Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Lois McMaster Bujold ·

Komarr

(romaan aastast 1998)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
3
6
1
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (11)
Milady

Lois McMaster Bujold on üks väheseid ulmekirjanikke, kelle uue raamatu ma silmipilgutamata hardcoveris ostan. Tema Miles Vorkosigani lood on kõik tõesti tasemel, vaimukad, põnevad ja sisukad. Nii ka uusim raamat, Komarr, mis USA raamatupoodidesse jõudis sel nädalal. Miles Vorkosiganil, emaüsas saadud mürgituse tõttu lühikest kasvu ent ülienergilisel Barrayari aadlisoo järeltulijal pole seni õnnestunud naist leida. Ükski senine girlfriend pole nõustunud temaga Barrayarile tulema, mis on suhteliselt konservatiivne planeet. Siin loos saabub nüüdne Imperial Auditor Miles koos ühe vanema Auditoriga Komarri planeedile, mis on teatavasti üks Barrayari impeeriumi sõltlasi. Nimelt on Komarri päikesepeeglitega juhtunud õnnetus, kahtlustatakse sabotaazhi ning terroriste. Miles peatub Komarril tolle teise Auditori õelapse peres. Nii ilmub areenile Ekaterin, 30-aastane pikk, rahulik ja kaunis koduperenaine. Ekaterini mees on Komarril üks kõrgemajärgtu administraator, neil on ka armas 9-aastane poeg Nikolai. Bujold oskab lapsi hästi kujutada, Nikolai tegelaskuju on loodud tõelise soojusega. Ekaterin on ennastohverdav abikaasa ja ema, hingepõhjani lojaalne ja aumeelne. Esmapilgul tundub, et Ekaterin on täiesti erinev kõigist Milesi senistest kiindumustest -- nood on üldiselt olnud naissõjaväelased ja ohvitserid, võimukad ja suhteliselt enesekindlad naised. Kõik pole Ekaterini elus korras -- ta abikaasa Tien on geneetilise mutatsiooni kandja, mida Tien ei taha tunnistada, sest see lööks tema kui Barrayari aadliku au pihta. Ka Nikolai on pärinud sama mutatsiooni. Ons mutatsioon aga Tieni põhiline probleem? Tempokas ja põnev nagu Bujoldi lood alati, Komarris kohtab lugeja tervet plejaadi uusi ja huvitavaid tegelasi. Bujoldi huumorimeel on tõeliselt nakkav (Komarri viimane lehekülg on üks vahvamaid, mida kunagi lugenud), ta raamatud on korraga seikluslikud ja mõtlemapanevad. Bujoldi lugude üks põhiteemasid on, mulle tundub, inimese identiteedi küsimus. Barrayaris näiteks näeme me Milesi ema Cordelia identiteedi nihkumist kosmoselaeva kaptenist emigrandiks, abielunaiseks ja emaks. Mirror Dance (minu lemmik Bujoldi raamatutest) on Milesi kloon-venna identiteedist (ta muutub Milesi teisikust iseseisvaks inimeseks) ja Milesi reaktsioonist vennale. Memory on Milesi enda identiteedi kriisist, muutusest palga-kosmoselaevastiku kindralist eraisikuks. Komarr on Ekaterinist, tema muutumisest sõltlasest iseseisvaks, lapsnaisest naiseks. Nüüd ei jää midagi muud üle kui oodata järgmist raamatut, teadajad ütlevad, et selle pealkirjaks saab ImpWed.
Teksti loeti inglise keeles
Kalev

Mulle meeldis see terroristide leiutisest tekkinud "segadus", kui ära arvati misasi see nimelt on... Üldiselt nõus kõige hüvaga, mis raamatust kirjutatud.
Teksti loeti vene keeles
Elläi Tuulepäälse

Tuleb tunnistada, et esimest korda, kui ma selle raamatu kätte võtsin, ei teadnud ma Bujoldist mitte mõhkugi, või olin lihtsalt ära unustanud, kes ta on. Nimetet sündmus juhtus kindlasti mõni aasta tagasi, enne "Mälu", "Peeglitantsu", "Relvavendade" lugemist. Ning lugenud läbi paar esimest lehekülge, panin raamatu kõrvale - oli muudki teha. Nüüd, olin just raamatukokku tagasi viinud värskeima sõjasaagi, "Cetaganda", haarasin "Komarri" pikemalt mõtlemata kaenlasse. Alles kodus tuli kaanekujundus tuttav ette.

Ausalt, algus venib. Bujold on naiskirjanikuna osav kujundama kujuteldava(te) meesterahva(ste) sisemonolooge ja psühholoogilist plaani. Ta tabab ära just ootushorisondi; kas mehed just nii mõtlevad, ei oska öelda, ise kah õrnema soo esinedaja... aga mõjub, tõmbab kaasa, paneb lehekülg lehekülje järel raamatut läbi ahmima. Naispeategelase sisemaailm on muidugi sama läbitöötatud kui Milesi oma, kuid üksluiselt edasi antud - uimaselt, kontrastsusetult. Sisupool on juba isegi selline - mahasurutud isiksusega aadliprouake. Lühidalt öeldult, ei kanna välja.

