam-vähem oblikatoorne nähtus ja haliseda, et "jälle hakkab peale..." on mõttetu. Sõnaga - 21. sajandi lastekirjandus. Kui mu sõnakasutus tundubki kibestunumat laadi, siis vist seepärast, et "Pimeduse pahem käsi" sai teismeliseeas ära loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Omas ajas (1966) oli see romaan kindlasti viite väärt, praegu esmatrükina ilmudes venitaks vaevu kolme välja. Võib-olla oleks siis paras panna nende kahe keskmine.

Kirjutamistehnikalt on "Rocannoni maailm" lootusetult vananenud. Tänapäeva tipp-kirjanike poolt loodud tehniline või ime-ulme ei kasuta enam kuuekümnendatele omaseid stiilivõtteid (tüüpnäide: sissejuhatuse kaelakeeotsimise lugu), pealegi tõusevad mõned Le Guini matkijadki kasvõi põlvkonnavahe tõttu eredamalt esile. Meremaa sari on käesolevaga võrreldes aegumatum ja klassikaks kasvanud. Ulmet huviga lugenud inimene juba aimab ette, mis Rocannoni-sugusest hingelise laadiga mehest lõpuks saada võib, samuti kohalike isandate võsukesest (näiteks äraläperdatud surma-eelaimus); traditsiooniliselt jääb kaaslaste kambast alles vaid üks; traditsiooniliselt kohatakse hästi palju takistusi/tsivilisatsioone. See on see trendilooja või keskteelise häda, et ühel hetkel pole enam põnev.

Teksti loeti eesti keeles

Ostsen ta, raisa, ärh. Vedelú piiterlaste müügiletis ja es pidand kahtekümmet viit krooni küll siikord paljuú.

Viit väärt raamat, mu meelest. Lõpuleviidud, läbimõeldud, viimistletud. Oleks tahtnud mõlemat osa ühes raamatus näha, aga eks ta veel tuleb nõnnamoodi mõnelt teiselt kirjastuselt ehk kunagi hiljem. Need filusuufilised vestlused, mis esimesel korral põhevuse pärast lugedes vahele jäivad, saavad teisel korral naudingu pärast lugedes üle loetud. Kuna lõpp ei tulnud üllatusena, sest teema arutati karstikoopas juba piisavalt läbi, ei tunne, et lugu õhku rippuma jääks. Ühelt meeskirjanikult igatahes üllatavalt vaimselt arenenud kirjutis. Legendi ümbertöötlus teemal, et kui Lunastaja oleks Rooma läinud ja mis siis oleks saanud toetud küllalt tugevalt meie maailma traditsioonidel (kaksteist apostlit jne, kuigi meil oli Juudas kolmeteistkümnes). Tuntud ja tundmatu on kenasti tasakaalus. Hea raamatu kohta polegi palju öelda, kui just süvaanalüüsi ei tee, aga, ausalt, ei viitsi liigselt nämmutada...

Teksti loeti vene keeles

Hästi temepereeritud. Semantiliselt mitmekesine ja siiani kaasaegne. Karakterid pisut skemaatilised, aga siiski talutavalt esitatud - selles vallas on möödund sajandi viimase veerandi jooksul parajaid edasiarenguid toimunud. Lapsikuse haisu pole man. Pakub intellektuaalset akrobaatikat ja nõuab tähelepanelikku lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Veikene allahindlus hinde osas ei tule sellest, et ma pole nõus konkreetse naiselikkuskäsitlusega, mõningate filosoofia valdkonda kuuluvate teemaarendustega jne, igal ühel on õigus oma arvamusele. Pealegi on teos juba üsna vana... Jah, liiga venitatud mõnes kohas, aga mitte kõikjal. Lahtised otsad ripendavad, aga kui ta sunnik on sarja osa, siis las ripendavad.

Väga meeldis tuntud-teatud nimede oskuslik kasutus. Arthuri ja Lanci mitu nime, mitu naist, kelle nime alguses on täheühend "morga". Bradley on lahku või kokku kirjutanud need tegelased-tüübid, kes teistes sama müüdi variantides (ka ilukirjanduslikes) omavahel ühte sulavad või üldse ei haaku. Näen selles võttes teose kõige suuremat edu tagatist, seda "uut", mida müüditöötlustes tavaliselt hinnatakse.