Imperaatorliku Audiitori Miles Vorkosigani poolt läbi viidav jurudlus on tavapäraselt tihe ja huvitav, sekundeeriv professorist vana audiitor kuulub siin taustaelementide hulka. Raamatu seisukohalt, mitte juurdluses. Õnneks on autoril karakterite ja süþeeliinide arenduses tugevalt väljaarenenud mõõdutunne. Loo teine tasand ehk armastuskolmnurk saab oma lahenduse juba poolel distantsil. Daam lesestub üsnagi vastikul moel ning Milesi jaoks on tee vaba. Välja arvatud muidugi kohalik kosilane, kelle abieluettepaneku pealkuulamine Milesi poolt on "Komarri" üks säravama huumoriga kirja pandud kohti.

Lõppkokkuvõttes on "Komarr" siiski Milesi-seerija üks igavamaid, kuid mitte nõrgimaid lülisid.
Teksti loeti vene keeles
Silver Sära

Täitsa kenakene romaan. Selgelt arendatud ja läbimõeldud süzhee, mõnus, vaimukas ja poeetiline keel. Teksti parema osa moodustavad siiski tegelaste psühholoogilised portreed, mis avanevad peamiselt nende sisevaatluste kaudu. Inimesed, kes ennast analüüsivad ja julgevad endale oma nõrkusi tunnistada, on usutavad ja sümpaatsed. Just karakterid koos kõigi oma vooruste, aga eriti puudustega, teevad "Komarrist" küllalt nauditava lugemise.

Samas ei suuda mind - nagu ikka - haarata kaugetest planeetidest, kosmoselaevadest ja võimuahnete tulevikuinimeste poliitilistest ideedest kubisev miljöö. Raamatu algus oli seetõttu küllalt raske, aga õige pea keskendub autor füüsikalt inimestele ja ka kriminullilaadsele suhteliselt põnevale tegevusliinile pole mul suuri etteheiteid. Igal juhul usun, et see mu esimene Bujold ei jää viimaseks.
Teksti loeti inglise keeles
Andri Riid

Raamat, mida 1998ndal aastal ei olnud muudmoodi kui kõvakaanelisena hunniku dollarite eest lunastada võimalik, oli 2002.-2003. a. ühes mitme teise Bujoldi uuema teosega "Allectos" ca 40 krooni eest müügil ja kui see ei ole progress, siis mis üldse on?

Pisut üllatav on see, et kui teised (Vorkosigani tsükli algusest pärit) Bujoldi raamatud mida ma lugenud olen, kuulusid valgustatud space opera valdkonda, siis käesolev teos on söakas samm Hard SFi poole. Üldiselt tundub aga, et kultusautor on karjääri arenenud faasis omaenda saba mäluma hakanud - stereotüüpsed (kogu see naispeategelase pereprobleemide kamm) või väga igavad (lausa purukuivad nii et pudiseb) tegelased (Miles neh) ning uimane kulgemine ühest kiretust stseenist teise ei ole see, mida ühest raamatust ihkaks. Ma ei loe raamatuid mitte selleks, et ennast, tuttavaid või oma/nende probleeme ära tunda ega oota ka fictionilt erilist elulähedust (mitte segi ajada usutavusega!). Sellest, millest Bujold antud raamatus viimast mahla välja pigistab, kubiseb meid ümbritsev elu niigi, ja lõppkokkuvõttes on selles laadis tegutsemiseks lausa omaette zhanr olemas.

Komarri naistepäraseks ajaviitekirjanduseks klassifitseerimises on raske eksida, nähes, kuidas naispeategelase pealtnäha veatu abielu hämaramaid tahke ükshaaval avatakse - küll ei räägi mees naisega, ei tegele lapsega ja tagatipuks on salaja kogu pere raha maha laristanud. Seksistseen, milles mees naist "jõhkralt" ära kasutab, on nagu viimane tilk tinti sule otsas millega kirjanik rahuldununa oma ettevõtmise õnnestunumises paljastuste jadale punkti paneb. Paraku jah, kuulub kogu see arsenal tolle teise zhanri raudvara hulka. Edasine meenutab romantikat nõukogude kirjanduses - Miles ja Leedi on üksteisest huvitatud, kuid suhe ei taha eriti käivituda - kumbki ei julge, elu pressib oma asjadega peale ja üleüldse... Kombinatsioon mis ühes varasemas teoses tundus veel õnnestunud leiuna - et ühest küljest Milesi füüsilised puudujäägid ja teisest tema hiilgav sünnipära - on nüüdseks samuti eneseparoodiaks muutunud. Kompleksikoorem pole kuhugi kadunud ja ega õigupoolest asjaolu, et see vähene mis Milesil õnnestub, õnnestub tal vaid tänu sellele, et ta kõiki tähtsaid isikuid lähedalt tunneb ja täielikke juurdepääsuõigusi omab, selle kadumisele ka kuidagi kaasa ei aita. Milesi isiksuses puudub lihtsalt igasugune areng.

Puht kirjanduslike võtete koha pealt käib närvidele kirjaniku ilmselt Jackie Collins Writers Workshopist õpitud võte Milesi ja naispeategelase sisekaemusi kaldkirjas esitada ja kui vastaspoole sõnade ja tegude pidev irooniline mõttes kommenteerimine on vaimukas huumor, siis elame ilmselt eri planeetidel.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Minu maitse jaoks oli selles Vorkosigani saaga 11. osas liiga palju "rauda". Komarri kosmosepeegli üksikasjaline mutrite ja poltide kirjeldus ei vasta mu ettekujutusele heast space operast, millega see sari siiani tuntuks on saanud. Õnneks umbes poole pealt kaldus tähelepanu rauakolalt tegelastele. Miles on nagu ikka oma ülesannete kõrgusel ja mõne hädise Komarri natsionalisti salaplaan, mis õnnestumise korral oleks Barrayari igaveseks isoleerinud muust universumist, hammustatakse läbi paari peatükiga. Päris lõpus paaril leheküljel olev Milesi ja Ekaterini vahelise vestluse käigus edasi antav ülevaade Milesi senistest naissuhetest kuulub sarja parimatesse kohtadesse koos ühes varasemas köites olnud, Brothers in Arms oli vist, Milesi ülekuulamisega vaenlaste poolt, kusjuures Miles pumbatakse silmini fast-pentat täis.

Korralik osa sarjast, aga ei kuulu tippude hulka.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Pärast Komarr`iga ühele poole saamist valdab mind nõutus...

Vorkosigani üledoos? Selles settimisesk peaks ehk andma aega ja näiteks lugema seda raamatut võibolla kunagi uuesti. Noh - igatahes on emotsioon olemas, aga paraku on selleks pettumus.

Mis on Komarr`is olemas:

1. Verivärske Imperaatorlik Audiitor Miles Vorkosigan, assisteerimas vanemaudiitor Professor Vorthys`i Komarril juhtunud tõsise õnnetuse uurimisel. Komarr on see maailm, millel oli õnnetuks saatuseks olla Barrayari ainsaks ussiurke-ühenduseks muu galaktikaga; Komarril endal oli kokko 6 taolist ühendust, mis Bujoldi loodud universumis muutis selle maailma automaatselt rikkaks, kaupmeeste maailmaks valitseva oligarhilise poliitsüsteemiga. Õnnetu saatus Komarri jaoks seisnes selles, et nad võimaldasid Cetagandal kasutada oma ussiurkeid Barrayari ründamiseks; vältimaks sarnaste sündmuste kordumist vallutas Barrayar Miles`i isa nooruspoolseil päevil (veel enne Shards of Honor tegevustikku) ja juhtimisel Komarri. Ei midagi emotsionaalset Barrayari jaoks, kõigest kaalutletud, juurteni ratsionaalne poliitiline otsus... Sündmus, mille tulemusena sai Aral Vorkosigan hüüdnimeks Komarri Lihunik oli tolle sõjaretke ajal aset leidnud veresaun, mida admiral ei suutnud vältida.

Seega oleks nagu olemas vajalik, vastuoludest ja sisemistest pingetest laetud taustsüsteem.

2. Komarr kui maailm ise: minu jaoks üllatus-üllatus, aga tegemist ei olegi ilusa õitsva ja rikka maailmaga. Hoopis kõle, külm koht, kus linnad on suletud kuplite alla, atmosfäär pole hingamiskõlblik ja mida komarrlased vaevaliselt püüavad maasarnastada. Siin on üks oluline erinevus varasemate Miles`i seikluste ja Komarr`i vahel: seekord ei ole teaduseks raamatus geneetika ja sellega seonduvad teemad, vaid ökoloogia; taustal on ühe maailma ökoloogiline kohendamine. Päikesepaneelid, millele põrutab otsa üks süsteemisisene lastilaev (õnnetusjuhtum, mida Audiitorid uurivad), on äärmiselt olulised planeedi temperatuuri tõstmiseks ja valgustamiseks.

3. Intriig. Ikka veel leidub neid komarrlasi, kes kvalifitseeruvad äärmuslasteks ja soovivad Barrayarile kätte maksta. Kuidas, see jäägu iselugemise hooleks.

Miks hinne kaks...

Kõige selle kirjapanemiseks, mis sisaldub eelmises kolmes lõigus, pean ma täna keskendunult mõtlema. Ja nagu eelpool kirja pandud arvustusi lugedes selgus, siis pole ma üksi. Komarr on veniv lugu sellest, kuidas Ekaterin Vorsoissoni abielu laguneb, kuidas üksilduses virelev Miles temasse armub, tõelist draamat (tragöödiat?) välistab see, et Bujold nende kahe jaoks võimaluse leiab. Emotsioon on olemas, ütlesin eespool. Jah - tunne, et autor lasi käest võimaluse kirjutada üks järjekordne geniaalne kosmoseooper, mis nõretaks teravmeelsusest, pingelisest ajaga võidujooksust, kus maailma ja inimeste saatused kõiguksid noateral, kus poliitika, majanduse, teaduse ja muu sekka oleks eksinud ka kahe inimese enese- ja teineteise otsingud.