Muljet avaldas kirustlus-druiidid vastanduse mõlema poole kriitiline vaatlus. Võim pole Bradley ülempreestrinnale võõras nähtus, ta segab alatasa ära oma huvid ja jumalanna tahte, tulemuseks intriigide sasipuntrad ja isiklik tragöödia. Raamat nagu raamat ikka, ei tõuse suurest fantasy-massist väga esile, aga ära kah ei kao.

Teksti loeti eesti keeles

Neli sellepärast, et traagelniid on näha. Ma mõteln siin neid piirkondi, kus autori käsitööoskus pole suutnud peita laenatud tsitaate. Olgu need siis moodsast antopofilosoofiast või mütoloogiast.

Edasi on juba maitseasi, kas Armastuse sissetoomine läheb lugeja jaoks läilaks või ei lähe. Tundub, et see oli poliitiliselt korrektne samm teoses, kus hea-halb vastandus kehtima ei kipu.

Aga asja päästab kindlapeale de Linti oskus müütide ja muu saadaval oleva infoga süviti tööd teha ja püüd mõista, mis nende märgisüsteemide taga tegelikult peale ilusa muinasjutulise pealispinna leida on. Siit siis erinevus Amberi loojaga. Ja pikk oli see romaan kah, tunnistan, et jätsin need kohad, mis tegevust edasi viivat infot ega eelnevate mõistatuste seletusi ei sisaldanud, lihtsalt vahele.

Teksti loeti eesti keeles

No vat ei hooli, et Sapkowski loo paroodiana on kirjutanud! Peale "Järveemanda" lõppu käesolevat novelli lugedes tekib hoopis painajaliku õudusunenäo tunne. See on nagu Ciri soovunelm, suurem osa tegelasi on romaanide käigus tapetud, mingid kääbikud on sisse toodud (aga Ciri rändab ju maailmades ja ajas, äkki toimub tegevus kohas, kus kääbikuid leidub, kohas, kuhu Jennifer ja Gerald paadiga viidi?).
Teksti loeti vene keeles

Cooki Musta Kaardiväe sari on vaieldamatult üks mu lemmikuid, Sapkowsky sortsi-sarja kõrval. Tuleb ausalt tunnistada, et mulle meeldivad mehised meeskangelased, kes stressisituatsioonides sentimentaalseks ei muuta. Alustades Kaptenist, Elmost (Ilmost?), Leitnandist, Varesest, Konditohtrist...

Cook on loonud suurepärase atmosfääri - realistlikumat laadi solk tänaval, vanalinnad, Kapten kõrgemas kindralite seltskonnas ringi liikumas, tigedate metsavaimude küüsi sattunud kõrtsiseltskond, vastasleeri nõia tapmine talveöisel all-linnatänaval. Kõik kirjeldused on antud mõnusa napi ja teravmeelse leksikaga, muiata saab praktiliselt igal leheküljel. Põhiliselt tuleb see minategelase valikust - kaardiväe arsti nimetavad isegi ta relvavennad irooniliseks, sarkastiliseks. Võmatuna tunduvalt hea on metafooride ja võrdluste valik, mis tõlkest hoolimata pärale jõuab. Alates siis nimemaagiast, kus kiilakat kutsutakse Kahupeaks ja kõige karmimat rühmaülemat Heatahtlikuks. Esimene meeldetulev näide Cooki tegelaskirjeldustest on Kapteni käitumine taktikalisel koosolekul: autor näitab (tugev visuaalne esitus), mis tujus ülemus on, mis tujus ta paistab olevat, kuidas ta end kehakeeles väljendab (silmi pööritab, kaartides tuhnib, ringi liigub) ning seda kõike ühe väikese, paari-kolme-lauselise lõiguga, mis tundlikuma lugeja vägisi naeratama sunnib ja kus`t, oh imet, puudub igasugune info tegelase välimuse kohta. Või siis näiteks pahade hulka kuuluva võluri Muutuja välimuse ja tausta kirjeldus (sau, mis on kunagi olnud reeturlik naine, kole välimus, kõnnak, pilk). Venelaste varasem tõlge (illustreeritud väljaanne) erineb uuemast (kogumik, kus on nii"The Black Company" kui "Shadows Linger") üsna tugevalt (vastavalt näiteks "gvardia"-"otrjad", "Nemoi"-"Moltðun"), kuid sisulisi erinevusi nagu poleks (?).