Vot see võttiski hindest nõnda palju alla; tegemist on kehvapoolse tükiga muidu nii hea sarja sekka.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Ega eelarvustajatele palju lisada polegi. Komarri planeet oma eripäradega ja separatistide vandenõu üksikasjad olid päris põnevalt kirja pandud. Suhteseepi oli muidugi ka päris palju ja ehkki selle üleküllus kohati tüütuks läheb, suudab Bujold seda päris inimlikult ning soojalt kirjutada.
Kokkuvõttes pole "Komarr" eriline meistriteos, ent lugeda täitsa kõlbab. Hindeks mõninga kõhkluse järel "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles
x
Elläi Tuulepäälse
03.05.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Elläi Tuulepäälse

Tempo, rütm, diktsioon. Tempo on vägev, rütm on nagu Kimmo Pohjonenil (soome hull akordionist) ja diktsioon eesti keeles talutav. Mind hämmastas, kuidas autor ühe kitsukese teemadevaliku ümber tantsides on tõelise monumendiga hakkama saanud. Nagu Herberti Düüni-sarjas, pole ka siin laialivalgumist. Ühte köitesse kokku surutud selle täiuslik väljaarendus (tempokiirendused) ning sellega paljuköitelisust välditud. Vaieldamatu 5 siitpoolt.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Cook kirjutab väga visuaalselt. Näiteks see, kuidas kõrgem juhtkond ilma järjekorrata laagri juures improviseeritud psemistiiki tarvitab ja kuidas kaks täiskasvanud inimest enne lähikontakti endale kõiksugu tegevusi leiavad - lakooniline, kuid värvikas kirjeldus. Annaks eesti autoritele sellist kirjutamisnägemust! Või võimet kirjutatu lugeja teavuses elavaks, kohmetamata pildiks muundada. Olen Cook`i käesoleva sarja fänn ja alla hinde viis ei taha panna seegi kord. Ette võib heita vaid seda, et mõnel korral võtab tegelaste tähelepanematus lolluse mõõtmed. Värske kapten võib lõpmatuseni jahuda kaarnaparvest, aga keegi ei võta teda tõsiselt, sest millegipärast on teistele need linnud nähtamatud. Vähemalt armeenõiad võiks ju Cooki loo loogika järgi siiski asjale sügavamat tähelepanu osutada, nõidade endivaheline kiskumine ei ole siin piisav argument tähtsamate asjade kahe silma vahele jätmiseks. Aga kuna seeria lõpplahenduse jaoks on lolli situatsiooni hoidmine kasulik, siis olgu pealegi, võib andestada. Vanad tegelased ärkavad ellu ning tekib tahtmine varasemad romaanid uuesti üle lugeda - igati positiivne turundustrikk.
Teksti loeti vene keeles
Elläi Tuulepäälse

Hankisin endale terve Musta Kaardiväe sarja arvutisse ja nüüd loen :) Valge Roosi parim episood leiab aset iidse puu juures, mille alt sirutub välja kellegi küünistega varustatud käsi. Nalja saab raamatus jällegi peaaegu nabani, koobaselamu hais tahab ära tappa ja maailmavalitsejanna jääb oma võimust esialgu ilma. Hindan ikkagi hindega viis, sest pole just kerge kirjutajal hoida läbi teoste ühte taset ja ühtset joont.
Teksti loeti vene keeles
Elläi Tuulepäälse

Haaaaaaahhh! Kohe peale Lukjanenko viimast dozorrrrrri üldsegi mitte pozorrrrr. Ma arvasin, et mind pole enam võimalik üllatada ja see ühe vana-hea-tuttava igavene jura selle raamatu headuse kohta näis üks lääge jutt. Jah, läägust ja hüplikkust siin on, aga miks mitte? Mis selle ärajätmise või -muutmise puhul paremaks või halvemaks läheks? Kas kõik peab ilgelt pärikarva olema, mida loetakse? Nimetet teos on parajalt karvane raamat, ülekantud mõttes. Raamatul on oma iseloom, see ei jookse üldistes müügivooludes teistega võidu, sõnadearvust on mõnus ennast läbi närida, sest asi on seda väärt. Olenemata tõlkest on pilt, mis lugemise tagajärjel (nn. visuaalsel lugemisel) silmade ette tuleb piisavalt kontrastne, värvikas, sügavustega ja väga huvitavate perspektiivilahendustega. Gaiman suudab luua (taasluua?) teatavat maailmapilti, mis eksisteerib tavareaalsuse kõrval. Hindan kirjanike juures seda võimet ühe põhioskusena. Igav ei hakka ja paljud nähtused kehtivad ka reaalselt :)
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Ostsin ja lugesin. Ega neid va esimesi osi pole kah raamatukogust enam kerge kätte saada, eriti peale filmide ilmumist. Naljakal kombel on see esimene dozor, mille kätte võtsin, kuskil alateadvuses kummitas, et kui kõik loevad, siis vat mina ei võta kätte ja nüüd muidugi taon raamatuga vastu pead, et nii loll olin. Üsna realistlik, arvestades vene nõiaelu ja Moskva vägevaid kaaseageseid tegijaid maagia vallas. Kuigi ega taolist asutist nagu dozor kahjuks reaalsuses ei eksisteeri. Aga võiks ju! Aurade kirjeldused on head, aga seda saab lugeda juba Castanedalt või küsida tuttavalt-teadjamalt, kui just ise ei näe. Ja enamvähem sealtmaalt realistlikkus lõppebki - edasi tuleb juba hea ilukirjandus, mis alateadlikult hoomab neid alasid, kus mõistus veel kokku jookseb. Lukjanenko eriomadus kirjeldada naisi huvitavamalt kui muþikuid ei tule ka siin tegelikult kahjuks, kuigi erinevate meesmaagide karaktereid eraldab üksteisest vaid õhkõrn eripära (tinglikult rahvuslik või tume-hele, või Teine-inimene-vampiir või...). Aga kuhugi peab ju Autor iseennast sisse kirjutama ja ega tooperäst akka ju innet mahade tegema.
Teksti loeti vene keeles
Elläi Tuulepäälse

Tuleb tunnistada, et hindamisel tekkis raskusi. Tahtmine nelja keerata oli kange. Tegemist on ju tavalise, kuigi traagilise lõpuga melodraamaga - kannatav naissoost isik, dramaatiline taust (rikkus, vaesus, sotsiaalsed probleemid, ohver, orjus-vabadus, armuiha jms). Vahutab nagu seep ikka, nõus ühe eelmise arvustajaga, et ühekordseks lugemiseks. Aga massidele söödav, müügihitiks sobilik. Naha all oleme ju kõik ühesugused, olenemata päritolu(planeedi)st - liha ja hing. Tundub, nagu oleksin midagi taolist lugenud mustade-valgete orjapidamisperioodi kajastavast belletristikast... See, mis köidab, on tuleneb autori oskusest infot õigesti doseerida, õigel ajal visata ette mõni pärl, mõni kiiks, mõni vastuolu - igav ei hakka. TV ja vägivallakinoga harjunud inimene ei erutu kergelt lihaloomade hukkamise ja muidu kohtlemise kirjeldustest, see on juba alateadvuse soppides kenasti olemas, aga taeva värvid, karge õhk, meri, külluslikult vette vannis (mis muide varanduslikumalt kesisema persooni kodus on täitsa arvestatav teema) lähevad peale. Sellest võib aru saada ja kui mõelda tööstuslinnade klimaatika ja siin meie mahepõllumajanduse peale, siis... Niisiis on "Naha all" terviklik, hästikirjutatud raamat, kohati üllatav, kohati ootuspärane ja igati tehnilises mõttes "viit" väärt.v Tänud eestikeelse väljaande kujundajale - kaas igati kena ja sisuga ühilduv!
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Kunagi sai Vikerkaarest loetud ja nüüd siis kogumikust üle (srrrrr! ei võtnud kohe ilmumise järel kätte!). Eesti õudus minu vaieldamatu lemmik ikka veel. See sõltub muidugi lugeja enda kujutlusvõimest, kas hakkab pilt elama või ei hakka, aga karakterid, värvid, õhk, lõhnad, maastik - kõik on oma õige koha peal. Väga visuaalne lugu, võiks olla filmistsenaarium, kui keegi viitsiks (loomulikult autori nõusolekul või kaaslusel) laiendada, et täispika mängufilmi jaoks jaguks.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

1. Kuna raamat on kirjutatud nii ammu, siis paljud süþeeliinid tänasele lugejale rohkemaks kui ajaloolise alternatiivse ulme valda jäävaks ei küüni. Vietnami veteranlus, aatompommid Jaapani pihta, peategelaste sünniaastad (no nad ju vanemad kui ma praegast ja maailm ju ikka täitsa teistsugune...) ei hakka aga siiski väga hammastega lugemisnärvi külge, sest paganama hästi kirjutatud.2. Vilusuufiline külg on asjatundlik. Peale seda laviinitäit alternatiivajaloolist populaarteaduslikku menukirjandust (tekkeloo hoidjatest kuni David Icke`ini), mis eesti keeleruumi on tunginud, täitsa kobe versioon teadvusviiruste kohta. Kahjuks kohati ka paikapidav, kuigi mitte just täpselt "Lumevaringus" kirjeldatud seostele vastavalt.3. Kirjanduslik tase - üle tavamenukite keskmise. Hea panoraam, talutavad karakterid, hea menuki tasemel tegevusliinid. Väärtkirjanduse hulka ei kuulu, aga noorsoole soovitada võib - nad ei riku sellise raamatuga oma kirjanduslikku väljaarenemata maitsemeelt ära. See on tase, millest allapoole kirjutatut enam vastavas kategoorias ilmuda lasta ei tohiks.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Samas laadis tekst kui Nabokovi "Ada", ainult teise väljenduslaadiga inimese kirjutatud. Meelde sööbis Hitleri ja Stalini kohtumine esimese lossi trepil (on see tsitaat mõnest jaapani multikast?). Naerune nagu Vonnegut. Ja täiesti ajuvaba nagu need vene basatskid tavaliselt.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Ma pole üldsegi Vonneguti fänn, aga seekord võtsin mõnuga. Lope tõlge ei tekita arusaamisraskusi, kujundid on tabavalt selged ja jõuavad täies magus (no tegelt originaalilähedaselt siiski vaid) pärale. Kokkuvõttes, ilma igasuguse jamata öeldes oli see raamat parim viimasel ajal loetust. IMHO.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Ammu loetud kaunikene. See oli üks neid raamatuid, mis mind põhjalikuma ulmelugemise lainele tõi. Hästi tempereeritud, kirjutuslaadilt kaasaegne jne. Kiidusõnadega võib liialegi minna. Aga eredalt tuleb siiani silme ette pilt metsistunud, enda ellujäämise eest võitlevast inimesest, kes kõrgtehnoloogilist tsivilisatsiooni esindavale linnule hambad sisse lööb, olles eelnevalt hoiatanud "olen ohtlik!". See pole optimistlik oopus, taust (kõrg- kesk- ja arenevad tsivilisatsioonid, peremehed ja hundid) on muljetavaldavalt ulatuslik, kuigi väheste vahenditega ära toodud. Eraldi loetav, sarja osana nauditav.
Teksti loeti vene keeles
Elläi Tuulepäälse