Musta Kaardiväe taust-tegevustik on äärmiselt tihe. Nii mõnigi fantasy-autor näikse seda peategelaste üle domineerimise kartuses arendada pelgavat, kuid mitte Cook, kes oma lakoonilise stiili tõttu millelegi liiga palju aega-kirjamusta ei raiska ja ikkagi kõik ära öeldud saab. Nõnda saab õigel ajal ja loogiliselt võttes õiges kohas teada, et Kalliskivilinnadest suurimas, Berüllis on kaks poliitilist jõudu - sinised ja punased - ning et sinised on opositsioonis ja punased koalitsioonis. Üle mere edasi liikudes tuleb ilmsiks, et Valitsejanna vastu sõdivat mässajaskonda juhivad tema "äratajate" pettunud järeltulijad, kelle võlurkondlik Ring on palju monoliitsem ja pöörab omavahelistele arveteõiendustele hoopis vähem tähelepanu kui Valitsejanna alluvates kümme pahat võlurit. Lisaks pole tegemist ühe Conani vaid terve armeega (kümned erinevad karakterid), mille ajalugu ulatub läbi sajandite, läbi kohaliku maailma ajaloo.

Üle pika aja läbinisti positiivne arvustus. Oleks mul võimalik rohkem "viisi" laduda, laokski. Igatahes üks hea raamat, mida teist-kolmandatki korda kätte võtta ja talvise pööripäeva ümbruses küünlavalgel lugeda.

Teksti loeti vene keeles

Kui poleks "Neuromancer"-it lugenud, paneks hindeks "viie". Võrreldes triloogia esimese osaga tugev tagasilangus, või on asi selles, et ei lugenud emakeeles. Igavaks kippus minema.

Fragmendid, millest romaan koosneb tunduvad venitatutena, tegelaskujude põhjalik tutvustamine ei muuda ära seda kunstlikku malemängulikku muljet, mis lugemisel tekib. Autoril on muidugi kõik algusest peale läbi mõeldud (Gibson ise oma intervjuus on küll öelnud, et tema ei ole konstruktor, kuid...), ehk on tegemist gibsonliku hoolimatusega lugeja suhtes, mis nüüd uues vormis välja lööb.

Teksti loeti vene keeles

Väga venelik raamat, jutustab revolutsiooni toimumisest imperialistlik-orjanduslikus riigis, peategelaseks aadlineiuke Eliste (transkriptsioon kirillitsast, ingliskeelset varianti ei evi), kes koduvaldustest vanaema juurde õukonda saadetakse - eesmärgiga ta seal edukalt kellegi tähtsa tegelase armukeseks teha. Valik missugudene - kavalere igast mastist, kuninga sigulasteni välja. Aga samal ajal teevad mässajad revolutsiooni.

Kõrvaltegevusliinid on endise NL kodanikele üsna igavad - keskpärane poolharitlasest võimur (lenini-stalini tüüpi käkk), aadellik demorkraat jt. Uue diktatuuri tekkimise taaga liin (revolutsiooniline terror) on süngemaist süngeim, kuid kitšilikult esitet. Muidugi on see terve raamatu stiil: a`la Angelque mässu keerises... Süžeearenduses on autor läinud lihtsamat teed mööda, ei ole otsinud häid metafoore ega tabavaid/teravaid/lummavaid kujundeid - nõiduse kaasamine ei too romaani eliidi hulka, samuti mitte fantasykeskkond. Asi iseenesest on rohkem naistekas.

Teksti loeti vene keeles