Sisuliselt esimene osa, aga lugeda seda esimesena ei soovita. Liiga palju ütleb ära asjade kohta, mida alles tahaks avastada. Ilmumise järjekorras on palju põnevam.

Köitis supermeheks saamise lugu (läbi naiselemendi, mis to`st, et naine robot). Robotid on Asimovil läbivalt inimkonna toimemehhanismide hoidjatena tegevuses ja nende sissetoomine psühhoajaloo sünni juurde ei ole loomuvastane. Pigem tekib rõõmus äratundmisefekt. Muidugi on Asimovi Universumis see saatuslik viga, et autor on üldistusvõime andnud ainult ühele tegelasele mustmiljonist. See on sama ebaloogiline käivitav fakt kui kotkaste appi kutsumata jätmine Tolkini suursarjas. Umbes nii: miljarditel inimestel võib ju lambike süttida, aga ainult Seldonil aitasid robotid asja käima panna. Muidugi jääb alati võimalus, et ülejäänutel oli universumi pärast südant valutada kama kaks. Aga selleks ju kirjandus ongi, et fantaseerida.
Teksti loeti vene keeles
Elläi Tuulepäälse

Kommerts kohe kindlasti. Autori enda kommentaar saatesõnas vihjab, et ta ei olegi nii vaimustunud olnud Asumi edasi kirjutamisest, oleks nagu kirjastajatepoolne sund. Olles varem lugenud "Prelude to Foundation", mis muideks on tehniliselt parem, tundub mulle, et Asimovil on käesolevat kirjutades veikene deprekas peal olnd. Jah, võtab asjad kokku, heidab kõrvale stsenaariumid, mis nagu ei kõlba üldiseks arenguks jne. Isiklikult mulle selline käsitlus ei meeldi, et üks ainumas suund viib inimkonda edasi - see on nivelleerimine, meheliku üldistusvõime võidu/luige-laul. Areng toimugu ikka mitmekesisuses... vabandust, et isiklikuks läksin...

Erinevate tsivilisatsioonide läbikärutamine tekitab liikumisefekti (traditsiuuniline rännak sinna, tagasi, iseendasse, tagasi lätetele), aga arengut ei ole, Gaia idee jääb püsima ja kogu teos näib (NB! ainult näib!) fakti tõestamiseks kirjutet olevat. Sellepärast siis hinne "4" ja mitte "3". Paks köide, aga ühe päevaga võimalik läbi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Samad sõnad, mis "Rocannoni maailma" puhul: stiililt vananend. Muidu mõnusam, kompaktsem, mehe-naise suhe (olgu siis mis rassist või geneetilise koodiga) on Le Guini puhul enam-vähem oblikatoorne nähtus ja haliseda, et "jälle hakkab peale..." on mõttetu. Sõnaga - 21. sajandi lastekirjandus. Kui mu sõnakasutus tundubki kibestunumat laadi, siis vist seepärast, et "Pimeduse pahem käsi" sai teismeliseeas ära loetud.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Omas ajas (1966) oli see romaan kindlasti viite väärt, praegu esmatrükina ilmudes venitaks vaevu kolme välja. Võib-olla oleks siis paras panna nende kahe keskmine.

Kirjutamistehnikalt on "Rocannoni maailm" lootusetult vananenud. Tänapäeva tipp-kirjanike poolt loodud tehniline või ime-ulme ei kasuta enam kuuekümnendatele omaseid stiilivõtteid (tüüpnäide: sissejuhatuse kaelakeeotsimise lugu), pealegi tõusevad mõned Le Guini matkijadki kasvõi põlvkonnavahe tõttu eredamalt esile. Meremaa sari on käesolevaga võrreldes aegumatum ja klassikaks kasvanud. Ulmet huviga lugenud inimene juba aimab ette, mis Rocannoni-sugusest hingelise laadiga mehest lõpuks saada võib, samuti kohalike isandate võsukesest (näiteks äraläperdatud surma-eelaimus); traditsiooniliselt jääb kaaslaste kambast alles vaid üks; traditsiooniliselt kohatakse hästi palju takistusi/tsivilisatsioone. See on see trendilooja või keskteelise häda, et ühel hetkel pole enam põnev.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Ostsen ta, raisa, ärh. Vedelú piiterlaste müügiletis ja es pidand kahtekümmet viit krooni küll siikord paljuú.

Viit väärt raamat, mu meelest. Lõpuleviidud, läbimõeldud, viimistletud. Oleks tahtnud mõlemat osa ühes raamatus näha, aga eks ta veel tuleb nõnnamoodi mõnelt teiselt kirjastuselt ehk kunagi hiljem. Need filusuufilised vestlused, mis esimesel korral põhevuse pärast lugedes vahele jäivad, saavad teisel korral naudingu pärast lugedes üle loetud. Kuna lõpp ei tulnud üllatusena, sest teema arutati karstikoopas juba piisavalt läbi, ei tunne, et lugu õhku rippuma jääks. Ühelt meeskirjanikult igatahes üllatavalt vaimselt arenenud kirjutis. Legendi ümbertöötlus teemal, et kui Lunastaja oleks Rooma läinud ja mis siis oleks saanud toetud küllalt tugevalt meie maailma traditsioonidel (kaksteist apostlit jne, kuigi meil oli Juudas kolmeteistkümnes). Tuntud ja tundmatu on kenasti tasakaalus. Hea raamatu kohta polegi palju öelda, kui just süvaanalüüsi ei tee, aga, ausalt, ei viitsi liigselt nämmutada...
Teksti loeti vene keeles
Elläi Tuulepäälse

Hästi temepereeritud. Semantiliselt mitmekesine ja siiani kaasaegne. Karakterid pisut skemaatilised, aga siiski talutavalt esitatud - selles vallas on möödund sajandi viimase veerandi jooksul parajaid edasiarenguid toimunud. Lapsikuse haisu pole man. Pakub intellektuaalset akrobaatikat ja nõuab tähelepanelikku lugemist.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Veikene allahindlus hinde osas ei tule sellest, et ma pole nõus konkreetse naiselikkuskäsitlusega, mõningate filosoofia valdkonda kuuluvate teemaarendustega jne, igal ühel on õigus oma arvamusele. Pealegi on teos juba üsna vana... Jah, liiga venitatud mõnes kohas, aga mitte kõikjal. Lahtised otsad ripendavad, aga kui ta sunnik on sarja osa, siis las ripendavad.

Väga meeldis tuntud-teatud nimede oskuslik kasutus. Arthuri ja Lanci mitu nime, mitu naist, kelle nime alguses on täheühend "morga". Bradley on lahku või kokku kirjutanud need tegelased-tüübid, kes teistes sama müüdi variantides (ka ilukirjanduslikes) omavahel ühte sulavad või üldse ei haaku. Näen selles võttes teose kõige suuremat edu tagatist, seda "uut", mida müüditöötlustes tavaliselt hinnatakse.

Muljet avaldas kirustlus-druiidid vastanduse mõlema poole kriitiline vaatlus. Võim pole Bradley ülempreestrinnale võõras nähtus, ta segab alatasa ära oma huvid ja jumalanna tahte, tulemuseks intriigide sasipuntrad ja isiklik tragöödia. Raamat nagu raamat ikka, ei tõuse suurest fantasy-massist väga esile, aga ära kah ei kao.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Neli sellepärast, et traagelniid on näha. Ma mõteln siin neid piirkondi, kus autori käsitööoskus pole suutnud peita laenatud tsitaate. Olgu need siis moodsast antopofilosoofiast või mütoloogiast.

Edasi on juba maitseasi, kas Armastuse sissetoomine läheb lugeja jaoks läilaks või ei lähe. Tundub, et see oli poliitiliselt korrektne samm teoses, kus hea-halb vastandus kehtima ei kipu.

Aga asja päästab kindlapeale de Linti oskus müütide ja muu saadaval oleva infoga süviti tööd teha ja püüd mõista, mis nende märgisüsteemide taga tegelikult peale ilusa muinasjutulise pealispinna leida on. Siit siis erinevus Amberi loojaga. Ja pikk oli see romaan kah, tunnistan, et jätsin need kohad, mis tegevust edasi viivat infot ega eelnevate mõistatuste seletusi ei sisaldanud, lihtsalt vahele.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

No vat ei hooli, et Sapkowski loo paroodiana on kirjutanud! Peale "Järveemanda" lõppu käesolevat novelli lugedes tekib hoopis painajaliku õudusunenäo tunne. See on nagu Ciri soovunelm, suurem osa tegelasi on romaanide käigus tapetud, mingid kääbikud on sisse toodud (aga Ciri rändab ju maailmades ja ajas, äkki toimub tegevus kohas, kus kääbikuid leidub, kohas, kuhu Jennifer ja Gerald paadiga viidi?).
Teksti loeti vene keeles
Elläi Tuulepäälse

Cooki Musta Kaardiväe sari on vaieldamatult üks mu lemmikuid, Sapkowsky sortsi-sarja kõrval. Tuleb ausalt tunnistada, et mulle meeldivad mehised meeskangelased, kes stressisituatsioonides sentimentaalseks ei muuta. Alustades Kaptenist, Elmost (Ilmost?), Leitnandist, Varesest, Konditohtrist...

Cook on loonud suurepärase atmosfääri - realistlikumat laadi solk tänaval, vanalinnad, Kapten kõrgemas kindralite seltskonnas ringi liikumas, tigedate metsavaimude küüsi sattunud kõrtsiseltskond, vastasleeri nõia tapmine talveöisel all-linnatänaval. Kõik kirjeldused on antud mõnusa napi ja teravmeelse leksikaga, muiata saab praktiliselt igal leheküljel. Põhiliselt tuleb see minategelase valikust - kaardiväe arsti nimetavad isegi ta relvavennad irooniliseks, sarkastiliseks. Võmatuna tunduvalt hea on metafooride ja võrdluste valik, mis tõlkest hoolimata pärale jõuab. Alates siis nimemaagiast, kus kiilakat kutsutakse Kahupeaks ja kõige karmimat rühmaülemat Heatahtlikuks. Esimene meeldetulev näide Cooki tegelaskirjeldustest on Kapteni käitumine taktikalisel koosolekul: autor näitab (tugev visuaalne esitus), mis tujus ülemus on, mis tujus ta paistab olevat, kuidas ta end kehakeeles väljendab (silmi pööritab, kaartides tuhnib, ringi liigub) ning seda kõike ühe väikese, paari-kolme-lauselise lõiguga, mis tundlikuma lugeja vägisi naeratama sunnib ja kus`t, oh imet, puudub igasugune info tegelase välimuse kohta. Või siis näiteks pahade hulka kuuluva võluri Muutuja välimuse ja tausta kirjeldus (sau, mis on kunagi olnud reeturlik naine, kole välimus, kõnnak, pilk). Venelaste varasem tõlge (illustreeritud väljaanne) erineb uuemast (kogumik, kus on nii"The Black Company" kui "Shadows Linger") üsna tugevalt (vastavalt näiteks "gvardia"-"otrjad", "Nemoi"-"Moltðun"), kuid sisulisi erinevusi nagu poleks (?).

Musta Kaardiväe taust-tegevustik on äärmiselt tihe. Nii mõnigi fantasy-autor näikse seda peategelaste üle domineerimise kartuses arendada pelgavat, kuid mitte Cook, kes oma lakoonilise stiili tõttu millelegi liiga palju aega-kirjamusta ei raiska ja ikkagi kõik ära öeldud saab. Nõnda saab õigel ajal ja loogiliselt võttes õiges kohas teada, et Kalliskivilinnadest suurimas, Berüllis on kaks poliitilist jõudu - sinised ja punased - ning et sinised on opositsioonis ja punased koalitsioonis. Üle mere edasi liikudes tuleb ilmsiks, et Valitsejanna vastu sõdivat mässajaskonda juhivad tema "äratajate" pettunud järeltulijad, kelle võlurkondlik Ring on palju monoliitsem ja pöörab omavahelistele arveteõiendustele hoopis vähem tähelepanu kui Valitsejanna alluvates kümme pahat võlurit. Lisaks pole tegemist ühe Conani vaid terve armeega (kümned erinevad karakterid), mille ajalugu ulatub läbi sajandite, läbi kohaliku maailma ajaloo.

Üle pika aja läbinisti positiivne arvustus. Oleks mul võimalik rohkem "viisi" laduda, laokski. Igatahes üks hea raamat, mida teist-kolmandatki korda kätte võtta ja talvise pööripäeva ümbruses küünlavalgel lugeda.
Teksti loeti vene keeles
Elläi Tuulepäälse

Kui poleks "Neuromancer"-it lugenud, paneks hindeks "viie". Võrreldes triloogia esimese osaga tugev tagasilangus, või on asi selles, et ei lugenud emakeeles. Igavaks kippus minema.

Fragmendid, millest romaan koosneb tunduvad venitatutena, tegelaskujude põhjalik tutvustamine ei muuda ära seda kunstlikku malemängulikku muljet, mis lugemisel tekib. Autoril on muidugi kõik algusest peale läbi mõeldud (Gibson ise oma intervjuus on küll öelnud, et tema ei ole konstruktor, kuid...), ehk on tegemist gibsonliku hoolimatusega lugeja suhtes, mis nüüd uues vormis välja lööb.
Teksti loeti vene keeles
Elläi Tuulepäälse

Väga venelik raamat, jutustab revolutsiooni toimumisest imperialistlik-orjanduslikus riigis, peategelaseks aadlineiuke Eliste (transkriptsioon kirillitsast, ingliskeelset varianti ei evi), kes koduvaldustest vanaema juurde õukonda saadetakse - eesmärgiga ta seal edukalt kellegi tähtsa tegelase armukeseks teha. Valik missugudene - kavalere igast mastist, kuninga sigulasteni välja. Aga samal ajal teevad mässajad revolutsiooni.

Kõrvaltegevusliinid on endise NL kodanikele üsna igavad - keskpärane poolharitlasest võimur (lenini-stalini tüüpi käkk), aadellik demorkraat jt. Uue diktatuuri tekkimise taaga liin (revolutsiooniline terror) on süngemaist süngeim, kuid kitšilikult esitet. Muidugi on see terve raamatu stiil: a`la Angelque mässu keerises... Süžeearenduses on autor läinud lihtsamat teed mööda, ei ole otsinud häid metafoore ega tabavaid/teravaid/lummavaid kujundeid - nõiduse kaasamine ei too romaani eliidi hulka, samuti mitte fantasykeskkond. Asi iseenesest on rohkem naistekas.
Teksti loeti vene keeles